Kuusiku Lastetuba. Elal mäenõlval asus kuusemets. Mitmeid tuhandeid kuuski, kasvas seal koos suuri ja väikesi noori kui ka üsna üsna vanu. Metsas oli üsna pime ja vaikne, sest need kuuni seal asusid, olid suured ja armastasid rahu ning vaikust. Nad seisid kangelt ja vaikselt oma tumerohelisi Sookas ehteis ja nii lähedal üksteisele, et vaevalt mõni päikesekiir läbi pääses. Nii oli ka päris kena, sest seetõttu oli metsa all nii vaikne hämarik. Kuid väikestele noortele puudele ei tähendanud see midagi. Nad vajasid ju ometi veel sooja ja valgust, et suureks sirguda. Seepärast seisidki nemad väljaspool metsa serval. Metsaserv see oligi kuuskede lastetuba. Seal paistis päike õrnalt ja soojalt. Tuul puhus, nii värskelt ja rõõmsalt laulsid linnud ja sumisesid mesilased ning muud putukad. Seal nägi taevast ja tähti ning isegi pisukest elamise all orus oli plats, kus need noored kuused kasvasid. Oli seetõttu ka kõige kenam koht kogu metsas. Korravalvuriks noorte keskel oli üks suur jäme ja vana kuusk. See seisis nii ustavalt seal ja vaatas hoolega, et kõik oleks korras. Sest kus noored koos, olgu see inimeste või puude juures, seal juhtub nii mõndagi koerust riidu. Enamik kuuskedest niisiis siiski kaunis vaikselt ja rahulikult. Päike Viiendas meedia õpetas meid lõhnama rism kastise jootis neid. Tuul õpetas neid oksi ilusasti painutama ja vana kuuske näitas neile ilusat keha seisu, et korralikuks ja meeldivaks puuks kasvada. Nii kasvasid noored ja rõõmutsesid oma elu üle. Ning igal aastal kevade tulekuga ehtisid nad endid uute heleroheliste latvadega, mis nagu küünlad nende okste otsas näisid sünnipäeva küünlad ütles kevade tuul, olete nüüd jälle aasta vanemaks saanud, kas olete ka mõelnud, kelleks seekord saada tahate? Pettus, urises vana valvur, kuusk, nad on ju alles noored. Esmal peavad nad ka midagi korralikku õppima. Kui tuul ei pannud teda tähelegi. Noh, päris ta kuuskedelt edasi, kuidas on milledeks tahate saada? Loomulikult jõulupuudeks, sest see on ju igakuuse unistus, mõttetus, süüdis vana veel valjemini. Mis sa lobised, noortele niisuguseid rumalusi just nagu kuusest muud ei saaks, kui ainult jõulupuud. Vastas kevade tuul mitte ärrituda, hea ju, kuid ega midagi muud. Teate, jutustage siis ometi ka noortele midagi oma teadmistest. Elage hästi, ütlestas seepeale kuuskedele. Aasta pärast tulen jälle, seni mõelge see üle järele ja siis kõnelge mulle. Nii kured kuusekesed sinna ega osanud sellest kõigest midagi arvata. Nad pidid millekski saama. Nad tahtsid ikka kuuskedega jääda, nii nagu teisedki seal metsas. Kuule ema, küsis üks. Kuule, ütle ometi, mida võib siis saada muusest, ah mis ütles vana kuuske ärritatult, mis te tühja pärast pead vaevata, sinna on veel palju aega. Esmalt saage aga suureks ja tugevaks. See vana kuuse ema oli tuulele päris pahane sest ta armastas kõiki võrukesi väga ega tahtnud sugugi sellele mõelda, et nad suureks saavad ja lastetoast välja viiakse. Noored puud, aga see on teada, Polnud sugugi rahul vana tagasi hoidlikkusega. Tuul oli neid uudishimulikuks teinud, nüüd tahtsid nad ka teada, mis selle taga peitub. Hea küll, kuivana Meil ei ütle, siis küsime kelleltki muult, ütles Väike-tragi kuusk. Ja muidugi kindlasti kordasid teised, kuid kellelt näiteks sipelgaid repa linnult ja ehk jälle härra jänesel näiteks uhke. Nii varistasid, arutasid kuused, liigutasid kannatamatult omi oksi. Õnneks oli vana kuusetädi oma kaaslasega nii jutusse süvenenud muidu oleks ta kindlasti veel haigeks vihastunud.
