Kuula rändajat. Kuulajatele rändaja tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna ja tänase, et ega paneme nüüd küll meie Euroopa sarjale lõpliku punkti ja teeme seda Norras kala püüdes. Olgu selline Euroopa loodusereiside proloog. Selline huvitav muusika võib olla. Algul meenutab kandlemängu, siis tundub, et, et see on niisugune isevärki keelpill. See on tegelikult üks väga vana norra pill, tema nimi on lange, läik ja. Staar, kes päris hästi valdab norra keelt, ütles, et seda võiks tõlkida umbes nii, et mäng, ehk siis kui mängima hakkad, siis pidama. Ühesõnaga selle pilliga lühikesi palu mängida ei tohi, ei ja see piliseneb ka kummaline välja, ta on noh, peaaegu nagu kannela, aga aga piklikum ja, ja pikem. Ja tegelikult on hoopis teistmoodi ehitusega, nii et midagi väga norra pärast. Ja Norra käikudel on varemgi käidud, aga see käik oli nüüd nii hiljuti, nii et tundub, et see oli alles eile. See oli tegelikult kuu aega tagasi suve lõpupoolel ja põhjus oli äärmiselt asjalik. Tütar oli läinud Norrasse ja tal oli vaja lihtsalt järgi minna ja viia ta ülikooli õppima. Ta oli aasta otsa seal Norras töötanud ja, ja temal oli jälle seal oma paigas veel tegemist. Et oma ema-isa ta kohe näha ei tahtnud, meil tekkis vaba nädal ja siis mõtlesime, et veedame selle siis selliselt nagu jällegi on olnud üks minu väga ammune mõte. Veedaks selle niimoodi, nagu norralased on aastasadu oma päevi veetnud kalastades. Ja no tegelikult ma ei ole mingi õngemees, aga see, et, et Norras palju kala püütakse, seda ma olin ju varemgi kogenud ja tõtt-öelda eks norralase elu on keerelnud enne ja keerleb ka praegu ikka ikka vägagi palju kala ümber. Nii et ka tänapäeval on kümneid tuhandeid norralasi, kes elatuvad sõna otseses mõttes kalastamisest. Ja siis on veel tuhandeid selliseid, kes kasvatavad kala sumpades. No need on need niisugused Eestis on neid ka tekkinud juba siia ja sinna, et ühesõnaga meres on niisugune nii-öelda suur noh, piltlikult öeldes võrkaed, mille sees siis toidetakse lõhekalu ja sealt saadakse siis noh, nii nagu kanalast broilereid, sealt saadakse siis lõhe ja see on tegelikult tähtis elatusala tänapäeva norralastel Tjordide kallastel, kulged siis alailma näed neid, neid ümaraid sumpasid seal ookeanis. Ja siis on muidugi, kui on nii palju kalapüüdjaid, siis terve hulk inimesi jällegi saavad oma töökoha sellest, et nad töötlevad seda kala mingil kombel kalatehased ja mitmed muud töötlusviisid ja siis on veel terve hulk norralasi, kes siis tegelevad kaubitsemisega. Nii et kala on tänapäeval ikka hirmuste siis asi. Ja naljakas on see, et, et kui norralasel tekib siis vaba aeg ja ta tahab minna nagunii-öelda loodusesse, siis kõige tüüpilisem, mida ta teeb, jälle kala ikka kalale, angerjaid kaasa ja kalale kõige parem puhkus. No kindlasti puudutab see mingit osa norrakad, sest et mitte tervet rahvastikku 100 protsenti, no ütleme, need inimesed, kes elavad väikelinnades ja külades, aga need ongi, valdavad Norras need ikka tegelikult iga mees ja naine oskab seal kala püüda tänapäeval ükskõik, mis tööd ta teeb ja enamik peavad seda väga toredaks tegevuseks, jäi tüdine, sellest iial ei ja mina mõtlesin, et kehastuks siis ka niisuguseks norralaseks egord. Aga häda selles, et ma ei ole tegelikult üldse kalastaja, ma ei ole oma pika elu jooksul kunagi olnud nakatanud sellest kalamehe kirest. Aga seekord, et mõtlesin, et võtan asja käsile ja õnneks on Eestis mul kalameestest Bru ja üks nendest, et sõber Heikki andis siis mulle kaasa õiged riistad. Et mõttes ma nimetan Hikid kalastaja Heikiks, sest tema tõesti tema mõtted keerlevad kala ümber, ta käib iga nädal vähemalt korra kalal Eestis ja Norras korduvalt käinud tal on terved kuuri täis seda kalastaja varustust ja väga lahkesti ta siis andis mulle kaasa sihukese õngenööri sõi jämeda tugeva õngenööri, 300 meetrit õngenööri siis mingisugused võimsat rauast konksud terve hulk siis mingid väga rasked landid ja mingisuguse raudlaike juppi, mis oli umbes käelaba pikkune ja kohutavalt raske, veidikene roostes. See pidi olema eriti tähtis norra kalade püüdmisel. Ja siis päiksekiirkursuse, et kuidas neid kõiki kasutada ja siis teele ja kahe päevaga, noh, nii see käib, umbes oled sa Tallinnast siis juba seal ookeani rannik, kolm oma autoga sõites ja me olime kuskil Kesk-Norras, seekord Olesondi linna kandis ja ole sondi linn. Mina oma mõttes nimetan seda norra Veneetseks. Ta on, ta on tohutult ilus. Seal peatänava ääres on kanal, seal sõidetakse paatidega täpselt nagu Veneetsias ja kanali ääres on maalilised majad selt iga maja ise värvi. Ja tegelikult on kummaline, et ühesõnaga teist niisugust linna Norras ei ole, et need selles mõttes teda ei saa ära vahetada ühegi teise norra linnaga nagu sa looles hundipilt näed. Ja teistpidi tänu millele see kõik juhtus jutus tänu suurele õnnetusele, kusagil 20. sajandil oli seal puulinn, see põles maatasa ja Norra valitsus andis arhitektidele ülesanded. Tehke nüüd niisugune linn, nägude ise unistab ja see on teostatud seal. Nii et väga-väga ilus ja maaliline linn. Aga meie sealt linnast pikalt ei peatunud. Meie eesmärk oli minna ühele Norra saarele, kus on rahulik elu ja kus me püsime paigal. Ja me olime välja valinud niisuguse saare nagu otroya. Norra rannikumeres on saari kokku umbes 150000 150000 saar, 150000 saart, 150 oleks juba palju ja 1000 oleks ka palju. Aga see on mõnes mõttes nii palju oma Norrat teadsin, et no mõnes mõttes on need saared äravahetamiseni sarnased, aga teistpidi ta eraldab sind sellest rabelemisest, et sa jääd tõesti paigale ja, ja oled paigale seal see eesmärk. Ja see Utria saar Olesondist veidi põhja pool, see ta on võrreldav nagu Kihnu saarega umbes mingi 12 kilomeetrit pikk, neli kilomeetrit lai aga elanik, nii nagu norrast ikka, on niisugustel saartel ikka tunduvalt rohkem kui kihnul näiteks seal siis 2000 elanik kihnul ligi 500, nii et neli korda rohkem. Ja siis mõtled, et, et põhjus võib ikka tihti alla see, et, et need, meie saatus oli see, mis oli see teise maailmasõja ajal ja järel kui Kihnu Saar enne seda oli ka tohutult palju tihedamalt asustatud. Aga sõda tegi maainimestest tühjaks, Eestis? Norras nii ei juhtunud. Seal on järjepidevus olemas ja sellele saarele minek oli küll, lase niukene, tüüpiline lugu. Mis Norras ikka juhtuks, sa tahad kuhugile saarele minna? Seal põhimõtteliselt kõik toimib, praamid kulgevad edasi-tagasi, ainult kui vihma sajab, sadamas ei ole ühtegi inimest, juba hakkab hämarduma ja seina peal selle sadamaputka seina peal, kus pole ühtegi inimest, on kribukirjas mingi arusaamatud numbrid, tohutu keerulistest praamiliikluskavadest, siis sa oled päris nõutu ja mõtled, et ma lihtsalt kannatan selle välja. Ja ootad ja siis tuleb mingisugune praam, avatakse see draami luup, mingid autod tulevad välja, tahad peale minna, ta küsib, kuhu te tahate minna, Utria norra keeles loomulikult. Ei, ei. Oodake. Praam sõidab minema, ootad. Ja noh, lõpuks tulebki see praam, mis läheb otraiale, nii et et Norras, ma arvan, on igal hetkel tuhanded praamid liiguvad eri suundades kogu aeg ja ja inimesed peavad seda endast mõista, tahaks, et, et niimoodi siin rannikul liigutakse, ühesõnaga sõiduplaani ei jaksa, ei suuda ega viitsi vaadata, siis lõpuks seal ikka mingi praami peale, mis täpsemalt öeldes selle õige praami peale ja õige praami peale lihtsalt. Oota no tavaliselt ütleme, no mitte rohkem kui tund aega, kella vaatamine tuleb üldiselt ära unustada. Vähemalt mitte teha seda närviliselt, mitte teha närviliselt, mitte hakata inglise keeles küsima kohalikelt inimestelt, et kuidas need praamid liiguvad, sest maainimene Norras ei, ei viitsi inglise keelt rääkida. Ja tegelikult kui mõelda, et see, miks praamiliiklus seal üldse selline on ja kogu see Norra rannikuülesandes on fantastiline üks minu meelest väga hea niukene piltlik võrdlus, on see kogu Norra rannajoon koos saartega tõmmata niimoodi ühe sirge peale ja mõõta kilomeetrites ära siis on 83000 kilomeetrit. Ja kui seda võrrelda näiteks maakera ümbermõõduga ekvaatori kohalt, see on 40000 kilomeetrit, siis norra rannajoon on sama pikk kui kaks. Ta ümber maakera käia pole paha ja see on väga-väga kummaline ja, ja, ja iseloomulik norrale. Kui me sinna saarele juba saime, siis, siis me muidugi kohe noh, avastasime näiteks selle, et see saar, selle keskosa koosneb üsna kõrgetest järskudest kaljudest ja kogu elu on koondunud selle rannikuriba peale. Külad ja teed. Inimesed on, on väga sõbralikud, tuleb traktorist traktoriga vastu, teretab ilusti sind, tuleb vanamees sulle vastu, hakkab Turääkima norra keeles kiust norra keeles sõbralikult, aga kuna sa eriti midagi vastu ei oska öelda, siis Jutega pikale ei lähe. Ja et saada natukene sellest saarest aimu, siis õnneks nii nagu jälle Norras on, muidugi on väga tavaline, et igal väiksemal saarel on olemas siis oma infopunkt. Ja seal oli üks niisugune tore piiga istumas, tore norrakeelne nimi oli tal sünniva ekset ja tema väga hea meelega ajas meiega juttu sellepärast et meiesuguseid seal saarel praktiliselt ei olnud, kes tahavad üldse, keda nad ema rääkis, juba inglise loomulikult ta valdas inglise keelt ja tal oli hea meel, et ta saab oma saarest midagi üldist ka rääkida. Ja ta ütles, tegelikult. Tegelikult on, on selle saare elu väga rahulik, kellelgi ei ole kiiret, inimesed tunnevad 11 tõdest. Kas panite tähele, et täna olid lipud pooles mastis? 2000 inimest saarel teavad, et üks vanamees suris ja terve küla teab seda või terve saar teab seda. Ja, ja inimesed teavad kõik, kuidas üksteise käekäik läheb, kogu aeg. Inimesed hoolivad oma saarest ühiselt. Ja seda ta pidas ikka väga suureks väärtuseks. Seda ta hindas, ta oli uhke selle üle. Ja siis, kui küsida, et millest siin elatakse, siis ei olnud vaja keeruline arvata, ikka kala, kala ja kala. Aga leib, kas seda küpsetavad ise eil, Hiibanud saavad ikka kusagilt praamidega tuuakse, aga, aga mitmed inimesed küll kasvatavad näiteks noh, lehmi ja lambaid ja, ja peavad ka põldu, midagi nad sealt saavad. Aga võrreldes kalaga on see palju tühisem, kõik. Ja osa siis kalastavad ja osa sellel väiksel saarel on kaks kalatöötlemistehast, osa saavad seal tööd siis ja nii edasi, nii et ikkagi elu keerleb sellel saarel kalade ümber. Ja siis küsisime, Kustsid, kala võiks püüda ja sünniva väga hea meelega kohe ütlesid, aga palun siinsamas kõrval mingi asi sadamakaile visati õng sisse. Ja üldiselt ütles sõnaga, laske käia, laske käia. Sest üldiselt on Norras sellised reeglid, et, et kui sa oled võõramaalane või, või norralane ükskõik, tähendab ookeanist võib iga inimene kala püüda nii palju, kui ta tahab oma siis spinningu või õngega. Aga et kui sa lähed näiteks järvel või jõel, vaat selleks peab lubale. Aga ookeani anna minna ja siis me sättisin oma õngeriistad siis rivisse ja, ja see selgus, et tõesti see suur raske raud poltima nimetasin seal niimoodi roostes kole asi, see oli väga tähtis, see käis siis selle õngenööri kõige tagumisse otsa sinna landi juurde ja see viis selle õngenööri põhja välja, lihtsalt, aga, aga uhke on meeletult sügav isegi sealtsamast kai äärest. Muudkui see nöör muudkui läheb ja läheb ja läheb ja läheb ja kukub kuskile tühjusesse ja püüdmine väga lihtne. Kui son jõudnud põhja välja see see raske asjandus siis hakkad seda õngenööri aeg-ajalt niimoodi ülespoole, niimoodi natukene sikutama nagu sikuskamehed Peipsi järve jääl umbes nii mad. Ja muidugi konksude otsa mingit sööta ei panda, konksud on igavesed suured, minu meelest isegi vee all paistab 100 meetri kaugusel, et siin on tühi rauast kaks ja see õngenöör paistab ka igalühel silm. Mulle tundus täiesti võimatu, et mis kala saab sinna külge minna, aga miks ta ei panda? Sööta ei panda, sellepärast et ei ole mõtet ütlevas norralased lihtsalt raisata. Jah, jah. Ja ega ma ausalt öeldes küll eriti ei uskunud, et, et siin on niisuguse asja otsa, midagi üldse tuleb. Läks vaevalt veerand. Läbi, ja siis ma tundsin, et minus on ärganud mingid instinktid areng on toimunud, mingi, see oli nagu mingisugune peaaegu et elektrilöökas tuli õngenööri Ta pidi kätesse ja siis kogu kehasse. Ja, ja järsku oled sa nagu mingite kirgede meelevallas ja, ja hakkad seda nööri sealt niimoodi välja kerima. Ise ikkagi ei usu, et ESS kala olla, kala ei ole nii loll, et see on võib-olla midagi muud, siis mõtled, et mis midagi muud palju mõtteid jõuab mõeldagi viibimise ajal keha, sest vesi on sügav. Ja siis lõpuks, kui see veepinnale tuleb, selgub, et see on poolekilone tursk kõige tüüpilisem kala, keda sa Norrast saad tegelikult. Ja noh, Eesti mõistes oleks poolekilone tursk ikka siit Läänemerest kuskilt püütuna ikka väga uhke saak. Norra pilguga vaadates on see suhteliselt tagasihoidlik, kassidele visatakse peaaegu, et jah, et ei tasugi püüda ja see on huvitav, et need norra Kalade hiidkasv, eks ole. Tegelikult on seesama tursaliik, kes elab Läänemeres ja oma ookeanivennaga võrreldes täielik kääbus. Samamoodi on see räim, kes meil on see seesamasisulised, kes on heeringas, heeringas on ainult see räime sama liik, kes elab nüüd Atlandi ookeanis ja räim on tema üks alamliik, kes elab siin Läänemeres ja on palju palju pisem kui, kui see erings. Nonii esimene tursk oli käes just ja varsti umbes poole tunni pärast tuli teine ikka kolmveerand tundi läheb ära kaks kala ja aiaaga. Imelik on see, et kui sa vaatad, kas sa selle kala kätte saadud mõtled, et ju ta pidi ikka selle konksu kuidagi endale nagu suhu haarama. Kaugel sellest. Konks on kala suvalises kehapooles kas külje peal või kui sabaks. Ärkab minus kaastun kala, aga mis kala see teine oli, sama tursk? Ja rohkem ei püüdnud, sellepärast et me mõtlesime, et me jõua rohkem süüa. Ja kuidas te seda kala valmistasite ja kus ja mismoodi priimuse peal lihtsalt küpsetasime teda nagu lihtsalt küpsetatud kala. Aga ta oli, oli muidugi võrreldamatu mingisuguse tursakalaga, keda sa ostad siit poest. Esiteks see, et ta oli väga värske ja teiseks, et ta oli oma kätega püütud, see tundus, et see ei olegi üldse turg, seal mingit telliti piss, täielik. Aga järgmisel päeval. Me kõndisime mägedesopis, mõtlesime, et iga päev ei viitsi kala süüa ja seal nägime norralasi. Keska kõndisid seal ringi, seal olid ilus, seal oli mägi, järvesid ja mägi ojasid ja järsud mäenõlvad ja natukene ka metsatukka kasid ja neis metsa tukkades norralased ise, noh. Tegelikult oli paras aeg marjul käia, nad korjasid mustikaid, sinikaid ja, ja neid seal oli ka päris parasjagu, aga siis meie leidsime väga palju suurepäraseid seeni. Puravikud näiteks punapuravik, kasepuravik ja seente osas norralased meiega ei, ei konkureerinud sest traditsiooniliselt norralane ei arva seenest mitte midagi, kuidas see võimalik on, ta nii looduslähedane rahvas ja see on imelik, aga aga ma olen seda ja marju korjab, marju korjab ja, ja kõike looduses ta püüab ja sööb ja korjab, aga seen on kahtlane tema jaoks nii ütlevadki või ja et võib olla mürgine ja teiseks ei ole tal ka mingit maitset nii hädas. Uskumatu jah, on ju väga lihtne teha vahet igasuguste tarkade raamatute järgi mürgiseentel ja söödavatel, jah, ja no see ei huvita neid, see ei huvita neid. Kas see seente vahetegemine on muidugi omamoodi kunst, aga noh, eestlane on kahtlemata palju kõvem seeneline kui norralane ja põhjusi tuleb otsida ikka traditsioonidest, see on ühesõnaga põliselt niimoodi olnud. Norrased seal seent ei peta mingiks eriliseks korjamisväärtuseks. Huvitav, ma mõtlesin veel seda, et kui teie ütlesite, mõtlesite, et iga päev ei viitsi kala süüa, siis norralane sööb iga päev kala või et noh, tänapäeval on norralane, ma arvan, see oli sajandeid tagasi, oli täpselt nii, aga nüüdsel ajal on Norra ju ka väga edumeelne Euroopa riik ja inimeste elatustase on nii kõrge, ta võib lubada endale kõike tased väga vahelduvat toitu. Ja norralaste elatustase on tänu sellele naftale ikka üks Euroopa kõrgemaid ja inimestel nagu selles mõttes on elu väga, vägagi muretu. Kala on pigem see vanast heast kombest kinnipidamine, koguse kala ümber keerlev suhtumine. Aga nüüd kui kolmandal päeval, siis meie jälle mõtlesime, et tegelikult ikka tahaks kala ja siis hakkas nagu naine hoopis kala püüdma. Ja kummalisel kombel tema tõmbas aga järjest välja makrelli grill on, meil on ta ainult külmutatud kujul poes näha. Ja Läänemeres väga harva teda kogemata leidub. Ta on niisugune ilus selg, on tal nagu siukese musta vöödiline niuke natukese artiini moodi kalanikes päris kui suure heeringasuurune ja, ja tohutut liikuv kala, ta liigub ainult parvedena ja jälle ilmselt nad lihtsalt kogemata komistasid konksude otsa, sest nad kihutasid nii kiiresti, ma arvan. Aga selle makrelliga oli mul omaette jällegi see kogemuseta teatavasti väga liikuv kala, sellepärast et kui ma ta sealt konksu otsast ära võtsin, Stahli võrdlemisi niisugune loid ja, ja liikumatu ja mõtlesin teda käes ja, ja korra nagu haare lõdvenes ja see kala makrell kargas mu käest minema, hakkas hüpetega hopsat oksad mere poole minema. Õige ka ja no temal oli oma eesmärk. Aga, aga minul oli oma eesmärk ja mina suurte hüpetega, siis jälitasin teda ja, ja viskas endale peale nagu mõni pesapallimängija ja see oli tõsine niukene, müdin käis ja üks meeter enne merepiiri. Lõpuks ma sain ta ikkagi velge. Aga sellel samal päeval püüdsime vele kummalise kala seal kammeljas andutav kal ka meedias on eesti veteski olnud päris, ma ei tea, kuidas praegu ja äris selline rohkearvuliselt esindatud kala teda on pailapsepõlvest mäletan ja Käsmu külast just täpselt, et ta on, ta on ju tegelikult, ütleme lesta sugulane ta, teine perekond on suurem kui lestaga väga lestamood. Ja see, mille mina sain, oli niuke kahe peopesa suurune niisugune kammeljas. Ja siis, kui meil olid need kolm makrell ja üks kammeljas käes, siis me mõtlesime, lõpetame, aitab meie rohkem süüa ei jaksa. Ja tegelikult oligi niimoodi, et sedamoodi meil see märkamatult need nädalapäevad seal atria saarel möödusid ja minu jaoks oli see just see, et noh, et see reegel, et noh, ma mõtlen, et näiteks kui need nii-öelda tõelised kalastajad, kes käivad Eestiski regulaarselt Norras kalastamas, nemad võivad küsida need minu käest, et kuule, mees, et mis sa siis kaldad püüad, et see oleks pidanud rentima paadi püüdma ookeanis kala, et sealt saab palju rohkem. See on tõsi. Aga vot siin oligi see, mis oli nagu minu Põhimõte. Et mul ei olnud eesmärk püüda nii palju kala kui võimalik. Sest see, kuidas need tõelised täitsamehed seal püüavad seal niimoodi, et minnakse näiteks kaheks nädalaks või kuuks ajaks Norras igal hommikul sõidetakse paadiga merele ja puhatakse niimoodi, et tõmmatakse seda kala välja. Ja siis seda kala tuleb nii palju, et siis tuleb seda fileerida ja külmutada. Ja Norras on ka reegel, et üle 15 kilo fileed tohi teise riigi kodanik Norrast välja viia. Siis ta võtab selle 15 kilo siis ja viib oma koju ja noh, mõnes mõttes ka tore, et noh, et ütleme, jõulude ajal saad ka veel norra kala süüa, mida sa ise oled püüdnud. Aga meil ei olnud niisugust eesmärki. Mulle tundus, et see on nii ilus, elada sedaviisi, et elad seal looduse keskel saad kätte täpselt loodusest, nii palju nagu sul on vaja, et kõht täis oleks midagi ja puudu ja midagi ei jää üle. Selle ilus, ja nii see nädal läks. Ja ma arvan, et selles mõttes oli see kogu see käik nagu mingi teostunud kinnismõte. Et ei torma ringi, ei otsi aina uusi ja uusi paiku ja püsid rahulikult paigal, elad samu eluviise, mis kohalikud. Ja niimoodi kalastades ja kala süües tunned ennast peaaegu nagu päris norralane. Tunned, et oled loodusega ühte sulanud, üks osake sellest ja, ja võtad just täpselt nii palju, nagu sul on vaja ja mitte rohkem. Nii et kuulame siia seda lõppusi ja seda ilusat. Vana norra lagen läiki rahvaviisi. Seesugune oli siis tänane saade Norrast ja sealsest kalapüügist, millest tuleb juttu järgmises. Nüüd läheme juba hoopis teisele mandrile Lõuna-Ameerikasse ja ja alustame oma piki Lõuna-Ameerika rännakuid. Mis on esimene riik. Me maandume loomulikult Lõuna-Ameerikas, Argentiina pealinnas Buenos Aireses. Stuudios. Grelve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.
