Esimesel augustil leiab lauluväljaku klaassaalis aset noore helilooja Rasmus Puuri autorikontsert hetked. Tere tulemast klassikaraadiosse, Rasmus. Tere. Esimese augusti kontsert on sinu esimene autorikontsert, mida sa ise ka juhatad. Mis mõtetega sa sellele vastu lähed? No suure ärevusega eelkõige sellepärast, et autorikontsert tähendab eelkõige nii heliloojale suurt vastutust ja kuna ma ise ka seda juhatan, siis ka dirigendina väga suurt vastutust, kuna, kuna nad ei ole väga mugavad lood juhatada paraku või või õnneks, et nad on parajad pähklid ka dirigendina, nii et eelkõige on see suur ärevus ja, ja samas ikkagi ka põnevus, et kuidas hakkab kõik välja kukkuma. Sellepärast et orkestriga proovid algavad homme ja siin mõne solistika on juba proove tehtud varem, et et praegu on veel suur siukene põnevus, et kuidas see kõik lõpuks laabub. Sellel kontserdil on kõrvutatud nii teoseid sooloinstrumentidele kui ka orkestrile, aga valdavalt tuleb ettekandele ikkagi instrumentaalmuusika, mis on domineeriv ka sinu loomingus. Mis on sõnadeta muusika eelis? Vaat ma ei olegi sellele mõelnud, see on lihtsalt kuidagi niimoodi läinud, et kuna ei ole võib-olla leidnud siis sobivaid tekste või siis ei ole olnud sobivaid võimalusi esitada tekstiga loomingut, et siis on, on see ann instrumentaalmuusikakeskseks, kuna siis sai, ei pea ennast millegagi piirama, ei pea otsima mingisuguseid vahendeid, aga samas instrumentaalmuusikas minu jaoks on alati olemas teatav programm, mis on näiteks siis teksti puhul juba väga selgelt ette antud, aga aga instrumentaalmuusika puhul lihtsalt on see niisugune tajutav või enese jaoks abistav vahendit, et ma ikkagi jutustan instrumentaalmuusikas samamoodi lugusid kui, kui ka tekstiga loominguks. Sinu autorikontserdi pealkiri on hetked, on need sinu jaoks midagi väga konkreetset või milliseid hetki sa kuulajatega jagada soovid? Need on väga eripalgelised, sellepärast et see hetked tuleb ühest Kelbli tsükli pealkirjast, mis tegelikult, et on neljaosaline ja väljendubki väga erinevaid meeleolusid ja peegeldab ka mind ennast sama moodi, et et kuivõrd kiiresti võivad täiesti totaalselt meeleolud muutuda ja, ja kuivõrd erinevad need on ja samamoodi siis see hetked nii raamib siis põhimõtteliselt, või käib läbi siis kõikidest nendest lugudest, et, et need inimeste meeleolud on kohati täiesti ettearvamatud ja väga muutlikud. Ja sellega ma seda üritangi kuidagi peegeldada või, või seal oli selle loo kirjutades mulle eelmisel aastal väga suur, suur selline mõttemäng. Selle kontserdimahukamaid teoseid esitab keelpilliorkester, aga kas sa vaatad mõttes ka sümfooniaorkestri poole? Ei ole veel isegi vaadanud, sest ei ole veel mallanud vaadata, et ma olen küll kirjutanud mõned sellised, et ütleme siis lihtsama struktuuriga või väga selget heliteosed siis oma noorteorkestrile, reaalmaa soori, aga sellist mastaapsemalt või kuidagi tõsisemat vaadetel sümfooniaorkestrile ei ole ju läinud teha. Kontserdi viimase loona tuleb ettekandele teos nimega jää. Sa oled seda nimetanud avalikuks pihtimuseks. Mida see tähendab? Avalik pihtimus sai väga naljakalt oma sellise žanri nime, kuna kos libretistil Laur lamperiga see lihtsalt ühel hetkel tekkis, kuna me ei tahtnud anda mitte mingisuguseid nagu vihjeid sellele, mis asi see tegelikult on, et pärast keegi saax näpunejate tai, et siin te panite mööda ja ei kuule sinna žanrisse, et vot nyyd ei saa seal teha ja et inimesed saaksidki tulla puhta lehena, nad ei tea üldse, mida sellest oodata. Ja täpselt nii seda vastu võtaksidki. Praegu ta ongi jäänud jah, selleks avalikuks pihtimiseks, mis tekkis täiesti juhuslikult lihtsalt põrgatades mingeid ideid. Ja see lihtsalt hakkas meile mõlemale meeldima ja, ja nii see ongi jäänud. Libretist on Laur lomper, võib-olla sa tutvustad teda natuke raadiokuulajatele. Laura Lampar on selline selline inimene, kelle tahab, peidab tegelikult ennast üks Eesti üks tippnäitlejaid kes on kirjutanud mõned näidendid ja kes on väga palju tõlkinud näidendeid ja kirjutanud ka luuletusi laulutekste, aga ma jätaksin selle saladuseks, et ma arvan, et ta tuleb kontserdile ja siis kõik saavad teada, kes ta on. Selles teoses jää on kaasa tegev ka juuli Lill. Sa oled maininud, et kirjutasid selle just talle laulmiseks, miks? Just minul on selline imelik asi, et mulle eriti ei ole sümpatiseerinud see, kuidas Olais ooperilauljad laulavad ja sellepärast on mul väga selline spetsiifiline maitse ja ma tahtsingi ennast proovile panna. Kuna juuli Lille hääl on üks selliseid, mis mulle erakordselt meeldib ja mis on mulle väga vastuvõetav, siis ma tahtsingi lihtsalt ennast läheneda sellele naisooperihääl ja vaadata, kuidas istub. Ja kuna juuli on ka erakordselt hea potentsiaaliga näitleja et siis siis teema tundus ainuõige valik, kes kannaks selle nii-öelda üle poole tunni pikkuse monoloogi välja koos keelpilliorkestriga ja praegused paar nädalat proove on näidanud, et see tõesti on nii, et mul on selle üle ääretult hea meel. Nii et see teos on kirjutatud tegelikult ainult talle. Me kuulasime saatelõigu alguses vist kontserdil ettekandele tulevad teost igatsus, kus poel soleeris Riivo Kallasmaa. Nii see teos kui ka märkimisväärne osa sinu ülejäänud loomingust on kuidagi eluterve, võiks isegi öelda elurõõmus. Kas sa kirjutad teadlikult sellist muusikat, mis ei traumeeriks, kuulajad? Igal juhul ja ma arvan, et muusika peaks ikkagi inimest pigem aitama kui, kui traumeerima. Et mul on ülimalt oluline, et lugu, jutustus jõuaks mingilgi määral inimestele kohale või et, et see kuidagipidi puudutaks teda. Et igal juhul ma ei soovi neid traumeerida, tõesti, mulle väga meeldib tonaalne helikeel ja mul on ka sellist rütmimänge, et selline maailm mind tõesti paelub, et väga destruktiivset ma ei kirjuta, kuna mulle endale see lihtsalt ei meeldi ja ma ise iga kord ei mõista seda. Et seepärast selline pigem helgem ja toetavam helikeel. Kas mingid pillid või pillirühmad esindavad sinu jaoks mingit kindlat emotsiooni? Ei, seda mitte, aga, aga enamasti on nii, et, et ka siis, kui ma olen kirjutanud väga palju seadeid enda reaalmaa soori orkestrile, siis siis tihti johtunud need partiid ja igasugused soolod sellest, kes seda partiid järjest mängivad, et ka siis, kui ma olen kirjutanud orkestrile, siis ma täpselt kujutan ette, kes seda mängib ja kellele, mis asi paremini välja tuleb ja kuidas talle istub ja kuidas talle see meeldiks mängida. Sest vahel on olulisem minu jaoks ka see, et kuidas mängijalase partii meeldib või kuidas, kuidas temale see asi tundub, et kui ma kirjutasin riivale sellesama igatsuse, siis kõige tähtsam mul oligi see, et kuidas riivale see lugu meeldib, mitte kuidas publik selle vastu võtab, et mul on õudselt oluline see, et et interpreet ka ikkagi tajuks, et teda see asi puudutaks, mis ma olen talle kirjutanud ja sellepärast ka. Ja ma alati tahaksin teada, kes seda lugu esitab, et saaksin just kirjutades mõelda sellele ja see väga palju inspireerib ka mind eriti säärane suurepärane intervjuu, nagu Riivo. Räägime juttu helilooja ärasmus puuriga, kellel tuleb esimesel augustil Nargen festivali raames elu esimene autorikontsert. Rasmus, kas sa oled alati tahtnud heliloojaks saada? Ei, absoluutselt mitte, ma tegelikult ei olegi tahtnud heliloojaks saada, aga see lihtsalt paratamatult läks nii. Kuna ma õppisin enne enne muusikaakadeemiat, siis Tallinna reaalkoolis ja siis pärast seda mõtlesin, et ma ei seo oma elu muusikaga ja siis ma läksingi aastaks, kes Tartu Ülikooli õppima kirjandust ja teatriteadust. Aga siis kuidagi sai see asi ikkagi järgmisel kevadel nii palju minust võitu, et ma läksin katsetele proovimanni dirigeerimise kui, kui heliloomingusse ja ikkagi kuni siis selle viimase hetkeni ma ei ei suutnud otsustada, et kas ma ikkagi lähen ja kummal erialal ma siis lähen, et see oli puhas juhus, võib nii öelda tegelikult, et ma läksin selle heliloomingu peale. Aga praegu ma ei ole seda veel kahetsenud. Seal tohutu nauding. Sel kevadel lõpetasid sa Muusikaakadeemia heli Loomingu osakonna kontsertidel, kuuleb kõikvõimalikku muusikat ja kuuled lahkuvat vahel väga segaste tunnetega. Sa ise ütlesid ka, et see kuulu kõige eksperimenteerima ja selliseid kuulmistaluvuse piire kompavad heliloojate hulka. Aga kuidas suhtusid õpingute ajal sinu loomingusse õppejõud? Vaat see on hea küsimus, sest ega ega ma seda väga täpselt ju ei tea ja ma puutun kokku enamasti ikkagi nende õppejõududega, kes mul eriala andsid, ehk siis Tõnu Kõrvits, René Eesperega. Ja kuna René Eespere on minu jaoks tohutu tult hea pedagoogivaistuga ja väga hea pedagoog, siis tema oskas kuidagi niimoodi teha, et tihtilugu sai aimanud üldse, mis ta ise sellest subjektiivselt arvab sellest sinu loost. Et ta lihtsalt rääkis tehnilistest nüanssidest ja, ja muudest säärastest objektiivsetest asjadest, et kuidas see lugu kõlaks lihtsalt paremini. Aga sellest, mis ta tegelikult arvab, seda tihtilugu ei saanudki teada, mis oli minu meelest nagu väga hea ja Tõnu Kõrvits ikkagi arvasin, ma loodan veel positiivselt, et, et nii palju, kui me oleme, oleme nendest asjadest tundides rääkinud ja ja siis on see ikkagi olnud valdavalt väga toetav ja väga positiivne, aga ülejäänud põhijõudude puhul vaat-vaat ei oska öelda, et üliõpilased eriala eksami lõpus siis nendel aruteludel, kus lõpuks hinnale pannakse, ei osale. Et siis tegelikult seda tagasisidet on üpris vähe. Ja kuna ma nüüd sain sisuliselt esimese eksami nüüd alles lõpus viie, et siis siis nüüd lõpuks äkki siis tõmbas selle sabaotsa ikkagi üles, et äkki on veel lootust. Aga kas seda tagasisidet on vähe, kas see on pigem hea või halb? Vot ei oskagi öelda, sest kui see oleks kogu aeg positiivne, siis oleks ühest küljest halb, kui oleks negatiivne, siis oleks selle käest sel aastal, et ma ei oskagi öelda praegu tegelikult võib-olla on isegi hästi, sest siis sa saad rahulikult kõndida oma rada, ilma et keegi sind väga palju mõjutaks peale sinu siis õpetaja. Ja siis on, ma arvan, ongi praegu olnud minu jaoks vähemalt kõige parem lahendus. Lõpetuseks, ma küsin, et keda oma põlvkonnakaaslaste seast heliloojatest pead sa oma mõttekaaslasteks. See on väga raske küsimus, neid kindlasti on ja kindlasti üks nendest on mulle väga oluline, Pärt Uusberg ja neid on tegelikult veel. Aga kuna me kõik oleme veel säärased, et noored ja siis ja arenemisvõimelised, ehk siis ma arvan, et need asjad veel kujunevad välja. Et kui ma siin kedagi veel nimetaks, siis võib-olla see oleks pisut ennatlik, samas samas võib-olla just teeks kellelegi ülekohut, kui ma seda ei nimetaks, aga las ta praegu jääb. Nii, ma loodan, et, et me kõik veel muutuma arenema ja et see, mis me praegu kirjutama ei ole veel. See, kuhu me jõuame. Suur aitäh klassikaraadio stuudiosse tulemast, Rasmus puur ja palju edu kontserdiks.
