Just nimelt rebased on kõige intensiivsema õppekursusega  loomad ja tema õpingud. No ütleme niiviisi innaajast. No praktiliselt iseseisvumiseni kuulub kuus,  seitse kuud väga harva rohkem. Teine asi, et nad kunagi on vanemaid, ei unusta,  et nad saavad tuleval aastal, kui ellu jäävad,  veel kokku, õpivad üht-teist juurde, seda küll,  kuid rebane väga, noored väga noorelt, augustikuus aprillis sündinud. Augustikuus praktiliselt on juba oma pead Need õpingud on  intensiivsed kuni 20 22 tundi ööpäevas kestvad õpingud. Ja muidugi kasutatakse kõiki kolme loomade nii-öelda  pedagoogika põhimeetodid. Näidatakse, kuidas peab. Keelatakse? Käitumisvorme või võtteid, mida konkreetses olukorras ei  tohi teha, see on eluohtlik, seda keelatakse lastele,  keelatakse väga lihtsal viisil. Ema võtab nina juur ja silmad väiksel loomakesel lõugade  vahel ja ütleb talle. See tähendab mitte kunagi, sellises olukorras sa niiviisi  enam ei käitu ja laps. Loodetavasti peab seda meeles noh, kuskil 15 20 minutit  siis satub jälle sellisesse olukorda, teda keelatakse jälle  ja niiviisi mitukümmend korda ööpäeva jooksul. Tohutu intensiivne on see õppus just nimelt rebasel. Ja muidugi võimaldatakse. Katse ja eksituse meetodil endal õppida väikestel rebaste poegadel,  tuues nendele pool poolenisti surnuid saakloomi veerandi  võrra elusaid saakloomi kolme veerandi võrra elusaid  nii-öelda või päris elusaid lõpuks. Ja näiteks. Üks tähtsamaid õppetunde või oskusi, mida tuleb rebaste  poegadele õpetada, on näriliste hiirlaste eelkõige püüdmise  spetsiaalsed erilised võtted. Näete kuidas moodi see käib hüpates ülesse? Ja siis ülevalt alla hiire peale. Käpadega nii, et ainult küünistega sa puudutad  selle hiirlase selga ja nõela ta vastu maad. Nii, hiir ei saa rebast hammustada ja see on äärmiselt tähtis. Verre võib sattuda hiirehammustusses, leptospiira,  teised spiroheedid võivad sattuda tulereemia,  tekitajad ja rebastel on väga palju haigusi,  nad peavad ennast hoidma. Nad ei tohi lubada hiirtel ennast hammustada. Sedasi näidatakse siis lastele nii, tuleb teha proovi  ja nad saavad hakkama. Neid kukub päris palju, rebane on ju võimeline elama  tehistingimustes 20 25 28 aastat. Meie looduses, Eesti looduses eluiga keskmine rebasel on  kaks aastat, seitse kuud. Muidugi nii aktiivsed õppurid üldse nii aktiivsed lapsed,  nii liikuvad lapsed nagu rebase lapsed on loomulikult nad  kogu aeg hindavad teineteist ja panevad teineteist proovile. Kes on tähtsam, kes on tublim, kes on aktiivsem kel on  rohkem õigusi, see tänab rohkem võimalusi saada kasvõi emapiima. Teemane on kaval loom, keda nimetab inimene kavalaks. Ta nimetab kavalaks tarka olendid, kelle tarkus tekitab  inimesele materiaalset kahju. Loomulikult on tark loom väga, väga kõrge adaptiivsuspotentsiaaliga,  ta on tohutu adaptiivne ja muidugi tal on veel  ka selline nägu. Me teame, mida tähendab kaval loom tark loom,  kelle tegevus näpistab sind kuskil. Ilves on kõikidest kaslastest ja sugukonnas kaslaste  sugukonnas on ju 40 liiki kõikidest kaslastest kõige  tolerantsem oma liigikaaslaste suhtes. See on ainus kaslane, kelle isane loom no näiteks  bioloogiline isa on poegade juurde teretulnud isegi siis,  kui pojad äsja sünnivad. Ja see on tõepoolest ema ilvesele äärmiselt soodne,  väga tähtis ja kasulik. See tolerantsus, äärmiselt kasulik liigi omadus,  nimelt Ilves kogu tolerantsuse juures on üksildane kiskja kiskjate,  vähemalt kiskjaliste imetajate puhul me määrame sotsiaalsuse  ühiskondlikkuse taset selle järgi, kas nad teevad koostööd  jahipidamisel või mitte, kui, siis millisel määral. Ilves kütib ise ja Aild ise, jahile läheb ema Ilves üksinda. Ja kui tema poegade juures on teine täiskasvanud loom isane  või emane, teine täiskasvanud Ilves siis emal on lisaaega  kasvõi selleks, et paar-kolm roti loomulikult jänesed  ja metskitsed on tema lemmikud. Aga rotid sobivad ka. Peaasi, et oleks, millest teha lastele piima? See on tõesti tohutu tõhus omadus. Äärmiselt huvitav loom on ilves, tõepoolest,  tal on nii laiad käpad ja talvel kasvavad tal veel lumesussid,  karvased ja tundlikud sussid. Kujutage ette. Me peame mainima seda vana vana ja tohutult levinud. Andke andeks, jama jutt, et Ilves kütib ülevalt alla hüpates. See ei vasta tõele, mitte üks rasv, miks mul on siin üsna lühike? Ilves, et vot selline Ilves on lühike, võrreldes oma jalgade pikkusega,  lühikese kerega ja väga pikkade jalgadega  ja väga lühikese, mitte üle 30 sentimeetri sellise  ja nagu raiutud otsaga saba jupatsiga. Kas ülevalt alla hüpates küttida ei saa,  see ei ole võimalik, sellise kehaehitusega,  kui ta hüppab alla, ta peab hetkeks tasakaalu püüdma. Kas niiviisi või sedasi, aga see on osa sekundis,  kuid andke andeks, jäneseid ja metskitsi. Sedasi ei kütita inimesi, aga Ilves ei ründa üldse. Teine asi, kui on inimesega konflikt ilvesest. Ebameeldivamat vastast, ma tõtt-öelda ei kujuta ette Kuid oma algatuse Ilves inimest ei ründa,  teine asi, kui inimene seisab puu all ja ei lähe ära,  teeb seal vastikut suitsu näiteks ja ilves on puu otsas  ja ilvesel seal puu otsas on hea turvaline tunne,  kuid on vaja kuskile minna. Loomulikult. Varem või hiljem tuleb puu otsast alla tulla,  mida ta siis teeb, ta hüppab inimesele selga pehmete käppadega,  mitte selleks, et inimest maha lüüa vaid selleks,  et mitte sattuda ohtlikusse olukorda. Inimene on ju pikk, kõrge, äärmiselt tõsine vastane Ilvese  ja kõikide teiste loomade meeles muuseas. Nii et Ilves igaks juhuks hüppab mitte ette sellele  võimalikule vastasele, kus ta alla jõudes peaks hetkeks  seisma jääma, see ohustaks tema positsiooni veelgi vaid  õlgadele või pähe pehmete käppadega ja kasutab inimest trampliinina. Inimene. Ja annab ilvesele hoogu juurde. Mõnusad loomad on ilvesed. Ilves on metsa jaoks hädavajalik loom. Tema kasutab selliseid kiskeliste toidunišše. Et ta võib asendada palju teisi kiskjaid,  loomi, isegi röövlinde. Ilves on äärmiselt tähtis metsa ökosüsteemis. Kui me vaatame karu bioloogiasse ja proovime tema käitumise  ja tema Anatoomia ja välimuse juures leida mingisuguseid vihjeid sellele,  miks inimene teda siiski no niivõrd omaks hubasuse  ja kodususe ja ka lapsepõlve sümboliks võttis,  arvatavasti asi on selles, kuidas karu käib  ja kuidas milliseid poose ta võtab, kui ta uurib maailma,  kui ta näitab ennast ja kui ta vaatab teisi. Karu jaoks on väga iseloomulik Püstitõusmine tagajalgadele ja ega karu,  kui ta tõepoolest Jääb sedasi seisma, midagi halba ei taha teha,  ta ei kuuluta halba, ta lihtsalt vaatab sealt ülevalt. Karu jaoks on väga tähtis, kui pikk ta tegelikult on  maksimaalselt ja ta vaatab sealt ülevalt sinu peale. Et hinnata, kui pikk sina oled, kui kõrgel on sinu silmad? Mitte kõik loomad niiviisi ei tee, et karu ei murra kuigi palju. Ta on üksinda kiskja, see tähendab, ta kütib ainult üksinda,  ainult ise. Ja tal on väga suur individuaalterritoorium,  mida ta Märgistab kenasti, kuid kõike seda tehes taga jalgadele,  tõustes sealt ülevalt, tal on parem ülevaade  ja loomulikult niiviisi ta saab nuusutades. Otsida lõhnalist informatsiooni ülemise õhu kihi sees,  mitte ainult vastumaad, haistmine on karudel fantastiline  ema karu hoolitseb no tõepoolest väga põhjalikult oma laste  eest kogu aeg häälitseb vaikselt mitmekesiselt väga erineval moel,  vastavalt sellele, mida ta poegadele parajasti teatab. Ja see kestab päris kaua. Tüdrukud reeglina jäävad emme juurde natukene kauemaks kuni aasta,  pooleteise võrra kauemaks kui poisid. Aga ikkagi see on poolteist, kaks ja pool aastat  või isegi üle selle. Ja muidugi pojad on ema territooriumil. Kas nad tohivad isa territooriumile minna? Tohivad küll, aga väga viisakalt ja vastavalt karukommetele. Kõigepealt tutvudes märgistega, mida isa karu oma ala  piiride paigutab ja paneb ta teeb seda väga-väga põhjalikult. Teate, ma näitaks, kuidas ta seda teeb. Meil on siin parajasti üks väga sobiv puu. Ideaalne puu. Just nimelt suure karu. Territooriumi noh, nii-öelda värsta posti  või õigemini mitte värsta piiripostiks kui isa karu hakkab  sellist võimsat okaspuud, seda sedasama kuuske näiteks  märgistama kõigepealt näitab, kui pikk ta on,  loomulikult ta püüab seda teha maksimaalselt ilmekalt,  nii sirgel ja nii kõrgele ta ennast sirutab,  kui vähegi võimalik ja umbes selle kohaga,  mis jääb tal veidi kõrvade vahel ja kõrvade kohale,  veidi sinna pealae poole. Selle kohaga hõõrub ta karedad vastu, karedad okaspuu koort. Karul on just selle koha peal nahas hästi palju  higiarasunäärmeid mille ekskreet lõhnab just nimelt  selle isa karu emakaru puhul siis ema karu,  isa, karu. Ja just nimelt karu järele, kõik loomad saavad kohe sellest  lõhnast aru, kõik imetajad igal juhul. Ahah, tegemist on karuga ja kohe vaatavad,  teised karud loevad loomulikult üle kõige,  kõige tähtsam on, et see märgis oleks ilmekas  ja veenev hoiatus teistele karudele, kui need lõhnastatud  karvakesed on siis koore peale jäetud, siis karu keerab  ennast näoga sellesama puu poole ja paneb oma küünised,  näed, pani kätte, eksole. Ütleme, et siin on minu kuklakarvad, paneb käpad just  selle peale ja tõmbab alla nii võimsalt,  nii sügavalt ja nii pikalt, kui saab. Vaat sedasi. Vaik tuleb välja ja lõhnab. Mitu nädalat mitu kuud üle tervet metsa vigastatud puu järele,  sellele lisandub konkreetne karu lõhn, mida tuleb  loomulikult teistel karudel. Uurida siia alla tehakse siis mõned loigud  ja siis keeratakse natukene mulda, kraabitakse natukene mulda,  värskelt kaevatud muld lõhnab vähemalt alguses mõne päeva  jooksul hästi võimsalt ja kutsuvalt. Muidugi. Ja muidugi siia sobib. Kuigi kaks sedasi saab suhelda, üksiased,  suured üksildased, kiskjad, mitte ainult karud,  ka suured kaslased suhtlevad niiviisi jagavad väga palju  eluliselt tähtsat informatsiooni. Karu teeb seda eriti veenvalt, minu meelest.
