Tartu külje lihastes on üks eriline aed,  mille perenaine talv läbi koob imelisi kampsuneid,  kuid erialalt on hoopis keemiaõpetaja. See on 12. suvi, nüüd, mis algab me praegu  või kevad? Selle 12 aastaga on ikkagi juba puud kasvanud  ja aed on päris. Noh, on juba, mida vaadata, ausalt öeldes see aedniku töö,  see, see nõuab ju väga kannatlikkust ja mina olen  linnatüdruk olnud ja noh, kui ma selle aiaga alustan,  tasin siis küll oli nii, et noh, trambiks jalgu,  et peavad olema kõik suured ja kõik valmis. Aga nüüd selle 12 aastaga ma vaatan, et ma võib-olla naudin  isegi rohkem seda, et, et kui ma näen, kuidas selles  seemnesse taim tuleb ja ja mis siin toimub,  kuidas kevadel kõik ärkab ja kuidas iga hommikul selline  üllatusi täis. Need on kõige mõnusamad hommikud, kui saan aias oma  kohvitassiga ringi jalutada ja vaadata, mis,  mis juhtunud on. Ma ei teagi, kas see on aiandus, pisik, ma arvan,  et, et see on selline, et et ilu on üks võimas jõud  ja mulle hullupööra lihtsalt lilled meeldivad  ja ma ei saa sinna mitte midagi teha ja siis  ja nii ta ongi läinud. Ja nüüd on mul juba peres üks bioloog, ta on küll molekulaarbioloog,  ei ole botaanika, aga ikkagi on temast väga suur abi  ja ja kuidagi Kõik need unistused ikkagi on, on seotud mul aiaga  ja aias olemisega. Aga selliste ilusate roosade õitega, mis puu  või põõsas? See on topelt mandel ja see on, ma ütlen,  et see oli täiesti emotsionaalne ost mul  ka muidugi et ma, kui ma elasin Kuressaares,  siis mul oli täiesti üllatus, et on olemas niisugune puu  meie kliimas, mis on nagu muinasjutt, ainult selline roosa  vahtjamanna iga kevad sõitsin seda vaatama sinna aeda  ja siis ostsin ühel hetkel oma tütre tre pühendades talle noh,  pisike roosa, oli ta siis selline nelja-viie aastane. Nüüd on ta siis selliseks kasvanud, aga sellel aastal. Oli jälle väga kehv aasta talle, nagu näete,  ma peaks hakkama kohe neid siit ära lõikama. Ma võtsingi selle pärast tangid kaasa. Et need on kõik ära kuivanud, aga eelmisel aastal oli ta  küll sedasi, et tal oli enne tulevad üldse õied  ja kõik kõik oli paksud, ainult roosa. Nagu manna vahtnu tõeline muinasjutt meie kliimas jah. Kuidas te valite selliseid, et te vaatate  selle järgi, et mis oleks ilusate õitega või? Või kuidagi eriline? Jah, võib-olla ongi jah, kõik peab ilus olema ju,  ma arvan, ühisnimetaja ongi see tegelikult iga ilu on ikka,  see on ikka maailmas võimas jõud, ausalt öeldes,  igal pool otsid ju seda ilu ja, ja see ju toimib,  see, see, see teeb õnnelikuks kevadel tärkamise ajal on ju  kõik need roosad ja lillad ja siis on need rohelised  ja siis kõige see kulmineerub ikkagi peale jaanipäeva,  kui mulle meeldivad kõik need lavendli sinised  ja ja ikkagi jälle need roosad roosid ja kukekannused  ja delfi viinumid ja sõrmkübarad ja kõik,  mis tulevad, tulevad nagu vanades aedades. Üldiselt mul ongi aias siiski rohkem püsikuid  ja püsikud, on need just kohalikud püsikud ikkagi  selle sellepärast, et nendel on seda nektarit rohkem lõhna  rohkem ja need nende peale tulevad kõik need putukad,  liblikad, mesilased. Just see, mida, Millest ikkagi suurt-suurt rõõmu tunned? See põõsas on siin päris hästi talvitunud lavendlid  ja roosid ongi ikkagi. Väga hea kooslus, sest et roosid, nemad tahavad ju hästi  palju vett saada, nemad tahavad hästi palju väetist saada. Aga Lavend Nendel on tegelikult ikka hästi vähe nõudlik. Tema ei taha palju juua, tema ei taha palju väetist,  tema tahab ainult päikest saada. Vahemerest ja, ja sellepärast nad nii hästi klapivad,  et ta ei konkureeri selle roosiga ka. Ja siis ta peletab need lehe täid eemale,  ta peletab eemale ka närilised kõik, sest ta on ju  nii võrratu lõhnaga. Tõmmake aga käsi läbi ja, ja nuusutaga. Ääretu mõnu, eks niisugune õnnetunne kohe valdab teid. Kujutan ette, kui ta neid siniseid õisi Ja ja, ja, ja siis on veel meil olemas niisugused salveid. Ka sellised sinised, natuke kortsus lehtedega kirjuleheline  salv või siis on meil veel metssalveid ja need kõik sobivad  ühte peenrasse suurepäraselt, mis noh tõepoolest on,  on väga ilus, selline suve kulminatsioon on see nii,  aga kui me nüüd lavend hooldusest räägime Teda peaks ideaalis lõikama kaks korda aastas  ja esimene kord ongi nüüd siis sellel varakevadel aga,  aga ka mitte väga vara, sellepärast et alguses lavendlid  näevad välja üsna niisugused hallid ja koledad,  et sa ei saa pikka aega arugi, et kas siia,  kas siia akna hakkavad nüüd need rohelised tulema sellel  aastal või ei hakka, näete, siit taga on näha seda halli värvi. Nii et natuke peab ootama, kohe ei, ei tasu kallale asuda. Ja siis, kui te näete, et juba see roheliseks tõmbab,  vot siis nüüd tuleks sellele puhmale ilus kuju anda  ja lõigata kõik need vanad kasvud siit ära,  näete, siit on ju näha ilusasti, mida tuleks ära võtta,  mida. Millised sordid siin meie kliimas kõige paremini vastu peavad? No kõige paremini ikka see tähtlavendel,  aga minul on muidugi erinevaid lavendleid siin aias olnud ja,  ja erinevat värvi on nad ka, osad on hallid,  osad on lillad, osad on tumedamad, osad on roosamad. Aga mina arvan muidugi, et minul amendlid on segunenud juba  see sellepärast, et ma olen ise neid nii palju paljundanud,  et et küll ma paljundan neid seemnetest,  nad tulevad väga hästi. Teine asi, ma panen siia sama selle oksa siit mulla sisse. Pane mingi kivi peale, ta võtab juured alla,  mul on eraldi taim ja siis kannan ta jälle teise aia otsa. Kuna mulle nad meeldivad, siis mul on tõesti neid siin  ikkagi sadades. Tõesti, ta ei ole nõudlik taim, ta isegi külvab ennast mul  kivide vahele ja ma saan ta sealt kätte ja panen mulda  ja taas tuleb ilus ilus puhmas. Kas veel on selliseid erilisi, millele te tahaksite  tähelepanu juhtida? No puud mulle meeldivad muidugi, ja praegu on ikkagi kõige  ilusamad männid ja võibolla lemmik ongi mul see kääbus,  seeder, mänd, ta on siis viieokkaline piinus,  puumila. Mis siis selle männi juures see miski on,  mis teid ära võlus? No ta on see Siberi kääbus, seeder, mänd,  eks ole, ja praegu ta näitab enda ilusaid kõigepealt,  need on isasõisikud, mis on need hästi värvilised lillad veoletsed,  eks ole. Ja siis on siin ema sõisik, kus on praegu näha ikka  väga mitme aasta käbid, need rohelised käbid,  need on siis nüüd eelmise aasta käbid, sellel aastal saame  siit juba see seemneid. Ja siis siin need pisikesed otsad näete,  sellel emal õisikul, sellest tulevad nüüd  selle aasta käbid ja tegelikult need need osad on veel vanad käbid. Ja kas nende seemned kõlbavad süüa nii nagu see? Jaa, kõlbavad süüa küll, aga ega nad noh,  kääbusseeder ja Siberi seeder on siiski na natukene teine,  aga, aga meie igal juhul oleme seda saaki varemgi saanud. Ja ma muidugi olen lugenud, et alles 25 aastane puu hakkab  neid käbisid ja neid seemneid kandma. Ma arvan, jah, jah, ja ma arvan, et ta lihtsalt seal  puukoolis kasvas enne seda, kui ta meie aeda jõudis  ja meie aias on, talle ka väga meeldib. Ja siis mis mulle veel tema juures meeldib,  kohe, kui ta minu juurde tuli, et siis esimeste külmadega  hakkab ta ise ennast laiali laotama, nii et tal on niisugune komme,  et ta sätib ennast siis nagu talve korterisse  ja kõik need oksad lähevad siia laiali maha,  nii et seda seeder, mänd on siiamaani. Alguses ma olin väga hirmunud, et ta murdu  või midagi, tegelikult tal ongi selline komme. Aga tal on osad oksad on ikka ju päris jämedad,  kuidas ta neid siis maha suudab ajada? Aga need õigel ajal, kui külmad tulevad,  siis nad on nii paindlikud, et Ma tõepoolest esimene aasta mõtlesin,  et ma seon nad kinni aitan ja panin, tugesid  ja see, see oli muidugi väga suur rumalus. Tuleb ikka natuke enne asja uurida, kui asja teha.
