Ei kuule raadio kahte. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime ikka. Algab soove puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossilt vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tere kaunist septembripäeva eetris on raadio kaks saade, mida kuulate, on puust ja punaseks. Meiegi oleme naasnud suvepausilt, et uue hooga kuni kevadeni välja teieni iga nädal tuua värskeid teadusuudiseid erinevatest teadusvaldkondadest. Ja kui ikka öeldakse, et kõik on uus septembrikuus, siis meie saate kohta natukene on nii, natukene mitte. Ehk tegelikult me jätkame nii nagu teie olete harjunud, nagu meie oleme harjunud, igas saates on meil üks külaline, kellega siis Sirvime viimastena Te, olete põnevamaid teadusuudiseid kindlast valdkonnast. Aga uus on see, et täna siin stuudios istub inimene, keda keda selles saates varem kuulnud ei ole. Meil on külas Randel Kreitzberg, tere. Tere. Ja kes on kuulanud meie saateid varem, siis teab, et loodusteemadel on tavaliselt meil külas olnud tuul, Sepp. Tuul on sellest suvest läinud Ameerikasse Arizonasse oma teadustööd tegema. Ja meil on väga hea meel, et Randen on tulnud appi siis meile loodust seletama. Kes on vaadanud ETV saadet osoon, seal on Randel kindlasti juba ka tuttav inimene. Igapäevatööna oled sa hetkel õigupoolest Tartu Ülikooli teaduskommunikatsiooni spetsialist? Aga räägi oma teadustööst, mida sa oled senimaani uurinud ja kuhumaani jõudnud. No olgu selleks siis osoon või administratiivne tegevus ülikoolis. Kommunikatsioonitöö igal juhul teadus on, on läbiv komponent olnud minu elus siiamaani, et see on minu suur kirg ja huvi. Ja teadlasena, kuna ma ikka lapsest saadik kala püüdsin, siis huvitas mind kalade käekäik. Ja tegin oma doktoritöö sellest ja nüüd ka pärast doktoritööd on olnud projekte, kus ma uurin peamiselt merekalasid ja sellest, milline on nende tervis. Ehk siis, kui inimene käib arsti juures, annab seal mingisuguseid proove, vaadatakse, et milline on tema tervislik seisund. Mina teen sedasama asja kaladega. Milliste kaladega näiteks, kes on sinu need põhilised patsiendid siis? No kõige populaarsem ja kuulsam ja, ja selline kalaliik, mis huvitab inimesi, on räim kahtlemata, sest rahvuskala ja kõik sööma. Aga siis üks selliseid standardseid liike on ka ahven ja üks huvitav kalaliikide me oleme uurinud, on emakala kes sünnitab siis elusaid poegisid ja kelle puhul saab nagu eriti hästi tõmmata seda sidet ema ja poja ja nii-öelda, kes siis emalt pojale pärinevate haiguste või, või siis toksilise reostuse aja selliste selliste asjade kohta. Nii et kalad pakuvad sulle huvi, nii et meie tulevastes saates kindlasti ka kalauudised on keskmisest võib-olla pisut rohkem esindatud. Aga see on ju tegelikult väga põnev valdkond, millest me tihti väga palju ei tea. Kalad on ju lihtsalt kõige huvitavamad absoluutselt lindude, loomade ja taimede kõige muu elus soodise kõrval. Et miski ei oleks huvitav, kõik on tegelikult väga põnev. Aga nägu elu olekski meile kätte mänginud, me saame alustada, läheb väga põneva gala uudisega. Võiks öelda, et lausa maailmarekord on sel suvel püstitatud, kui me teame, et inimesed, sportlased võistlesid olümpiamängudel seal Lõuna-Ameerika mandri peale, sealgi püstitati maailmarekordeid, siis Kalad küll ei võistelnud. Aga ühe uurimistöö käigus selgus, et et uuest maailmarekordist kalade vanuse osas, õigemini üldse selgroogsete loomade vanuse osas võib küll rääkida ja selle loo peategelane on, on Gröönihai. Kas see on kala, keda sa ise oled näinud? Käega katsunud tõepoolest, et see on kala või õigemini haisis, keda ma isegi pat tunnistada olen söönud. Et õnnestus käia, see oli vist 2010 Islandil sooloogidega ja teiste botaanikute ja isegi geoloogidega sellise loodust uuriva seltskonnaga ja teadusekspeditsioonil. Gröönihaid püütakse Islandil teadupoolest traditsiooniliselt kohalike inimeste poolt, et nii nagu meil on traditsiooniline hülgeküttimine Niiani, Island, lastel Gröönihaipüük ja siis külastasime seal ühte muuseumit, kus näidati vanu, haipüügiriistasid, suuri konksusid pootshaakepaate ja siis selle muuseumi esindaja siis kirjeldas, kuidas tema isa omal ajal käis seda Gröönihaid püüdmas ja et kuidas seda tänapäeval püütakse. Ja siis sealsamas muuseumi taga mäe veeruv seal katusealusel kuivasid või seisid, ootasid seda, millal nad küpseks saavad ka suured käntsakad, sedasama Gröönihailiha. Ehk kuidas maitses, kui küsida tohib? See oli omalaadne kogemus, võib olla seal maitsmise käigus tõmmati paralleele Väligemmergutega ja, ja igasuguste muude selliste kaheldavalt lõhnavate kohtadega. Aga üldiselt jah, et eks seal oli väga palju, sisaldab see hailiha ammoniaaki see tuli nii maitses küll õlas välja, et et noh, äraproovitud sai, aga, aga ega ega ta mingisugune eriline delikatess maitseb. Asi ei olnud. Nii aga lähme nüüd selle uudise juurde, millest jutt alguse sai, ehk siis rühm teadlasi Vistanlased seal põhiliselt õnnestus uurida, välja selgitada, kui vanaks need haid üldse võivad elada, et kui keeruline selline asi, kalade vanuse määramine tegelikult on. Kalade vanus on selline asi, mis pakub teadlastele huvi ka Eestis. Et mitte ainult Gröönihaide puhul, et seda tehakse siin igapäevaselt Tartu Ülikoolis, et kui tahetakse teada, uuritakse mingisuguseid populatsioone, siis võetakse näiteks kuulmekivide proove, võetakse soomuse proove ja nendelt võib lugeda kalade aastarõngaid, nii nagu puudelt loetakse aastarõngaid. Et kala kasv on talvel ja suvel erineva kiirusega ja sellest need rõngad sinna soomuse peale tekivad. Grööni Hayden natukene teistsugused ja see grupp siis vaatas nende silmaläätsesid selleks, et seda vanust teada saada ja mõõtsid sealt läätse seest radioaktiivset süsinikku ja radioaktiivne süsinik, millel on siis kindel poolestusaeg, oli sellepärast nagu huvitav, et, et kuna kalad olid nii vanad siis nad nägid seal erinevaid sündmusi sele silmale ladestunud süsiniku hulgas näiteks 50.-te tuumarelvade katsetusi oli näha ja niimoodi oli võimalik siis seda radioaktiivset süsinikku dateerida seal kala silmas. Hay silmas siis oleks, oleks korrektne öelda ja, ja niimoodi nad siis nendevanuseid määrasid ja said täiesti täiesti uskumatud numbrid siin eeldatavasti peaaegu et kuni 500 aastani. No see ütleme, see määramatuse naer oli seal natukene vahemik oli üsna lai kusse kõige vanem kala, kala võis olla ka see number meil nad julgesid välja käia umbes 400 aastat ja see kõige-kõige vanem isend, kellena nägi, oli siis umbes 400 aastane, mis tähendab, et kui nüüd tagasi mõelda, et siis kui siin Tartus asutati Tartu ülikool siis see kala juba kusagil seal põhjavette. See on täiesti uskumatu paralleel tõepoolest. Ja see peaaegu 400 aasta niisugune kala siis oli üle viie meetri pikk ja, ja põhjavetes oli ka väga täpselt öeldud, sest standi panid osadele kaladele ka raadiosaatjad selga. Ma ei tea, kas selle uuringu varasemate uuringute käigus ja said teada, et need kalad ujuvad peaaegu 2000 meetri sügavusel. Kas neil on mingisugust aimu, miks need kalad nii kaua elavad ja kas ja kas selline vanus ütlema, et kas, kas seal kalade maailmas, kas on üldse midagi ebatavalist, järsku kõik need, kes seal kusagil sügaval või külmades vetes elavad võivadki olla sajanditevanused. Kalade maailm kahtlemata on, on selline maailm, kus selliseid põnevaid erandeid leidub aga erakordne oli see 400 aastat sellegipoolest, ja see tuleb ka siit sellest avaldatud Science artiklist väga selgelt välja, et konkurente rööni Haile selles osas ei ole. Siin peaks ilmselt lähemalt uurima selle, selle Gröönihai evolutsioonipuud ja tema põlvnemist. Et täiesti võimalik, et, et tegemist ei ole teiste kaasaegsete Haide no tegelikult on ju teada, et haid kõik on suhteliselt vanast ajast pärinev loomarühm, kes on siis nagu ellujäänud. Sest nendel on sigimisaktiivsus on hästi madal, Nad ju munevad, munasid, millest sünnivad hai pojad ja osad sünnitavad elusaid hai poegisid ja kogu nende elu ja ja see elu-olu kõik on on suhteliselt iidne igast igast aspektist vaadatuna, aga aga isegi selle grupi siseselt. Grööni Haitesti vapustasid oma vanusega. Kuidas sulle tundub, kas see, et nad elavad nii kaua, on nende kui liigi jaoks pigem nagu hea asi või on seal ka midagi ohtlikku nende jaoks? No nii nagu selle selle uurimuse üks juhte John Flang Stephens on, seda ütles, et nende kalade suguküpsus saabub alles võib-olla 150 aasta vanusena ja, ja see on tegelikult suur oht. Sest noh, olgugi, et läheneid ikkagi kütitakse püütakse, nad satuvad püünistes nii-öelda kaaspüügina. Et mingisugune inimsurve Nendele kahtlemata on. Ja see, et noh, nii kaua elavad ja see, et nad nii aeglaselt nii-öelda kasvavad suguküpseks saavad, et et see on looduskaitses oluline aspekt, mis teeb ühe liigi või rühma kaitsmise hästi keeruliseks. Sest noh, meil on kalapüügi puhul on pandud kalade alammõõdud selle nii-öelda vanuse suuruse järgi, et millal see mingisugune kala saab suguküpseks. Et see suguküpsuse saavutamise aeg on, on oluline, et kindlasti peaks selle liigi kaitsmise need regulatsioonid või mehhanismid, kuidas seda liiki kaitsta seal kohapealsetes vetes ja islandi ametnike poolt üleval. Nii palju siis Grööni haist kuni 400 aasta vanuseks elavast Hayley, kes on siis selgroogsete seas teadaolevalt praegu tõepoolest rekord, ükski teine, selliseid hoogne loom, olevus ei ole teada, et elaks nii vanaks, aga kuulame siia pisut muusikat vahele ja siis jätkame uute rekorditega loodusmaailmast. Raadio kahes jätkub saade puust ja punaseks siin saatejuhi toolil istutena Arko Olesk ja eluslooduse teemasid on abiks kommenteerimas Randel Kreitzberg. Rääkisime pikalt Grööni haist, kes selgus, on siis loomariigi vanuse rekordiomanik siis selgroogsete seas. Aga kui võtta nagu loomariiki laiemalt, siis kuulub vanuserekord selliseid olemusele nagu must korall must korall, mille üks asurkond Havaile lähedal on teadaolevalt 4500 aasta vanune. Ja see on antud kontekstis oluline, sellepärast. Nüüdsest kuulub see koloonia maailma suurima merekaitseala piiridesse ja selle merega ei salasiis. USA president Obama seal Havais äsja moodustas ja olles nüüd 10 korda harjutanud selle kaitseala nime kannan, seal etes on siis papahanov Moquakeeaa kaitseala Havai saarestikus ja Randel kui suur. Sa lase siis on kirjade järgi on see kaitseala 1,5 miljonit ruutkilomeetrit ja kui ma tegin kiire arvutuse ja siis ma sain 33,3 Eestit selle kohta, et, et võiks ju öelda, et ta on ikkagi suhteliselt suur. Aga nojah, ta on seal selle Havai saarestiku loodeotsas, seal on mõned väiksemad saared võeti siis kaitse alla 200 kilomeetrit siis kogu selle saarte riivi ümbert siis kogu see mereala mis on seal siis sellist väärtusliku, miks ala väärib kaitsmist peale selle, et sealse must korall elutseb merekaitsealadega on, on selline lugu, et noh, nad ei ole ju piiritletud tavaliselt eriti kui, kui ei ole just kinnine laht. Et need on sellised väga komplekssed kaitsealad, kus, kus tihtipeale ei ole niimoodi, et kaitstakse mingit ühte liiki või mingit kitsast biotoopiat, et nii on ka selles vere kaitsealased, et seal ei kaitsta ainult seda, mis seal vee all, et seal on, muidugi on tohutult palju uhkeid korallrihv seal on väheneva arvukusega munk, hülged ja kes nad tähtsad kaitsealused, kohalikud liigid, seal sellised nii-öelda vapiliigid kõik olid aga seal on ka veepealne elustik seal linnustik. Siis see on oluliseks piirkonnaks rännete puhul nii lindude kui kalade rännete puhul. Seal on spetsiifilised hoovused, mille abil saavad siis elustik vee all liikuda siis oma nii-öelda sünnipaigast elupaika ja, ja tagasi, et see, see veealune maailm võib olla väga mitmekesine, et ei ole lihtsalt selline suur tükk loksuvad vett. Ja, ja kogu see kompleks võeti kaitse alla, et nii-öelda tervikuna kaitsta. Ja tavaliselt kaasneb selliste selliste merealadega ka veel see, et on vaja teda reaalselt millegi eest kaitsta just siis just et mis siis ohustab seal piirkonnas seda mereelustikku. Sellistel madalatel merealadel kahtlemata kaevandamine. Et üks asi otsitakse nastatanniaga, aga igasuguseid mineraale ja, ja muid ainedki, mida otsides on mindud nüüd vee alla ja minnakse järjest järjest tundlikumate merealade suunas, kasin Arktikast rääkides. Ja teine asi on ülepüük ja, ja tihtipeale sellistes piirkondades mitte siis ainult töönduslik külapüük, vaid ka näiteks mingite korallide teokarpide, selliste suveniiresemete püük, et et selles piirkonnas kah säilitati traditsioonilised Havai elanik. Sellised elatusallikad, et nemad võivad seal oma veesõidukitega võrkude ja traditsiooniliste meetoditega ikka kala püüda ja, ja võib-olla ka neid kohalikke ehteid toota. Aga kaitstakse seda nii-öelda sellise massilise kasutamise eest. Nii et see kaitseala tähendabki seda, et põhimõtteliselt kalapüük on seal keelatud suurte laevadega suurte võrkudega igasugu muu selline äriline poliitiline tegevus on seal põhimõtteliselt inimesed ikkagi seal käia veel. Ja inimesed võivad seal käia, aga nad ei tohi sinna näiteks tuuleparki rajada. Et seda tüüpi asjad. Kuidas sulle tundub, kuid tõhus selliste kaitsealade loomine on, sest noh, tõepoolest ka meri, sa ei tõmba ju sinna seda piiri maha, et, et siit nüüd algab kaitse, laiasid ta lõpeb ja ja et üks osa on, on siis nagu seeläbi rohkem kaitse. Vesi liigub, loomad, linnud ka liiguvad, kalad ujuvad edasi-tagasi, et et kui tõhus sellise kaitseala loomine, siis on. Meie puhul on see nagu jah, väga hästi aimatav, kuidas näiteks mingisugune reostus või praht tuleb üle selle kaitseala piiri sinna kaitsealale täpselt samamoodi nagu, nagu ka kuskile mujale. Aga siin tasub nagu meeles pidada seda, et me elame päris, et kogu meie planeet tegelikult on osa igasugustest ringetest aine ringetest, veeringetest. Ja kui me saame aru sellest, et meri on lihtsalt tükikene suurest süsteemist, siis tegelikult on iga saar või park või mets maismaal täpselt samamoodi. Ja mõnikord kiputakse ära unustama ka kaitstes, kas siis ei tea, et võetakse mingi osake enne metsa kaitse alla ja sealsamas kõrval lubatakse lageraiet näiteks. Et, et sellised puhvertsoonid ja, ja see, see on asi, mis tuleb meeles pidada. Aga nii-öelda kaitseala rajamine on selles mõttes nagu alati kompromiss nii looduskaitsjate kui selle ala kasutajate vahel. Ja nii oli ka seal Havai loodeosas. Et looduskaitsjad soovisid, et see tsoon nende saarte ümber, mis praegu on 200 kilomeetrit, et oleks veel suurem 300 millegagi, nad seal mainisid. Ja samas töösturid ja, ja nii-öelda see ärilise poole kasutajad, nemad väitsid, et sellega tõmmatakse kohalike arenguperspektiividele kriips peale ja niimoodi siis ikkagi otsustati seda kaitseala suurendada ja minul on selle üle väga hea meel, et Obama enne oma ametiajal sellise nii-öelda tükiga hakkama sai. Selliste merekaitsealade loomine on viimasel 10-l aastal olnud väga levinud asi sama vabahanomaku ACEA loodi 10 aastat tagasi Bushi poolt ja nüüd siis Obama suurendas selle pindala kordades. Juba tookord oli see maailma suurimaid, on ta uuesti maailma suurim, mis tähendab, et vahepeal on veel tehtud umbes kümmekond sellist kaitseala kogu maailmas, mis on, mis hõlmavad endas nagu järjest suuremaid, et merealasid ma ei ole nagu väga kuulnud, et meie kandis siin kas või kas või Läänemeres midagi väga palju oleks, kas me vajaksime ka midagi sellist? No meil neid merekaitsealasid tegelikult isegi on, sest samamoodi on merekaitsealaga meie Vilsandi rahvuspark või osaliselt ka Lahemaa rahvuspark, mis, mis ulatub mereni. Ja meil on, mis meil siin veel on Hiiumaa laidude kaitseala, kus on väga ilus saarte rivi seal Saarnaki, Hanikatsi kõrgelaid, kõik, mis nad samamoodi üksteise järel tulevad, nii nagu need Havai saaredki. Et tegelikult neid merekaitsealasid siin Läänemeres isegi on ja mingisuguste numbrite järgi selle üle võib diskuteerida midagi, et kas kaitstakse just merd või kaitstakse seda saart ja selle saare linnustikku. Eks Vilsandi puhul, aga osade numbrite järgi isegi 20 protsenti on merekaitsealad meie majandusvööndist Eesti Eesti majandusvööndist, et et siia alla kuuluvad ka näiteks Natura 2000 linnustiku kaitsealad, kus kaitstakse mingit roostikku või näiteks Matsalu kus, kus kaitstakse tervet lahte koos ümbritsevate roostikega selleks et lindudel oleks seal hea elada. Aga kas oleks rohkem vaja, kas jublakas kogu Läänemere või Soome lahe võiks ei peaks võtma kaitse alla oleks sellest abi, oleks üldse mõttekas. Abi oleks kindlasti, looduskaitsjad võtaksid hea meelega suure osa planeedist kaitse alla, et siin hiljuti üks rahvusvaheliselt tuntud teadlane, sipelgauurija ja selliste artiklite autor tor jeerum Wilson jõulisem täpselt kes on avaldanud mitmeid erinevaid huvitavaid raamatuid ja nüüd viimane raamat, mis seal tuli välja oli, oli half, ehk siis pool planeeti. Ja, ja tema kirjeldas seal ja see polnud esimene ega ainuke, kes on seda väljendit kasutanud, et me oleme jõudnud antropotseeni ehk siis perioodi geoloogilisse ajastusse, mis on inimese poolt niivõrd mõjutatud. Et kui tulevikus tulevikuinimesed teevad mingisuguseid väljakaevamisi, siis nad vaatavad meie nii-öelda tänapäevaseid mingisuguseid säilmeid ja ütlevad, et vahu, et kus oli alles suur mingi väljasuremine, näen, et oh, kus tollased inimesed alles mõjutasid maailma ja geoloogilist aega. Ja siis see tema, see raamatuse half siis pakubki välja, et et selleks, et säilitada olemasolevat, peaksime me praegusel hetkel kaitse alla võtma pool meie planeedist. Et jääksid kõik liigid, jääksid kõik elupaigad ja ka inimene ise. Paistab, et väikseid samme selles suunas tehakse, isegi kui see värske kaitsealasel Havais on praegusel hetkel suurim, siis ta on ikkagi üsna üsna pisike, nii et on veel tarvis rohkemat. Kuulame siia vahele taas muusikat ning jätkame loodusuudistega mõne hetke pärast. Raadio kaks saade puust ja punaseks tänal loodusuudistelainel ja kui selline vanuserekordite teema on mees teemadest siit läbi jooksnud kahest esimesest siis ka kolmas, no mingid pidime, saaksime haakida seeläbi, et me hakkame nüüd rääkima, lekkima ühest noh, selles mõttes evolutsiooniliselt ühest vanemast imetajate liigist, kes meil siin maa peal on, ehk siis sellisest nii-öelda elavast fossiilist, kes viimased 40 50 miljonit aastat. Ehk siis varsti pärast dinosauruste väljasuremist nad on püsinud muutumatuna samamoodi. Aga muutumatuna ei tähenda seda, et meie oleksime temast senimaani midagi väga palju teadnud. Ja suur uudis ongi see, et lõpuks ometi õnnestus teadlastel kätte saada üks pisike kummaline loom ja saada teda uurida. Randel, oskad sa kirjeldada, mis loomaga on meil tegu ja kus ta siis üles leiti? Leiti üles biooko saarelt Ekvatoriaal-Guinea rannikul asuvalt saarelt ja loom on ladinakeelse nimega Schenker-Ella Insignis võib tema kohtadest lihtsalt Senkerella öelda. Ja noh, põhimõtteliselt on tegemist sellise roti, avavahepealse elukaga, kes liigub vihmametsas mööda mööda puid, tal on suhteliselt pikad peenikesed sõrmed soomustega kaetud saba ja no tõepoolest, tegemist on ühe ühe iidse Iidse vahva elukaga kes siis koos kohalike abiga lõpuks teadlastel õnnestus kätte saada. Et senimaani oli, oli erinevates kogudes Soloogilistes kogudes ainult nii-öelda üksikud tükid sellest loomast sest kohalikud elanikud panid nahka kõik, mis nad suutsid kinni püüda ja, ja mis siis sealt teadlastel päästa õnnestus selleks Soloogilisse kogusse. Et oli, oli, oli nüüd selline selline suur päev, mil Milbüütise kummitus kinni. Ja nagu ma lugesin, siis teadlased lugesid kohalikele küttidele peale, et kui te midagi sellist leiate, siis palun andke ka meile teada, et siis me saaksime lõpuks ometi seda looma näha. Pildi pealt on näha, et tal on tõesti selline, aga üsna kohev saba aega, selle poolest ta meenutab tõesti rohkem oravat ja nagu ma aru saan, siis ta ongi pigem sugulane sellistele lendoravatega või, või, või, või nendega mitte mitte nagu otseselt rottidega. Paistab, et tal on olemas ikkagi ka eestikeelne nimetus, kus keegi on välja pakkunud, seda võiks nimetada soomussabaks või soomussabalaseks. Et Schenker-Ella kõlab, kõlab ka väga hästi. No kuidas sulle tundub, kui harukordne see on, et meil elab kusagil Aafrikas endiselt, et üks loom, kellest me tegelikult senimaani mitte midagi rohkem pole teadnud kui mõnda hammast ja sellist mõnda varast kusagil bioloogilistes kogudes. See on vahva, et tegelikult neid loomi, kellest me midagi tea, leidub ka paljudes kohtades mujal isegi Eestis ju ikka ja jälle kord mingi 10 või ma ei tea, mitme aasta tagant öeldakse, et oh, keegi nägi jälle sookilpkonna kuskil Läti piiri ääres. Ja ometi me elame samas ja käime matkame ja ei leia kilpkonna Silvest. Et üle kogu maailma neid piirkondasid siukseid nii-öelda hot spot, kus neid uusi liike otsitakse, teadlaste poolt on palju. Ja, ja noh, need on, mõned on sellised kinnised piirkonnad, kuhu siis kas mingite. Võimude või valitsuste pärast pole saanud minna siis osad on näiteks suletud vulkaanikraatrid kus, mis on olnud eraldatud pika-pika miljoneid aastaid ja kus on arenenud kasvõi omaette Emmdeemset liigid. Mõnikord on sellised järved näiteks vulkaani kraatrisse tekkinud järved või siis või siis mingisugused vihmametsade piirkonnad, mis, mis on vähem vähem populaarsed olnud teadlaste jaoks, et siin prantsuse kojanas oli hiljuti üks prantsuse ekspeditsioon kus kanti mitu tonni varustust prantsusekojana siis lääneserva sinna ihankest keset vihmametsa, seal on mingisugused sellised väikesed alla 1000 meetrised mäed, helikopteriga varustus sinna ja paarkümmend inimest sihipäraselt otsiski uusi liike. Ja selliste ekspositsioonidega leitakse uusi liike tihtipeale kümneid, kui mitte sadu. Ka need liigid on valdavalt, eks ole, nad on putukad, konnad aga miki, imetajad, no meil on nagu ikkagi imetajatest enam-vähem pilt ees. No enam-vähem, aga mõnikord rehvat sekkaga imetajaid, et ja mõnikord isegi isegi primaatide isegi ahve. Et tõepoolest, et neid on küll harvem, aga no ütleme kümmekond liiki aastas ikka tuleb. Et kui, kui seda nii-öelda uudisajakirjandust nagu jälgida, siis, siis ups saab siit-sealt neid läbi. Aga jah, enamus on putukad või mingid kalad või midagi sellist. No paistab, et selle looma saladus oli siis see, et lihtsalt tegutseb öösiti elab puude otsas, mis tähendab, et inimestel ongi teda üsna raske näha ja kätte saada. Aga, aga just see, et, et on püsinud muutumatuna nii palju miljoneid, et aastaid ma arvan, et, et see on ilmselt see, mis nagu teadlasi ahhetama paneb, et meil on olemas ikka veel selline säilinud loom kui, kui harukordne. Selline evolutsiooni püsivus meie maailmas on. See on kindlasti intrigeeriv ja, ja äge ja teadlaste jaoks selline nagu põnev, põnev teema ja sellega on lihtne pääseda ka kuskile saientsi neid žürii või National Geographicu veergudele, omamoodi Kasele, Gröönihaiga. Aga bioloogilises mõttes selliseid näiteid jällegi siin-seal ikka leidub, et ega ta nii väga erakordne ei ole, et et paratamatult mingisugused liigid või liigigrupid on kohastunud niivõrd hästi, et on hakkama saanud kuni siiamaani ja neid neid lihtsalt vähem tõesti, aga neid ikka leidub. Aga nad on selles mõttes nagu noh, okei, teadlased uurivad, öeldakse selle kohta seksikad teemad. Et teadlane peab ka ennast enda tegevust müüma ja eks üks teadus edasi viivad, kahjuks on uudishimu. Ja siis nendest nendest kirjutatakse, nende nende abil on hea teha, aga sellega kaasnevat mingisugust muud teadust, mis võib-olla esmapilgul nii põnev ei tundu rahastajatele näiteks. Aga jah, kahtlemata see seiklus, aspekt või see avastamise hõng, et senimaani on meie maakeral veel paiku ja loomi ja olevusi, keda, kes nagu ootavad avastamist, ootavad inimesed tulekut, et see on selline võluv aspekt asja juures. No täpselt, et mina ju samamoodi bioloogina. No ma ei tea, kas ma julgen nagu kõigi eest rääkida enda eest kindlasti no võiks selle ikka iga bioloogi unistus on, et avastaks selle uue liigi, paneks talle enda välja mõeldud või enda perekonnanimega järgi tuletatud ladinakeelse nime või, või no ma ei tea, mina küll loodan, et, et äkki kuidagi trehvab, kunagi saaks olgu see kasvõi, ma ei tea, vesikirp või või, või mingi konn või ei pea olema uhke enim ahvaga mingisugune Kreitzbergi, kus võiks ju kuskil olla, tõmbad Läänemerest võrgu välja ja vaatab sulle selline erakordne olevus vastu. Need on täpselt 50 miljonit aastat vana. Oleks äge küll. Unistame loodame, hoiame pöialt, kuulame vahepeal natukene muusikat ja jätkame siis loodusuudistega. Raadio kaks puust ja punaseks, viimane tänane loodusuudis. Noh, kui rekorditest oleme siin täna rääkinud, siis mingil määral saab ka siduda sellega. Meil on olemas linnud, kes püsivad õhus rekordiliselt kaua, üks nendest lindudest on fregattlind ja nüüd on teadlased uurinud, et kuidas need linnud siis õhus teinekord tõesti kuuga üks või vähemasti paar nädalat järjest, kui nad seal õhus püsivad. Kuidas nad seal selles osas hakkama saavad, et magama peab ju ka, kuidas linnud õhus magavad ja, ja nüüd on teadlased siis võtnud selle uurimise ette, ei kasutanud selleks ühte päris tähendab uudset lähenemist, et aru saada, mis lindudega siis seal õhus toimub. Eksa Randel pisut kirjeldanud, mida nad siis tegid? Seda, et tõenäoliselt linnud lennates magavad, sest noh, neil ei ole lihtsalt muud varianti, et kui nad lendavad 10 päeva järjest, siis nad on sunnitud laeval jagama seda, nagu aimasid teadlased varemgi ja seda kirjutas isegi Darwin oma päevikutes, et fregattlinnud erinevad teistest ei peatu vahepeal veepinna peal ei puhka vaid lendavat pikki vahemaid peatumata. Ja siin selle, selle linnu uneuurimustöö nii-öelda võlu või selline geniaalsus seisnebki selles lähenemises, et tänu tehnoloogia arenguga on siis igasugused saatjad uurimis, sellised tehnikad niivõrd väikseks muutunud et isegi lindudele on võimalik panna selga raadiosaatjaid juba mõnda aega, aga nüüd siis ka selliseid ajumonitore, mis siis registreerivad ja mõõdavad elektrisignaale ja täpselt selliste portatiivsete vahenditega siis märgistati siin vist suhteliselt väike kogus oli kas 10 või 20 fregatt lindu ja, ja hiljem siis analüüsiti seda informatsiooni, mida, mida siis need riistapuud mõõtsid. Et väga lihtne on seda teha näiteks inimesega, näiteks. On ainult nahka, sest ulmefilmides või ka mingites teadus haarates kuidas mõõdetakse inimese ajulaineid, pea külge, pannakse sensorid, sealt jooksevad juhtmed ja, ja kas siis tegeled mõttetööga või magad või siis sellest lähtuvalt siis aktiivsus on erinev. Aga noh, kujutad sedasamast asja lendavale linnule pähe panna. Aga nad said sellega hakkama ja nad said tulemusid, selgub, et jah, tõepoolest linnud ikkagi magavad, aga mitte päris niimoodi, nagu inimesed magavad, eks ole, meie magame umbes keskmiselt kaks tundi ööpäevas, vajume voodisse ja noh, sisuliselt lülitame ennast ülejäänud maailmast välja. Aga kuidas magavad linnud? Nii nagu need teadlased ka nii-öelda kahtlustasid, et eks nad magavad lennates sarnaselt sellele nagu maa peal, et ega linnud ei saa ka maa peal väga nii-öelda keskendunult ja rahulikult magada, et ka maa peal peab neil üks silm kogu aeg nii-öelda lahti olema nii ülekantud tähenduses kui otseses tähenduses. Siis kasutavadki oma kahte ajupoolkera ja kahte silma eraldi selles mõttes, et kui üks pool puhkab, siis teine valvab ja täpselt samamoodi ka lennates, et eks nad peavad ikkagi jälgima seda, mis suunas, las nad lähevad, mis nende ümber toimub. Ja, ja nad kasutavad ära selle artikli, selle teadustöö nii-öelda info põhjal kasutavad ära tõusvaid, õhuvoogusid, mis nii-öelda aitavad neil natukene paremini lennata, natukene vähem energiat kulutada. Ehk siis nad sätivad oma magamise sellistesse perioodidesse kus on seda võimalik nagu veidi lihtsamini teha. Ja tegelikult nad sel ajal nad ei peagi nagu tiibu lehvitama nagu liuglevad ja hoiavad lihtsalt silma, lahtist üht ajupoolkera ärkvel, et mitte kusagile kellegagi vastu või kokku põrgata. Nojah, ma mäletan, kui ma kaitseväe teenistuses olin, siis ei ole mitte mingi probleem tooli peal magada. Anti sulle 10 minutit pausi, istusid tabureti peale ja silmad kinni ja magasid samal ajal osad keha lihased ju tegid ikkagi tööd ja hoidsid seal keha püsti. Et lindudel sama moodi, et mingid lihased teevad automatiseeritud tööd, aga samas aju saab vähemalt osa ajust on võimalik välja lülitada. Üks huvitav asi selle uuringu juures oli ka see, et tegelikult kui palju linnud magavad ja ja see oli nagu hämmastav, pigem selle poolest, et vähenenud seda tegelikult teevad ja teadlased ütlevad, et see, kui paljudes linnud magada kolmveerand tundi päevas, et noh, kui need mõlemad ajupoolkerad siis kokku panna, et see on tegelikult tohutult vähe, et kuidas nad üldse hakkama saavad. Vähese unega tekib küsimus. Jah, see küsimus tekkis nendel teadlastel samamoodi ja, ja ega nad ei osanud ka head vastust sellele anda, et pigem lihtsalt nagu tõdeti, et, et tõenäoliselt on selles vallas veel uurimist ja avastamist, et kes teab, kas äkki lisaks lindudele ka inimeste unemaailmas Ja sest kui samad hinnad on maa peal, siis nad tegelikult magavad 10 korda rohkem, ühesõnaga ikkagi kasutavad seda uneaega päris päris palju, aga õhus olles tõesti aga väga napid. Kas võib kuidagi võrrelda linde ja kalasid, aga kaladel on vist nagu sama olukord, et väga nagu silma looja lasta ei saa, pidevalt peab olema nägu ärkvel ja, ja valves. Jah, täpselt nii, et siin on terve hulk kalu, näiteks tuunikala ja, ja ka haid kes põhimõtteliselt konstantselt ujuvad. Haid ujuvad ka näiteks sellepärast, et neljale lõbusa gaasi ja nad peavad ujuma selleks, et nad saaksid hingata, et vesi suust sisse ja lõpusepilu vahelt välja saaks liikuda. Ja siis nemad on selles mõttes samas situatsioonis, et suhteliselt suur avaveega ookean tuuniga asustab, sellist keskvett ei ole suurt ohtu, et millelegi otsa ujuks. Ja, ja tema uni on samamoodi äärmiselt katkendlik ja heitlik ja kaladel üleüldse. Et kui võrrelda imetajatega, siis linnud ja, ja kalad on selles mõttes sarnased või ka öelda konvergents seadet. Nendes nii-öelda käitumismuster on sõltumatult arenenud välja sarnaseks, sellepärast et neil on lihtsalt sarnased vajadused. Ja need vajadused erinevad siis imetajatest, et tõepoolest tekib küsimus, et kas ka meie saaksime kuidagi nii teha, et magaksime pool aju korraga, et üks pool magab, teine jätkab koduülesannet tegemist või lugemist televiisori vaatamist? Jah, me võime selle üle arutleda, aga ilmselt seda vastust meil veel välja pakkuda ei ole. Selline saigi hooaja esimene saade puust ja punaseks. Oma debüüdi siin tegi kalauurija randal Kreitzberg, aitäh sulle vooliva fakt. Ja meega kohtute taas nädala pärast, siis on juba uued teemad, uued uudised, kõike head.
