See armas asi on minu vanaema peegel aga kahjuks ei ole ma  vanaemaga kokku saanud. Ja siis ma olen mõelnud, et, et võib-olla midagi minu  vanaemast on sellesse peeglisse jäänud, sest et vanaema,  kelle nimi oli Elizabeth, ta on kindlasti kümneid  ja sadu kordi sellesse peeglisse vaadanud. Ja ma tean, et kui ta oli noor, siis ta teenis riigi  pastoraadis ja ma olen mõnikord mõelnud,  et kust kohast ja kuidas ta kujundas oma elulaadi ja,  ja mismoodi ta valis neid asju, mis talle meeldivad,  või kas ta sai selle kingituseks. Aga igal juhul on see üks Hiiumaa meistrite töö  või Hiiumaa puutöö tegijate töö ja arvatavasti toodi see  minu vanaema majja. Kusagil 20.-te aastate alguses, siis kui uus majaosa  kambrite pool sai valmis ja aga selle peegliga on ometi  juhtunud palju asju. Kõigepealt ma mäletan oma isa lugusid, kuidas ta kirjeldas. Ma olin seda peeglit küll näinud seal majas,  aga aga ma ise ei elanud seal, kuidas ta kirjeldas,  kuidas vanaisa, ehk siis tema isa, kes küll küüditati,  hoidis oma uuri siin serva peal ja siis vanaemal oli selline  eriline kellahoidja ja siis tema kell oli  ka nii, et selle peegli juures käidi ka kella vaata. Kuigi seinakell oli kindlasti ka mõnes toas olemas  ja ma lapsena kogu aeg kujutlesin neid liikumas  selle peegli ümber, sest kumbagi ma neist näinud ei olnud. Ja siis ühel hetkel aastate pärast oli aeg  ka jõudnud nii kaugele, et see vanaisa ja vanaema talu pidi  minema müüki ja siis tuli arutlusele, et mõned asjad võiksid  olla meile sellised kallis asjad, et me saaksime endale mälestuseks. Ja ja loosi tahtel minu isa sai just selle vanaema  ja vanaisa kummuti koos kummutipealse peegliga olime väga õnnelikud,  sest ma olin just nii palju mõelnud sellest sellest peeglist ja,  ja vanaemast, aga siis juhtus veel imelikum lugu. Nimelt, see peegel kadus sealt majast või varastati ära,  läks ka kiiktool ja veel mõningad asjad. Noh, mida sa oskad ette võtta, tegime küll isegi politseile avalduse,  aga siis hakkasid asjad liikuma väga kummalisel moel. Ma olin paaril omale tuttavale rääkinud,  et selline asi juhtus. Ja ma ei tea, kuidas, aga meil õnnestus saada see peegel  mandril tagasi, see oli viidud juba ühte antikvariaati müüki. Aga kuna mul oli enne tehtud pilt sellest,  siis ma sain ära tõestada, et see on, on meie pere peegel. Ja niimoodi tuligi see uuesti tagasi, justkui justkui  vanaema soov, et ta oleks tulnud oma oma kodukoha lähedale,  mitte küll sellesse päris vanasse tallu,  aga aga minu elamisse ja nüüd on ta kummutiga  ja sealjuures on ka siis vanaisa ja vanaema pilt nende kohal. Et ma usun, et ta käib selles peeglis vahest vaatamas,  kuidas siin Hiiumaal elatas
