Täna Ringvaates. Kui tapeedi ääre alt nagu rebida, et siis sealt nagu tuleb  nagu väiksed rosinad supp-supp-up-supp välja. Muttikate pealetung nii suurt parasiitide invasiooni kui  praegu ei mäleta enam aastakümneid. Putukatõrjeks jah, tuleb kõikvõimalikud praod vahed üle  lasta sellega. Mis juhtub? Juhtub siis, kui noored draamanäitlejad panna ooperit laulma. Algus muidugi oli juba päris keeruline, sest et  ega nemad nooti ju ei tunned. Naks näha, milline on elu metsas, öösel,  telgis, kuidas hullumeelsed noored suuskadel ühest Eesti  otsast teise rändavad. Külm ei ole siuke matkal. No algul on külm, aga kui sa hästi pikalt oled pesemata,  siis tekib kehale selline kaitsev kiht. Õnneks on Eestis piisavalt neid inimesi,  keda me saame intervjueerida ja nende hobidele kaasa tunda  või siis rõõmustada. Tere õhtust, 22. jaanuar on täna. Tere õhtust ja me alustame tegelikult teemast,  mis vahepeal Eestis täiesti maas oli. Me ei teadnud midagi eriti lutikatest, väidetavalt aastas  oli kaks kuni kolm väljakutset, siis nüüd on lutikate  maailmas elu millegipärast väga aktiviseerinud. Ja tõrjemeeskonnal tuleb välja sõita isegi kaks kuni kolm  korda nädalas. Urmas Tartes istus meil täpselt samas küsimuses siin meie  stuudios Soval umbes kaks aastat tagasi ja kui me rääkisime  suurest lutikate invasioonist Ameerika Ühendriikidesse  ja püüdsime ennustada, kas nad Eestisse võivad jõuda. Ja nüüd võib öelda, jah, nad on jõudnud taas Eestisse,  sest et nad vahepeal on siin pikalt olnud  ja putukatõrje firmadel on käeterad tööd täis,  et siis lutikaid tõrjuda välja inimeste kodudest. Miks nad back in business, miks nad tagasi on? Eks nii nagu kõik haigused käivad ju inimesega koos ümber maailma,  liiga lutikad tulevad koos inimesega, kui need kusagil on rohkem,  siis inimene lendab, sõidab laevaga autoga,  neil on ju väga mõnus kaasas käia inimestega. Ja pealegi ma arvan seda, et ega nad ka Eestist lõpuni  kadunud ei ole vahepeal mitte kunagi olnud. No vahepeal pole see tõesti probleem, kui tõrjefirmad  ütlevad kaks kuni kolm korda aastas versus kaks kuni kolm  korda nädalas, siis see kasv on tõesti olnud ju,  võib öelda, kolossaalne. Eks ühest küljest kindlasti jah, siin sõjajärgsed  putukatõrjemürkide laialdased kasutamised nagu tänaseks  keelatud DDD ja muudki kindlasti aitasid kaasa putukate  ja lutikate populatsioonide vähenemisel. Aga putukatel on hea omadus ka nutikatel muutuda mürgiresistentseteks. Ja tänapäeval juba neid mõrke, mis neid hästi võtaksid,  on tunduvalt vähem, nii et see annab sellise ühe võimaluse  nendel jällegi oma arvukust taastada. Teised on arvatud, et näiteks võimalik Nad on leidnud  vahepealse üleelamise võimaluse näiteks kanalates loomade juures,  sest ta ei ole nüüd selline lutikas, kes ilmtingimata peab  inimese verd sööma. Ja kolmandaks ka eks kui inimesed on olnud pikka aega mõnest  asjast natuke vähem vaevatud, siis nad unustavad ära,  et midagi sellist on olnud ja tõenäoliselt ei pruugi esimese  hooga üldse märgatagi, et kedagi nende kõrval uuesti on  elama hakata. Nutikas on päris vastik, ebameeldiv tõesti inimesi verd imeb  ja ronib ringi ja selline nagu visuaalselt väga armas. Putukas üldiselt ei ole, kuidas teie putukateadlasena  nendesse suhtute? Putukate suhtume alati hästi ja lutikad on väga põnevad,  näiteks nende bioloogia on hästi huvitav,  selles mõttes nendel toimub, kui need paaritumine toimub,  siis nendel ei ole mitte niimoodi nagu korralikel putukatel,  kus isane siis viid oma suguti emase suguteedesse,  vaid seal toimub selline vigastusega baariumide  ehk isa näiteks süstib oma seemnerakud emaserutika sisse  ja siis nad veres ujuvad sinna, kus vaja,  viljastuvad munad. Nii et üks selline väga põneva käitumisega loom on lutika. Väga agressiivne, kas seda verd on tal vaja soo jätkamiseks  või kõhu täisea. Kõhutäiteks, ja no see toob kaasa ka soojätkamise,  sest ta on selles mõttes monofaag, et meri on ainuke toit,  mida ta saab süüa. Nii et kui ta ühe korra sööb kõhu täis, see tähendab,  et järgmine kord astub, astub jälle õla peale  ja sööb veel kord verd. Ja loomulikult, kui on täiskasvanud lutikaga tegemist,  kui on vasted, keda neil viis järku munast arenedes,  siis vastne peab iga korra endal kõhu täis imema,  siis ta saab jällegi uuesti kestuda suuremaks. Aga kui on siis pärast viiendat aastajärku meil valmik väljas,  siis tema võib meil päris mitu kuud elada. Noh, on arvatud, et siin emased võivad kuni pool aastat  elada laboritingimustes, isegi kuni aasta on püsinud elus  üks täiskasvanud lutikas, aga tavaliselt senikaua muidugi ei juhtu. Nii et väga pikka eluiga õnneks ei ole, kui suur see  lutikate populatsioon ütleme, ühes korteris võib minna,  kui palju neid võib sinna tekida? No ühe lutika elutsükkel täistsükkel käib  nii toatemperatuuril umbes kahe kuuga, see ma mõtlen seda,  et munad tuleb uus valmik, kes on võimeline munema. Ja edasi üks emane lutikas võib muneda seal kuni 500 muna,  no kellest pooled võib-olla söövad prussakad  ja siis. Prossakaid söönud ka või prosakad söövad prossakad,  söövad neid, siis tasub prossakad võtta. Suprasakat võtta ka ja samuti näiteks Tomulestad söövad  ka väikseid lutikate mune, kui kuskil ligi saavad,  nii et kindlasti on ka kodus loomulik kadu ämblikud. Mõnedki võivad mõne mõne kätte saada, nii et kui nendest  vast kolmandik ellu jääb, 500-st kolmandik paar 100 kahe  kuuga ühest lutikas võib saada nii paarsada isend,  100 isendit ja siis see läheb niimoodi. Neid on üsna palju, ühesõnaga ma saan aru,  et teil on selline väike palve ka, kuna te olete putukateadmisi,  te tahaksite oma kollektsiooni ju just nimelt lutikaid saada,  ega teil ei ole, miks ei ole õnneks, kui me nägime väga  suurt vaeva kahe päeva jooksul me kõikidele tõrjefirmadele  ja kohtadesse, kui me helistasime, palusime,  et me saaksime elusaid lutikaid ühelt poolt teile ühelt  poolt siin näidata ja, ja siis sulle kaasa anda,  aga sa, sa pole nagu kuskilt lutikaid saanud. Ma olen tõesti juba ise aastaid otsinud võimalust,  et teha pilti lutikast, sest voodilutikat on alatasa vaja  ka tänagi näiteks head pilti ja näiteks siin lastele ja,  ja teistele nii-öelda inimestelegi. Ma olen ise võtnud ka vahel mõned kahvlivärgi firmaga ühendust,  et kas äkki oskate tuua, leida ja tänagi nägite ju palju  vaeva siin. Me räägime tõesti palju, meil ei õnnestunud elus lutikat  tõesti tabada. Aga head inimesed, kui teil on lutikaid pakkuda,  siis olge hea püüd, nabige nad kinni ja siis kirjutage meile  ringvaade err.ee, me toimetame siis Urmas tartese kätte need  või siis võite ka Urmas Tartesele otseühendust võtta temaga  siis saate talle toimetada, tal on tõesti putukateadlasena  hädasti neid lutikaid vaja, nii et kui teid lutikad välja ilmuvad,  siis, siis oled, on need väga oodatud meiega. Käisime täna siis ühel tõrjeaktsiooni kaasas just nimelt õismäel,  sest on selgunud, et just kõige enamlevinud levivad nad just  millegipärast Tallinnas õismäel ja vaatame,  kuidas see tõrjumine siis nende lutikate elu hävitamiseks  täpsemalt käib. Kust kohast nutikad inimeste kodudesse tulevad? Nendeks on mitu viisi kõigepealt, esiteks,  kui korter soetada, siis võivad need külalised nii-öelda  juba ees olla. Eelmisest omanikust või üleeelmisest omanikust teine viis on,  et et kui soetada mingi antiikne mööbel,  vaip või ese, et, et seal pragude sees on. Ja kolmas on, et me kõik käime reisimas ja tulevad  ka reisikaaslastena meile koju. Kui palju teil on lutikatõrje väljakutseid olnud? Kõrghooaeg jääb ikkagi enne külmi kuidagi,  et. Oktoober november, detsember võib-olla septembri algusest,  kõige rohkem on nädalas väljakutsed ja kolm kuni neli tükki,  et üle selle ei ole, et ega, ega seda ei taheta eriti endale  korterisse nagu kutsuda ka, et üks ütleme,  naisterahvas ütleb, et tee midagi, meesterahvas ütleb,  ma pole midagi näinud, järgmine päev naisterahvas ütleb,  et mind juba söödi, meesterahvas ütleb, et ah,  mis sa, mis sa jamad ja, ja nii edasi ja  ja siis see väljakutse jääb ikka päris hilja peale,  et siis on nagu, mida hiljem seda raskem on tast lahti saada. Millal Eestis need nutikad üldse vohama hakkasid? Rohkem? Ta on üsna hiljuti neli kuni kolm aastat tagasi. See probleem hakkas ja iga aastaga ta nagu tiheneb  või läheb järjest suuremaks. Millest see tingitud on? See on tingitud jah sellest, et tõenäoliselt on Nad  resistentseks muutunud antud preparaatide suhtes,  et, et need, mis meil Eestis saada on, et nad ei jõua  nii kiiresti järgi, kui kui kiiresti putukad ise ära kohanevad. Et loodus on, on nagu kiirem. Kuidas seda putukatõrjet tehakse? Putukatõrjeks jah, tuleb kõikvõimalikud praod vahed  ja üle lasta sellega, et ta on kontakttoimepõhine,  see tähendab seda, et putukas kui siit üle kõnnib  siis ta saab selle. Valmista ise ka kokku toimeainega preparaadiga ja,  ja siis ta viie päeva jooksul sureb ära. Tõrje mõjub jah peale kolmandat tõrjekorda,  et siis me saame seda tulemust hinnata, et ennem on vaja jah,  kaks korda on kindlasti vaja tõrjet teostada. Kardinapuu. Üles serva aknalaua alla ja teatrivahed siis on. Põrandapinnad. Seinapinnad, kui ta tuleb Siis on vahed praod. Siin on nagu selline potentsiaalne praooht,  et siia kohe kindlasti. Kui mõnel naabril on lutikad, siis kui suur tõenäosus on,  et nad sealt kolivad ka teistesse korteritesse? See on väga suur tõenäosus, et, et võib-olla ta nagu ennast  ei veidagi, kui on värvitud seinad, heledad seinad,  nii et siis ta käib seal naabri juures ennast peitmas ja,  ja jahil käib siis. Seal puhtamas korteris nad on kõikvõimalikes pragudes,  pistikupesades, stepslites, põrandaliistude vahel  ja tapeediääred. Samuti on ka maalide taga peeglite taga seinalampide taga. Millistes kodudes te olete käinud terved tegemas? Väga erinevates on ka peaaegu nagu villades  kus inimesed on hädas ja on ka sundväljakutse,  et sotsiaalametnik näiteks palub kellelgi teha omavalitsus,  siis milline on olnud kõige nii-öelda kohutavam vaatepilt teil,  kui te olete läinud lutikatõrjet tegema et imeks vandavaid asju,  on küll, et võib-olla see, et jah, et kui tapeedi ääre alt  nagu rebida, et siis sealt nagu tuleb nagu väiksed rosinad  supp-supp-supp-supp välja, et see jääb seina kihama,  et see nagu on ehmatav või huvitav, kui palju neid korraga  võis seal olla. Kolmekümne-viiekümne vahel. Milline vaatepilt siis kliendil avaneb, kui ta tuleb peale  putukatõrjet koju kas laipu täis tuba? Kohe ei ole, et alguses neil tekib selline mürgituse joove  või või nad on natukene segaduses või kuidas ma ütlen laksu  all või et, et selles mõttes, et see pilt võib olla päris  päris julge või, või isegi päris ehmatav,  et purjus rutikaid tuba täis. Ja nad on lõbusad, sedasi jooksevad sibavad. Selline vaatepilt võib küll olla ja kuskil 10 kuni 20 tunni möödudes,  siis kui see on läbi, kui tiikuli putukale sisse imetanud  see sarvkest läbi sarvkesta et siis see putukas on selline aeglasem. Või komberdab või jalutab ja, ja siis ta lihtsalt hukkub  või suurepära, et siis oleks vaja prügikühvliga nad kokku korjata,  aga seda teeb juba korteri omanik. Aga kaua inimene siis kodus ei tohi olla,  kui on see tõrje tehtud? No rasedad kuskil kaks tundi ja linnalaps võiks  ka õues olla töötlemise aeg, kaks tundi,  kui palju see lutikatõrje kliendile maksma läheb? Ta läheb olenevalt tubade arvust, et 29 kuni 35 eurot,  üks tõrjekord. Ja kolm korda oleks soovituslik teha. No kas on ise ka võimalik midagi ette võtta,  nende lutikate? No kindlasti nutikate põhiline tegutsemispaik on ikkagi seal,  kus inimesed magavad, Nad käivad ju nii varahommikul  tavaliselt siis, kui nii on kõige magusam,  käivad siis imemas ja ega nad sealt voodist,  kus inimene magab väga palju, kaugemale ka ei viitsi kõndida. Et siis seal naaber korterist võib olla läbi seina näiteks. Üks võimalus on olla üleval, siis lutikas ei pääse sööma,  aga teine variant on ikkagi siis teha väga hoolikas otsimine  eelkõige oma voodiümbrusest, voodi, enda,  kõik võimalikud praod, seinapraod tapeedi all,  seinakontaktid siis loomulikult põrandapraod  ja need natukene lahti urbitseda, tolmuimejaga hoolega läbi  käia ja kindlasti üks võimalus on ka kasutada sellist kuumtõlget,  sest lutikad hukuvad juba siis, kui nende temperatuur keha  tõuseb üle 46 kraadi. Ehk siis näiteks mingi sooja õhupõht, püst tuleb reguleerida  seal li 80 kuni 100 temperatuur kraadi peale  ja sellega siis niimoodi rahulikult neid lutikate  kogunemiskohti töödelda. Ja siis ma arvan, kui sellist hoolega tolmuinemist  ja kuumtöötlust teha nii paari-kolme kuu jooksul,  siis saab ka nendest täiesti rahuldavalt lahti,  kui just muidugi naabrite juurest juurde ei tule. Aga külm ma saan aru, neid eriti ei võta,  nagu üldse parasiit kipub olema, et külm ei tee neil eriti midagi. Aga kuum küll. Kui me elaksime nii, et meie tubades oleks aasta ringi umbes  16 kraadi 15 16 kraadi, siis me lutikatega probleem No seda siis ei oleks ka inimestega probleeme. Me saame soojemat riidesse panna, aga sellest temperatuurist  alates ja madalamal nutikad langevad sellisesse külma  tarbimise jäävad puhkese. Seda küll, aga teine variant muidugi jah,  miinus 32 ja mõni minut ja siis on nad kõik surnud üliraske korraldada. Üsna raske on meil majades tõesti teha, isegi meil talved ei  aita kaasa selleks. Suurepärane, mis arvad, kas see lutika probleem on praegu  selline jäämäe veepealne osa ja ja neid hakkab üha rohkem  ja rohkem tulema ja me hakkame selle probleemiga  igapäevaselt rohkem kokku puutuma või on see selline pinnavirvendus,  mis taas seal üle läheb? Ma arvan praegu siin nii ja naa, et kindlasti natukene on  sellist suuri silmu ka hirmul kindlasti on mingi osa  ka selline, et inimesed võib-olla ei tunne äragi,  et neil kodus nad on, sest ega siis meie looduse tundmine  ja putukate tundmine ei ole tea, mis heal järjel. Aga kuivõrd inimesi saab, jäi rohkemaks,  inimeste elukombed lähevad võib-olla vahel natukene laisemaks,  siis ma arvan, et tõenäosus, et me saame lutikaid,  piin natuke rohkem näha, on meil täitsa suur. Aitäh sulle, Urmas Tarte, igatahes üleskutse edastame veel kord,  kui teil on nutikaid, siis võtke meiega ringvaate,  kas telefoninumbril, mis saate lõputiitritest tuleb  või siis meie e-kiri aadressil ringvaadet ERR ühendust,  et me saaksime siis Urmas le toimetada ilusaid lutikat,  et ta saaks neid pildistada, et ta saaks harida  nii noori kui vanasid, et värsket värsketest moodsatest  lutikatest oleks konkreetsed pildid olemas. Suur aitäh igatahes tulemast. Ei paraad Ameerika presidendi ametisse astumisel. Tseremoonial paljudele üllatuslikult oli proua Obama  pallikleidi taas disaininud Jason Woo, kes vastutas  ka tema 2009. aasta kostüümi eest. Noored. Kaksikvennad viskusid tundmatus kohas vette,  hakkasid ooperit laulma, ei ole laulud, näitlejad. USA president Barack Obama astus eile teist korda ametisse,  koostasime ülevaate sellest, kui glamuurne see üritus eile  Washingtonis oli. Maailma juhtivas televisiooniriigis on presidendi ametisse  astumine loomulikult terve päeva kestev sündmus,  millest uudistekanalid pidevalt konkureerivaid kommentaare pakuvad. Presidendi ametivannet oli seekord kogunenud vaatama 800000  inimest ning lisaks vandele kuulsid nad,  kuidas popstaar Bejonse USA hümni esitas. Seejärel vaatas president koos esimese perekonnaga ametisse  astumise puhul korraldatavat paraadi. Et temperatuur oli Washington is mõned kraadid üle nulli  olid 8800 inimest ja 200 looma oma oskusi demonstreerides  küllalt rõõmsameelsed. Kommentaatorid arutasid samal ajal aga selle üle,  kuidas presidendi tütred nelja aastaga kasvanud on  ning kiitsid esileedi Michelle Obama mantlit,  mille disainer Tom Brown spetsiaalselt talle oli teinud. Meeste siidilipsu meenutavast materjalist. Õhtul on presidendipaaril aga traditsiooniline kohustus  osaleda nende auks korraldatud pallidel. Kui neli aastat tagasi käisid Obama läbi 10 palli,  siis sel aastal vaid kaks. Paljudele üllatas lähetuslikult oli proua Obama pallikleidi  taas disaininud Jason Woo, kes vastutas ka tema 2009. aasta  kostüümi eest. Presidendipaar tegi ka mõned tantsud, neist esimesel saatis  neid laulja Jennifer Hatsan. Samal pallil laulis ka popstaar Alisa Kiis,  kes ühe oma hiljutise hiti presidendi auks pisut ümber oli teinud. Eestis avatakse eeloleval reedel täiesti enneolematu näitus,  mitte kunagi varem pole Eestis avatud National Geograafika  loodusfotode näitus, aga tõepoolest, see nädalalõpul sünnib. Pildid on kuulsalt vee all fotografeeriva fotograafi Brian  Kerry kogust, kes enam kui 10000 tundi vee all veetnud on  ja tema 20 aasta parim pannakse siis näitusele üles. Ja kui me Eestis mõtlesime, et kellega me  siis veealustest fotodest rääkida saame,  siis ega paremat härrasmeest kui Kaido Haagen Eestis ikkagi  olemas ei ole, sest ka Kaido on 11 aastat juba pildistanud  vee all. No tere tulemast. Alustame siis kohe ka sellest, et mis see kõige suurem. Kuidas ma küsin seda, et mis, millest kõige rohkem sõltub,  et sa vee all hea pildi saad. On see tehnika, on see loodus, on see, kui värvilised kalad on? Kui lühidalt kokku võtta, siis tegelikult kõige olulisem on  olla õigel ajal õiges kohas. Ja kõik, mis, nagu sellele nüüd eelneb, et kuidas jõuda  õigel ajal õigesse kohta, see on juba omaette teema. Ja loomulikult on tehnika, et me palusime,  et te võtaksite kaasa ka siis selle fotoaparaadi ausalt öelda,  see nüüd, mis laua peal on esimese hooga fotoaparaati päris  ei meenuta. No fotoaparaat on siin kõige sees peidus ühesõnaga  veekeskkond on ju selline, mis ei ole tavatehnikale sõbralik  ja selle tõttu on vaja teda kaitsta. Laua peal praegu on noh, korraliku sõiduauto saab ikka kätte,  mitte küll päris uut, aga ikka hea korraliku sõitva auto. Paari sõnaga, mis need siin on ja ma saan aru,  et te olete ise täiendanud seda kõike ka,  et sellist asja nagu päris poes ei müüdagi. No üldjuhul müüakse kõiki asju poes, aga iga fotograaf,  eriti veel need, kes on nii-öelda vana kooli fotograafid  meie mõistes siis nõukogude ajast pärit. Nemad on juba harjunud sellega, et ise pead kõiki asju täiendama,  ümber tegema ja vastavalt oma vajadustele,  harjumustele ja, ja nii edasi. Et aga mis, mis siin siis, mis siis on, on äkki äkki te  natuke seletate siin, et ma saan aru, et siin on siin kuskil  on ka suured prožektorid või tuled ühesõnaga,  eks ole, sest et see on põhjas ja all on ju pime. Vee all on pime ja teine asi on see, et värvi esiletoomiseks  vee all on vaja lisavalgust, sellepärast et veel on selline omadus. Et spektri punane osa Hajub vastavalt veekihile, mis on siis objekti  ja kaamera vahel ehk siis minnes 20 meetri sügavusele on  spektri punane kollane osa täiesti kadunud. Järgi jäävad rohelised sinised. Värvid nii-öelda ja, ja siis ei ole mingit värvi seal,  aga selleks, et see värv nüüd uuesti välja tuua,  on vaja viia see valgusti lähemale, ehk siis vee all on vaja  kaasa võtta valgustid, et antud juhul välklambid,  et mis on fotos enim kasutatud. Aga vaatame ikka mõne siis pildi ka, mis te kätte saanud  olete ja ja te olete ise ka öelnud seda,  et et kõige põnevam on olnud Eestis ikkagi pildistada  hülgeid ja üks väga kuulus teie hülge pilt on meil  juhuslikult ka täitsa olemas. Miks, miks hülged? No see on ikka väga efektne pilt Eesti rohelistest vetest. Jah, hülged on hästi sõbralikud, hästi toredad,  et kui sattuda noore hülge peale, kes on nagu mänguhaldis Siis ta võib siga tund aega mängida, võtab lestast kinni,  võtab käest, kinni tuleb, üritab sul kaamerat hammustada,  aga kõik see nagu selline sõbralik ehk siis ta ei ole mitte  kurja pärast, ei hammusta, vaid uudishimust teda nagu maitseb,  et võtab kinni. Et on konkreetselt see, kus ta on tahtnud nagu kaamerat ära süüa,  ehk siis ma näen selle hülge kurku sisuliselt,  ehk siis ta hakkab hammustama seda ja suu lahti,  aga ei maitse ja laseb lahti ja ujub minema mõne pärast  jälle tagasi, et see on nagu. Võrratu elamus on see Aga samamoodi, te olete avastanud ka täiesti uusi võõrliike Eestis. See oli jah, kaks aastat tagasi, kui käisin ühe Aga kui väike see, mis ta on retikene või? Elegantne karneel. Ja ühe tuttava soovituse peale läksin. Vaatama ta ütles, et ta nägi seal krevetti,  krevettidest mul pilte ei olnud, läksin vaatama,  olidki täpselt selle koha peal, kus ta seletas  ja siis hiljem tuli pool aastat hiljem tuli välja,  et see on tegelikult Eestis seni tundmatu  või ütleme, seni avastamata liik. Ja siis tuli ka fotode abil lõpuks määrasid  ka merebioloogid ära, et jah, on tõepoolest tegemist nagu  uue liigiga Eesti jaoks ja nüüdseks kahe aasta pärast on see  üle meie ranniku levinud. Äkki te põgusalt seletate, mida tähendab vee all ühte  loodusfotot nii-öelda passidest me teame,  et kõik loodusfotograafi räägivad, et see,  et sa saad mingi looma kuskil kätte, see tähendab tõesti nädalaid,  et mitte öelda, kuid mingis paigas käimist,  ootamist, selle looma elukommetega või linnu elukommetega  kurssi viimist, mida tähendab vee all olemine,  selle ole lõputult võimalik olla. Ei ole jah, see sõltub sügavusest, et kui sügaval olla,  et madalamas saab kauem olla, sügavamas vähem,  et selle tõttu mulle meeldibki rohkem olla nagu madalas vees  ja madalas vees on ikka elu rohkem Eestis  ja valgus parem ja võimalik kauem olla. Sõltuvalt nüüd sellest, et mängu tuleb muidugi  ka see, kui soe või külm on vesi, sellepärast et külmas vees  pikalt olla, nagu ei kannata. Te olete ka tõelist actionit pildistanud vee all,  et kui keeruliselt see pilt sündis, siis, No see oli tegelikult puhtalt juhuse teema,  sellepärast et see on iseenesest pildistatud hästi lihtsates tingimustes. Vesi oli vööst saadik Päike paistis, valgus oli hea ja tegelikult ma ajasin taga  seal vesilikke ja vesilike ei tulnud sel päeval  ja juhtumisi nägin, kuidas üks. Ujuri vastne oli parasjagu einestamas või maiustamas,  siis kullesed. Ja väga palju on nagu kinni vee all just nimelt sellest  samast juhusest. Üks asi on nagu teadmistele baseeruv kuskile minek  või mingi teema otsimine või millegagi tegelemine. Ja samas on ka see, et lihtsalt võib sulle sülle kukkuda  mingi väga. Kui kiiresti see stseen toimus päriselus? Selle stseeni jaoks oli mul aega umbes kümmekond sekundit  ja siis nad Aga kuidas see käib, et selles mõttes, et  ega kogu aeg siis ma saan aru, et tuled või prožektorid  või need välgulambid ei põletakuidas see üldse nagu võimalik  näha kõike seda on. See on nii nagu fotograafidel ikka, et tavaliselt kogenud  fotograafidel on mingisugune seadistus või ütleme seting  siis peal kaameral, millega võib üldjuhul ikkagi saada pildi kätte,  veel on täpselt samamoodi, et no kui sul ei ole mingit  konkreetset asja juba nägemisulatuses, siis sa seadistada  kaamera niimoodi, et kui nüüd tuleb, et sa saad seal kohe kätte,  sellepärast et aega on üldjuhul hästi vähe,  mõned sekundit ainult. No vaatame veel üht pilti, see on vähist,  ma saan aru, et siin on vähisilm väga suureks uudiseks,  mida, mida me praegu väga hästi näidata ei saa,  aga, aga te saate seletada vähemalt. Jah, et see on üks põhjus, miks, miks nagu pilti teha  või ütleme, miks mina teen sellepärast et läbi  selle pildi tegemise saan ma ise väga palju targemaks,  ma saan uusi asju teada ja selle vähiga konkreetselt oligi niimoodi,  et pildistasin vähi ära. Ja pärast arvutist pilti töödeldes vaadates avastasin,  et vähisilm on tegelikult ruuduline, et seal on täiesti,  kui see nüüd üles suurendada see silm, siis on see ruudustik  nagu väga selgelt seal näha. Pärast seda lugedes vähisilma ehituse ja ütleme tema  elukommete kohta ja nii edasi, nii edasi,  raamatutest siis see kõik leidis kinnitust,  jah, on, aga enne seda polnud nagu mingit huvi lugeda. Kuulge, aga te ütlesite, et töötlete pilti,  kui palju iis need pildid töödeldud, on ilusamaks värvilised  ja võib-olla natuke photoshopitud. Töötlemine on selles mõttes nagu Jah, igalühel on selle jaoks oma piir, aga loodus piltide  puhul on niimoodi, et päris töötlemata pilt tähendab noh,  sisuliselt ütleme pagari mõistes tainast. Et kui sa tahad ikkagi saia saada, pead seda küpsetama,  et samamoodi on sellega, et sa saad pildistamisel. See on professionaalsel tasemel pildistamisel,  kõik pildistavad rooformaati, mis on toorformaat. Et sellest mingi pilt saada, pead sa seda mingit moodi  ikkagi töötlema, aga mitte petma, eksole? Ei, peamine, see on nagu täiesti. Aga vaatame nüüd veidikene ka siis selle kuulsa  maailmakuulsa alleefotograafi Brian Skerri paar paari pilti,  siis mille, kelle näitus siis reedel avatakse  ja esimene pilt, mida vaatame, on üks kalake purgis  ja ma tean, et selline keskkonnateema on sellele härrale  väga südamelähedane teema, aga, aga kas see on nüüd  positiivne või negatiivne näide? Jah, see on kahe otsaga asi selles mõttes,  et igasugused Inimtegevuse tulemid vee all, et me võime öelda,  et jah, see on nagu halb, et ükskõik, mis sinna vee alla satub,  et see on nagu prügi ja saastatus ja rämps  ja see kõik on halb, et aga tegelikult, et ütleme,  see pilt on selles mõttes nagu vastuoluline pilt,  et seal on olemas positiivne pool ja negatiivne pool  negatiivne on see, et merepõhjas on igasugust rämpsu prügi,  antud juhul mingi joogipurk, alumiiniumist. Aga samas ütleme, kui me tahame näha selle asja toredat  poolt või positiivset poolt, et siis on nagu üks kalakene  leidnud omal turvalise kodu kodu selles alumiiniumpurgis,  et noh, et samamoodi nagu laevavrakkide ümber tekib elu  ja samamoodi tehakse ka kunstriffe, ehk siis uputatakse  merre spetsiaalsed konstruktsioonid, mille ümber hakkab  siis elu tekkima, aga tekivad sinna korallid  ja no meil on vaadata üks Rebashai võrgus. Seda on kurb vaadata sellepärast et minu jaoks on rebasai  üks ilusamaid haisid, et ta on hästi suure silmaga,  tal on fantastiliselt ilus saba. Ma olen teda ise kaks korda elus näinud. Ja, ja siin, et ta on nüüd võrku jäänud ja hukkunud,  et sellest on loomulikult hästi. Paar sõna sellest ma tean, et te olete pistnud pea sõna  otseses mõttes hai koopasse. Kas see on kõige kriitilisem olukord? Ei, see ei ole üldse kriitiline, tegelikult on niimoodi,  et see ei olnud üldse ohtlik selles mõttes,  et teades loomulikult, et see teadmine on tulnud nüüd läbi  aja ja läbi lugemuse ja kogemuse. Et kui sa tead, kuidas haige käituda, siis hai võib tõsta  käe peale püsti ka, et on konkreetselt, kes  keda huvitab, Youtube 'is leiab video, kus üks naissukeldaja  tõstab hai käe peale püsti konkreetselt nina peale. Et sinna hai kaupasse minek oli lihtsalt tingitud sellest,  et ma tahtsin saada hai portreepilti aga samas teades,  et ei tohi hai põgenemisteed kinni panna  siis ma hoidsin lihtsalt sinna koopaserva,  et tal oleks alati põgenemisvõimalus, hai lihtsalt magas  seal koopas. Ja ega ma sinna päris sisse läinud niimoodi natukene pead pidi. No teil on väga hästi ka oma fotodega läinud,  te olete mitmetel konkurssidel ikka peapreemiaid ära toonud,  kas see tähendab seda, et Eesti vetes tegelikult on võimalik  pildistada tõesti maailmatasemel pilte, pilte,  mida saab võrrelda National Geograafikus avaldatud  ja näitusel olevate piltidega. Loomulikult, ega tegelikult, sest nii põnevad on,  on, ei pea minema selleks kuskile kaugele,  et vaadake kodutiikidesse, kus on vesilikud,  konnad, ujurid, meil on elu igal pool ja selleks ei pea  isegi Eestis sügavale minema. Paar sõna veel, miks oleks vaja meil minna Brian Seri  näitusele ja kuidas neid pilte vaadata paari sõnaga? Rin keri näitus on sellepärast väga hea või positiivne,  et on võimalus vaadata pilti suurelt. Et selline võimalus üldjuhul veebis puudub,  et kõik on harjunud sellega, et klikitakse,  et jah, veebis on materjal olemas, ma saan vaadata klikin. Aga seal on umbes niimoodi, et tavaliselt maksimaalne laius  600 pikslit ja sinna lihtsalt ei mahu seda informatsiooni,  mis kõik tegelikult selles pildis olemas on. Ja kui õnnestub kuskil, kui suurem pilt kätte saada,  siis arvutiekraanil üles suurendada näeb ikkagi korraga  ainult osa, aga näite tuse, kus ta on välja prinditud  suurelt siis seal on nagu väga hea võimalus seda vaadata  ja nautida ja just nimelt uurida seda pilti,  et mitte minna seda teed nagu veebis, et sekund  ja pilt, aga lihtsalt, et kulutada vähemalt minut pildi uurimisele,  sealt võib nagu fantastilisi asju leida,  et mul õnnestus sealt täna tagauksest sees käia  ja piiluda, mis seal toimub ja see näitus on tõepoolest fantastiline,  nii et tuleb. Saada reedest sammud seada ei kuhugi mujale kui loodusmuuseumisse. Aitäh Koidu tulemast ja natukene seda veealust maailma valgustamast. Aitäh. Vanasti oli ikka kaks, kaks põhiasja tõrvamine  ja siis, kui oli sulailm või hästi libisen,  siis pandi. Selliste suuskadega läbi Eesti metsade, eriti arvestades,  et väljas on valdavalt miinus 10 kraadi. Estonia teatri lavale jõuab eeloleval laupäeval noorteooper  prints ja kerjus ja selle teeb eriti omapäraseks see,  et peaosatäitjad ei ole kunagi varem laulnud. Helilooja ei ole varem kunagi ooperit kirjutanud  ja ka lavastaja pole mitte kunagi ooperit lavastanud. Kuidas selline plahvatusohtlik olukord tekib  ja kuidas sellest õnnelikult välja tulla,  käis uurimas meie toimetaja Keio Virru. Esimest korda ooperis kui hirmutav oli sellist väljakutset  vastu võtta? Väga see, esiteks, see pole veel läbi ka see väljakutse,  et läbi saab alles 26. või noh, siis alles algavad etendused,  aga väga hirmutav küll, jah, sest et laulmisega me varem  tegelenud ei ole ja, ja see ooper ja, ja  kus on noh, kõik on lauldes, eks ole, ja kui sa oled veel  võõras keskkonnas ka enda jaoks oma teatrist väljas,  siis see on ikka hirmutav. Ma arvan, ma võrdleksin seda niimoodi, et kui mina,  kes ma igapäevaselt teen laulmise tööd, peaksin äkki hakkama suusahüppajaks. Ja siis ma peaksin sellele suurele mäele minema just kõige  suuremale ja kohe sealt alla hüppama väga edukalt  ja kohe sooritama maailmarekordi. Nende maailmaga võrreldes tõesti võib nii võrrelda,  sest nendel on töövahend, on kõne, aga nüüd on laulmine  ehk siis sa pead väljendama mitte kõnega,  vaid läbi kõne ja laulu mõlema, et see mõte tuleks  ka välja, rääkimata sellest, et muusika ei ole üldse sugugi lihtne,  me ise ka oleme tükk hädas, et taktimõõdud vahelduvad  ja huvitavad rütmikad. Kõik algab sedapuhku tekstist ehk libretost,  seda umbes 65 lehekülge või rohkem on seda teksti  siis niimoodi. Teine vaatus. Kaheksas pilt ja Tomkuningaks on tinglik pealkiri pildil  tegevus on suur segadus ja sagimine lossis valmistumine  kuningamatusteks ja printsi kroonimiseks. Teenrite õukondlaste sebimine on kaootiline  ja teesklev ebarentaabel, nüüd ongi siis helilooja ülesanne  ja mõistatus, et mismoodi siis alata selle pildiga. Selgelt tuleks teha mingisugune sissejuhatus. Löödikäik, mis muidugi üksinda mõjub veel hõredalt  ja ta ei anna veel veel mingisugust kihvti muusikapilti  meile välja. Me ei ole laulud, näitlejad lavakunstikoolis on jah,  väike lauluõpe on, aga, aga mitte midagi sellist,  noh ei, selles mõttes ta on ikkagi noh, et on hea lauluõpe,  aga kui meil seda ei oleks taga, siis. Poleks seda saanud ka kindlasti vastu ka võtnud. Järgmiseks mängisin madalamate keelpillidega juba täiendava  sellise saate ja siis kõlab see sama jupp juba niimoodi. Ja siis on meil asi juba päris äge. Ütleme, et üle hulga aja midagi tõsiselt põnevat sai teha,  et mingil hetkel ma usun, et, et iga iga muusika kirjutaja,  helilooja mõistab, et et see väikeste laulujunnide  kirjutamine ei ole nagu väljakutseks. Ei no alguses oligi jah, selles mõttes, et  ega me esimestest proovidest, kui me kõik koos olime,  olime ikka veel nagu väga niisugused hirmunud. Nägudega, ja, ja ega ei tulnud häält ega midagi,  aga see vaikselt kuidagi noh, nagu kadus ära  ja iga päevaga läheb paremaks, aga noh, ega me sellele  tasemele niikuinii ei jõua, mis nemad siin on,  eks ole, professionaalsed ooperilauljad ikkagi. Ega me ei peagi selles mõttes ooperihäält tegema  või ooperi ooperikooliga laulma, et me ikkagi kasutame seda,  mis meil endal on, et ooperi. Kestab ikkagi üheksa aastane printsi kiruse tükiga,  siis me oleme siin ainuüksi sellepärast,  et me oleme kaksikud ja et väga alternatiiv ei olnud sellel. Algus muidugi oli päris keeruline, sest et  ega nemad nooti ju ei tunne. Nad näevad, et see, see noodikene läheb kas allapoole  või ülespoole. Aga kui takti mõõt ka veel vaheldub vahepeal,  siis läheb natukene süsteem sassi. Aga nad said selle selgeks. Ma mäletan seda hetke, kui ma esimene kord nendega  proovisolist trehvasin. Ja eks noh, eks ma arvasin, et no eks see saab raske olema Siin määrata alasele, eks ma ei kahtle. Kui antud arvu, kes siis? Ka alg, veel parem oleks. Nüüd siis saab see Väike eelmäng läbi ja tuleb koor sisse ja selline tekst on  kooril õukondlaste endite koor on kuningriigis hõre aeg  ja prints on imelik. Ei troonil keegi valitseb. Mis toob küll tulevik. Ja nüüd tuleb koor sisse. Jube põnev, aga samas ka kohati mõnikord. Õhtu hilja ikka tunned, et kõrvust hakkab vist suitsu välja tulema. 12 tundi nendeks järjest teinud ja aju pingutanud,  et mismoodi see, see asi kõik siis kõlada võib. Ja siis mõnikord avastada, et oled terve pika päeva tööd  teinud ja siis on kogunisti kaks minutit muusikat juba  juurde tulnud. Ja kuna Henry, kaheksas oli kuulus oma peade raiumisega,  siis siis sealt see idee tulebki kõik inimesed,  kes, kes vähegi julgesid talle vastu hakata  või erinevalt mõelda, siis pea pandi kakule ja,  ja. Pandi Londoni silla peale teistele hirmutuseks üles kõik  sellised pead need pead muidugi ka. Tuudorite ajal kasteti tõrva sisse, et linnud neid ära ei nokiks. Et nad võimalikult kaua seal püsiksid. Et, et inimesed õpiksid sellest ja, ja nendel oleks hirm  vastu hakata. Tänapäeva noored niikuinii elavad kõik selle videviku saaga peal,  nii et ega see maailm väga erinev sellest ei ole,  mis, mis siin pakutakse. Ega tegelikult ooperimaailmas on ka üsna julmi tegelasi  võib-olla seda nagu näidatud, nii iga igas lavastuses ei ole. Aga see on, on teatrimaailm ikka lendab päid. Siin on meil kaks pead. Üks on selline, siit seest me sööme ajusid,  mina ei söö, aga näitlejad. Ja siis on meil veel selline. Ja seda saab ka selle suutsa ka liigutada,  niimoodi. Ja neid kahte, need on tšaki naised. Üks on esimene naine, kes on viis aastat tagasi nõidus  nõiaks süüdistamise pärast maha löödud ja see on  siis alles värskelt pea maha raiutud. Meil on ka väga-väga ilusad ja uhked kostüümid kontrastiks loodud,  et kõik ei ole õudne ja hirmutav. Aga siin on nagu ikkagi siis taotletud niisugust tõetruudus  kostüümide poolest ka või, või on just kaasaja? Ja väga moodne ja ja loodetavasti. Mõni kostüüm inspireerib noort publikut,  et nad tahaksid endale samasugust asja kodus valmistada. Näitan, kuidas see üleminek toimub, see koor laulis siin. Ja nüüd lõpeb see osa ära. Seltsi da atab. Kas te ise käisite varem ooperit külastamas  ka ei ole kunagi väiksena nägin ühte, aga väga ei ole  kutsunud ooperiteater. Selles mõttes, et mind kutsub nüüd küll,  et mul on nüüd jah. 26.-st jaanuarist on siis prints ja kerjus teie ees,  aga praegu me läheme edasi oma juttudega Suurbritanniasse,  nimelt siis kuninganna Elizabeth, teise 28 aastane pojapoeg  prints Harry, naasis 20 nädalaselt missioonilt Afganistanist. Ta teenis siis Lõuna-Helmandi provintsis ründekopteri meeskonnas. Ja muide, prints Harry on kapteni auastmes  ja ta ka varem välislähetusel olnud. Aga nüüd oli ta esmakordselt siis nõus telekaamerate eest  telekaamerate ees siis oma elust missioonisõdurina rääkima. Ja lisaks sellele ütles ta muuhulgas ka,  et ta tappis vaenlase sõdureid. No väike katkend sellest intervjuust. Kuningliku perekonna paha poisina tuntud noor sinivereline  sattus vahetult enne missioonile minekut aga kollaste  ajalehtede esikaanele kehakatteks vaid Eeva ülikonnas noor  neidis sest keegi printsiga kooslas vegases pidutsenutest  otsustas sündmus telefonikaameraga salvestada. Trooni pärimisjärjekorras. Hetkel veel kolmandal kohal olev Harry sai toona avalikkuse  ees kõvasti nahutada ja tundub, et mõru maitse on tal  jätkuvalt suus. Ka Harry vend, prints William, keda peagi ootab ees isaks saamine,  omab helikopteripiloodipabereid ning ta on päästekopteri  juhina kuninglikes õhujõududes töötanud. Harry sõnul tunneb vanem vend ilmselt hetkel kadedust,  sest teda turvalisuse kaalutlustel sõtta ei lubata. Nagu selgub detsembris tehtud intervjuust igatses Harry  siiski tagasi ka oma perekonna juurde Suurbritanniasse,  sest kõige muuhulgas ootab teda ees ka onu roll. Kuid küsimusele, kas teda ennast ootab koju tagasi keegi  noor daam, kellele ta süda võiks tuksuda,  vastab prints napilt ja diplomaatiliselt. Seljakotid selga. Tudengid vanadel puusuuskadel pakast trotsides läbi Eesti. Noh, mul on juba kodus naine, väike laps  ja naine tahab ka matkata. Ülehomme vahetame Tartu-Tallinna maantee peal. Välismaale tegelikult oma saatega jääme,  välisuudised on meie järgmine teema ringvaate moel,  aga ühtlasi näitame teile ka Nigeeria meest,  kes tegi endale auto vitstest. Nigeerias elab 40 aastane mees Oba kes igapäevaselt teenib  endale elatist kõiksuguste punutistega, mille tegemiseks  kasutab ta palmilehtedest valmistatud vitsu. Ja nii polegi ime, et mees, kes sellega juba rohkem kui 20  aastat tegelenud, võttis ühel päeval kätte  ja punus vitstest turvise ümber ka oma vanale autole. See ei olnud muidugi lihtne töö, sest auto punumine võttis  aega terve aasta. Sellise masinaga on see mees aga nüüd juba ringi sõitnud  neli aastat ning on oma tulemusega ise igati rahul. Muuseas, 6000 dollari eest oleks see nii geeriline,  nõus ka teie auto punutisega ümbritsema. Brasiilia kuulsa riudianeeru karnevali alguseni pole jäänud  enam palju aega ja taaskord on meil võimalus heita pilk ettevalmistustöödele. Esimesed sambakoolid teevad juba proove viis päeva kestva  karnevali pealaval ehk sambatroni ja paraku peavad nad  leppima hetkel üsna tiheda vihmasajuga. See näib olevat midagi sellist, mis võiks olla tuttav  ka meie Eesti tantsupiduliste Riates. Neeru karnemal algab kaheksandal veebruaril. Venemaal pole koerte kelgu või väiksema saani ette rakendamine,  teab mis uudis kuid nüüd on külma käredas. Kas aga hakatud harrastama ka koerte ega suusatamist. Koerale pannakse veotraksid selga ja nöör ühendatakse  suusataja vöö külge. Ala harrastajad on seal tekkinud juba nii palju,  et peetakse ka võistlusi ja pole ime, sest kas on lumi maas  üheksa kuud aastas? Mehhiklane Benito Hernandes on aga viimased 30 aastat koos  oma naisega elanud suure kivi alla ehitatud koopas. Elamistingimused on selle põllumajandusega tegeleval perel  muidugi tagasihoidlikud, sest elektriga on lood kehvapoolsed  ning puudub ka kanalisatsioon. Kuid see kõik pole takistanud perel üles kasvatada kaheksat last,  kes tänaseks on kõik juba oma elu peal. Makedoonia väikelinnake ohvreid üritas eelmisel  nädalavahetusel pääseda maailmakaardile maailma kõige  suurema kalasupi keetmisega. Kuna eelmine rekord kuulus ameeriklastele  ja nemad keetsid kolm tonni ja 20 kilogrammi suppi,  siis makedoonlased, kes tähistasid ühtlasi kalameeste päeva  ning Jeesuse ristimise püha keetsid valmis kolm tonni  ja 300 kilogrammi ehedat kalasuppi. Tagasi koduste asjade juurde väljas paugub väga kõva pakane  aga ometi leidub hulljuurgeid noori, kus,  kes juba enam kui kümmekond ööd on õues ööbinud. Need on Tartu Ülikooli tudengid, kes on võtnud ette matka  risti läbi Eesti, Narvas Sõrves ääre tippu. See teeb sirka 500 kilomeetrit. Meie reporter Muttika otsis siis matka jad metsast üles,  et kontrollida, kas nendega on kõik hästi,  nii otseses kui ka otses mõttes. Siin paki peal on kirjas, et autode kaane alla. Meil ei ole kaant. Ei tea õigesti. Kairi, mis sellise matka mõte See matka Ei ole sellist ühest vastust, et mis on mõte,  et lihtsalt matkavad, need. Kes tahavad matkata ja kuna hea on matkata,  kui sul on lõppeesmärk ja hea matkata, kui sul on pikk matk,  siis on näiteks üks eesmärk matkata Narvas sõrve. Kui sa metsa tuled, siis ära võta endaga kaasa kõik Facebook  oma eksameid ja aruandeid ja. Neid pole siin vaja seepärast need jäävad sinna teise teise ruumi. Kui sa metsa tuled või matkale, siis siin sa mõtled ainult  lihtsaid asju, see, kuidas sooja saada, see,  kuidas süüa saada, see, kuidas mõnusalt ööbimine mööda saata  ja sul ei ole muid muresid selles mõttes aju. Aju puhkab muudest asjadest ja pärast ära lähed,  siis on jälle energiat rohkem. Saad sa mulle, mis inimesed need siin osalevad? No enamasti nad on seotud Tartu üliõpilaste looduskaitseringiga,  et seal me kõige rohkem kuulutasime seda. Kas tuttavad või siis otseselt ringiga seotud? Üks jutt väidab siia kirjutatud pomo mis oli ülikooli ajal. Tema oli ka geoloog, mina olen ka geoloog. Meil on siin bioloogigeolooge ja muid loodusteadlasi,  aga et pomerants, Marko Pomerants. Selle geoloog, et see on tema vana matkasuusk. Nii räägib legend Narvast Sõrve säärde, mitu kilomeetrit see on? No ma ei teagi, umbes siis 500, aga ega keegi tegelikult ei  plaani seda tervet tervenisti läbi matkata,  et nii palju kui jaksab ja ja kui tervis üles ütleb,  et siis siis minnakse koju, võibolla puhatakse  ja tullakse tagasi. Kuna puusuusa mehel on niisugune asi, et me suutsime  selle ilmaga ära oodata, et kuskil miinus 15-st allapoole  siis muutub puusuusa libisemine paremaks. Nii et on hetki, kus kus puusuusaga saab kiiremini kui plastikuga. Millised kõige paremad matka suusad? Siin on, oleneb, mis tingimustes sõita, kui sõita mööda  lumist autoteed, siis võtad kitsa suusa ja libised väga mõnusalt. Aga me liigume päris tihti ka ikka näiteks kas  või siit otsa. Nii rada pole ja, ja lund on palju, siis,  siis on ikka laiem suusk parem kitsas läheb ju okste vahel kinni. Jah, ja tema, see kandepind ei ole nii suur  ja iseenesest ta on kindlasti ebamugavam,  kui sul on palju raske kott ka seljas, siis lai suusk on  ikka ikka matkasuusaks. Jah. Hakatakse keskmine on 20 kilomeetrit, et see on selline eesmärk. No elu metsas pole naljas ja mul on juba nohu nina otsa tekkinud,  kuigi ma olen siin ainult paarkümmend minutit veetnud  vesteldes tahaks näha, milline on elu metsas,  öösel telgis. See on see telk, kus ööbitakse sinu järel  või ma lähen ees. Ohoh siin on nagu Saku suur hall tuuleks  või kuskil. Kui suur oli see siin? Või mõnes niisuguses uhkemas telgis mis telk,  see on matkatelk või veneaegne matkatelk. Mudeli nimi on sima. Maa, ja mis tähendab, et see ongi talve jaoks mõeldud,  et vihma ei pääse mitte mingil juhul. Aga talvel on siin väga mõnus. Et siia saab sisse panna ahju, nagu te näete. Hetkel on üks. Keegi on jätnud suusasaapad sooja ära. Ei sula, siin ei ahi hetkel enam ei köe. Aga kui ahi köeb, siis ta annab päris hästi sooja. Ei ole, meil on ahi, seda ahjuvalves köetakse. Ja täna oli väga soe. Täna oli palav. No algul on küll, aga, See on vast see motkatarkus. Et kui sa hästi pikalt oled pesemata, siis tekib su kehale  selline kaitsev kiht ja siis selline mustuse kiht  ning see hoiab sooja. Ehk siis jääd seisma, paned riided kohe kõik selga  ja siis oled juba hästi konserveerinud. Kus siin magatakse, ma ei näe kuskil voodi Noh, eks eks me ise olemegi oma voodi, et siia mahub magama noh,  ütleme, et umbes 12 13 inimest. Siis on muidugi juba päris kitsas. Kas magatakse niimoodi ringis või üksteise otsas või? Niimoodi ridades, et sinna taha ritta mahub üks,  kuus-seitse ja siis siia ettepoole mahub veel paar tükki. No eile tuli suur kamp juurde viis inimest  ja siis täna tuli kaks veel. Et ei teagi, kuidas me siia telki ära mahume,  et 12 on normaalne, aga nüüd on juba natuke. Aga järelikult tuleb mitmekesi olla ahju valves,  võibolla ütle, kui soojaks siin. No täna öösel siin paljud kurtsid, et oli hirmus palav olnud,  neil et väljas on meil siin umbes miinus miinus 10,  äkki oli telgis siin oli ikka päris palav,  et see ahi annab pigem soojust nagu kiirgusena  mis siis ajab magamiskotid ja kõik asjad,  mis seda kiirgust nagu püüavad, ajab soojaks  ja siis noh, need inimesed, kes magavad siin ahju lähedal,  siis tegelikult ahjuvalve üks ülesanne ongi vaadata,  et nende magamiskotid ja asjad põlema ei läheks,  sest et see läheb päris, kui on niisugune tume magamiskott  siin ahju ahjust niisuguse poole meetri kaugusel  siis ta neelab päris palju seda kiirgust,  mis sealt ahjust tuleb. Ja, ja. Ma arvan, et siin on ikka, et maapinnal või põrandal  kindlasti on miinuskraadid, aga, aga juba siin poole meetri  kõrgusel või meetri kõrgusel, ma arvan, et siin on ikka üle  10 kraadi sooja, kui ahi korralikult köeb. Mis kell kõige raskem on siin ahjuvalves olla? Ma arvan, et siuke kolme, nelja ja nelja-viie vahel on,  on nagu niisugune keset kõige paremat magamist üles tõusta  ja siin ringi ronida ja kügeleda, siis see on. Ma arvan, et see teeb selle une nagu pooleks,  et siis see on kõige halvem, aga et. Esimesena on ka väga tüütu siis see, kes esimesena  ahjuvalves on, see peab ahju tule tegema. See ongi siuke. Märjad puud on ikka kuivad, üldiselt, aga ikkagi see on niisugune. Peab lõkke ääres sooja lõkke äärest ära tulema,  siia telki, kus on veel külm ja, ja siin toimetama pimedas. Noh, mul on juba kodus naine, väike laps  ja naine tahab ka matkata. Ülehomme vahetame Tartu-Tallinna maantee peal. Naine toob lapse mulle. Mina lähen, täidan isa kohuseid, tema tuleb matka puusuusaga vette,  lähed seda. Ja siis on väga halb, no siis. Aitabki tõrvamine tõrvamine tingimustes ja me tõrvame siin  ka matka algust, tõrvasime ja täna on plaan tõrvata. Aeg-ajalt tuleb ikkagi, et kui juba valgeks läheb,  ära pind, sest tõrv, mis puitu kaitseb ja parandab libisemis  omadusi ka, nii et tänapäeval on igasugu ime imemäärdeid  ja ja asjad, mis sinna alla käivad, on vanasti,  oli ikka kaks, kaks põhiasja tõrvamine. Ja siis, kui oli sulailm või hästi libisin,  siis pandi parafiini ehk küünalt märki alla ja. Muud ei olnudki. Võib-olla enne vanasti veel, kui parafini  ka ei olnud, ma ei tea, kas siis tehti näiteks mingi  loomarasvaga või. Saad sa oma saavast näidata? Siin on tohutu hunnik teipi. Jah, see teip on ümber saapa pandud sellepärast et et need suusaklambrid,  mis nendel matkasuuskadel on, siis need on siukesed. Kohati võivad need servad olla teravad. Teip peaks kaitsma seda, seda saabast selle hõõrdumise eest. Et tegelikult, et nagu näha, siis natuke on siit ikkagi juba  hõõrdunud ka 400 kilti sõidad läbi ja pead uued saapad otsima. Nende need saapad on mul juba neljas aasta  ja nendega ma olen läbinud. Ma kujutan ette, et võib olla peaaegu et juba 1000  kilomeetrit ja peavad vastu. Ütleme, et see matk jääb meile viimaseks Oh see matkamine on päris päris pingutav tegevus. Ma ei kujuta ette, kas ma sõrvesäreni pean ostma. No loodetavasti kulgeb meie matk edukaks,  me siin just omavahel arutasime, kas me tahaksime sellel  reisil kaasa teha ja Anu oli valmis varmasti kaasa tegema,  talle see väga meeldib. Mina teeksin harvem selliseid reise kaasa,  aga Astrid, kuidas sinuga on, kas sinul selline vana  võitlusvaim on säilinud ja sa magaksid telgis  ja keedaksid endale miinuskraadidega vaarikavarre teed  ja tunneksid sellest kõigest rõõmu? Tere õhtust, tunnen rõõmu küll ja ütlen ausalt,  et käin igal talvel ikka mitu korda sedasi matkamas  ja plaanis on minna uuesti juba kuu aja pärast. Aga millest me aktuaalses kaameras täna räägime? Sotsiaaldemokraatide nimelt on küpsemas idee moodustada V  fondi vääri tagamaade väljaselgitamiseks parlamendi erikomisjon. Mõtet toetab Keskerakond, kuid otseselt vastu pole  ka IRL ja Reformierakond. Küll aga soovivad parlamendierakonnad enne ära kuulata  riigikontrolli seisukoha. Nii nagu suuremad erakonnad ja ühendused valmistuvad  kohalikeks valimisteks ka väikeparteid. Rohelised, vaba isamaaline kodanik ja demokraatide Ühendus  peavad läbirääkimisi, et minna sügisestele valimistele vastu ühiselt. Tuge loodetakse leida ka kodanikeühendustelt. Harju maakohus kulutas mullu kohtudokumentide  kättetoimetamisele Eesti post teistkaudu üle 100000 euro. Sellegipoolest pole paljud kohtukutset kätte saanud. Sellest aastast jõustunud seadusemuudatus lubab aga  inimestega kontakti võtta ka internetis leiduvate telefoninumbrite,  elektronposti, aadresside või isegi sotsiaalvõrgustike abil. Loodetakse, et inimestel hakkab häbi, kui nende Facebooki  aadressile saabub teade kohtukutse kohta. Küsisin aga siinkohal, et mis saab, kui nad kohtukutsed  hakkavad hoopiski laike korjama. Vaadake meid kell üheksa. Aga nii, mis ma tahaksin öelda, mis enne kella üheksat on,  et vabariigi kodanikud alustavad ja täna on teemaks tippsport,  kombatakse nii-öelda või räägitakse inimvõimete piiridest  ja loomulikult mängu võitluses ausa mängu eest. Aga veel, meil oli juba plaan, muide oma Hannes Hermaküla  nipinurk meie saates avada ja me seda avameelse me täna ei  mahtunud enam, saates Hannese nipinurk ära. Hannesel on mitmeid huvitavaid nippe, mis tal elu käigus on  tulnud ja ta tahab neid teile õpetada, aga  siis on põhjust meie järgmisi saateid oodata. Hannes Hermaküla nipinurga me kindlasti ring vaate. Ja loodetavasti siis juba homme ringvaade alustab ikka kell seitse,  et ilusat õhtut tänaseks.
