Eesti maaülikooli emeriit professor Anne Luik otsustas 12  aastat tagasi, et tahab elada nagu lapsepõlves,  ehk siis maal. Ta leidis Tartust 25 kilomeetri kaugusel lagunenud põlistalu  ja on sellest kümnekonna aastaga teinud õdusa elamise. Nüüd saab Anne pojapoeg teoriit esimese looduskogemuse. Eelmine suvi, kui ta roomama hakkas, siis ma naersin,  et no nii esimene asi, kuhu peale pani mööda teki läks rohu  suunas ja siis kui võttis see kahte pihku  ja hakkas seda uurima. See oli nii õnnelik. Ma ütlesin, et kuule, sa sinust ikka vist üks taimeteadlane  nüüd tuleb, et sa siin tahad kohe neid asju niimoodi vaadata,  eks see sõltub ka sellest, kui palju ta siin maal on ja. Sest et vaata, need lapsed, kes seal linnas kivi peal on,  eks nendel on ju hoopis teistsugune orientatsioon  ja tal ei olegi kodus muud juba beebina hakkavad telefoniga  mängima ja, ja nii edasi, ja siis siis siis ongi,  et kõik see looduse pool ja see on kauge. Annet ei saa aga enam mingi nipiga päriselt tagasi linna. Süda linna 25 kilomeetrit, minu meelest on see väga paras vaeva,  et sõita töölt ära. Mõtted jäävad mujale, tuled siin, paned puude põlis puude  all jalaautost maha ja tunned Sa oled vaba kõigest sellest, mis sind seal ütleme,  töö juures mingeid pingeid tekitab, aga tegelikult on see  ilmselt seotud mingi vanusega ka, et ühel hetkel tunned,  et enam linnas ei taha seal kivi peal olla  ja kõik algab lapsepõlvest, sest et mingi hetk on see tagasi,  tahad lapsepõlve ja, ja mina ausalt öelda olengi oma last  lapsepõlve siin restaureerinud. Sest täpselt selline sellist tüüpi maja oli mul mu esimeste  mälestuste ja seal oli ka täpselt, ma kõndisin üksinda  pisikesena ilmselt niukse lausa peaaegu. Ja kõpujõgi on, meie oli meie lähedal ja ema muidugi õudselt kartis,  et laps upub sinna jõkke ära. Aga seda ei juhtunud. Ma lihtsalt tundsin, et ma linnas enam ei taha olla  ja sõitsin tookord kuskil 60 erinevat maa kohta läbi,  kuni ühel hetkel leidsime kuulutuse. Kõrval on väga hea peoväljaga talu. Seda laga oli siin palju ja siin kasvasid sees suured kõrged nõgesed. Niimoodi, et aga, aga otsustav oli see, et see maja oli  niisugune nagu minu esimene lapsepõlve mälestuse maja. Et oli kollane ja verandaga ja siis pidi olema esimene asi,  mis tollel kohal oli, et oli vaatajaid Kõpu jõele,  siis ma ütlen, esimene asi, mis siia sai tehtud,  oli veekogu. Kui aprillis käis Anne maja vaatamas, siis juuliks oli juba  elekter uuesti sees ja katuseharjalauad ära parandatud. Igal talvel kogus anne raha, et suvel jälle midagi  renoveerida ja ehitada. Saun, maja, veranda maakividest, lauda katus,  suve köök, kõik on tulnud aegamööda ja maaülikoolis,  mahepõllunduse teemaga tegeleva inimesena elab Anne siin  muidugi loodusega heas kooskõlas. Mina näiteks niidan siin ka suve jooksul paar korda,  sest et, et, et sellist niisugust muruniitmist nagu inimesed tavaliselt,  kellel on suvekodud, et seal ongi, et põhiline muudkui  käivad ja niidavad, niidavad nagu mina elan siin nagu kogu  aeg ja elan siin nagu lapsepõlves kus ei olnud niisugust  niitmist siis ja tahan, et siin koos minuga elaks hästi  palju putukaid ja konni ja sisalikke ja kõike muud. Siis peab olema ka selle elupaiga hoidmisega nii-öelda hoolas,  see tähendab, kui sa niidad, siis seal ei saa ju väga palju  elu olla. Et, et, et loomulikult vahepeal tuleb niita,  muidu tuleb võsa jälle peale. Aga, aga samas. Ma olen küll päris seda meelt, et meil on natukene liiga  palju niitmist majade ümber et sellega me elupaiku  ka seal oma kodude ümber ja suvilate ümber tunduvalt kahandame. Vaata eile istutasime teodoriga, siin. See on teie eilne töö siis ja siin me eilne tee istutasime  tomatit ja paprikat. Teodor tegi ka komposti, pani igasse auku,  patsis seal sees, nii et. Talle väga head tööd, see oli sama palju meeldivam kui liivakast. Mina olen üldiselt nagu öeldakse, et. Olen niisugune aednik minimaalse tööga, püüan  siis maksimumi saada, vähemalt et enda jaoks saaks. Ja talveks on see, et ma võtan need pealmised katted ära  ja siis mul on siin ka pandud talveks nii-öelda läheb  ka siin rukki alla, et ma ei oleks ka nii-öelda saaks teise. Ütleme signaali, aga siiski sa lihtsalt kaevad lobise läbi. Jah, see läheb sisse, aga algul eks ole,  kui ta hakkab nagu lagunema, siis ta võtab  ka mullast, ütleme lämmastiku, aga et seda ära hoida,  et siis paned istutusauku ikkagi. Komposti, mis siis sisaldab kõiki taimetoitaineid,  aga nüüd miks see, ütleme, see rukkis ka hea on,  et siin ta ka toob juurde, kuna siin on hästi savikas pinnas  ja siin on no see muld hästi tihe, tihe tihetihe,  siis ongi mõttekas see, et et sa viid siia järjest rohkem  orgaanilist ainet sisse. Suvel ma kasutan ka siin ka samamoodi multsi,  sedasama heinamultsi panen ka peale, sellepärast et see  hoiab ka niiskust näiteks väga hästi ja ja see,  eks siin tuleb ju ka umbrohu. See umbrohi ka on alla surutud ja, ja jällegi see pind on  nagu parem. Peenramaal kasutab Anne sellist nippi, et paneb maalapi  aastaks kile või peenra katte alla. Nii on järgmisel kevadel umbrohuvaba maa kasutamiseks valmis  ja veidi umbrohtu taimede vahel tuleb pigem kasuks,  sest umbrohi hoiab niiskust ja on ka haljas. Väetis. Me kaevame sisse ja, ja näiteks need üheaastased umbrohud,  need nii kiiresti ju lagunevad ja jällegi parandavad  ka mulla nii-öelda siis kvaliteet nagu kiirkompost ta on just,  ta on nagu kiirhaljas väetis, aga noh, muidugi eks  mitmeaastaste umbrohtudega tuleb jällegi ütleme teisiti  ringi käia, et oma aiamaalt noh, ütleme pujud  ja need tuleks ikkagi välja võtta. Suurema rohimisvajaduse hoiab Anne ära multsides. Peenramaal saab kasutada rohtu, heina ja paberit. Veel on hea teada, millised taimed hästi kokku passivad  sest üks võib peletada teisele kahjulikke putukaid. Ma panen porgandi aedoa kõrvuti ja siis on see,  et porgandi ja siis on see lugu, et et porgandil ei tule  siis nii-öelda need ussid alla, see on porgandi kärbes  ega ka porgandi lehe. Sest et ilmselt ei meeldi nendele elukatele orienteerumisest  need lõhnad, mis seal on ja samas seal maapinnal liigub  terve rida, vot me räägime kasvuhoones, jooksid need jooksiklased. Nendele meeldib jällegi olla seal niisugune oa oa all ja,  ja sibada ümber ja vaadata, et kui porgand,  kui porgandikärbes on pannud oma munad, et  siis on juba seal aeg, et tuleks nad ära süüa. See on tudengite kingitud kell. Vaata. Kutsutakse sööma söök valmis. Maheaiapidaja nippe soovitab Anne lugeda raamatust  seltsilisaimed ja lõpuks, et ise terve püsida. Sellele aitab kaasa enda kasvatatud toit  ja liikumine värskes õhus. See ongi meie õnnetus ja häda, et me oleme liiga palju ruumis. Aga siin paraku ongi nii, et tuled õue, liigu,  oled värskes õhus linnulaulu käes ja ma ütlen küll. Tõenäoliselt, kui ma ei oleks teinud, ma oleks linnas vana  ja väga haige olnud. Ilmselt, sest noh, eks need hädad on ikka kulud ju ära elu jooksul. Aga see annab nii palju energiat, see annab  nii palju energiat, nii nagu annab ka see palju energiat,  et sa paned ise käe mulda, kasvatab toidu,  sest me tänases päevas väga vähe mõtleme  selle üle. Et tegelikult see toidukvaliteet  ja keskkonnakvaliteet, kus me oleme, et need ongi meie  tervise ja niisugune kestlikkuse tagatiseks pensionipõlves  on väga hea olla just maal, et, et see elu viimane osa veel  olla loodusega võimalikult kooskõlas ja,  ja ikkagi väga-väga paljud inimesed ju lähevad ki oma  suvekodudesse ära ja ja ma arvan, et see on väga-väga õige otsus.
