Tere, hea kuulaja, algab folgialbumi saade. Tänasin plaat Eeva Talsi lauludest Johan Oru tekstidel. Vähemalt täna ja stuudios on külas Eeva Talsi. Et võin öelda? Kui ides sellest mees mul ka Tänases folgi albumis kuulame Eeva Talsi ja Juhan Aru ühist albumit vähemalt täna. Siin on kokku saanud Eeva Talsi laulud ja Juhan Aru luuletekstid ja stuudios on külas liiva Talsi. Tere. Palun räägi, kuidas sa leidsid enda jaoks Juhan Aru ja tema luuletused ja kuidas seltsi tutvustaksid teda ja teie ühist koostööd. See koostöö väga juhuslikult sündis, kohtusime suvel eelmine suvi kesksüdasuvel Tartus ja Juhan on tegelikult matemaatik üldse ja praktiseerib Šveitsis ja polnud ta ikka aastaid näinud vist mingi viis aastat kindlasti. Ja kunagi nooruspõlves ikka käisime ühes seltskonnas ringi võib-olla mõnda aega, aga siis ikka kõik läksid oma teed õpingutega ja, ja siis on ikka tore kohtuda ja üle aastate vana sõbraga. Nii ka oli. Ta mainis, et ta kirjutab luuletusi ja talle väga meeldib. Minu muusika ja meie ansambli muusika Krollide muusika. Ütles, et talle meeldiks väga kunagi kirjutada midagi meile. Ja ma ütlesin, et aga saada saada mõni tekstikene. Ja siis ta saatis ja saatis selle, olen sulle vihmani truum, sõnad. Ja need olid nii liigutavad ja mulle väga meeldisid ja see meloodia tuli väga väga ruttu sinna. Siis ma avastasin, et ma võin ka meloodiaid kirjutada tekstidele, mida ma varem ei olnud teinud, sest et muidu meil käis ikka niimoodi, et kõigepealt tuli meloodia ja siis tulid sõnad ja täiesti ette planeerimata. Ta sai meil tegelikult plaaditäis lugusid poole aastaga nagu naksti valmis sest see protsess oli lihtsalt nii tore. Tema on ka väga lahtise sulega või kuidas öelda, et tal kuidagi ka need sõnad tulevad väga kergelt ja mul, ma tunnen, tulevad meloodiad kergelt otsustasime teha selliseid ühiseid Loomingu päevi ja kirjutasimegi niimoodi koos muusikat, et ma olin kuulnud sellest, et see on võimalik niimoodi hetkes kirjutada koos, et sõnade kirjutaja ja meloodiakirjutaja saavad kokku ja siis sünnib mingi lugu, et mulle see idee väga meeldis, aga ei olnud varem leidnud seda inimest, kellega seda proovida. Ja siis Johaniga ja oligi väga tore, et pooled vähemalt pooled selle albumi lood sündisid niimoodi hetkes. Saime kokku, mõtlesime Ooet, tegelikult võikski näiteks hetkedest kirjutada loo. Et seal on üks lugu ka hetked, mis paneb sind ennast laulma. Ma mõtlen nii kurbade tekstidega või selliste tõsistega, et kas sind inspireerib igatsust hoopiski rõõm. Ma arvan, et mind võib-olla inspireerivad väga paljus ka kellegi teise mõtted. Et ma ei pea ise tundma seda kurbust näiteks, mida võib-olla see inimene tunneb. Kes kirjutab võib-olla mõne luuletuse, mis on väga kurb. Ma saan inspiratsiooni sellest tundest, sest kurbus, rõõm, nad on nii tugevad emotsioonid. Ja tihtipeale see mõjubki juba ma üldiselt. Ma arvan, et ma võin igas emotsioonis kirjutada, et lood tulevad väga erinevad vahel kui ma olen kurb, siis tuleb väga rõõmus lugu. Et ma võib-olla natukene lohutan ennast vahel, kui on natuke kurb, kurb Corblik meeleolu, siis ma kirjutan mõne lõbusama meloodia. Kui on just väga lõbus, siis ma just kuidagi tuleb, mõni kõlblik, noh, sellel ei ole tegelikult reeglitega, ütleme nii, et mind inspireerib kõik kuidagi elu nii palju ilusat on, vahest on kurba ka, aga, aga võib-olla see on ka jälle inspireeriv. Siin on sinu autori muusika, aga kui suur roll on siin teistel pillimängijatel, kui need lood valmis said, siis mõned ma teadsin, kohe on ideaalsed kraalidele ja aga mitte kõik. Seega me ei võtnudki kõiki lugusid nagu Krollide repertuaari ja sellest tekkis ka see idee üldse tehagi see sellise justkui noh, soolo või duo plaadina siis Juhaniga ja otsida vastavalt iga loo emotsioonile sinna sobivad muusikud. Ja siis olidki näiteks Mari Jürjens lööb kaasa Kristjan Kallas, kes trumme mängib Lauri Lüdi mais klaverimängija ja siis muidugi illu Taaveti Jalmar ja meil on seal erinevaid kombinatsioone, erinevaid doositrioosid, soololugusid luuletusi, et Anne siin üpriski vahelduv. Aga samas ma tajun, Tal on selline tugev tervik, et kui võtad mitu korda kuulata, et siis tajub seda, ma olen eriti selgelt seda tervikut, et hästi palju sain uusi ideid Juhanilt tegelikult kuidas üldse muusikat võib-olla vaadata natuke teise nurga pealt ka. Ma tean, et Juhanil on see see mõte, et peasid sõnad ära, ei riku ilusat meloodiat kuidagi, nii et tema jaoks on see meloodia väga. Ja see nii armas kuidagi, et minu arust ei ole üldse nii, minu arust need sõnad ja meloodia loovad just sellise ühise terviku. Igatahes hästi arendav ja tore, tore protsess, oli koguse kogu see tegemine, et mõtlesime ka, et ei taha, et oleks raske seda teha, vaid tahaks nagu rõõmsalt teha ja kuidagi läkski kogu see plaadi salvestusprotsess ja ka kontserdit tegelikult rõõmuga ja sellise kergusega võiks öelda isegi, et et ma teadsin, et seda võiks nagu hästi lihtsalt teha ja ja kuidagi siis kui vist niimoodi mõelda ka, et teeks lihtsalt rõõmsalt ja kergelt, siis siis võib-olla tõmbad endale ligi ka seda lihtsust ja kergust ja rõõmu. Plaadil on tegelikult vahel ka üks sihukene luuleraamat, mis ei olegi päris laulutekstide kogumik ja et need kõik läbi internetiplaadi ostavad, need jäävad ilma sellest toredast luulekogumikust. Jah, see mõte meil oli. Õigemini oli Juhani mõtte, et noh, mina ütlesin, et võiks panna need laulusõnad sinna ka Juhan arvas, et need laulusõnad nagu kirjutada üles et siis nad on nagu hoopis teistmoodi kui need laulda. Kui need lugeda, et siis juba tegelikult ju võiks panna nad kirja luuletustena. Et siis on neid tore lugeda, nad on nagu luuletuse luuletuse jaoks loodud. Need luuletused on kõik Nendel samade laulude ainetele ka võib-olla veidi teise nurga alt kui laulusõnad, et selles mõttes on hästi põnev. Ma arvan, lugeda seda luuleraamatut sinna juurde. Ja muidugi siis, kui meil olid plaadi esitluskontserdid, Juhan esitas mõne luuletuse niimoodi laval, siis tema, tema meelest on veel kolmas versioon ja kuidas neid esitada. Ja siis ta muutis neid luuletusi veel ka, nagu siis selle puhuks, et, et kuidas neid siis nagu inimestele lugeda, et tsemendis kolmas, kolmas kui võimalus ja juhin ka tähelepanu, et kõige peal on kõikidest nendest lauludest või siis luuletustest üks luulet pluss veel tehtud. Aga nüüd lugudest alguses Me kuulasime tegelikult hoopiski lõpu poolt ühte lugu, aitäh, elu. See sündis tegelikult niimoodi, et Juhan oli Šveitsis mägedes ja vaatas neid liustikke, mis sulamas on hoogsalt. Ja siis ta mõtles, et kunagi võiks teha kontserdi seal mägede tipus lihtsalt loodusele liustik ele ja üldse kuidagi tänada seda elu just läbi laulu. Ja ta saatis mulle need sõnad, aitäh, elu ja mulle väga meeldis see mõte, et et miks mitte lihtsalt olla rõõmus sellest, et me oleme elus või tänada elu. Ja niimoodi see lugu sündis väga teistmoodi lugu võrreldes teistega selle plaadi peal. Aga lind ja päike käes on selline selline lugu, mis sündis meil teisena. Selle me tegime niimoodi, et läbi meil idee niimoodi saatsin talle meloodia ja tema saatis mulle sõnu, sest ta elab Šveitsis. Johan siis. Ja mulle meeldis ka see kuidas linn seal lendab seal taevas ja armastab päikest, aga nad iial ei kohtu. Aga armastada võib ju ikka, et kuidagi selline mõnes mõttes kurblik, aga ma arvan, et see loo seade tuli selline helge. Ja see võib olla tasakaalustab ka seda pisukest nukrust, mis, mis selle loo sees on. Mis lind? No? Ikka. Värskelt langev lumi on väga lumine lugu. Võib-olla tänu sellele loole otsustasin ka, et sel suvel Ma selle plaadi nagu koosseisuga ei tahakski ühtegi kontserti teha, sest need on ikkagi sihuksed talvisema natukene ja sobiksid võib-olla hästi. Kirikusse mõtlesin, võiks teha talvel ja kuskil niimoodi üle Eesti kirikutes kolm kontserti ja värskelt langev lumi. See oli vist kõige kiiremini sündist, teine jaanuar. Me mõtlesime, et miks küll lund ei ole. Olime maal ja oli loomingu päev. Mõtlesime, et teeme vähe, loo räägib lumest. Tõesti, see võib-olla kõlab kui natukene uskumatult, aga kui me selle loo tegime valmis, siis järgmisel hommikul hakkas lumi paks, lumi sadama ja siis oli nii palju rõõmu sellest. See lumi maha tuli. Soolavee neerimisega. Ladu kõdi. Hetked Juhani mõte tegelikult, et võiks, võiks teha ühe loo hetkedest. Kui need sõnad valmisid ja mul see meloodia tuli, siis kohe tekkis selline tunne, et see vist on selline lugu, mida võiks niimoodi sõpradega koos laulda, kui on olnud võib-olla kellegi sünnipäev ja kõik on ööseks jäänud ja hommikul kõik koos ärkavad, teevad kohvi, viskavad nalja, natuke on selline mõnus helge hetk, et siis võiks keegi võtta kitarri välja ja laulda seda lauluhetkedest, et mõni hetk on nii tore. Ja Mariga koos me seda hetke tee laulu laulame. Hetki hetki, rõõmu ja hetki. Otsin ja igatsen läheduse vaikseid hetki. Täpse. Keele käid unis hetki üheskoos pühi vee. Jää uniseid hommikutundi, õnnelik hetk need. Kes täpse? Kõhklus on üks jällegi üks vahva mõte Juhani poolt, et me kõik õhkleve nii paljudes asjades, aga vist mina näiteks ei tea ühtegi laulu, mis räägiks nii tugevalt kõhklusest. Sõna kõhklus on juba nii vahva eestikeelne sõna ja ütleme, et selles laulus on palju kõhklust ja palju seda sõna kõhklus. Kaasa nii et kui on Külm ja. Kaasa kui kaasmoodul On nii uusi ees. Ka saada. Oi. Kaas. Kas mind kui kleen kaasSträäki? Kõik on tänavu teisiti mille võiks tegelikult pühendada kõikidele nendele eestlastele, kes elavad soojal maal ja ei saad tunda seda külma talve. Ja kes pagevad ära särgi väel mõnusalt kuskil jõulude ajal kõndida hoopis Austraalias? Jah, me võime olla seal soojal maal, aga ikkagi ma arvan, me natuke igatseme seda külma külma Eestit ja seda sügist ja neid sahisevaid lehti ja seda ilusat kevadet, mis tuleb peale seda külma talve. Staabeeenn vahel ta kaugelt meenutusi mooni. See aed, kus on kadunud külm ja pime. Tumehall söögi see pika koos siis, kui taevasse valla pehmetront onu mure on hea ja soe. Taela tõesti väga tore sest seal ei pidanud hoid vael meenuvad selleni. Koida saab sahisevad pahuralt. Hoidataks laadi ronivad varruka vahele. Olevat Reinuga. Meenub õhtu koduköögis. Kui välja saan, lihtsalt liiga külm. Mõnusam siis koju sooja jääda. Hoida hubast on, et üheskoos. Hetked. Kas muutun kurvaks, kôik värske hetkeks Fayed ei loe, kui ta on kärnide kadunud. Aga. Hommikulaul või siis nimena hommik. Armastuslaul võiks öelda, et meil on väga hea meel, et balti filmi ja meediakooli õpilased filmisid sellele ka video sellise lumise lumise video ja minu meelest tuli päris päris kaunis. Ja Obama vaatan, kas su silmades on sina. Või on seal sügise hall. Obama vaatan, kas su silmades on sära. Seal pimedus. Obama vaatan, kas su silmades on Seal pisaraid. Ja ma vaatan, kas su silmades on. Loigu kuulud sa mul. Vähemalt täna on selle plaadi nimilugu. Rääkisin Juhanile nendest asjadest, mida ma iga hommik endale ütlen, julgustavalt algavad alati sõnadega, vähemalt täna ma luban endale mingeid asju, mida ma teen vähemalt täna. Ja üldiselt sõnastan neid niimoodi positiivselt, et kunagi ma ei ütle, et vähemalt täna ma ei muretse, sest see juba negatiivne, pigem ma ütlen, et vähemalt täna usaldan mu elu loomulikku kulgu ja siis nii edasi ja nii edasi, et kuidagi ennast hommikul niimoodi mõnusalt maha rahustada ja alustada päeva niimoodi hea energiaga, teades, et päev tuleb kiire, aga siiski leida see rahu kuidagi hommikul üles ja niimoodi sündiski see lugu vähemalt täna, kus minust minust siukseid, helgemaid lugusid sellel plaadil. Moonoostan, kuidas. Seisan. Naermas. Vähemalt täna kõik. Algusest alusta. Ma ikka olen ilma Ootus. Elus olla on luuletus, mida loeb Juhan vihmani truu, siis on see lugu, millest kogu see plaat tegelikult alguse sai. Ja nii naljakas, kui see ka pole siis see oli kõige viimane lugu, mille ma stuudios salvestasin. Ma tahtsin, et ta jääks sama puhas nagu Dali päeval, kui ma selle meloodia tegin. Ma istusin õunapuu all ja mul sündisse meloodia nendele sõnadele, Ma lihtsalt laulsin, salvestasin ja see salvestus siis sellest oligi nagu täiuslik ongi seal riiuli pidžikaato ja laul. Ja ma lasin seda poistele, nad ütlesid, et Krollidel, et et ära siia küll teisi pille paned, las ta jäädagi lihtsalt see natukene seda pitsikaatort ja, ja siis laul, jätsin selle siis salvestusprotsessis kõige viimaseks olin stuudios. Hakkasin seda sisse laulma ja ei tule ja ei tule. Sest mina usun seda, et ühekorraga salvestan kihvtid, noh, selgituseks võib-olla mõnele, kes ei tea salvestusprotsessi väga erinevaid, mõned lauljad, autod uunivad oma häält või mõned tõstavad seal mingeid rütme või Pillevi asju paika, et mina seda ei tee. Ja seda helgem ja ausam, see on, vihmani truu ongi, ma arvan, et võib-olla selles mõttes kõige raske oli selle plaadi peal, et ma tegin 25 korda, laulsin seda niimoodi selle mikrofoni taga ja küll juhtus kogu aeg midagi, kuskil läks ikka mingi nood sassi või ei saanud ka sinna seda õiget tunnet. Ja siis ma pärast 20 viiendat korda ütlesin, pakurjustasin, olin kuri. Mina ei tee rohkem. Ütlesin salvestele, ma lähen nüüd ära, see plaat jääb tegemata, sest et ma ei saa teda ühtelugu sisse. Vahest võib tekkida nii suurt frustratsioon seal stuudios, kui sa ei saada seda lugu niimoodi sisse ja ma olingi niimoodi, okei, ma teen ühe korra veel. Ja sellel hetkel, mis arvatavasti lasin ennast nii vabaks, et mul oligi täiesti nagu ükskõik et kuidagi siis nagu noh, võib-olla see ongi õige, et tegelikult keha teab ise, kuidas nagu seda lugu noh, justkui õigesti mängida. Et peabki minema sinna muusikasse rohkem sisse, mitte nii väga muretseda, et mis see õige noot on kuidagi maha täpselt see siis minuga toimus, et 26. kord kui ma siis laulsin telesisse, tuli ideaalne mõte, igatahes väga tore oli seda plaati teha. Elus olla on vahel nii ilus, et ei teagi, kuidas olla. Kui see tunne oleks mehisem, siis õiaks elu ja hõiskaks. Aga see tunnen, Arg ei tule üle huulte, kuigi kutsun. Ei julge. Sest tunnen, kui siid tahab häbeneda. Memmepoeg, kes peidab end, hiilib selja taga. Kuid siiski piilub. See tunne on rõõmus. Krudiseb ülakeha, areneb nagu leek nagu soe kodu, mälestus, mis on veidi ähmane aga annab kindlust. See tunnen habras nagu kuivanud lehed. Mureneb, pudeneb nagu tolm, nagu võilille, udemed. Rõõmus nagu õis, kui ta hommikul avaneb. Elus olla on vahel nii ilus, et ma ei tea, kuidas olla. Veidi hirmus on olla. Veidi süüdi on olla üks suur kingitus. Olen sul lehma nii truu. Ole tsoonil. Maani. Et. Poole ta on kooli Raan soosi Aadee. Soola sööda Me soola Ta on sööda Me olen sul rihma nii. Olen sol maani tru. Siis ma olen Peeva Key. Saa seen soo joostes Saasi soo joostes. Soomaade sillamaa Bei, oi jaa miin, oi min. Tulen sul viis nii. Olen tsooni viis maani. Olen sul viis maani. Olen soe, rihma nii truu. Kuulasime Eeva Talsi ja Juhan Aru albumit vähemalt täna stuudios oli külas Eeva Talsi. Kõlasid Eeva Talsi laulud, Juhan Aru tekstidel musitseerisid ansambli Curly Strings kõik liikmed. Lisaks Mari Jürjens, Kristjan Kallas ja Lauri libi mais. Saate koostas Liina Vainumetsa aitäh kuulamast. Folgi jalgu, muusikat hoia kardinate pragudest söögilaua tagant ja põlve pealt.
