Aga ma ta kääna, vein. Kiisu käib õues, tuul tuhiseb ta taevas ei ma aga ka. Ema on köögis ja askeldab. Eida. Oi, nõuda. Auto käima, aga? Jaa jaa. Tuutuutuutuutuutaakna. Täna jutustan teile hoopis kummalise muinasjutu. Sellist ei ole delist kunagi varem kuulnud. See on indiaanlaste muinasjutt ja on väga vana ning jutustab väga kaugest ajast. See juhtus kaua-kaua aega tagasi kaugel Kariibi saartel. See oli siis, kui indiaanlased ei osanud veel kündega külvata, nelja lõigata, jahu jahvatada ega kooke küpsetada. Nad ei tundnud tol ajal isegi maniaki, mille jahust saab maitsvat leiba valmistada. Ja mis hiljem muutus indiaanlastele peamiseks toiduks. Kaua aega tagasi juhtus kord see et inimesi ja loomi tabas suur näljahäda. Nälgisid vanad ja noored loomad ja linnud nälga kannetasid ussid ja isegi kilpkonnad. Ainult siga läks igal hommikul metsa ja tuli õhtul tagasi rahulolevalt rähkides. Ta võis rahul olla, sest metsa läks ta kõhna Naie näljasena tagasi aga tuli täis söönuna paksune ja ümmargusena saba hea meelepärast rõngas. Algul ei pannud seda tähelegi aga nälg läks aina suuremaks. Ja kõik imestasid, miks ometigi mõju seal. Kord kui rõngassaba tuli jällegi metsast kogunesid inimesed ja loomad tema ümber ja ütlesid, talle. On ka meile näkku Natsu. Inga. Siga hindas ja tema hingeõhk lõhnas ananassi ja bluumide järele. Nüüd oli kõigile selge etnotsioon kusagilt leidnud üles rikkaliku toidukambri. Aga kus see asub? Inimesed ja loomad otsustasid hakata siga jälgima. Nad valisid välja rotti, kes oskas hästi tasakesi hiilida ja kellel olid teravad silmad ning käskisid tal seale salajja järele minna. Rott läkski sea kannul metsa. Ta tegi ennast hästi väikeseks ja liibus maaligi, et nutsu teda Imerkaks assiga oli. Igaval minnes tegi ta mitu tiiru metsa serval sörkis paar korda edasi-tagasi ja alles siis jooksis metsa tema kannul. Otse keset sügavat metsa, ühel päikesepaistelisel lagendikul ja esiga seisma. Keset lagendikku kasvas suur laiade okstega puu. Ümberringi aga oli maa kaetud mitmesuguste viljadega. Eks maitsvam kui teine. See oli imepuu, kus kasvasid 100 sorti viljad. Ühelt oksalt rippusid alla ananassid teised banaanid, kolmandal oksal küpsesid ploomid, neljandal õunad, viies oks oli suhkruroost, kuuendal kasvas. Manjok. Need olid kõik niisugused maiuspalad, mida indiaanlased nii meelsasti sõid. Ja peale selle kasvasid puul veel niisugused viljad, mida keegi veel ei tundnud ja süüa ei osanud. Siga rähkis rõõmsalt Jahakas maiustama. Rott jälgis teda metsaservalt ja tema suu jooksis lausa vett. Lõpuks ometigi sai seal kõht täis ja ta heitis sinnasamasse lagendikule päikese paistele puhkama. Alles nüüd julges ka rott välja tulla. Ta ronis krabinal puu otsa ja kallutas ühe oksa alla, kus kasvas magus riis. Ta sõi, mis jõudis. Võttis paar riisitera tõenduseks suhu, jooksis metsast välja. See oli suur rõõm Naudi imepuust ja tema rikkusest. Päike ei jõudnud veel pärastlõunasse kehastuda. Inimesed ja loomad, linnud ja ussid. Segakilpkonnad Rotasid roti juhtimisel imepuud otsima. Seal ta oligi täis maitsvaid vilju. Kõige küpsemad neist olid maha kukkunud ja lebasid lausa lademed diviisi lagendikul. Kõik ruttasid ligi ja kui viljad olid maast ära söödud, tahtsid nad ronida puu otsa. Kuid tüvi oli jäme ning oksad kõrgel. Ja mida rohkem puu otsa kiputi, seda jämedamaks muutus tüvi ja seda kõrgemale kasvasid oksad. Viimases hädas otsustati puu langetada. Indiaanlased otsisid välja oma kivikirved ja hakkasid raiuma. Nad raiusid päeva, raiusid kaks, raiusid kolm, raiusid kanne päeva. Aga puu ei kõikunudki. Nii tugev oli tema tüvi. Jaapanlased raiusid veel 10 päeva, kuid tagajärjeta imepuu ei tahtnud kuidagi oma vilju välja anda. Lõpuks nõrkesid indiaanlased ja loomad, kes seda tööd pealt vaatasid suurest janust. Igaüks sai õõnsa kõrvitsa, et ta võiks endale vett tuua. Ainult seale anti. Sigaga pidi janu kannatama sest sellal kui tema sõi, pidid teised ju nälgima. Veel 10 päeva raiuti kivi kirvestega ja siis langes imepuu raske ohkega maa. Nüüd siit kõik nii palju, kui tahtsid, sõid melon, leidja banaane, sõid ananassi ja ploomi, suhkruroogu ja riis. Ainult notsu seisis eemal oma sõelaga jäi saanud ligigi. Alles siis, kui kõigil oli kõht täis, võis temagi lähemale tulla. Kuid siis polnud enam midagi süüa. Ainult ühel oksal rippusid tammetõrud. Siga sõi need ära. Ja sellest ajast jäidki tammetõrud tema lemmiktoiduks. Mis aga juhtus edasi? Läks mööda, mõni aeg jällegi tabas inimesi ja loomi näljahäda. Sest imepuu oli tühjaks söödud. Alles nüüd saadi aru, kui halvasti oli talitatud, et puu maha raiuti. Kui indiaanlased murelikult mõtlesid, mis edasi teha? Lendas lagendikule, kus varem kasvas kummaline puu imelind ja hakkas laulma. Inimesed kuulasid tema laulu ja said sellest aru. See laul õpetas neid kündma ja külvama vilja lõikama, jahu jahvatama ja leiba küpsetama. Selle laulu abil õppisid nad tundma neid vilju, mida nad varem üldsegi ei tundnud ega süüa osanud. Nii hakkasid imepuud kasvama igal pool ja igas paigas. Ühes kohast ärkasid nad õuna puudena teises kohas ploomi puudena. Kolmandas kohas kasvatasid ananassi, neljandas banaane. Ja inimesed ja loomad ja linnud ja ussid. Jaga kilpkonnad. Ei tundnud enam kunagi nälg. Ja nii lõpebki meie muinasjutt indiaanlaste imepuust. Ta uttu tool, kiisu ja too. Unest tuune teedki.
