Täna ringvaates, kas ka teil, selg valutab  ja õlad on haiged? Võlg valutas, kätt ei saanud kõrgemale tõsta. Tahapoole ei läinud käsi. Ja ja pead ei saalt keerata. Esitleme uut innovaatilist meetodit, kuidas Eesti  rahvushaigusest võitu saada. Eestimaa unustatud paigad, kas tunnete ära,  kus need majad asuvad? Ringvaade pürib olümpiale. Reporter Hannes asub heidutama Eesti tippu Kreeka Rooma maadluses. Haruldused kodumaalt napilt enne eksponaatide lõplikku  hävimist asub Tartu Ülikooli loodusmuuseum suurt remonti tegema. Kõige põnevamad eksponaadid Tartu Ülikooli loodusmuuseumis  on siin mõned luustikud, millele saab ise päid ette kujutada,  sest õiged kolbad on kadunud. Tere õhtust selliste teemadega meilt, meie teid  siis tunni aja jooksul siin kostitame. Me alustame seljavaludest, kuna väidetavalt 80 protsenti  inimestest on oma elu jooksul korduvalt või vähemalt ühe  korra seljavalu tundnud. Kuus kuud tagasi jõudis Eestisse täiesti innovatiivne,  moodne, kaasaegne, enneolematu seljaraviviis. Ja juba 60 inimest on abi saanud. Muuhulgas näeb see ette, et teie pead kistakse rihmadega  täiest jõust selja küljest ära. Kuidas see kõik aitab, sellest järgmine jutt räägib. Nii see on ja füsioterapeut Martin Toht istub meil stuudios,  tere tulemast, Martin, kes sellesama teraapia keerulise  nimega teraapia, ehk et flextion istraction teraapia  siis Eestisse kuus kuud tagasi tõi ja Merle haab,  istub stuudios. Merle on siis daam, kellel kõik kohad valutavad,  mida just nagu Martin ma uue teraapiaga suudaks terveks teha. Martin, mis teraapia see on? Seljavaluga on Eesti inimesed hädas olnud. Ka väga pikka aega. Flexoni straction, teraapia on uus ravimeetod Eestis et kuna  ta niivõrd uus, et tal ei ole veel täpselt eestikeelset vastet,  et otsetõlkes, et flekion tähendab painutus,  distraction tähendab siis pikisuunalist venitust  ja selle teraapia läbiviimiseks kasutatakse  siis spetsiaalselt manuaalteraapialaud. See on selline laud, kus inimene saab peale panna  ja ta siis kolm teel põhimõtteliselt igapidi venitada  ja mobiliseerida teda siis pikemaks ja lüli lahti venitada. Kust see teraapia pärit on, kui uus Flexon straction teraapiat,  et nii palju, kui ma uurisin, et mulle tundub,  et on ikkagi kusagil seal USA-st või Kanadast kusagil sealtpoolt. Et aga selle laua manutera, mida ma siis pool,  kuid pool aastat tagasi Eestisse tõin, et see on  siis kahe soomlase poolt ehk Timo Rantala  ja Teivo kiisala poolt välja töötatud juba kusagil kas 20  või 30 aastat tagasi ja antud laud on siis kõige täiustatud  mudel ja. See laud on hästi olulisel kohal ortopeedilise ostopaatias. Et ortopeediline ostopaatia on üks selline suur ravisüsteem,  mille siis Timo randla juba paarkümmend aastat tagasi  arendas ja ta on tõesti väga, väga efektiivne. Merle, mis hädadega te siis Martini juurde pöördusite  Martini juurde ma sattusin üldse üks aasta tagasi. Ennem need valud olid, mis nad ikka olid,  ei pööranud tähelepanu. Aga see oli, no selg, kael ja, ja esimest korda hakkasin tundma,  tead mis asjad on, peavalud? Mida, mida ma enne absoluutselt ei aktsepteeriminud,  lihtsalt olin, särasin, kõik oli hea olla. Aga mingi hetkega aasta tagasi kukkus mul otseses mõttes  nagu 20 aastat selga. Mis see tähendab, mis see siis kõige keerulisem  ja raskem moment oli? No see ongi see, et, et ma lihtsalt vajusin küüru,  allusin valudele, sest valud olid ikka väga-väga tohutut ja,  ja igapäevased. Et noh, siis sõin valuvaigisteid, mis ei toiminud. Siis pöördusingi nagu nagu arstide poole,  siis sealt kuhjati mind meeletult tablettidega üle,  mida ma polnud ka enne absoluutselt söönud. Ja, ja siis siis sattusingi Tartus ravile nagu Martini juurde. Kes otseses mõttes aja pikku painutas ja,  ja, ja muidugi ka koostöös, sest kuna ma ise  ka võimlesin, ta õpetas mind seda ja, ja järjest hakkasin  tulemusi nägema. Igal juhul Merle on meil ka siin üks osa eksperimendist,  sest me püüame nii-öelda vaadata, kas kuu lõpuks on tõesti  võimalik nendest valudest sellesama teraapia abil lahti  saada või mitte. Aga mina usun, sellesse, see on väga oluline osa on,  uskuge, usk, ainukese, nagu me teame, ei aita me korra  läheme videolooga siis sellise härra nagu Maidu juurde,  kes samamoodi on Martini patsient ja kes oli  ka väga suurte hädadega kimpus juba tervelt seitse aastat  ja jätkame siis juttu sellest, mis Merlega ette võtta  ja ja, ja mis, mis meie eksperimendist saab,  aga siit kuulame siis Maidu haiguslugu. Kuivõrd te algul uskusite sellesse teraapiasse ma olen üldse  selline uskumatu toomas, et et ega ma väga ei usu igasuguste asjadesse,  aga aga see aitas tõesti. Kael käib ja. Käsi liigub, millised vaevused teil olid enne teraapiasse tulekut? Põhimõtteliselt oli niimoodi, et, Magada ei saanud. Õlg valuta. Kätt ei saanud kõrgemale tõsta. Tahapoole ei läinud käsi. Ja ja pead ei saanud keerata. Autoga sõites siis oli nii, et koos koos kerega kui palju  pead saite liigutada? Noh, palju ühele poole liikus väga hästi,  liikus lõpuni, aga teisele poole ei liikunud üldse. No siia pole nagu ainult nii palju. Ta lõi kaela kaelast, lõi pähe ja siis lõi vasakusse õlga. Ja sealt edasi ka noh, kätte käed surisesid nagu. Ja muidugi põletik tükkis kogu aeg sees olema,  sellel kaelal, sellepärast et et eks ta nende aastatega  kiskus need kaelalihased pingesse. See hakkas pressima, kaelalülisid kokku. Kuidas oli üldse võimalik sellise valuga tööd teha  ja igapäevaelu toimetusi teha? Ei olnudki vist? Sallid need käisid ette ja taha ja valuvaigistid samamoodi. Elu läks ikka edasi, elu elu ei seisnud selle pärast,  aga lihtsalt elukvaliteet oli kehvem. Kui nüüd võrrelda varasemaga ja praegusega Mait tuli minu juurde vastuvõtule, et kurtis oma  kaelavalusid peauimasus. Et justkui oleks ta nagu selline müts peas,  et oli pidev selline uimasus vasak käsi suri tal. Oli küllaltki närtsinud olemisega, tuli minu juurde. No magamatusega kaasnes ka peauimasus ja ja,  ja väsimus, sellepärast et hommikul olid rohkem väsinud kui  õhtul magama minnes. Seal olid ka lausa tasakaalu häired. Kohati olid jah. Et Maidu probleem on selles, et kõigepealt see rindkere  piirkond on hästi selline staatiline, jäik,  et eluaeg sellist tugevat maatööd teinud  ja see on tõesti nagu selline küllaltki kangeks muutunud  siis peauimasuse tekitajate hästi tihti on lihased,  mis asuvad siin koljupõhjas, et kutsutakse neid  siis suboksipidalisteks ehk siis koljupõhjalihasteks  ja samamoodi eestpoolt olid siis ka Leenus lihased. Ehk siis on sellised teatud väiksed kaelalihased,  mis olid hästi pinges ja mis siis surusid närvi kinni,  mis sinna alla kätte läks. Millest need valud, pinged olid tingitud? Ma eeldan seda, et, Et siin nagu ma nagu see Martin Toht ütles,  et, Eelnevast traumast mingist siis ma hakkasin mõtlema aastaid tagasi,  et mis seal siis nagu olla võiks, aga kes seda teab,  kes seda mäletab, aga paaril korral mul on pea ära löönud  vastu ukse, piita korralikult, niimoodi,  et kaelast käisid raginad läbi. Igasugune ravi hakkab pihta tegelikult kõigepealt uurimisega,  et sa pead kindel olema, et sa tead täpselt,  mida sa ravid üldse. Et selle jaoks ongi klassikalisest, võetakse anamnees  ehk küsitletakse, et eelnevate traumade kohta. Tegevuste kohta magamisasendite tööasendite kohta  ja sealt tuli välja, et Mait on tegelikult mõned aastad tegelenud,  esiteks maadlusega, tal on olnud varasemad sellised küll  väiksemad traumad, et mis võivad seda kaela küll mõjutada. Samamoodi oli ta mingi aeg ka kõhuli maganud elust ma ei  mäleta täpselt mitu, kui pikk see periood oli,  et aga näiteks kõhuli magamine väga tugevalt mõjutab  siis kaela lülitasandit, siis vaatasin röntgenpildi üle,  et seal oli näha, et tal kaks vahemikku hakkad kokku vajumaning. Samamoodi oli siis kaela normaalne nõgusus oli hakanud ära  kaduma ning kaelalülidel oli näha ka siis kulumise märke. Et see on Maidu kaelapilt külje pealt vaadatuna et lõug on siinpool,  kukal on siinpool ja siis on, kuidas need kaelalid asetsevad. Et siit röntgeni pealt on näha, et siis on see vahemik  ja see vahemik eriti just see vahemik on hakanud kitsenema  samamoodi kaela ordoos ehk siis kaela normaalne nõgusus on  tasapisi hakanud kaduma, et see kael on hästi sirge. Ja samuti näha, et on siin sellised väiksed kulumise nähud. Et kuna Mait on tegelikult küllaltki noor mees veel,  siis et on talle seal algakulumine. Et selle traktsiooni ehk pikisuunalise venitus on võimalik,  seda siskid ainevahetust parandada, nende liigestuvate  erinevate liigestute pindade ainevahetust parandada  ja siin tekib siis sellist uut vedelikku,  et mis laseb see kaela. Pärast sellist kerget sissejuhatavat massaaži,  et hakanud Laua. Aga siis tema seda rindkereosa siis lahti venitama  ja kutsutakse siis mobiliseerimiseks, ehk  siis niimoodi nende liigestuvate pindade lahti venitamiseks. Hiljem samamoodi. Kergelt mõjutada seda kaela osa veel samamoodi  mobiliseeritakse ehk siis niimoodi loksutatakse,  võimeldakse niimoodi kergelt lahti, see. Järgmisena siis võtsin. Plextion distraction suuna lahti, ehk siis on painutus  ja pikisuunane venitus. Kui kiiresti te märkasite, et juba valud leevenevad  ja läheb paremaks, esimesed? Esimesed kaks korda läksid hullemaks veel. Mis te siis mõtlesite? Ei, seda ma ei selles mõttes hullemaks, lihtsalt oli selline. Noh, peale massaaži oli selline tunne nii peksa saanud. Aga aga mida kord edasi, seda, seda paremaks läks. Et juba tõesti esimese kolme-nelja korraga tegelikult oli Mait,  oli hoopis teine inimene, tõesti, silm säras peas,  oli näha, et oli ikkagi väga rahul ja et ta oluliselt neid  pingeid palju vähem, et. Mina, mida rohkem siin käisin, seda valutumaks see asi läks. Selle rihmaga saab mõjutada siis kaela kaelatiske. Kuivõrd valulik. Selline protseduur on patsiendile. Üldiselt ta on suht hästi talutav, pigem patsient tunneb,  et on selline nagu mõnus kergendus, et noh,  tõmbamise hetkel ta on natuke hästi kergelt ebamugav,  et tagasi lased, on vastupidi, selline hea kerge  ja kui pärast patsient siit laua pealt püsti tõuseb,  et siis tal on tõesti tunneb, et tal on nagu oluliselt parem. Noh, kui mõelda, mõelda elukvaliteedile,  siis ma, ma arvan, et seda ei olegi mõtet rahasse ümber arvutada. No nii, ma saan aru, et rahast küll ei räägita,  eks ole, aga see lugu lõppes samamoodi, ma saan aru,  et see ravi siis on nagu kohutavalt kallis,  eks ole, jah. Ausalt öeldes ma olen püüdnud hoida selle ravi hästi nagu  lihtsana kättesaadavana, et selles mõttes pool tundi maksab  ainult 17 eurot. Selle võib võrrelda, näiteks Tallinnas on  siis pool tundi massaaži, tavaliselt umbes samas hinnaklassis. Aga massaaž ja Flexonist raktionteraapia on tõesti nagu öö  ja päev tegelikult. Aga sa oled Eestis ainukene tegija, praegu? Nii palju kui ma ise olen uurinud ja küsinud,  et selles mõttes ma pole leidnud, et kuskil Eestis veel  sellist laudu on, et juhul kui kuskil on,  et siis andke mulle teada, sest ma hea meelega. Võtaksin selle teadmiseks, aga nii, nii palju kui mina  tõesti ei, pole leidnud sellist testiet. Aga ja kes? Aga on olemas lihtsamaid manuaalteraapialaude,  et mille, mille puhul on küll fleksion ehk painutus,  aga ei toimu distraktsiooni ehk sellist pikisuunalist venitust,  et kindlasti mõned füsioterapeudid mõtlevad,  et nad on ju mingisuguse manuaalteraapia laua peal juba  mingisugust tööd teinud, et aga tegelikult seal ei toimu  sellist pikisuunalist venitust, et selle jaoks peaks  kindlasti jalad olema fikseeritud. Läheme aga tagasi Merle juurde, kellega meil  siis plaanime siin ringvaates eksperimendi läbi viia  ja vaadata tõepoolest, et kas nelja nädala pärast,  kui maikuu lõpeb või noh, natukene vähema pärast on Merle  kõikidest oma valudest vaba, niisiis ma tuletan meelde,  kael oli haige, käsi oli haige, rindkere,  sel. On nendest asjadest võimalik kõikidest abi saada siin mõne nädalaga. Selle koha pealt on tõesti üks selline huvitav eksperiment,  et. Ma loodan, et on võimalik, sest ma kavatsen talle teha  siis seitse korda seda flexton, istraction,  teraapiat, nii siis alaseljale ringkere osale kaelaosale  ja vaadata, kuidas tal mõjub, et minu loogika vähemalt ütleb,  et peaks olema, sest tal röntgen piltide pealt on näha,  et on omajagu kulumist, aga otseselt tal ei ole  ka seal selliseid drastilisi noh, neuroloogilisi nähte,  et ma usun, et selle seitsme korraga saab ta abi küll. Mis teie, Merle arvate, te olete ikka juba pikka aega  igasugust abi ka saanud, aga ikka ei ole midagi. No ma kujutan ette, et ta natuke leevendab kindlasti ja,  ja ma annan endast ka parima ja, ja kui ma usun sellesse,  nagu ma enne ütlesin, siis ma arvan, mingi tulemus on  kindlasti positiivne, on sellel ka mingisuguseid vastunäidustusi. Ausalt öeldes flexon, distraksion teraapia,  kuigi ta paistab selline hästi leebe ja ohutu,  tegelikult on seal omajagu ka vastunäidustusi  ja et näiteks. Noh, Timo Rantale, kes selle siis niisuguse lauad  väljatöötajatest on, on, on öelnud, et kõige suurem  vastunäidustus on ameti oskamatus. Et kui terapeut, kas süsaterapeut või siis manuaalterapeut  või massööre, kui ta töötab seal lauaga ja ta ei tea,  mis ta teeb, et siis selle selle koha pealt võib väga palju  ka kahju teha. Et alati tuleb enne osata korralikult uurida,  mis probleemi inimesel on, et näiteks ei tohi sellega teha,  kui inimesel on värske prolaps, et värsket prolaps ei tohi  mitte kunagi venitada, et lastakse tal paar paar kuud olla  ja alles siis hästi kergelt hakatakse tegema seda flexon  distraction ehk siis seda painutuspikisu venitusteraapia. Samamoodi, et kui on väga küürus vana inimene,  teda ei ole enam võimalik sirgeks venitada,  et, et selles mõttes pigem sa murrad juba mõne roide katki,  et aga teda sirgemaks enam ei saa. Samamoodi, et kui on igasugused lupjumised  ja näiteks närvivalu, mis püsib jalga, et on tõesti teatud  juhu juhud, kus ei tohi sellega teha Merle te olete juba seal laua peal, ma saan aru,  käinud ka, no kui siit pildist vaadata, mis meil videoloos oli,  siis see tundub ikka kõik ikka väga valus  ja ikka väga ebamugav ja väga kummalisi asendeid tuleb seal võtta. No ma mõtlengi, et need ongi kaks erinevat massaaži,  üks on see, kus sa käid munnamas ja puhkamas,  eks, aga teine on see, kui sa oled ikkagi lootust es,  et see algus kindlasti on hästi põrgu ja valus. Aga, aga see on, ütleme, et ongi nagu algus ja,  ja mingi aja pärast harjud ära ja tulemus on hea. Tulemusja. Ma loodan, et jäävad, et igatahes nagu selles suhtes,  et niikaua kui need seansid mitmeid massaaži saanud sobivad. Leevendavad pikendavad küll seda nii et,  et ei ole kogu aeg nagu pidevalt valus. Taastusravi.com on siis see lehekülg, kus  selle flakandistaction teraapia kohta täpsemalt saab lugeda. Jõudu igal juhul teile ja me ootame teid tagasi 30. mail  siia ringvaate diivanitele ja Merle siis vaatame,  kas te räägite, eks ole, täpselt nii. Kui sel kannutab, siis te ka ütlete, et pole absoluutselt,  nii, on aitäh, Martin, igal juhul ja jõudu  siis selleks eksperimendiks. Perede dünastia väärikas järelkasv Hendrik  ja Henrik annavad aru, kuidas käib perekonnaliikme lavastamine. Umbes täna südaöösel. Tungivad bandiidieetripuuri. Minu ülesandeks on valvet pidada. Ettevaatust nõrganärvilised. Hannes teeb maadus matil Eesti profile silmad ette. Üks sondusnipp on siis selline. Mul on vanast ajast meeles. Eter vähe ei ole mitte ainult tuntud helilooja,  vaid tänasest ka tuntud pillimeister ja veel eriti veidrad. Pillide meister no kuule, kui ma nüüd otsa vaatan nendele pillidele,  mis sa teinud oled, siis ma tõesti selliseid pole mitte  kunagi oma elus varem näinud, mis tarvis neid  siis vaja oli? Ma ei ole ise ka neid tähendab sarnaseid pille näinud. Tegemist on siis ehitus poest ostetud fooliumi lehtedega,  mis on meeter raiad? 20 meetrit on ühepikkust, teise pikkuse on 25 meetrit. Miks nad on siin? Tegemist on muusikateosega, mille ma olen  siis komponeerinud kitarrist Remi Bu sherile ja,  ja Tallinn sinfonietale ja dirigent Andres Mustonenile,  aga see inspiratsioon on saadud selliselt mandrilt nagu  Antarktis ja jää, lumi, jääkristallid, pakane,  igavikulisus, lõpmatus. Mulle tundus, et, et klarnet viiul, kontrabass,  tšello ja nii edasi ei ole need pillid, millega saaks täiel  määral seda niisugust antarktilist hingust edasi anda. Kaua sa siis nuputasid, millal tuli see,  nagu öeldakse, mõte pähe, et kõige parem suured pikad  fooliumilehed annavad seda? Ma ei oska öelda see ega see, need, nende noh,  kunagi ei tule mõte niimoodi, et sa kuu aega mõtled  ja siis see tuleb, see lihtsalt tõepoolest tuleb,  tuleb kohe ja ja tegelikult mul tuli see mõte siis,  kui ma šokolaadi võtsin, võtsin nii-öelda sellest fooliumist  välja ja mõtlesin, aga et äkki on olemas  ka mingit sellist paksemat ja suuremat ja selgus,  et ongi ja mulle tundub, et see heli, niisugune kristalne,  et see nagu see, see tõesti nagu peegeldab sellist  Antarktika noh, karmi jääkristallide lumekristallide,  sellist helinat ja teine pill, mis muidugi jällegi ei ole pill,  see on akvaarium, mis on siin meie, meie selja taga,  siin on 250 liitrit vett sees. Sest Antarktikat ju ümbritseb ookean teatavasti ja. Jällegi ma tahtsin seda nii-öelda naturaalset ookeani  või niisugust veeheli nagu orkestrisse tuua. Muidugi lihtsam oleks ju panna CD-playerilt lihtsalt fooniks  midagi mängima, aga, aga ei, see peab ikkagi olema nii-öelda  dirigendi juhatuse peale. No nii, kõik on ehtne, et me vaatame, meil on õnneks on  löökpilli mängija on siin, no kuulame kõigepealt  selle vepilli siis ära, kuidas seda veepilli  siis nagu öeldakse, mängida on? Väga lihtne. Ja teeb siis sellist tõesti arktilise veehäält ka,  mis? Nagu te näete, sõelad ja kann on siin kaasatud  ja kui ma siin kõrval seisan, ausalt öeldes tõesti mul  tekibki selline nagu tunne, et ma olen kuskil sumedas,  nagu öeldakse, veega täitud koos ja selline hea meeleolu  tekib ja ja tõepoolest Kuidas te reageerisite, kui helilooja ütles,  et vähe sellest, et tuleb siin kannude ja sõeladega vees mehkeldada,  et teil tuleb hakata nagu šokolaadi foolumi paberitega mängima? Ei, väga hästi reageerinud, ma olen harjunud selliste  igasuguste uuenduste ja, ja huvitavate asjadega,  et mul ei olnud midagi selle vastu, ainult inspireeriv. No nii, kuulame siis, mis heli nad siis esile kutsuvad. Kuid kuidas te ise seda heli nimetada, mis,  mis nad siis kuuldavale toovad? See oleks nagu selline Salapärane. Ja samas väga äkiline Ja mis Elise teine teeb, kui palju nad erinevad? No nii, ma ei tea, kas need on maailma kõige pikemad pillid,  mis kunagi üldse tehtud on, et oled sa kunagi näinud kuskil  mingisuguseid pikemaid suuremaid pille, kui need on,  võib sellega Guinessi rekordi raamatusse minna. No igal juhul see pole eesmärk olnud, aga ma tõepoolest ei  ole suuremaid või pikemaid näinud on ju Tiibetis pikad pasunad,  neid mõõdetakse umbes niimoodi nelja-viie. Meetri meetrise sellise pikkusega aga siin 25 meetrit jah,  aga ega ausalt öeldes selleks peab olema  ka vastav saal, aga Nokia kontserdimaja on üks vähe väheseid. Kuidas sa nüüd siia üles üldse said, ma kujutan ette,  et see väga lihtne töö ei olnud ja kui ma siin natuke neid rebinud,  nad kipuvad ka katki minema, see vist väga hästi ei mõju neile. Ei ole soovitav jah, lõhk lõhkuda ausalt öeldes see nende  pillide paigaldamine, kui me neid pillideks nimetame. Võttis rohkem aega, kui ma oskasin ette kujutada. Ma tahtsin siin ise juures viibida ja selleks läks aega  umbes kolm ja pool tundi. Nende kahe fooliumilehe paigaldamine, kust sa seda fooliumi  nii palju üldse said? See on. See on Bouhouse 'st ostetud No kui palju siis üks pill maksab, aga ma kujutan ette,  ega see väga odav lõbu ka ei ole. No see kõik kokku läks koos nende igasuguste nööride  ja puupulkadega noh, suurusjärgus umbes 100 200 euro vahel. No mitte eriti kallis, kui võrrelda nüüd  siis tõeliste stradi vaariuse, viiulite ja muude selliste  ajalooliste pillidega. Jah, nii et odavalt tulime me välja. Mis sa arvad, kas sa saad neid veel kunagi elus neid pille kasutada? Rulli kokku ja mängid kunagi veel või hakkad kõvasti  ka kana küpsetama? Tegelikult oleks selline soov küll, et ehk õnnestub nad  terve tervenisti siit kätte saada ja veel,  kui teinekord seda teost tähendab, ma loodan,  et seda teost esitatakse veel rohkem kui,  kui ainult ülehomme, et tahaks neid veel kasutada. Aga muide jutt akvaariumist ja see nendest fooliumilehtedest  võib viia vaataja kuulaja täiesti valele lainele. Võib arvata, et need ongi nagu päris põhitegijad selles  muusikateoses ei tegelikult ikkagi on teos kirjutatud soolo  kitarrile ja sümfoniet orkestrile ja need annavad asjale  värvi ja niisugust noh illustreerivad seda antarktilist. Nii-öelda õhkkonda. Seda antarktist õhkkonda saate siis nautima tulla seesama  Nokia kontserdimajja juba paari päeva pärast,  10. mail see kontsert siin toimub ja needsamad pillid on  siin igatahes kohal. Nii palju siis maailma kõige pikematest pillidest. Me läheme omaga jutu ja piltidega Tartusse,  nimelt Tartu Ülikooli loodusmuuseumisse,  mille topised ja eksponaadid poevad mõneks ajaks ladudesse peitu,  sest täpselt alustatakse siis aastaks ajaks seal remonti  ja kõik uueneb. Meie reporter Jüri Muttika käis vaatamas,  mis imelisi isendeid, elukaid ja eksponaate see muuseum  endast peidab ja mis olukorras nad on. 210 aastat on Tartus. Tartu ülikool oma teaduslikke leide loodusmuuseumis  eksponeerinud ja nüüd läheb loodusmuuseum umbes aastaks  remonti enne kui remont hakkab. Meil on viimane võimalus vaadata üle, mis põnevaid topiseid  ja leide siin muuseumis on. Kõige imposantsem topiste paar siin insoloogiamuuseumis  Tartu Ülikoolis on too kaelkirjak, kellel on ülikond kitsas jäänud,  nagu me näeme, Riveri vahelt paistab kael. Ja siin on üks piison ka. Ja need on tegelikult päris vanad, et need olid olemas siin  juba enne esimest maailmasõda olid Tartu Ülikoolile kuulusid  ja sõja puhkedes siis otsustati evakueerida,  siis kogud Venemaale. Aga need ei mahtunud esimese hooga rongi peale  ja siis nad seisid seal Tartu rongijaama perroonil. Siis ootasid oma korda ja räägitakse, et olid päris pikalt seisnud,  isegi vihma käes liigunenud, et ilmselt see,  see juba ka andis nende välimustele oma oma jälje jättis. Tegelikult see, mis me siin enda ümber näeme,  on ju? No ütleme, ligikaudu 40 aastat tagasi loodud ekspositsioon,  teda on natuke vahepeal uuendatud, värskendatud aga tõesti  40 aastat on siis mitu põlvkonda siin, eestlasi eriti lapsi,  oma kooliharidust ja loodusharidust saanud. Nüüd tehakse uus muuseum, osa vanu topiseid tehakse korda,  kas uusi tellitakse ka juurde? Kuigi palju ilmselt ikka jah, aga tänapäeval on raskusi  sellise uut piisanit ei ole niisama, et lähed  ja lased kuskilt nagu vanasti asi käis. Tänapäeval on see üsna keeruline, et siis ainuke võimalus  ongi põhimõtteliselt loomaaedades saada,  kes ära surevad. Aga see on pikk ja aeglane protsess, tänapäeval sellist kogu  kokku panna uutest loomadest. No ma ei kujuta ette, mis ressurssi selleks vaja läheks. Kui me hakkame mõtlema sellele, et suur osa neist loomadest  on ka toodud maakera võib-olla teiselt poolelt väga kallilt ekspeditsioonilt,  siis noh, hinnanguliselt me räägime ikkagi kümnetest,  kui mitte sadadest miljonitest eurodest. Siin ma näen nüüd ühte ilusat jaanalindu,  kes on värskelt munenud, aga ta on vist nii kaua kõhutanud,  et suled on kõhu alt ära tulnud. Kas see on jaanalinnu puhul normaalne, et ta kõht alt  nii palju se? No ma päris täpselt ei tea, kusmaale see sulepiirde nüüd ulatub,  aga see Jana linn Topis on ka päris vana  ja kui see siia hangiti, siis mõni aeg peale seda  siis oli Eesti oli tsaari riigi koosseisus  ja keegi Venemaalt tuli tähtis härra, siia ma nüüd detaile  aasta arve, nimesid ja tiitleid täpselt ei mäleta. Et siis Jana lind seisis seal välisukse juures  ja talle torkas kohe silma ja küsis, miks nad niisugused  imelikud imelikud pikad jalad paljad on ja  siis selle peale ütles siis siin kohalik keegi asjapulk,  et, et kas nüüd härra tahab, et talle tõmmatakse säässaapad  jalga või ja sellega siis ta tõmbas oma karjäärile  ka siin kriipsu peale. Edaspidi selle kommentaariga. Kõige põnevamad eksponaadid Tartu Ülikooli loodusmuuseumis  on siin mõned luustikud, millele saab ise päid ette kujutada,  sest õiged kolbad on kadunud. No see roosa pelikan, no kus tema pea küll on. Raske öelda, sest et see ei ole dokumenteeritud,  ilmselt on mõnel külastajal seda pead rohkem kodus vaja olnud,  kui kui, kui siin muuseumis ja see puudutab  ka hunti, puumat ja jaanalindu, et siis ühesõnaga kratid on  käinud siin ja pead ära viinud, et ma vähemalt loodan,  et siis pelikan vähemalt kummitab kellelgi kodus. Topised hommikuti on samas kohas, kus õhtul,  kui muuseumi lukku pandi reeglina, kuigi igas korralikus  muuseumis ju topised liiguvad, jooksevad ringi öösel,  et. Ja hommikul vahest teatab, helistab direktorile,  ütleb, et see topis on selgelt paar sentimeetrit vale koha  peale astunud, seisnud ja direktori kohus on  siis muidugi tulla kohale ja ja suusõnaline märkus teha. Kellele siis veel? Siin on kolm looma jäänud väga huvitavas poosis tegutsema  kaks hunti ja üks põder ja kui vaadata, kui palju neil  hambaid järele, kas põdra al esialgu? Dil on pool sahtlit tühi ja teisel hundil on küüned üsna  nüriks jäänud, nii et nad siin iga päev pingutavad meie nimel,  et seda asendit hoida ja vesiti puhkavad  ja siis selle tõttu on ilmselt need erinevad luud ära  kukkunud küljest, aga ammu see siia niisuguses asendis püsti  on pandud. Kompositsioon siin pandi püsti, kui ma ei eksi,  nüüd kas 50.-te või 60.-te, aga pigem ka viiekümnendatel  juba ja siis nad siin rahulikult seisid,  kuni nüüd mõni nädal tagasi siis see hunt,  kes nelja, nelja jalaga maa peal on, vajus äkki sinna  küljele ümber. Ehk ta siis aimas halba, et muuseum läheb kinni varsti,  et hakkas ka, pani ameti maha, vist. Aga minu meelest väga oluline moment on see,  et siin saalides on fantastiliselt suured aknad  ja need avatakse. Ja teiseks võib-olla see tõesti, et need saalid ehitatakse  osaliselt siis rõdudega, nii et inimesed saavad kahel  tasapinnal kõndida ja ja elusloodust nii palju,  kui seda siin on ka vaadata. Hiidlinnutapik sellega on ka üks tohutu lugu,  sest ma saan aru, et enne, kui ta siia ekspositsiooni Objektiks muutus oli ta ekspositsiooni subjekt. Just et tegu on maailma suurima ämblikuliigiga Lõuna-Ameerikas,  siis elab looduses. Aga jah, tõepoolest elas meil mõnda aega  siis siin elavnurgas kui meil on ka mõnusad,  mõned elavad loomad siin muuseumis aga kuna tegu oli isase ämblikuga,  siis neil väga pikaealised ei ole ja surevad  siis varsti peale suguküpsuse saabumist. Ja tema surm siis oli selline pikaldane ja aeglane  ja selle käigus siis tal need jalad järjest hakkasid ära kukkuma. Et tal oli päris mitu jalga puudu, enne kui ta lõplikult ära  suri ja siis, kui ta ükskord oli lõplikult surnud,  saime need jalad külge liimida ja siia välja panna. Nii vaatame siis mõned elusloomad ka meil siin. Ekspositsioonis roni nastik ja siis talle meeldibki ronida  puude igalpool. No pole veel roninud. Võib-olla kui kauaks lahti? Mul ta ükskord pani plehku, ma jätsin korraks  selle lahti ja läksin eemale. Ja siis ta oli ära põgenenud. Aga siis järgmine hommik, leidsin ta üles,  ta oli siis teises saalis välja tulnud, kus nastikud  looduses elavad. See konkreetne liik on nüüd Jaapanist pärit. Mehhiko punapõlde rantel täna meil kõik jalad küljes,  ma näen. Ja ta on noor ja elujõuline. Väga lähedalt vaadates meenutab neid ämblikke,  mida me nägime filmis hiidämblik kallaletung. See vist hiidämblikuks on vist palju peetud. Jah, no Hollywood on suutnud luua selle igasugused kuvandid,  nendest ämblikest. No vähemalt selliselt mina seda parema meelega sülle ei võtaks,  kuigi ta paistab äärmiselt nunnu ja selline karvane,  et silitaks küll. Suurte ja väikeste ja keskmise mõõduga kalade keskel on üks  väga igav kala kohverkala ja väidetavalt see on  siis ülikooli muuseumi kõige vanem eksponee. See on siis 19-na sajandi alguses püütud kuskilt maailma merelt,  nii et Napolion siis vallutas Euroopat ja  siis kohver kala kuskilt püüti kinni ja originaalis ta võiks  välja näha umbes seda värvi nagu siin pildi peal,  nii et et nägu ega tegu ei ole, aga noh,  ajalooline väärtus on kindlasti säilinud. Siin me näeme, miks on siis vaja loodusmuuseumi Tartu  Ülikooli uuendada, siin on ju ekspositsiooni,  klaasil on väga viisakas prahu sees väga õige  ja see ei ole mitte inetu, vaid see on ka ohtlik. Siin klaasi taga on tegelikult väga äge lind. Suur sarviklind. Sergei, mina ei saa aru, miks on sellisel linnul  nii suurt nina vaja, kas ta hingab sellega kuidagi vee alt või? Ei vee alt kindlasti sellega inga. Ega ma nüüd täpselt ei saa sulle pead anda,  miks tal see on, aga tõenäoliselt on see seotud sellega,  et tegu on händikäpp tunnusega. Ehk siis see tähendab seda, et see üks kulukas jabur tunnus,  mida üks isend endaga kaasas kannab, miks seda vaja on,  selleks ikka, et signaliseerida oma liigikaaslastele,  oma kvaliteedist. Kas Tartu Ülikooli loodusmuuseum on ülikooli küljes  ka selline kulukas tunnus, tõestamaks ülejäänud maailma teadlastele,  et ka meie oskame teadust teha? Ta on kindlasti vajalik tunnus. Ma ei oska nüüd hinnata, kuivõrd kulukas  või mitte kulukas. Ta on. Muuseumi ümberehitamise noorendamise hind kui suur on? Ligikaudu kaks miljonit eurot ja see tuleb  siis Euroopa Liidu struktuurfondide vahenditest,  mõnes mõttes on loodusmuuseumide kollektsioonid muutunud  ja uuesti toodud teadlaste töö lauale viimase 20 aasta jooksul. Ja kuna meil on väga väärt kogud, siis tänu sellele muidugi  me seisame ka väga heal positsioonil. Ringvaade versus tippsportlane mitu korda viskab Eesti  maadlusprof Hannese Matile Siruli?
