Tere täna alustame siis selle saatesarja uut hooaega. Kui nüüd järele mõelda, siis see, kuula rändajat sari on siin vikerraadios käinud ikka ilmatu kaua aega. Tänavu Cap sarjal täituma, 15. eetrisoleku aasta üks ümmargune aastanumber siis. Ja tänavuse hooaja teemaks saavad olema nabamaad. Minu meelest on see sõna nabamaad, tore sõna, natukene naljakas ja natukene vanaaegne. Leidsin selle ühest vanast kogumikust oma raamaturiiulis. See raamat ilmus 1930. aastal ja selle olid kokku pannud tolle aja Eesti ühed kõige nimekamad geograafid. Olid siis August Tammekann ja Edgar Kant seal oma raamatus Nad nimetasid nabamaadeks siis maailma põhja ja lõunapolaarjoone ümbruse maid. Ja omakorda see nabamaade raamat alustas ühte pikka raamatute sarja tol ajal selle sarja nimeks oli maailma maad ja rahvad. Sa oli mu lapsepõlve väga tähtis raamat, sest see oli mu vanaisa riiulis. Ja sealt ma siis lugesin neid vihikuid ja sain vaata igasugumaadest rahvastest, kellest ma polnud mitte kui midagi kuulnud ega teadnud. Ja seal olid siis ka need põhja ja lõunapolaarjoone maad ilusasti kirjas. Ja siis ma ei osanud küll unistada, et ma ise nendele maadele kord satun, aga vat elu läks kuidagi nii, et sain neis maades mitmel pool käia ja tänavus raadiosaatesarja temaatikaks on õieti siis kolm nabamaad või, või kolm piirkonda. Aga need on siis Alaska Ameerikas siis Gröönimaa maailma suurim saar ja need on siis mõlemad põhja poolkeral ja siis lõuna poolkeral Antarktika saared ja Antarktise manner. Tänases saates siis teen otsa lahti ja alustan Alaskaga. Ja siin avasaates katsun siis anda ja natukene aimu sellest, et mis arktiline maanurk see on ja ja kuidas seal praegusel ajal reisida saab ja millise rännumarsruudi meie seal Alaskal siis ise läbi käisime. Siin kõlas nüüd üks Alaska põlisrahvalaul, selle rahva nimi on Juupikid. Nemad kuuluvad siis nende eskimo rahvaste hulka, aga ma pean küll ütlema, et see eskimo sõna on praegusel ajal natukene ajast maha jäänud ja ta ei ole ka täpne. Sest selle nime all nimetati kunagi väga ammu kusagil kahe-kolmesaja aasta eest kõiki neid artilisi rahvaid, kes elavad hästi kaugel seal põhjas, kusagil Šukotka all ja Ameerikas ja Gröönimaal. Ja tol ajal ei tehtud küll vahet, et tegelikult need on erinevad rahvad seal kaugel põhjas ja neil on erinev keel ja neil on erinev ajalugu, erinev kultuur. Ja vot siis need jupp pihkid on tänapäeva mõistes see arktiline rahvas, kes elab seal René Alaskal ja osalt ka teisel pool ookeani Aasia poolel Venemaa Arktikas. Aga see teine osa nii-öelda ees kimodest, nemad elavad nüüd seal ida pool need inu hitid, hitid on siis Kanada, Arktikas ja Gröönimaal ja kui ma nüüd just hiljuti Gröönimaal käisin ja nendega palju kokku puutusin, siis nad kohe üldse ei sallinud seda, kui neid keegi eski moodeks nimetas. Nad ütlesid, et see neile vägisi nimi väljastpoolt antud nimi ja nad ise nimetavad ennast ikka in Uikideks ja nendest sinu hittidest nende ülipõnevast elust ma räägin veel edaspidi, kui me jõuame siis selle sarjaga tornimaale aga nüüd seal Alaskal siis need jupikid ei olnud just pahased, kui neid nimetati eskimod, eks praegusel ajal nad on sellega veel nõus. Aga kui järele mõelda, siis eks nad on ikka tõesti omaette rahvas omaette keelega. Ja õige oleks ju neid ikka nimetada siis nii nagu nad iseennast emakeeles nimetavad. Jupik on nende keeles siis tõeline inimene ja neid ju pike elab nüüd seal Alaskas kusagil 20000 praegusel ajal ja teisel pool ookeani Taani Aasia poolel Venemaal kuskil 1700, nii et väga suur enamik elavad praegu ikkagi seal Alaska poole ja natukene siis Venemaal seal Šukotka kandis. Aga nende vahel on meri ehk Beringi väin. Aga see meri ei ole neid mitte kunagi lahutanud, seal neid hoopis ühendanud, sest nad on meresõitja rahvas olnud läbi aastatuhandete ja see sõit on neile hästi selge, sellepärast et nad hangivad oma toidupeaaegu kogu toidumerest siis mereloomadest, kaladest ja vot see laul, mis siin nüüd kuuldub selle nimi jupike endi keeles maru all Riaanik ja see tähendab nende keeles ulgu vaid vaime. Ja ma arvan, et seal Põhjala üksinduses, eriti veel polaaröös tulevad need vaimud ennast üsna sageli inimestele näitama siin laulus jälle need lauljad ütlevad, et nemad neid vaime ja nende ulgumist ei karda sest nemad elavad siin oma igapäevast lu kütivad ja kalastavad ja noh, las need vaimud uluvad, see käib elu juurde. Ja nüüd, kui mõelda veel siit edasi, siis Alaska osariigivapi peal on ka kujutatud just jupiki kalameest, ta püüab seal vapil siis jää peal kala. Ja tal on isegi seal vapi peal kujutatud seda idu. Seda legendaarset ümmargust lumeonni Miseski maadel on olnud, mis on peaaegu nende sümbol. Aga kui nüüd jälle alla ikkagi täpne ja tulla tegelikkuses, siis need jupikid ei ole kunagi kasutanud hiiglusid, neil olid teistmoodi ehitised. Iglud olid iseloomulikud just ida pool elavatele tidele aga noh, see jupike raames seal Alaska vapi peal. See on muidugi sellele rahvale suureks auks, sest kui võrrelda kõigi Alaska elanikega, siis ja pihki rahvas on ikka imeväike kild kõigist nendest rahvastest seal ütleme, seal on põlisrahvad ja siis on põhiliselt valged inimesed põlisrahvaid. Need moodustavad kõikidest inimestest praegusel ajal Alaskal umbes noh, nii 15 protsenti ja siis jupeekid omakorda nendest põliselanikest kuskil ühe kolmandiku. Ja noh, need valged inimesed, see on siis ju suur suur enamik praeguse aja laskallastesteks, nemad on tulnud siia viimastel sajanditel ja tegelikult neid inimesi kokku elab seal Alaska osariigis praegu 700000 ja need on siis need värsked andmed 2015. aasta seisuga. Ja siinkohal tasub natukene selle Alaska üle niimoodi suures plaanis järele mõelda, et umbes 700000 inimest kaks korda vähem kui Eestis ja samas kui suur On Alaska tema pindala kokku üks miljon 700000 ruutkilomeetrit ehk siis ettekujuteldamatu suur, Eestiga pole üldse mõtet võrrelda, aga kui võrrelda näiteks Lääne-Euroopa suurriikidega, siis paneme sinna kokku Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania, Itaalia ja veel mõne suurema riigi. Ja ikka ei saa päris Alaskad kokku ja isegi Ameerika Ühendriikide osariikide seas on ta väga selgelt kõikidest suured, kohe mitu korda suurem. Järgmisest osariigist USA-s ja Alaskalt loetakse Ameerika Ühendriikide kõige suuremaks ja samal ajal kõige hõredama asustusega osariigiks. Noh, 700000 inimest, sellise maa Larakadele saan tõesti ju imevähe ja seal on veel üks asi. Need 700000 inimest jaotuvad Alaska peale üsna ebaühtlaselt. Nad kõik asuvad seal kusagil lõunapoolses osas seal laska lõunaosas, seal on neid linnakesi ja külasid, neid seal me käisime, neid seal ikka oli ja seal on ka teedevõrk ja noh, niisugune asustus täitsa olemas. Ja, ja sinna on kõik sa laska elanikkond tegelikult koondunud ainuüksi selles suurimas, Alaska linnas asub ka seal Lõuna-Alaskal. Selle nimi on änkrats. Salankrotsis elab praegu ligi 400000 inimest, nii et 700000. 400000 on ju pooled Alaska elanikest elavad ainult selles ühes linnas. Ja teisest küljest tähendab, on ju suuruselt pole viga täitsa ju, võrreldav oma 400000 inimesega meie Tallinnaga. Aga ülejäänud Alaska see on küll niimoodi, et noh, peaaegu inimtühi ja Alaska teedega on umbes sama lugu, et kõguse teedevõrk, see asub ikaga peamiselt seal lõunaosas ja on ainult üks erand, üks suur maantee ja see läheb ikka päris kaugele põhja, läheb läbi terve Alaska kuni põhja jäämereni välja. See on üks väga eriline maantees on legendaarne maantee, selle nimi on Daltoni maantee. Ja ta ehitati ühel kindlal põhjusel. Nimelt Ta leiti siin kuskil juba peaaegu pool sajandit tagasi kusagil Alaska põhjaosas seal-Jäämere lähistel, palju naftat. Ja siis tuligi see suurejooneline idee, et ehitame läbi Koguva laska Põhja-Jäämerest kuni lõuna laskasse välja sihukese suure ilmatu vägeva naftatoru. Ja nii tehtigi ja praegu on siis naftatoru ulatub välja lõuna laska suurte sadamateni. Ja noh, sellest naftatorust ja sellest, mismoodi see Alaskalaste elu tõsiselt muutis, sellest ma räägin veel üks kord, edaspidi aga otsetee ehitati neid just sellesama naftatrassi pärast. Sest kui on ja võib-olla mõnikord seda kontrollida seda hiigelnaftatoru või parandada või hooldada siis peab kuidagi torule ligi pääsema ja sellepärast see maantee ehitati. Ja kui need teda niimoodi kaardi pealt vaadata, Ta otsejoones läbi terve laska. Ta näeb ikka väga meelitav välja rändurile ja kohe tuleb iseenesest see mõte, et oi, et kui nüüd saaks rentida auto ja sõidaks läbi terve selle tohutu suure ala ja satuks paikadesse, kuhu väga raske muidu pääseda. Ja kui ma nüüd seal Alaskal olin, siis ma küsisin Alaska laste käest, et, et kas see on hea mõte ja nemad ütlesid, et ei, see ei ole hea mõte, et kaardi peal on ta jah maantee, aga tegelikkuses on ta ikka paras pähkel. Et näiteks tavalise sõiduautoga ei maksa üldse proovima hakatagi ja toyota dieebi, et isegi siis võib sellest sõidust tulla paras seiklus. Seal on Nende sadade kilomeetrite jooksul 700 kilomeetrit pikk tee läbi tühjuse, seal on igasugu järske tõuse vahepeal ja langusi ja siis mingeid jõgede ületamisi ja igasugu katsumusi Öeldi, et seda teed mööda sõida peamiselt ikkagi Alaska rekkamehed. No need on niisugused erilised, karastunud, karmid mehed, nendest on igasuguseid dokfilmisarju tehtud ja ja need mehed on küll käinud igasugutorudest läbi ja igasugu jamasid pea elanud. Et nende jaoks see on nagu tavaline, et nad seda teed sõidavad. Aga et kui sa lähed oma autoga, siis üks kõige suurem risk on tegelikult see, et kui peaks juhtuma sinuga või autoga midagi et siis sul ei ole niipeagi mitte mingit abi loota, sest ümberringi on ju sadu kilomeetreid täielikku inimtühjust. Ja siis ütlesid need laskalased veel seda, et nad olid sõitnud seda teed selleni tav tee. Et see on tegelikult üpris igav tee, 700 kilomeetrit, aga ega suurt vaheldust ei ole, midagi eriti vaadata ei ole. Ja see on täiesti rikkumatu loodus. Aga see, mida sa näed, sealt on põhiliselt niisugune tasane, üksluine, puudeta kõnnumaa ja loomi ja linde, seal on ka hästi vähe. Nii et sellised tühjad üksluised kõledad elu, vaesed maastikud kuni silmapiirini välja seal tüüpiline Daltoni tee. Ja teisest küljest just selline üksluine, kõle ja eluvaene ongi ju üks tüüpiline arktiline maastik. Siin nüüd siis kõlas jällegi veidi seda jopiiki ehk Alaska põlisrahvalaulu nende jub piikide endi kõige tähtsamaks liikumisvahenditeks on läbi aegade olnud ikka kajak ehk siis mereloomanahast õmmeldud süsta ja nendega liigud siin veeteedel nii ookeanirannas kui jõgedel, järvedel. Ja kui nüüd järele mõelda, siis vot need veeteed on ju ka üks võimalus tänapäevalgi Alaskal rännata ja reisida ja kuidas siis Nende võimalustega lood on? Meie päevil näiteks laevaga saab Alaskal küll ühest paigast teise liikuda. Aga selle laevaehitusega on täpselt seesama lugu, mis nende maanteedega, et nad kõik peaaegu eranditult jäävad sinna Alaska lõunaossa ja mujale nad suurt ei ulatu. No vahel harva on mõned niuksed erilised laevasõiduotsad. Ja need on küll väga põnevad, üksnes Nendest oli mula laska reisi eel ikka hulk aega peas keerlemas. See tundus nii väga põnev. See oli selline suurejooneline laeva marsruut, et oleks hakanud sealt kusagilt lõuna Alaskalt pihta ja siis liikunud läände möödale uudi saarestiku, nii et üle terve vaikse ookeani ühelt tale uudisaarelt teisele, kuni lõpuks jõuad välja sinna Venemaa poolele kuskile Kamtšatka kant. Ja need Ale uudisaaret, need on, need on ilmatu põnevat saared, nad on siis Alaska osariigi kõige läänepoolsem osa ja nad kulgevad tõesti nagu mingi hiiglase riburada mööda ookeani. Need on 1700 kilomeetri ulatuses rohkem kui 300 saart ja lähevad peaaegu sinna Aasia mandri lähedale välja. Ja seal on hästi põnev loodus, seal on vulkaanid, seal on mereloomade merelindude hooniad. Ja seal elavad uudid nädale uudid on sama põline ja haruldane rahvas nagu jupikidki ja elanud selle ala juutidel tuhandeid aastaid. Ja c Ale uudi. Saarte marsruut tundus mulle ka väga ligitõmbav, väga isiklikel põhjustel, sest et seal Venemaa poolel vastaspoolel ma olin ükskord juba varem käinud seal Kamtšatka poolsaarel ja komandöri saartel komandöri saared on nagu lõudi saarestiku jätk Venemaa poolel. Ja seal olid need vulkaanid ja mereloomad ja kohalikud inimesed ja muide, Kaale uudid veidi oli neid ka seal. Need jätsid mulle ikka kustumatu mulje ja nüüd oli siis niisugune tunne, et kui ma siit nüüd laska poolelt see on need kaks maailma reisi ühte, siis on ikka väga uhke kaks reisi kokku. Aga noh, tegelikult ei saanud sellest plaanist siiski asja, sest see oleks läinud kole pikaks ja siis mujale Alaskale poleks üldse enam jõudnud. Aga panin selle idee kõrva taha ja mine tea, võib-olla üks kord edaspidi. No ja siis, kui veel mõelda nende Alaskal liikumise võimaluste peale, tänapäeval on siis peale nende maateede ja veeteede võimalik veel ka ju õhuteed ja neid õhuteid on, neid võimalusi on ja neid on kahte tüüpi. Ühed on siis sellised, kus käivad regulaarsed lennuliinid teatud kohtades Alaskal ja teine võimalus on, et lennata mõne väikese eralennukiga neid liinilende, noh, neid on suhteliselt vähe, nad peaaegu kõik algavad sealt suurimast linnast, ainult Rootsist ja neid on võib-olla kokku kuskil tosina ringis. A kavatsen teine võimalus, see on minu meelest üks põhiline lendamise võimalusi Alaskal, see on siis väikelennuk ja need on niisugused põnevad lennukid. Seal on niimoodi, et peale piloodi istekoha on veel kolm või neli kohta. Need on enamasti vesilennukid. Sest kuhu sa seal inimtühjal kõnnumaal ikka maandud, lennuvälju seal ju pole, aga mingi järv ikka leidub, kuhu maha saab tulla. Ja need lendurid, need on ka ikka väga erilised inimesed, neid nimetatakse seal Alaskal võsa pilootideks ja nende lennumasinad võivad olla teinekord kuitahes vanad, aga nad suudavad lennata, et aga kus tahes kohta peaasi, et mootor ikka üldse käima läheb ja lennuk õhku tõuseb ja alla ei kuku ja küll ta läheb kohale ja siis mõte, et näiteks, et sa lepid mõne niisugusega kokku ja ta viib sind kuskile, kuhu sa iganes tahad, paneb see sinna kuskile järve äärde maha. Lepid kokku, et mõne nädala pärast tuled mulle järgi, kes siiasamasse ja viib su pärast tagasi. See, see tundus mulle veel kõige ehedam ja kõige tüüpilisem Alaska avastamise võimalus üldse. Ja natukene saime ka seda oma reisil kogeda. Aga tegelikult sellele arusaamisele, et just see väikelennuk, see vesilennuk, koos osa piloodiga on see kõige ehedam reisimise ründamise, viisa laskal. Sellele ma jõudsin siis, kui ma olin juba jõudnud laskale ja olin seal änkrotsi, linn sõnas ja meie ööbimiskoht oli seal vesilennukite lennuvälja kõrval otse ja see lennuväli oli siis endastmõistetavalt järv. See oli päris suur järv, ta oli võib-olla poolteist kilomeetrit pikk kohati isegi väga lai ja, ja kõik ta servad olid palistatud nende pisikeste vesilennukitega. See oli ikka väga eriline vaatepilt, nagu need olid väga erinevat värvi punaseid, siniseid, rohelisi ja mõned olid tuttuued, teised olid igavest vanad ja kokku võis neid seal olla ikka sadu. Ja meile öeldi, et see on maailma kõige suurem vesilennukite lennuväli ja ma täitsa usun, et nii see võib olla. Ja talvel pidi siin olema siis jälle nii, et siis see järv jäätub, siis vahetatakse vesi lennukitel need bontoonid suuskade vastu ja siis jälle maandutakse nüüd siia jää peale suuskadega. Nii et aasta ringi käib siin vilgas lendamine. Ja seal olles ma täitsa väga pikalt vahtisin seda, kuidas need lennukid seal on, kuidas nad õhku tõusevad, kuidas nad maanduvad, see oli ikka väga noh, niisugune lõputult köitev vaatepilt. Et kuidas lennuk näiteks hakkab tulema õhku minekuks, ta läheb kõigepealt sinna järve kõige kaugemasse nurka ka mootor põriseb häälega, siis ta hakkab tuure üles võtma, siis hakkab ujukitalt vesi kahele poole pritsima, tohutu kõrgemale, kõrgemale, siis rebib lennuk ennast seal veepinnalt lahti, tõuseb, läheb väiksemaks, kaugemale pisemaks, pisemaks lõbuks, päris ära. Ja üks lennuki õhkutõus jäi mulle eriti kuidagi mällu. See oli niisugune juhus, et, et ma vaatasin, et üks lennuk oli pannud endale ikka tõsise lasti nende Pontoonide ja mille vahele oli ta ladunud terve suure lauavirna. Ja see oli täitsa aru saanud, lennuk on nii pisikene seal lauavirna oli nii suur, aga ta kavatses sellega lendu tõusta. Ja siis, kui ta hakkas üles kerima neid pöördeid sellel mootoril põrises, mis ta põrises kuidagi veest üles ei saanud, seda rasket lennukit ja siis kuidagi viimase pingutusega ikka suutis nagu rebida lahti ja läks niisuguse väga raske lennuga kuskile sinna mägede taha. Ja siis ma mõtlesin, et noh, et mis tal siis küll, aga nii palju mul oli siis juba aimu sellest Alaska elust. Kujutlesin, et tõenäoliselt on sellel mehel seal kusagil sellel võsa lenduril. Pere elab seal kuskil mägede taga, ta ehitab sinna parajasti näiteks uut maja enda jaoks ja kuidasmoodi sa saad sinna sadade kilomeetrite taha mägede taha seda ehitusmaterjal, see on ainus võimalus, kuigi väga riskantne ja raske võimalus ja tasapisivead selle pisikese lennukiga neid lauakoormat sinna kuskile mägede taha. Aga see on tegelikult Alaska väga tüüpiline elu, sest ta on ikka väga palju peresid, kes just nimelt elavadki seal, kuhu ei pääse ligi, ei maismaad mööda ei vett mööda, ainus võimalus sul peab olema endal see pisikene eralennuk. Ja sellega siis sa pead oma peret ja, ja kõike, mida vaja, selle tsivilisatsiooni ja selle kõnnumaa vahet. Alaska perele siis sama asendamatu nagu meil Eestis siin ühele maal elavale perele on sõiduauto. Ja ma arvan, et, et nii see tegelikult ikkagi on ja, ja see ongi sõja laska kõige ehedam liikumisviis praegusel ajal seal lõpututesse tühjustesse. Ja jällegi see hooki järve vaatepilt, need suured hulgad värvilisi lennumasinaid rivis seal järve ääres, see tuletas mulle meelde ühte teist pilti ühes teises arktilises paigas, seal ei olnud teravmägedel ja see oli siis Teravmägede suurim keskus, longer püüan ja vot seal ümber küngastel olid samamoodi rivis mootorsaanid tohututes hulkades, sest seal teravmägedel longer püüeni ümber, seal oli see mootor saanud kohalikele inimestele kõige tähtsam liikumisvahend. Nii nagu siin Need Alaskalastele oli see vesilennuk. Siia siis natukene veel seda Alaska põlisrahva job piikide laulu, nüüd siin saate lõpus siis ka sellest, et kus me siis ise seal Alaskal õieti ära käisime ja mismoodi meie ringi rändasime. No seal sai käidud need 2015 suve lõpupoolel ja võiks öelda, et see, mis meie seal läbi tegime, see oli selline Alaska aabitsareis ehk siis see variant, et kui sa ei ole mitte kunagi varem Alaskal käinud ja tahatast kohe saada sellist üldist mitmekülgset ja samas nihukest terviklikku pilti, vaat siis valid umbes sellise marsruudi, nii et kokkumaisel Alaskal läbisime ikka paar 1000 kilomeetrit ja me alustasime sellest änkrotsist sellest Alaska suurimast linnast seal Alaska lõunaosas ja see oli ka väga paratamatusest, kui Euroopast tulla, siis praktiliselt see ongi ainus koht, kuhu need Euroopa lennukeid nagu maanduvad esimeseks Alaskal. Ja vot siit me siis läksime põhja poole kohe päris pikalt poole laskma, peale välja, kuskile sinna Seer Banksi linna kanti. Ja sealt siis pöörasime jälle ringiga ümber lõuna poole tagasi ja me liikusime ikka mööda teid, teid oli seal küll igasuguseid kehvemaid ja paremaid. Meil oli selline eriline maastikubuss kõrge buss kahesillaveoga ja et see läks küll kõikidest kõige viletsamatel kohtadest kenasti läbi ja ta viis meid igasugukohtadesse, kus me siis tegime. Neid jalgsiretk ja paadiretki ja ja ka mõne lennuretke ja ja kolasime päris palju seal Alaska, Tondrates ja mägedes, metsades ja teistel maastikel, püüdsime kala, korjasime marju, saime näha täitsa palju Alaska linde ja metsloomi. Ja muidugi ka laska lasi endid, oli ikka väga kirev seltskond, keda me selle reisi jooksul kõiki nägime. Ja osta, aeg. See siis oli juuli lõpp, augusti esimene pool, see oli ka hoolikalt valitud, sest see on kogu Alaska aasta jooksul, eks kõige vahvamaid aegu. See on ju see aeg, kui marjad on valmis ja lõhe tõuseb jõge mööda üles. Nii et siis, kui me seal olime, neil tundrad olid marju tulvil ja me saime neid marju põgida nii palju, kui vähegi tahtsime ja lõheparved Need ülesvoolu liikuvad, neid oli ka ikka mõnel pool ikka täitsa muljetavaldavalt palju. Ja siis muidugi oli seda lõhekalapüüki ja, ja lõhe söömist igal võimalusel nii et vähe polnud. Ja need lõheparved omakorda olid sellel aastaajal just meelitanud siis jõgede ja järvede äärde palju karusid. Ja see oli ka üks väga põnev pilt, me saime seda ikka pikalt vaadelda. Kuidas need karud siis sealt vee seest neid kalu püüavad. Eks sellest saab ka ühes järgmises saates pikalt rääkida, nii et jah, seal Askareis kukkuda oli ikka hästi värvikas, hästi mitmekesine. Ja eks siis järgmistes saadetes saab neid muljeid ja teadmisi ja seoseid järjekorras lahti kõnelda. Ja siinkohal ongi siis uue hooaja avasaade läbi saade esimesest nabamaast laskast sellest, mis maa see Alaska on ja mis võimalused seal reisida praegusel ajal on ja kuhu kanti me ise seal Alaskal siis lõpuks läksime, aga järgmises saates selle pühendaks siis juba täiesti Alaska erilisele loodusele. Selline, milline on sealne ilmastik ja millised on sealsed maastikud ja metsad ja mäed ja ja mille poolest see loodus eriline on ja milline eriline suhe ana laskalastel oma kohaliku karmi arktilise loodusega?
