Tere õhtust, väike unejutu kuulaja. Täna räägin sulle juttu, Jen puu tähekesest. Ükskord oli üks väike karumõmm, kelle nimi oli Chen puu. Ta elas koos oma emaga, kes koopas kõrgel Tiibeti mägedesse. Kuigi päevad läbi 100. lund, oli karupoisil koopas soe ja mugav. Mõnikord käis Chen puuga väljas mängimas, kuid ööseks puges ikka tagasi koopasse ema kaissu. Kui karupoeg koopasuust välja vaatas, nägi ta taevas tähti säramas. Üks tähtedes säras kõige heledamalt. See oli suur kollane täht ja Jen puule tundus, et see oli tema täht. Terve pikad talve elas Chen puu emaga koopas. Kui kevad saabus, ütles ema. Cheng, puu. Sa oled juba suur karu, pead minema laia maailma seiklema. Chen puul oli küll üsna kõhe tunne, kuid ema tõukas ta ninaga koopast välja. On aeg. Chen puu veeres mäest alla, kuni jõudis väikese külmunud ojakeseni. Ja mida allapoole ta iga päevaga jõudis, seda soojemaks ilm läks. Jää sulas ja ojake muutus jõeks. Öösel magas Chen puu selle kaldal ja vaatas oma tähikest, mis paistis temaga igale poole kaasa tulevat. Ühel õhtul, kui Chen puu uniselt jõe ääres istus ja oma tähte vaatles tuli üks suur krokodill ta juurde. Küll oli tal palju teravaid hambaid, ta nimi oli ok ja ta oli krokodillide kuningas. Kuid ta oli halb krokodill. Ta otsis alati, mida näpata. Ta küsis, mida sa vaatad, väike karuke. Vaatan oma tähte, vastas Jen puu, see on kõige ilusam asi maailmas. Ja tõepoolest on ta ilus, arvas, ok, ta peab ka väga väärtuslik olema ja arvan, et näpp, pann ta en talle. Sa ei tohi seda teha, ütles Chen, puu sün, minu täht. Kuid OK, oli väga suur krokodill ja Jen puu, ainult väikene karupoeg, mis suutis ta teha. Ok, kutsus kõik lähedal asuvad loomad kokku ja käskis neid üksteise järel ta kukile ronida. Esmalt tuli elevant ja seisis ta seljal, siis jõehobu, siis pühvel pühvli kukile ronib Shakale, siis tuli koer ja roni šaakali selga, siis saarmas, siis vutt ja kõige lõpuks väike ahvike. Ahv tahtis tähte haarata, kuid ei ulatunud. Ta hüüdis, ma ei ulatu temani. Oh kui roomalda oled, hüüdis võtan ta siis ise kui teised loomad, kes polnud sugugi rumalad, ütlesid, mis sa teed. Me kukume siis ju maha. Ja küll mõtlen uue plaani välja. Loomad ronisid maha ja o mõtles ja juurdles, kuid midagi tarka ta välja mõelda ei osanud. Hüva, kui ma tähte kätte ei saa. Seen so ära väike karupoeg ütles. Palun ära seda tee, ütles Chen puu. Tean, kuidas sind aidata. Kuigi Chen puu oli väike, oli ta üsna kaval. Karupoeg. Chen puu ütles, et kui kõik seisaksid hoki seljas ja teda kõdistaksid, hakkaks krokodill nihelema ja loomad kukuksid talle peale, ta saaks haiget ja see oleks talle paras. Ei, see ei lähe. Krokodillid ei karda kõdi, olen päris kindel. Aa nüüd ma tean. Kuula mind, ütles ta siin, kus te kõik üksteise seljas olite, ei olnud küllalt kõrge koht ja sellepärast ei ulatunutega tähini uid Guideroniksite mäe otsa, kus kõrgem on ulataksite kindlasti. So plaan on hea, ütles ok, ma ei söö sind ära. Võtan vitsu tähi. Seda me veel näeme, mõtleskenbuu. Davis, Oki, ja teised loomad mäe otsa. Mida kõrgemale nad jõudsid, seda külmemaks muutus. Loomad värisesid külmast niitsanda heegete oli ok, kindel, kui jõuti mäe tippu. Loomad ronisid jällegi üksteise järel krokodilli turjale, Külolinil külm, ka ooki suured krokodilli hambad hakkasid plagisema. Seda Chen puu soovinud oligi. Ogi hambad plagises, idia lõgis esiteda lõdises, niiet loomata seljas hakkasid, kui ma just siis, kui ahv sirutas ennast tähe järele, ohc aevastas ja milline aevastus see oli, see pidi küll olema kõige suurema aevastus maailmas ja kõik loomad kukkusid tal seljast maha, otse ookeani ninale. Vaesed hambad. Okil oli umbes 50 hammast, need kõik valutasid nüüd. Aevastas uuesti, see oli veelgi tugevam aevastus ja ta hakkas mäest alla libisema. Tuli veel suurem aevastus ja ta libises mäest alla nagu rakett kogu tee aevastades. Loomad vaatasid, kuidas ta muutus ikka väiksemaks ja väiksemaks, kuni lõpuks kadus silmist. See oli viimane kord, kui Chin puude. Ta nägi. Hilja õhtul, kui loomad olid kõik koju läinud, vaatas Jend puu ikka veel oma tähekest, kuidas küll säras, siis jäi Chen puu magama. Ja järgmisel päeval läks ta tagasi ema juurde. Oli sul ka tore seiklus küsisema ja ema, ütles Chen puu ja jutustas emale kõigest. Emalakus teda oma pehme keelega, siis võttis ta kais sumple, tal soe oleks. Jen puulamas ema kaisus ja tähikiva tõstele koopa avavusest vastu hakkas sadama vaikset lund. Maailm ümberringi muutus valgeks. Kõrgel säras aga kollane täht. Dženpu omade. Karupoeg jäi ema kaissu magama ja sinulgi on nüüd aeg puhkama heita. Jäädunud.
