Ja ongi aastaring nii kaugel, et taas jõuab esmaspäeviti  ekraanidele loodus ja keskkonnasaade osoon. Täna alustame juba oma 20 neljandat hooaega. Ent muidugi hakkame saadet tegema, tühja koha pealt ei millestki,  vaid oleme suve jooksul mõndagi põnevat oma salvedesse talletanud. Mullu ilmus suurepärane raamat Eesti väikesaartest maakillud  meres autoriks tuntud loodusmees Tiit Leito. See raamat innustas meidki väisama mitmeid Eesti väikesaari. Teejuhiks seesama raamat ja ka luust ja lihast Tiit Leito. Esimene saareretk Salmistu sadamast Kolga lahele on  minusugusele maarotile algul ehmatav. Avatud lahe maksimaalne sügavus ulatub üle 100 meetri. Täna lahutab meid merepõhjast kõigest kuni 50 meetrit  mustavat sügavikku. Ilm pole meie poolt, taevas on tume, tuulaine tugevneb  külmade laugeküüruliste lainete vahel, loksudes tuleb loota. Paadijuhi kogemusele ja väikesele õnnele. Kolga laht on saarte arvult üks rikkamaid Põhja-Eestis. Siia kuulub 15 erineva suurusega geoloogiliselt noort saart. Tänaseks sihtkohaks võetud malusi saarterühm jääb mandril 10  kilomeetri kaugusele. Edasi laiub avameri. Kaitsealustel väikesaartel on tavaliselt lindude  pesitsusajal inimestele liikumiskeeld, kuid osooni  võttegrupp ühildab oma töö siinsetel väikesaartel  läbiviidavate linnustiku seiretöödega. LõunaMalusile randudes paistab esimesena silma saare  põhiline ehitusmaterjal kõikjal laotuv graniitveeres  ja suured rändrahnud. Vaata, see ongi see eripära, mis eristab põhja  ja Lääne-Eestit, et siin lubjakivi puudub. Ja sellest tulenevalt on taimestik ja kogu see elustik  sõltub ühesõnaga saab siit nagu alguse ja miks nad on  sellised veeriskivina. Eks nad ole kõik välja surnud kunagi moreenses materjalist  välja kulunud mereteel ja igatmoodi ja, ja kuna siin on  kõrge selline Kallas, siis tormidega need kivid kogu aeg  veerevad üles alla üles alla, kui ta on kuskil aktiivses  piirkonnas ja siis ta niimoodi lihtsalt kulutab nad  ümmarguselt ja sellepärast on ta veeri sõna otsese sõnas  sõna otseses mõttes sõnast veerema. Ma saan aru, et maluse saared kuuluvad täielikult lindudele  tänapäeval vähemalt kevadel kuigi seda kasutavad  ka kalamehed ja siin peatuvad ja hiljem,  kui ta avatud on. Et praegu on ta tõesti ainult lindude varade Aga põhiline hakkab ikka kuskil aprillikuus  ja kestab kuskil niimoodi juuli alguseni  ja siis on see, nagu öeldakse, aktiivne tsükkel läbi  ja pärast seda on ainult ulgulinnud ja, ja juhuslikud läbirändajad,  aga aga praegu oleme, nagu öeldakse, sündmuste keskpaigas. Varem olid saare kõige arvukamad pesitsejad hõbekajakad,  kelle on praeguseks troonilt tõuganud kormoranid. Arvukuselt kolmandal kohal on hahad. Lindude pesi leiame igal sammul, kuid pesitsuse  õnnestumiseks proovime neid võimalikult vähe häirida. Nagu näha, on Eesti Televisioon siin malusi saarel juba  käinud ja ka siia ainukese mööblieseme toonud kuid tundub,  et loodus on seda juba tagasi võtmas. Tormise ilmaga lööb laine üle kiviklibuse saare,  mille läbimõõt on laiupidi vaevalt 100 meetrit. Ometi kasvab siin ka arvestatava suurusega puid. Kui hakkame mere ääres peale, tegelikult seal on sanglepp  hoopis ja sanglepp on selline liik, mis tähendab vajab  liikuvat põhjavett ja tema lihtsalt. Tavalistes kohtades ei esine, nii et see on väga noh,  selles mõttes huvitav näide, aga siin veidi üleval on tõesti  pihlakaid ja, ja vihlakaid on palju ja väikesaartel pihlakas  on loomulikult omane. Aga samal ajal siin on veel kolmas selline. Küllalt laialt levinud liik on, on mänd. Männi männistik kunagi oli, oli elu terve  ja suur, aga praegu on ta peaaegu kuivanud ja,  ja vähe oksi, aga miks kormoranid kakkusid,  need oksad sealt küljest ära ja tegid pesi,  aga enam pole neil sealt võtta ja tegelikult kui kormoo se  saarele tulid, siis ta kõigepealt tema tahab kõigi puu otsas pesitseda. Kui neid on vähe, siis on puude otsas, kui enam ei mahu,  siis lähevad maapinnale, aga maapinnal tal peab kuhu olema,  siis ta kisub puude otsas. No siin klibu peal, palju siin üldse saab kasvada,  et aga samas on roheline. Ja aga ka siin üleval me näeme sedasama kristalinset Veerist,  et et tegelikult kogu saar koosneb sellest,  et ka kõige kõrgemal, et tegelikult ta kõik üks suur kivi kuhjast,  mis kunagi olnud, ei muud midagi. Ja selles mõttes palu siis saared on huvitav,  et kogu see seljandik on siin üle kolme kilomeetri pikk,  aga ta ei ole ühegi tähendab maismaa osa pikendus,  vaid ta on eraldi seljandik siin merepõhjas. Ja, ja nüüd ta on lihtsalt maapinna tõusuga on ta niimoodi  avanenud ja saared tekkinud. Uskuge või mitte, aga siinsamas lõunamalusi saarel tegutses  vähemalt 45 aastat. Täiesti korralik kõrts. Kolga mõisa alla kuuluv kõrts tegutses aastatel 1820 kuni 1865. Sellest sai Eesti ja Soome salakaubavedajate kohtumispaik,  kus kaubeldi kõiksugu kraamiga. Käibel oli mitut sorti raha ja kõnelda paljude mererahvast,  samas te keeli. Kõrtsmiku ülesandeks oli jälgida, et saare ümbruses  kalastasid vaid Kolga mõisale kuuluvate külade kalurid. Malusi saartele rajati hulganisti ka kalurionne. Praegu püüab siin pilku aga võimas kormorani koloonia. Siin on tõesti neid kormoranide pesasid iga meetri tagant,  miks linnud niimoodi koloonias üldse pesitsevad? Üks osa ongi koloniaalsed pesitsevad, aga sinna hulka  kuuluvad ka need liigid, kes ei ole koloniaalsed linnud,  vaid on koos pesitsejad, vaat sellest tuleks nagu vahet,  et siis kormor on tüüpiline koloniaalne pesitse,  aga siinse ringi lendav hõbekajakas on, on koos pesitsev,  tema võib ka rahulikult merel, üksikutel kividel,  väike saartel, üksikute paaridena ja ühesõnaga tema,  vastavalt sellele keskkonnale aga aga kormoran,  mille koloonias me praegu viibime, siis tema on tüüpiline  koloniaalne pesitseja. Ja kui niimoodi võtta, siis Eestile. Uus pesitsev liik 84.-st aastast, kui esimene pesitsev paar  kirjeldati siis Matsalu rahvuspargis sipelga rahul,  aga mis see põhjus on, miks nad nii lähestikku pesitsevad? Põhjus on selles, et röövloomad või linnul on,  on nagu raskem haarata ja valida niimoodi tõenäosus suurem,  et tähendab ellujäämise protsent on lihtsalt suurem,  sest tema ise ei, ei, ei asu kaitsele, ta ei tee häält. Ta on väga arglik lind, nagu, kui sa saarel tuled,  nad tõusevad lendu, lähevad minema ja jätavad,  nagu öeldakse, saatus hooleks. Ja kui nüüd keegi tuleb sind noki, neid on  nii palju. Midagi jääb ikka järjel. Kormorani koloonia tagajärjed on looduses hästi näha. Kalurid arvavad, et kormoranid on süüdi ka kalavarude vähenemises. Linde on püütud minema ajada nii nende pesirüüstates kui  ka riikliku ohjamiskava alusel muneõlitades. Kuidas see kormoranide elu Eestis mõjutanud on? Selge see, et kui sa ta ära liita, siis sellest pesast ei tule,  mida, see on täitsa kindel, aga kuna ta nii dünaamiline liik,  et ta vahetab saart ja pesa kohta ja neid on niivõrd palju,  et selleks, et seda tõesti nendest nüüd jagu saada ja,  ja nüüd nagu öeldakse, korrale kutsuda, selleks oleks vaja  ikka täiesti palgalist meeskonda, kes sellega tegeleb  pidevalt ja kõik need kolooniad, nagu öeldakse,  kontrolli hoiab. Aga siit saarelt nad ilmselt ei kao, et no  või kui tahavad, lähevad uuele. Vot see ongi nüüd niimoodi, et seda kaotada ei ole üldse keeruline. Tuled tuled siia aprilli lõpus või oled kuskil juba aprilli algus,  siis kui nad hakkavad oma pesitsusaladel koonduma. Tule ole siin, ole nädal, paar siin ja lihtsalt käia,  ole sa ei pea mitte midagi, teemad jätavad  selle maha sellepärast et see on nii nii suur ohufaktor ja,  ja ühesõnaga selles mõttes nii on nagu kõige lihtsam neid lahti,  aga ega siis linnud otsa ei saa, nad valivad kohe teise koha. Linnud isegi kui nad elavad kolooniates meie merd kaladest  tühjaks ei söö. Ikka inimene ise muudab looduskeskkonda oma ahnuse,  julmuse ja hoolimatusega aina vaesemaks. Selle näiteks võib tuua asjaolu, et Malusi saared on olnud  omal ajal ka suurtükiharjutuste märklauaks. Ükski elus olend ei tahtnud sellel ajal saarel  ega selle läheduses olla. Me oleme praegu lõunamalusi saare põhja tipus,  siit lõpeb saar ära ja nagu näete, sealt tuleb juba uus Vahekari. Sinna saab juba täiesti jalgsi minna ja seal kaugemal  paistab ka põhjamalus saar, mis nende saarte peal  siis toimub. Linnualustik on sama nagu siin muidugi väiksemas mahus ja,  ja liike ka loomulikult vähem, aga, aga seal on  ka kooslused erinevad. Siin on sellist. On suuremaid puid ja, ja võiks öelda ka niidukooslust on  kõrgem osa peal, seal selliseid asju ei ole,  on kõrgemad taimepuhas puhmased ja põõsad. Nii et ja põhjamaa alusel kunagi oli ka. Oli ka kalurionn ja kalurionnid on üldse meie tähendab  kalastuse ja, ja rannaelu kultuur üks kultuuri nähtuse osa,  ka siin piirkonnas on arvestatud neid kuskil 10 kandis  Eestis neid kõik kokku oli sadu sadu ja veel kord sadu,  nii et tegelikult oli väga, väga oluline,  sellepärast, et, et siis pidi käe rammul ja,  ja, ja ja purje abil käima ja niimoodi, et siit kuskilt käia,  mandrile kala viima ja tooma. Ühesõnaga, iga päev ei olnud see võimalik,  siis näiteks kui oli mingisugune kalade läbiränne  ja põhilisem kalapüük, siis kalur on, oli see koht,  kus ööbiti ja püüti kala ja soolati sisse  ja oli selline ajutine elukoht. Kaluri onne pole siis praegu sellepärast,  et praegu on lihtsalt nii head kiired. Ja see on täiesti otseselt sellega seotud. Ongi ainult sellega otseselt seotud, et ei ole vaja ühte  onni korras hoida ja eks see nõuab ka oma tööd  ja vaeva. Ja kui on vilets ilm, siis niikuinii püüda ei saa,  et selleks ajaks tuisatakse jälle koju tagasi. Malusi saared kuuluvad lindudele ja siinsetes vetes võib  näha ka hallhülgeid. Meie läheme taas merele ning järgmiseks sihtkohaks on rammu saar,  mis on hoopis teistsugune. Oma hingepõhjas oleme jätkuvalt jahimehed  ja korilased, kes himustavad ikka leida midagi erakordset,  midagi või kedagi tabada. Paljud meist kasutavad selleks fotoaparaati. Pealtnäha tundub tänapäeval pildistamine imelihtsana,  aga selleks, et tõeliselt head pilti kätte saada on lisaks  õnnele tarvis ka oskusi. Talvel ja kevadel õppisime looduse pildistamist koos Remo savisaarega. Täna tuleb suvine õppetund. Et suvi juba läbi või ei ole, kalendri järgi kestab suvi  veel üks ja pool nädalat. Jõuate. Kükita maha ja tule veel siiapoole natuke. Et näed, seal on nüüd ilusad kõretutikesed  ja ära nüüd võta päikest kaadrisse, aga proovi niimoodi  hästi lähedalt fokusseerida, just need kõrretutid,  siis saad sellise kuldse ilusa meeleolu kätte. Ja need toonid. Ja näita nüüd. Tunduvalt parem, tunduvalt parem, et kui sa võrdled näiteks sellega,  siis noh, see on praak, siin ei ole midagi. Ja siin hakkab juba vaikselt looma. Ei olegi nii lihtne, kui ma arvasin. Hommikul unisena. Teate, mis kell praegu on? Kell on vaevalt neli. Suvehommikul tuleks väljas olla juba enne päikesetõusu et  siis saab seda esimest valgust, võibolla on udu,  kui on udu, siis saab sellist kuldset udu,  nagu me täna ka saime. Ja nii juhtuski, et kevadest sai suvi ja me oleme jälle teel. Ja kesksuvi nüüd kõige parem aeg ei ole,  pildistamiseks aga sõidame natuke ringi,  vaatame paar kohta üle, et hommik on temperatuur all. On näha, et natuke udu on äkki meil õnnestub leida mõni lind  või loom ja vaatame, kuidas teda kaadrisse püüda. Aga eks looduse puhul tuleb alati ka vaadata,  mida see loodus ise pakub. Ja teeks tutvust ka ujuMarega. Siin on näha, et siin on just äsja koorunud millalgi  ka üks selline kiil, kes nüüd oma tiibu sirgeks pumpab. Ja et keskenduks soontesse siis kehavedelikud,  siis just nimelt ja prooviks ka sellist kunstilist lähenemist. Prooviks pildistada näiteks otse siit ülevalt alla  ja fokusseerida just nimelt sellele vana kesta silmadele  ja kus on näha siis taga siis see päris kuju,  roheline. Et siin tuleb nüüd puhtalt oma loovus käiku lasta. Makrofotode puhul mina peamiselt pildistan erinevaid liblikaid,  liblikad köidavad mind siis kiilid sügisesel ajal kindlasti seened,  aga ühed erilisemad pildid, mõned ei olegi  nii väga makrofotod, vaid on tehtud lainurgaga  ja seal on pääsusabad. Kuigi neid pilte ma tegin ka makroobjektiiviga  ja need on tõesti vahvad. Esimene asi on see, et pilt oleks ikkagi terav  ja et see teravus oleks õiges kohas. Et kui see on konkreetselt mõni putukas,  siis no silm peaks olema ikka terav, kui see liblikas  siis tiivasiru ulatus, see ei võiks olla terav,  eks selle teravusega saab alati mängida,  aga see on nagu üks asi, siis tuleks kindlasti mitte ära  unustada kompositsiooni, paigutust, kaadris  ja teha erinevaid pilte, et oleks erinevad kompositsioonid,  et oleks hiljem valikuvõimalust ja nagu täna meil oli suur tuul,  siis pildi tegemine oli väga raske, selleks tuleb teha palju  erinevaid pilte, et lõpuks leiab need õiged üles,  mis on teravad. Tüüp liigub ära juba, seda ei ole enam päris kohakuti,  sellega. Ja ega see tuul ka nüüd head ei tee. Käest makrotegemine ongi selline väljakutse,  et seal sa ju teravustad kehaga liigutades natuke ette  tagasi nihutades ennast. Et seal tulebki teha palju kaadreid, sellepärast ma kujutan ette,  et siin 50 60 kaadrit, mis sa oled teinud siin võibolla  teravaid annab, annab leida neid võib mõned üksikud olla,  võib välja tulla, et seal teravaid on, võib olla ainult kaks,  kolm. See on normaalne, see on normaalne, jah. Teravus on puhtalt sellepärast, et kui me pildistasime  statiivilt staatilist asja, et kiil on tõesti ühe koha peal,  see kõrrekene ei liigu, no siis saab ühe kaadriga  ka hakkama, aga niimoodi käest pildistades see on,  millimeetrit mäng, sul on kerge selline nihkumine sees. Ma vaatasin, sina liikusid üsna julgelt siin kummikutega  veel ringi, sa nägid siis kedagi veel, keda sul õnnestus  pildile saada ja siin olid erinevad liidrikud,  erinevad kõrsikud, noh lihtrahvale võiks öelda,  et sellised pisikesed rohelised kiilid, sinised kiilid  ja ma mitte ei keskendunud ainult ütleme sellistele lähivõtetele,  aga ka keskkonnakaadritele, mis on rohkem,  pakuvad sellist meeleonaudingut just just. Väga tore, no vähemalt mina pühendasin oma aja ühele  kindlale asjale ja see ka tuli niimoodi poolkõvalt välja. Aga mis siis ikka, meil tuleb siis võtta nüüd järgmine  ülesanne ette. Ja lähme, lähme, proovime ära. Ujuva varje. Selline meie plaan, nüüd on minna sinna ligemale luige  perele ja Remo on juba sättinud varje veidi sügavamale  ja ma lähen talle nüüd kaasa, siis saan teada,  mis tunne see on. Ujuv varjest. Pilti teha? Tunned juba munakihti ka? Natuke nagu tunneks Nüüd ma tunnen, et juba vajub. Päris hästi. No paremale poole, seal on natuke madalam. Oled kindel? Sul väga hull juba või? Mul on siuke turvaline, 20 senti veel puudu vist? Jah. Siiski siiski nüüd on, kas nüüd on kõva põhi jälle  jalge all? Kõige mugavam töökõrgus siin tavaliselt on,  ütleme rinnuni vees olles või teine asi põlvine vesi  või ütleme, kõhuni vesi, et nendest jupikestest saab siin  teha lausa tooli ja saab istuda. Aga see on oluline, et sul jalad oleksid ikkagi põhjas,  et kui sa pildistad, muidu see varje lihtsalt liigub. Aga siin juba, no võtame pildi ette, vaatame  mis me siin näeme. Nüüd on näha siin. Ja siin on näha juba selline hea madalam mõttenurk. Ja siit jälgida ja oodata, et nad tuleks ise lähemale  ja sina ootad ki neid vees siin on, vaatavad  ja vaikselt tegutsed, et ei ole nii, et sa sõidad neile peale,  ehmatavad nad ära, et siin tuleks just kasutada seda taktikat. Ja niimoodi tavaliselt kevadeti ma käin jälgimas tuttpütte  ja kõiki selliseid veelinde. Aga see nõuab muidugi sellist pühendumist  ja pikalt käimist, sellepärast et on selliseid tühje päevi  ka ja teinekord on vaja näiteks harjutada ka,  et sa alusta kaugelt esimestel päevadel pilti ei saagi. Ja linnud alguses võivad võõrastada, et mingi võõras objekt  on seal, aga hiljem nad tulevad ise ligi. Seda luige pere ma jälgisin hiljuti just käisin mitmel õhtul  seal ja mitmel hommikul sain neid nii päikese,  päikese valguses kui ka vihmas nii lähedalt kui kaugemalt,  neid ka toitumas, et see oli väga, väga tore perekond. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb või siis peab korra veel proovima. Kuule, siin veesak, päris külm ka ju ja tavaliselt ütleme,  kui ma kevadel tulen, siis mul ongi vatiinipüksid jalas  ja kohe mitu kihti sokke ja praktiliselt siis,  kui jää on läinud ja ma olen ka siis käinud isegi niimoodi,  kus on jääd veel näha käinud niimoodi pildistamas sõtka,  et kes mängivad aga siis on tõesti väga külm  ja pikalt olla ei saa. No kusagil võib-olla tund, maksimaalselt kaks. Võime siis tänase päeva lõppenuks lugeda  ja esimene asi, mis me täna õppisime, oli see,  et ikkagi tuleb ka suvehommikul olla varavalges väljas enne  päiksetõusu ja käia läbi need teed, kus võivad liikuda  erinevad loomad, äkki saab mõne üllatava pildi. Teine oluline asi on see, et me jätkasime makromaastikul. Kui kevadel pildistasime lillesid, siis täna pildistasime  juba putukaid. Tuulise ilmaga võib see väga raske olla. Seepärast tasub teha mitu fotot järjest ja teha kindlaks,  et kindlasti üks neist on fookuses, siis saate oma pildi  kätte ja kolmandaks tutvustas Remo mulle uusi vahendeid  ja võtteid, kuidas näiteks liikuda varjes mööda vett. Sest osad linnud armastavad ennast ära peita sinna roogu  ja veetaimede vahele ja muidu neile ligidale ei pääsekski. Sügisel ootavad meid ees uued seikud. Ütlused ja siis lähme ühte meie suurimat imetajat püüdma. Püüame kinni, püüame. 2008. aastal võitis Eesti aasta loodusfoto konkursil kogenud  fotograafide ees peaauhinna tollal 18 aastane Ants Tammik. Ajakirjanduses nimetati teda siis nooreks fotofanaatikuks. Ants, mis sai edasi? Pärast seda võitu tekkis mul veel suurem huvi foto vastu. Mingi hetk tuli juurde film, filmi tegemine  ja siis ma otsustasin minna balti filmi meediakooli. Seal ma käisin ära kolm aastat, mille sees ma  siis kirjutasin enda esimese dokumentaalfilmi samuti  loodusteemalise ja mida näebki nüüd 21. septembril Matsalus. Sinnamaani. Ma ei hakka ette ära rääkima, mida me nüüd ekraanil näeme,  kuid see on midagi väga ilusat ja huvitavat. Kuidas leiad sa, Ants, need võttekohad, need paigad,  kus sa saad sellist materjali filmitud. Mul toimub nii, et esimesena peab olema huvi Siis ma vaatan kalendrit, mis asi toimub,  mis hetkel ja siis ma otsin eksperdi, kes võimalikult hästi  teaks seda liiki või seda kohta, kus ja millest ma tahaks filmida. Ja siis lähen. Ja nüüd siis Hansu debüüt osoonis karuuinak. Ühe järjekordse toreda projekti jaoks oli mul soov filmida  pruunkarusid soometsas või Lauka järve kaldal. Kuna iga loomaliigi tundmaõppimine võtaks päris mitu aastat  otsustasin võtta ühendust oma ala ekspertidega,  kes olid meeleldi nõus jagama oma kogemusi  ja tarkusi, et juhatada mind ideaalsetesse võttepaikadesse. Sain veeta varjus üürikese aja kuid see,  milline au mulle selle lühikese aja siis lõpuks osaks sai,  oli niivõrd võimas, et seda pole võimalik üksi ainult  sõnadega kirjeldada. Sain ma kogu sündmuse filmile ja tahan selle. Nagu hetke teiega jagada Olles neljas öö varjes pruunkaru tegemisi jälginud  ja natukenegi selgemaks saanud, kuidas need võimsad loomad  käituvad sai mulle osaks miski, mida võiks pidada suurimaks  usalduse ks kahe elusajandi vahel. Kuna oli ilus varajane suveaeg, siis peale söömise,  kaklemise ja muidu passimise oli karul käsil  ka jooksuaeg. See on periood, kus meie peategelasel jääb unest väheks  ja nii mõnigi kord võite tukastama jääda kohtades,  kus see ülejäänud aastaaegadel kõne alla ei tuleks. Seekord otsustas üks pulmaline jääda tukastama paika,  kuhu oli õnneks suunatud minu kaamera silma. Hetk, kui ma nägin enda ees meie piirkonna üht võimsamat  metsikut elusolendit pikali heitmas hingates suure ohuga  sügavalt sisse ja sulgedes oma väikesed silmad,  liigutas mind niivõrd sügavalt, et arvatavasti mõjutab nähtu  mind ja minu tegemisi kogu järgneva elu. Olles olnud sellest hetkest kõigest 30 meetri kaugusel ei  suutnud ma sel ööl ise uinuda. Suure karu, sügav hingamine, adenaliin minu veres  ning looduse ilus puudutus olid need, mis und segasid. Suvi läheb niikuinii uhti ja õhtud muutuvad järsult lühemaks. Päike ujus täna just meie saate ajal kell 20  ja 11 minutit. Loojume nüüd meiegi, et tõusta teie ekraanidele taas nädala pärast. Kolm osoon.
