Olen tulnud Eesti Rahva Muuseumi Veski tänava majja, kus on toimunud suured ade pakkimised ja mul on võimalus vestelda ERMi peavarahoidja Riina Reinveltiga. Minuni jõudis uudised ERMi varadest, esimene osa on kokku pakitud ja asus teele raadile. Milline see ERMi kogude kolimise töö üldse on töötajate jaoks? Kas see on ikkagi iseendast päris suur töö, et meie kogud on, on väga suured, et ütlen lihtsalt nagu mõned numbrid, et eseme kogusuurus on 140000 eset, fotokogus on ligi 300000 fotot ja negatiivi arhiivi kogud nii suured ei ole, aga eks sealgi on materjali, et võib-olla kõige keerulisem ongi siseselt andmekogude kolimine ja ka fotokogu kolimine, et et fotod ise endast nad ei võta nagu palju ruumi nad kaste ei tule palju, aga, aga miks see töö on keeruline on, et seoses selle kolimisega. Me oluliselt taandame siis fotode ja fotonegatiivid hoiutingimusi või pakkematerjale, et, et näiteks fotonegatiivid nii-öelda filmilindil negatiivid on siin nõukogude, seal nad on lõigatud nii-öelda ühe kaadrilisteks juppideks selliseid negatiivi on umbes 160000 ja nad on siiani on olnud neid, neid on hoitud väikestes ümbrikutes, aga need on ühe happelised ümbrikud, et need me nüüd pakime kõik ükshaaval ümber kaasaegsetes arhiivi, sobivatesse pakendites. Ja ega me oma tööjõuga seda tehtud tahakski, et siin viimased kaks, kolm kuud on meil väga palju olnud abiks vabatahtlikke, kes on olnud sõna otseses mõttes täitsa nii-öelda vabatahtlikud ja tulnud meile appi, aga teeme siis ka koostööd töötukassaga, kes meile vahendab inimesi, et muidu me oleks ikka täitsa hädas. Millised need nõuded on varade kokkupakkimisel? Pakkida tuleb eelkõige niimoodi, et museaalid ei läheks kaduma ja ei saaks ka kahjustada. Väga palju. Me kasutame pakkimiseks siis tegelikult banaanikaste mida me saame siis Tartu toidupoodidest tasuta. Et kui me peaks ostma kõik kastid, millega kolida, noh, siis see kolimise eelarve oleks, oleks nagu väga tohutu, et me juba alates suve, sest umbes juunikuust hakkasime siis koguma neid banaanikastide vahepeal, meil olid siin kõik koridoride seinaääred, neid tühje kaste täis, aga aga siis, kui kolimine väga suure hooga käima läks, siis oli ka selliseid kriitilisi hetki, kui juba kastaja hakkas nagu nappima. Ja siis tehti siin valikuid, et kelle pakkimine on hetkel tähtsam ja kes peab neid kaste saama. Banaanikastid on jah kolimiseks väga hea, ta on nii-öelda kahekordne, tal on käe pistmise augud, et temasse väga hea pakkida. Et me tekstiilikogu kõik suures osas oleme pakkinud niimoodi, et et noh, näiteks võin tuua näite aasta lõpuks, kui meil eelmise aasta lõpuks siis detsembriks, kui meil oli neli suurt tekstiilihoidlat kokku pakitud, peamiselt siis villane villane tekstiil, siis olime täis pakkinud 2000 banaanikasti, kuhu siis olime mahutanud umbes 40000. Aga noh, raamatuid ka oleme pakkinud banaanikastidesse, aga ütleme raamatut banaanikastist siis naisterahvale on see tõstmine juba natuke üle jõu, et siis on vaja abiväge mujalt leida. Aga siin abiks teil olidki siis kaitseliidu mehed? Sümboolne samm tegelikult, et et Eesti Rahva muuseum, eks ole, siis isamaalise kallakuga muuseum, mis ikkagi Eesti asja hoiab. Ja siis kaitseliit rahvuslikult meelestatud organisatsioon vabatahtlikkuse alusel, siis tuli meile appi ja, ja me tõesti jõudsime. Noh, ma ütleks 80 90 protsenti sellest, mis oli selleks hetkeks pakitud, ära ära kolitud ja kõige raskem oligi see raamatukogu kolimine, kus siis väga rasked pakid tuli kanda. Teisalt korr, kus sealt alla esimesele korrusele panna auto peale ja termid praeguse maja trepid siin teise korruse vahel on ka üsna järsud ja ebamugavad, nii et et need mehed, kes neid kandsid, said ikka üsna kõva vatti. Kui palju kogu varast nüüd veel pakkimata on või ära kolimata? Päris sellist mõistliku arvu on raske öelda, sest raske on hinnata, ütleme, kui meil on asjad kappides, et mitu kastime sealt just saame, et seal peab alati vaatama, et mõnda kasti läheb ainult üks asi, siis mõnda läheb natuke rohkem. Arvaks, et et vast neli, võib-olla viis sellist suuremat kolimispäeva tuleb, tuleb veel teha. Aga me ei ole praegu veel päris otsustanud ära, et mil moel või kuidas me need läbi viime, võib-olla Me kolime kogu aeg jooksvalt, võib-olla teeme veel mõned aktsioonidet, mõtleme veel seda. Võib-olla võiks veel mõne näite tuua, mis oli kõige keerulisem kolida. Noh, mis nõudis nagu sellist ette läbimõtlemist, et kuidas nagu tähistada need kastid niimoodi, et et see kõik see liikumine ja autodele paneki autodelt mahavõtmine oleks hästi operatiivne, et et siin peangi kiitma oma osakonna inimesi, kes juba suvel mõtlesid välja selliste värviliste ruudukeste süsteemi, nii et et olid kollaste ruudukestega kastid ja oranžide ruudukestega ja roosade ja lillade ka, et siis kui ütleme, koorem jõudis uude majja, siis oli vägagi kerge näha, mis ruuduga kastid missugusesse kohta maha tuleb panna. Et kui oleks teinud sellised kirjadega sildid, siis oleks see olnud väga tüütu, siis oleks võinud igaühe pealt lugema, et ütleme niimoodi, et meil on ka Eesti Rahva muuseumi jaoks ei ole see just nagu esimene kolimine viimase 15 aasta jooksul, et et 2000.-te aastate alguses me ju kolisime tühjaks kaks Tartu kirikut, siis Pauluse, kiriku ja Aleksandri kiriku sõpradena laval, kus meil olid suured hoidlad, kirikud anti kirikutele tagasi nii nagu see mõistlik ongi, ja meie siis oma museaalid pidime välja kolima, et see oli meil üks kolimise kogemus, seal olid küll põhimõtteliselt ikkagi enamasti niuksed, suuremõõtmelised asjad, seal kastidega polnud midagi tegemist, aga aga viimane kogemus on kolm aastat tagasi, kui likvideeriti tark Tartumaa muuseumis asus Elvas ja mille kogud samuti meie pidime siis kokku pakkima ja Tartusse kolima. Tol korral me nii targad ei olnud ja kaste nii hästi ei tähistanud, et siis oli seda segadust nagu nagu rohkem, et inimene õpib ikka kogemustest. Selle kolimise pakkimisega seoses on tulnud väljakogudest. Üllatusi, või unustate tassi pakkimise käigus ma ei saa öelda, et me midagi nüüd suurt oleksime avastanud küll, aga kui me hakkame neid kogusid lahti pakkima uues majas pakime kogud lahti ja siis pakkimise järel teeme me suured koguda inventuurid. Et noh, siis võib ju küll juhtuda, et, et välja tuleb mõni asi, mida on arvatud, et see on kadunud, sest ta on olnud näiteks vale koha peale pandud või et eks seda ikka juhtub suures muuseumis, et praegu mingeid suuri leida pole olnud, aga, aga kindlasti lahtipakkimise järel see süsteem ja läheb vähemaks, et kui ruumi on rohkem, et siin vanas majas oli tihti, et asju tuli kogu aeg ümber tõsta ja tihedamaks panna ja nii edasi ja ja neid segadusi võis, võis juhtuda, et läheb paremaks ja millel on kolimise lõpptähtaeg teie jaoks? No mida lugeda lõpptähtajaks, kas seda, kui me oleme viinud Veski tänava maja tühjaks? Praegu me oleme oma kogud nii hästi lahti pakkinud, et me saame need uuesti uurijatel avada. Et praeguse plaani järgi tahaksime saada kogud nagu siit Veski tänavalt ära kolitud. Vast septembri lõpuks ehk siis umbes samaks ajaks, kui uus muuseum avatakse. Aga siis alles algab see nii-öelda lahti pakkimine ja uutesse hoidlatesse paigutamine ja ja edasi siis ERMi koguda avamine uurijatele, see hakkab toimuma järk-järgult, et esimestena loodame avada arhiivkogud ja fotokogud ja esemekogud ilmselt kõige viimasena, sest see võtab kõige kõige rohkem aega, et optimistlikke plaane ei julge teha, aga iki loodame, et võib-olla kolme aastaga või niimoodi peaks siis kõik olema jälle uurijatele avatud, et meil käib või siiani käis väga palju uurijaid kogudes, et nemad kahjuks peavad küll kannatust natuke varuma. Aitäh nii rääkis Riina Reinvelt. Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja.
