19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis on avatud Uku Petersoni fotonäitus vaade linnale. Uku on pärit Tallinnast, elanud Tartus juba seitse aastat, sattunud siia õppima ja nüüd ka elama ja teda huvitab fotondus ja kõik, mis selle ümber käib. Pere Uku. Kust on selline huvi tulnud sellise omapärase fotograafia vastu, kui nii võib öelda? Me kohe hakkame rääkima ka, et mis see täpsemalt on? Huvi selle vastu on kuskil teismeeas hakkas seal esile tulema ja siis nüüd ülikooli esimestel aastatel kasvas huvi veel rohkem ja rohkem ja eriti just selliselt, et ka nii-öelda Photo vaatamise aspekti poole peale, et seal kaameras kure see pool selle huvi tekkiski just selline ülikooli Mauruse astmes. Siiani pole kadunud kaamera aps, Kuura iseenesest on see pimekamber, ehk siis ladina keeles ongi kaamerovskura ehk siis pimekamber ja see kujutab endast üpriski lihtsat, sellist efekti või siis nähtust selle näol, kui on täiesti pimekamber ja kuskil seinas on selline väikene auk või pragu, mis on augu moodi, pigem siis sellest liiguvad läbi valguskiired ja valguskiired seal augus koonduvad, moodustavad selle alusel, kui on väga valge ilmelias ja ruum on väga pime siis vastasseina peale selle augu vastasseina peale kujutise pöördkujutise, nagu kunagises filmikaamerates. Moody pilt on tagurpidi, siis ka selles on täpselt samamoodi, pilt on tagurpidi. Ennem seletasid, et vot siin on kaks akent, siia tulevad katted ette. Aknad, jah, ma katan kinni ja nii täiesti täiesti valguses kindlad ja ühe aknaruudu keskele tuleb selline väikene auk mis on umbes siis selline kahemend sentimeetri suurune ja sinna peale tuleb. Ja siis lääts on seetõttu see auk, iseenesest öeldakse ka niisama, pilt tuleks, aga läätse lisades läheb pilt veel teravamaks, nii et oleks märksa paremini näha, kuidas siin keegi mööda jalutab, siis siinpuhul oleks, kui keegi jalutab tänavalt mööda siit maja eest, siis ta arvate, et siin ruumis sees jalutab ta laest läbi, et kuna pilt on tagurpidi, siis elav pilt lihtsalt töötab siin tagurpidi, nii et autod sõidavad laest läbi. Inimesed jalutavad laest läbi ja samas korstada põrandal. Väga omapärane, et kas seda võib ka kodus näiteks teha, kes tahavad eksperimenteerida? Ja täiesti, see on ülimalt lihtne, kui on sellist korralikku musta prügikotti näiteks sellega aknad kinni teipida või panna ja teha sinna väike auk seina siis see on ülimalt lihtne ja ma olen ka ise kodus seda mitmel korral teinud. Siis on ka seda klaasi on vaja ikkagi. Klaas on sellepärast, kui juba minna natukene selliseks nii-öelda läheneda sellele veel spetsiifilisemalt, sellepärast ma lisasin pildi, saaks teravamaks, iseenesest ka väike auk, juba piisab kujutist näha ja pilt on väga ilus. See on uskumatu, et lihtsalt niimoodi saab nagu läbi augu pildi tuppa. Ja see on iseenesest inimeste meeli köitnud juba kuskil paar 1000 aastat ja umbes samasuguste emotsioonidega, et see on võimatu. Ja sellel, seda ei oska kirjeldatud niimoodi, et et inimesed, kellel on seda näidatud, just ongi, et kui tahta inimesele inimesi panna ahhetama, siis tasubki sellist asja teha. Keskajal on sellised võrdlused juba olemas, tegelikult hästi lihtne asi. Jah, täpselt nii ei tulegi. Aga vaatame teie fotosid, vaade linnale ja need fotod on välja pandud siia teise, teise tuppa. Miks just linnavaated? Kui üldse kaamerates Kuura poole oli lihtsalt selline huvi fotograafia vastu siis vaatamine kui selline vaade linnale on väga huvitav asi mõnes mõttes omamoodi ka seotud ja samas just nimelt selline vaate vaatepildid. Huvitav selline mäng natuke sellega, mis on vaata graafika just tartuvaateline klassikaks, mis on kujunenud samas ka sellisele uustulijale, nagu ma olen, et kuskil seitse-kaheksa aastat tartlasele ja nüüd siis selle aasta jooksul aja jooksul ma olengi nii-öelda mõnes mõttes kaardistanud linna otsinud mingisuguseid punkte, jalutanud ringi, kaamera käepärast ja teinud pilte olnud sellega endale tegelikult sellise nii-öelda vaate, graafika albumi nii-öelda saadakse linn, linna detailid, oma mõõk. Milline on Tartu siis läbi teie vaatevinkli läbi teie kaamera? Ta on üpriski mitmepalgeline, et sellised küll, et kui ka siin näitusel olles juhtunud siia samal ajal, kui sinuga külastad, siis mitmed kohad on sellised, kus inimesed üldse ei ole Tartu. See ei ole kohe kindlasti Tartu. Et kuigi on kohad, mida inimesed jalutavad igavad päevaselt, võib-olla tuhanded tartlased sõidavad sealt mööda, siis näiteks on mõned vaated, mis näiteks lihtsalt nende jaoks on täiesti võõrad ei oleks üldse, nagu seesama linn. Aga mõned vaated mus on vist sellised õhtused-öised vaated või? Ja see kipub nii olema, et siin tegelikult kui siiapoole ja siis ongi, et mõned pildid ongi ainult päevasel ajal ja ma kipun sellise ise pigem öise elustiiliga olema ja öösel ka pildistame rohkem ning seetõttu ööse varjude mäng, selline sügav must, mida on võimalik mustvalgele pildile saavutada, sellega on mulle alati just mind rohkem nagu Tõmalake öösel pildistama, et pigem sellised pärast seda, kui päike on loojunud Neid pilte on siin palju, me kõigest kõigi saamisloost ei jõua ära rääkida, aga tooge üks neli fotot välja, seal on Tartu vist pläsku, on seal peal tasku. Täpselt iseenesest jah, kui siia pläsku poole liikuda, siis siin üleval on üks pilt, mis üleval just see Plaskust diagonaalis, teisel pool on pilt sellest, mis seal laial tänaval Grenzsteini maja, mis kohe läheb sealt vääri monumendi juurest alla ja see pilt on millegipärast lihtsalt ta mulle väga meeldinud algusest peale, et see on ka nii-öelda filmile pildistamise võlu olnud, ma arvasin, et sellest ei tulnudki mitte midagi välja sest väga pime oli samal hetkel, kui ma pildistasin ka seda siis ka siin osad lambid tagapool kustusid ära, mistõttu valgustaks veel vähemaks ja ma arvasingi, et see pilt ei tule välja. Aga tuli ja nii hästi, et on ka näitusel. Aga selle kõrval on üks väga omapärane pilt, oleks nagu puu otsas, kuskil tornis pilved, puud ja natukene on maja korstnaid näha. Ja see ongi see pilt, mida, millele ma viitasin ennem et üks selline peamisi, milles tartlased ütlevad, see ei ole kindlasti Tartu. Ja tegelikult on küll see on, kui siin sama pläsku kõrvalt minna mööda Narva maanteesilla peale peaksin avamata sild olema siis selle silla peal, kui seistes või sõita autoga mööda ja vaadata siis juba kesklinna keskusest, nüüd on selle nimetus kesklinna keskuse poole siis seal on selline skeem c Plaza või on selle nimi, kus on Kell küljes ja kevadisel ajal paistab see täpselt läbi puude. Sedamoodi see iseenesest just jah, väga mitmetes ongi, et on täiesti veendunud, et ma olen neid puid sinna juurde panna ka nii, aga sellist asja ei ole siin tehtud, et seal on täpselt nii, nagu ta on. Nii vaatame veel mõnda pilti. Jah, iseenesest ka siin kaks pilti on, mulle väga meeldib, et on muidugi kõik tööd siin, muidu ma ei oleks näitusele pannud, kuid ka siin on üks pilt vastasseinas kohe sellel arutletud, pildil on see väga-väga udune pilt, seal üks sügisõhtu, kui terve tort tuli paksu udu sees, nii et kesklinnaski oli paks udu näha, niiet üleval tänavalaternad tegelikult näha ja siis siin Riia maantee ääres olidki need puud, mis on, jätavad justkui sellise metsa mulje, kui taga näha, autotulesid liikumas selliseid üpriski mõnes mõttes isegi sellised dramaatilised puud ja udu veel lisaks, nii palju seda kontrastsust ja dramaatiliselt juurde. See on väga vahva pilt. On üks puude allee, kaugeneb, kaugeneb. Ja see on ülejõe park ja ülepark, kui tulla kohe sellest vabaduse sil jah, Vabaduse sillast alla siis Jakata jalutama seda mööda seda promenaadiga silla poole ja seal on see tehtud ja see on nüüd jah, see on nüüd selline päevane pilt ja selles on jah, mulle endale ka meeldis väga see, kuidas need puulehed suutsid korraks oli täielik tuulevaikus ja puulehed olid ka väga ilusasti paigal, nii et nad on ülimalt teravad ja ilusad ja see ilus teemis lähed kaugusesse, et see on ka väga mitmetele külastada see pilt alati silma jälgitud. On need tavalised fotod. Siin on iseenesest nüüd nii digi kui ka filmifotot. Vot siin on lihtsalt üks, üks foto, mis jätab sellise graafilise või joonistatud mulje. Ja ta on, see on küll filmi peale pildistatud, kuid ma väga suurt vahet nii väga nendel digifilmi piltidel ei näegi, et lihtsalt siin tänu sellele puude alleele, et nad on nii peenikesed oksad ja asemel just see enne seda, kui asi läheb puud lähevad lehtedesse sinu osasid veel näha, see on just see, kui puud lehtedest hakkavad minema siis need puu meenid, peenikesed oksad moodustavadki sellise graafilise efekti, jaga maas olevad lehed on sellised, nad on nii teravad, et juba ja natuke hakkab silmale valu tegema. Et hästi palju on siin loodust ja Tartu parke, muidugi on ka siin mõned majad pildi peal. Kui palju üldse on teil fotosid? See on väga hea küsimus, ma isegi otseselt ei oska sellele vastata. Pilt on ikkagi väga palju, sest ma olen pildistanud juba teismelisest saadik ja pilt on kogunenud üsna päris mitu kõvaketta täitmine digipilte kui ka hunnikus negatiivi. Lemmikteemat ei ole, et mida või keda pildistada. Ja see, mis siin näitusel on üleval, paljuski ongi see lemmikteema, et sellised linnamaastikud, linnavaated, tihtilugu öised rahulikud linna vaated on sellised, mis pakuvadki sellist erilist naudingut. Mismoodi te pildistate, et vot, et täna nüüd lähen, lähen ja tahan mõne pildi saada või päeval jalutate midagi, jääb silma, et vot, et ma õhtul tulen tagasi. Sellist asja on küll, et ma jalutan ja vaatan, et õhtul näiteks valgus päike õigemale kohale, siis ma jalutan tagasi, kuid iseenesest mul sellist ei ole, et nüüd ma kindlasti lähen alati pildistama ja nii jääb, et on mõned pildid sellised, kus ma olengi plaaniga läinud seda asja pildistama või lihtsalt kondama. Teine on jällegi sellised nii-öelda lihtsalt ülesütlemise kiiresti juhtunud, et ma olen isegi jalutanud odanud oh selline pilt ja olen ära pildistanud, et nad käivad nii mõlemat pidi, et ma sellist nii-öelda kindlat süsteemi ei ole endal välja tähtsamad. Lihtsalt nii mõni pilt tuleb plaanimisega, teine tuleb, leiab ise ülesse. Praegune see, kuna näituse tegemine on väga mõnus sellise seeria kokkupanek, siis tahaks kindlasti ka veel tulevikus teha. Seoses selle näitusega kutsute kõiki huvilisi ka ühele fotoringkäigule. Jah, et 29. juunil toimub selline fotograafiline jalutuskäike ja see fotograafiline jalutuskäike leiab siis kohtumispaik on päri ja oru nurga all, kus on üks reklaamitulp sedasama koht, mis aga plakati peal, et seal kohasem kohtumispaik ja siis saategi vaadata, täpselt selle kohta on infot ka Tartu linna päeva puhul ja samuti siis on ka muuseumi lehel, kindlasti on selle kohta infot olemas. Ja te käite läbi kõik need kohad, mis siin näituse fotodel on või vähemalt mõned Arvatavasti kõiki kohti ei käi läbi, et aga mõned kohad sellised tahaks nagu inimestele, kes jalutama tulevad ka anda sellist natukene fantaasiat, ei taha neile kõik ette söösta sööta Coheni. Aitäh uku Peterson selle intervjuu eest ja ootame kõiki uudistama fotonäitust, vaade linnale pimelda Tartu linnale ja see näitus on avatud 19. sajandi Tartu linnakodaniku muuseumis ja jääb avatuks juulikuu alguseni.
