Rehisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Kallis raadio kahe kuulaja, mul on hea meel kutsuda sind taas rännakule laia maailma. Käes on reispassi aeg. Reispass on raadio kahe uus reisisaade, kus rändame mööda lähedasi ja kaugeid paiku ning kompame meie mitmekesist maailma erinevate meeltega. Lisaks põnevatele sihtkohtadele võtan siin saates fookusesse ka erinevad reisimise viisid sest järjest rohkem Eesti inimesi reisib ning ükski koht maamunal ei tundu enam täiesti kättesaamatu. Niisama oluline, kui on sihtkoht, on ka see, kuidas või kui kauaks sinna minnakse ning mida seal tehakse. Kes läheb üksi, kes kambakesi, kes kahel, kes neljal rattal matkatakse, mütatakse džunglites, võimediteeritakse mägedes. Igal juhul aga võimaldab hea reis heita uue ja värske pilguga kodumaale ning vaadata veidi ka iseendasse. Mina olen Ivo Tšetõrkiniga ja minu elu on ninast sabani seotud reisimisega. Eelmisel pühapäeval rääkisingi siin saates oma teisest kodust, mis asub Peruus keset Amazonase vihmametsa tänaga, nagu lubasin, on mul saates külaline. Tema nimi on Väino Laisaar ja temagi koos oleme nii Amazonase kui andide radasid tallanud. Ja kui meil aega jääb, siis räägime ehk põgusalt ka sellest. Kuid täna rändame Väino ka Venemaa ning Kaug-Ida-avarustesse Nendest tripidestav Väino vändanud mitu reisisarja, mis paljudele teist on kindlasti ETV2 kanalilt tahavad. Praegu aga hoian ma käest täitsa ahjusooja raamatut, millel nimeks neli korda neli reisid elu läbi kolme silma ja see on selline hea priske tellis, kus on sees lausa mitu ekstreemset autoreisi. Seega on just nüüd põhjust rääkida ka automatkamisest sellise reisimisega kaasnevatest võimalustest ning ohtudest mugavustest ja üleelamistest. Mängin siia algusesse ühe oma isikliku lemmiku, Väino reisinud reisimuusika repertuaarist ja see on selline väga mõnus kulgemise lugu ja ka väga ägedate sõnadega, kes vene keelt mõistab. Ja pärast seda siis räägime juba mehe endaga, et mis teda nende maastikuautode käreda pakase ja ida poole tõmbab. Siit tuleb asja Obloomuv ja magada. Ma rõõm on tervitada reispassi saates matkafilmimeest Väino Laisaart, kes sai äsja maha reisiraamatuga neli korda neli reisid elulaadi, kolme silma. Tere, Väins. Tere. Tere. Räägi palun hakatuseks, kuidas sinust sai automatkaja, et ma lugesin raamatust, et selle alguslooga on seotud ka palju isiklikku, mida sa raamatus ka julgest kirjeldad, aga ehk oskab midagi selle kohta oma sõnadega öelda. No tegelikult oli asi lihtne, kätte oli jõudnud elus selline, et kus kõike mitte ainult ei läinud halvasti, vaid läks selgelt allamäge ja, ja ühel sellisel tõsisel põhja hetkel sattusin tegema ühe internetiprojekti tarvis saadet automatkajatega, kes pidid sõitma Mongooliasse ja värske nii-öelda Ümera omaniku ja, ja kaamerahuvilisena, siis kuulsin selle väikese intervjuu lõpus ennast ütlemas, et kuule, aga teeme sellest matkasarja ja noh, hetkehetk hiljem asusin kohe seda kahetsema, sellepärast et esmapilgul tundus võimatu, et tõusen 43-ks päevaks laua tagant püsti, võtan kaamera kaasa ja sõidan kuskile Mongooliasse sarja tegema. Aga head reisikaaslased ei lasknud sellest mõttest kuidagi lahti enam, nii et pidevate läbirääkimiste tulemusena siis lõpuks päädis sellega, et polnudki midagi teha ja tuli minna. Kui kaua T1 mat keskmiselt kestab? Vahemaade selle jooksul lävita, kuidas esimene purakas oli kohe 43 päeva ja me sõitsime toona maha minu teada kuskil 20000 kilomeetri ringis. Ja noh, ilmselge oli ka see, et sellega ei päädi, sest enne, kui me tagasi jõudsime, oli juba hea reisikaaslase Raidi peas tekkinud uus mõte, et tuleb ka talvel kuhugi minna. Noh, sedamoodi kandusse mõttega minu pähe ja niimoodi me läksimegi, et nad on tegelikult kestnud siin paarist nädalast kuni kuni rekordite on siis seal kuskil kahe kuu peale, et kui nad magasid, seal kotkal käisime, siis seal läks minu teada kaks kuud ja kolm päeva. Aga räägime natuke auto matkamisest üldse, et mis on sinu meelest selle eelis, et ma ei tea mootorrattaga võrreldes, et et kas te reisite autoga rohkem selleks, et see on mugav ja koguda, vaar on kaasas kogu aeg või, või siis selleks, et offroadi nautida või, või mille pärast? Eks meil kõigil ole natukene erinevad eesmärgid ka, noh ütleme, see autode omaniku punt on tegelikult välja kasvanud kõik sellistest ohvrudi sõpradest ja, ja see on olnud nende suure ülesanne elus ja suur rõõm ja tegemine elust. Osad inimesed, kes on nendele reisidele kaasa läinud, on tulnud sellepärast kaasa, et saab lihtsalt reisida. Ja, ja loomulikult on automatkamise tõenäoliselt üks kõige mugavam matka viis üldse. Et ise mootorratturina pean väga lugu ja naudin ka teel olevat vaid igasuguseid motomatkajaid ja alati hardunud pildi pilguga, vaatan, et et küll ühe korra läheks ise mootorrattaga, aga sellele enamasti järgneb mingisugune 300 kilomeetrine teelõik kus sajab paduvihma ja, ja siis on ju autos mõnus istuda ja vaadata, kuidas teised kilejopesid selga, samal ajal ise varbaid plätudes liigutada ja ja endale näiteks siis konditsioneeri või, või, või sooja pealegi. Te veedate vahel peal päris palju aega selles autos, et ma lugesin raamatust, et vahepeal lausa 22 tundi päevas, et kuidas teil seal selle, kus juba mugavusest räägid, et kuidas teil Ma ei tea, ütleme, et väljas on miinus 50 kraadi. Köster vetsus käite. Vetsus käiakse nii nagu vetsus käiakse ikka noh, ilmselgelt kuskil tundraaladel sellised kolmnurksed peldikuid klassikalisi peldikuid ei ole, ehk siis tulebki leida selline vaiksem ja tuuletuulevaikse pesakkele, kus siis käia ja ära kükitada, kui on vaja kükitama minna. Sellega kaasnevad muidugi omaette probleemidele, sest tuleb valida endale õige asend. Sest kui sa seljaga mugavalt vastutuult kükita, siis selle ajaga kuni protsess kestab, puhub tuul püksid ilusasti lund täis. Aga, aga teistpidi on jälle silmad, kes siis ka paha olla, et seda natukene niisugune koha otsimise teema on küll, ma pean siinkohal tunnistama ja omaenda kogemusest rääkima, et et inimene on evolutsiooni käigus nii põnevast tehtud, et et sa võid selles 40 kraadises pakases seal püksid rebadel istuda nii kaua, kui sa tahad, külm ei hakka, kõik on väga hästi. Sellel hetkel, kui püsti tõused ja vereringlus uuesti täismahus käima läheb, siis sellel hetkel hakkab külm nii kiiresti, jalad lähevad kohe krampi ja, ja siis on juba suurem tegu, et üldse püksidki üles saada. Aga kui nüüd ütleme seal kuskil Siberi avarustes, sellises ekstreemkülmas tundras, kas ütleme, niisugust asja ei ole, et pead ma tea jääpurika tilli otsast krõks ära murdma või midagi? Kest ütleme, sellisel legendidel linnalegendides baseeruvad juhust ei ole olnud, küll tuleb sellistes karmimates teeäärsetes rekkametsades tavaliselt ära murda mingid muud purikad, et üldse istuva mahtuda või kuidagi oma asjaga seal hakkama saada. Ja, ja ma olen muidugi olnud, et selles mõttes ka kaval, et, et öösel mitte välja minna, siis ühe korra otsustasin kaasa võtta väikese suure avaga pudeli. Et äkki siis ajan rahulikult autos magamiskotis asja korda, aga tuli välja, et ka sellega ei saa keha hakkama, et kui esimesed eluaastad on sulle selgitatud ja kehal ära õppinud, et mingisugustes asendites ei, ei hakka kehavedelikud välja voolama, siis, siis need ei hakka käsu peale. Nii et, et kui ennast juba põlvili ajada, siis on juba sama hea välja minna. Okei, aga ma pinnin natuke veel seoses selle ka, et seal hästi palju seal autos ninapidi koos olete, aega veedate, et et kui sa ennem rääkisid juba sellest seltskonnast, kes teil seal koos on, et kas te tülli pöörata, et selles mõttes on mul või noh, ütleme mul on selline praktiline küsimus, et mida sa teed, kui sul tekib mingisugune mingisugune nagin mingisuguse tüübiga, kellega sa tead, et sa pead veel rohkemkümmend 1000 kilomeetrit koos ühes autos veetma. See on tõenäoliselt üks suurtest maailmaimedest, et meie seltskonda ei ole sattunud ühtegi sellist suurt nakina meest ja eks see on tõenäoliselt ka sellepärast, et inimesed, kes meiega kaasa tulevad, teavad, milliseid sõite me teeme. Ja, ja enne seda tuleb endaga ka suur töö ära teha, sellepärast et olenevalt tingimustest ja piirkondadest sa ei saa alati lubada endale sellist jonnimist ja sellist nii-öelda konkreetsust ütlevad ukse selja taga kinni, ütled, et teate, mehed, ma olen minema, et ma enam ei viitsi, et, et noh, sa võid küll ära minna, aga, aga see buss võib asuda suht mingi 300 kilomeetri kaugusel ja vahele jääb samavõrra distantsi sisse. Kas läbimatud tundrat, et noh, see ongi lihtsalt see koht, kus sa pead sügavama enne reisi endasse vaatama, pead reisi ajal endasse vaatama ja leidma enda siis ütleme, pahameele välja elamiseks mingisugused muud alternatiivid. Okei, aga ma olen tähele pannud sinu sarjadest, et teil on mõned mõned seiklused, on sellised rohkem meestekesksed ja mõnel reisil on teil naisterahvaid ka kaasas, et kas see on niisugune nagu, no ütleme nagu vanasti mindi sõjakäigule, siis võeti ikkagi nagu sõjaretkele ikkagi naised ka kaasa või, või on seda tüüpi tüdrukut, kes on lihtsalt teiega ühes laines ja kellel on omal ka seal džiip või tsikkel garaažis ja, ja saavad täpselt aru, kuhu tulevad. Noh, enamasti on, on tegemist kas oma elukaaslaste sõbrannade või siis või siis ongi selliste matkahuviliste inimestega, kes meiega kaasa satuvad küll ütleme, pikemal sõidul Magadanis käisime siis siis see oli juba ette nähtud kestva üle kahe kuu ja ilmselgelt siis Raidi elukaaslaste kai ei saanud kaasa tulla, sest kui sa jätad lapsed kaheksa, kuus omapäi, siis tõenäoliselt nad vahepeal üldse kooli ei lähe või keeravad niisama kuskil tänaval veel pahaks, et lihtsalt sellistel nii-öelda arusaadavatel põhjustel küll kurvameelselt jäida sellest reisist kõrvale. Kuule, sa võtsid muusikat siia täna üksjagu kaasa, et mängime vahepeal mõnda lugu. Mängime näiteks hunt, kultuur, see on tegelikult üks selline põnev bänd, mille avastasin oma esimese reisi käigus, kui me käisime Mongoolias ja seal Mongoolia ja Vene piiri äärel Vene pool siis on selline imepisikene sisevabariik nimega tuva või siis Tõva olenevalt millisest keelepildist vaadata. Ja nemad on endale kokku pannud sellise põneva rahvamuusikakollektiivi, mille nimi on siis huul four to ja nemad siis baseeruvad sellisel Mongooliast pärit kurguhäälelaulmisel ja kasutades kohalikke Pille loovad sellist hästi huvitavat kõlapilti, mis mulle kohe meeldima hakkas. Ja tegemist ei ole mingi niisama kohaliku Upadjumpadi bändiga, vaid vaid tegelikult on ta üle maailmakuulus plaate välja andnud, nii California stuudiod stuudiotes kui ka kui ka Londonis. Ja, ja tegelikult tänasel päeval tuuritab täiesti aktiivselt, nii et kui keegi 24. septembril satub olema oregoni kandis, siis seal on üks nende kontsert välja kuulutatud, nii et saab minna kuulama seda Eetris on reispassi saade, te kuulate raadio kahte. Meil on külas matkafilmimees Väino Laisaar kellega räägime auto matkamisest Venemaa ning Kaug-Ida avarustes. Tants, mis on põhiline vahe auto matkame seal suvel ja talvel, et peale lume ja temperatuuri muidugi. Aga noh, ma ei tea, mis võiks olla need nipid või veidrused, mida tuleks silmas pidada, kui ma tahan rännata Kobi kõrbest pluss 50 kraadiga või Siberis miinus 50-ga. Tegelikult ongi nii, et automatkamine kui sõna on nii-öelda selline üldistus, et neid suve ja talvematkadel tegelikult üllatavalt erinevad ja kindlasti ühest küljest baseeruvad varustuse valikul, sest suvevalik on loomulikult selline õhem, lihtsam ja siis ka seal tuleb arvesse võtta kindlasti seda, et kui sa satud sellistele islamimaadele, siis võib seal olla ka päikeseline dress God, et sa päris paljaste käte ja paljaste säärtega seal ringi ei või silgata. Aga, aga mis need talviseid varustust, mis puudutab, siis, siis sellega on see teema, et igal juhul peab olema kaasas selline varustus, mis võimaldab sul ellu jääda nendes tingimustes ka siis, kui autoga peaks midagi juhtuma. Et auto seal küll mõnus istuda ja endale sooja juurde keerata, kui vajadus peaks tekkima. Aga ühel hetkel, kui tehnika all annab nii nagu tehnikaga aeg-ajalt ikka võib juhtuda, siis tuleb olla valmis selleks, et mingid päevad tuleb kuidagi hakkama saada omade vahenditega, ehk siis ehk siis panna ennast soojalt riidesse ja talvesõiduga on veel see teema, et sul peab olema tegelikult kaasas kaks komplekti riideid, sest sul ei tohi olla autos palavezza higistama hakkad siis, kui sa higisena lähed välja, siis tuleb sulle külm kohe ligi ja, ja see külm enam välja ei lähegi. Ehk siis ehk siis sa pead olema autos niimoodi, et sul ei ole seal palav. Ja kui sul on vaja kähku välja minna, siis peavad olema seal kohe võta riided, millega sa saad väljas seal miinus 40 kraadise miinus 50 kraadist temperatuuride juures. Küll pean siinjuures tunnistama, et tegelikult nende külmakraadidega palju lihtsam hakkama saada kui suviste palavus kraadidega, et mina ise ei ole absoluutselt ühestki otsast selline soojalembeline inimene, aga, aga ühel aastal mööda usbeki kõrbe sõites tekkis küll selline olukord, kus väljas oli juba kohutavalt palav ja tegelikult ei olnud varjuga kuskile minna ja haiguse satud sellises olukorras ka mingisuguse tehnika rikke otsa, siis. Ühel hetkel saavad otsa need riided seljast ära võtta ja, ja siis ei olegi sulle, et kui sul kõige suurem puu on, on põlvekõrgune, siis ilmselgelt selle all või kaevu noh, autode alla päikesevarju mahub, mahub ka mingisugune hulk inimesi ja siis tegelikult sealtmaalt hakkabki juba juba probleem pihta. Tead, ma tahaksin küsida sult nüüd söökide kohta natukene ja hea meelega ma loeksin ette ühe väikese lõigu sinu raamatust. Kõlab nii maaeluga kokku puutunud inimesed on lamba tapmist ennegi näinud. Noad, lüsimine, veri, võitlus, siin aga lebab lammas rahulikult uhkel vaibal, jalad taeva poole ning silmad suurt rahu täis. Justkui ei valmistukski tükkidena erinevalt vaata silma, kaartesse laiali, kandumiseks, peremeeste juurtest, Noa tegi lamba rinnakule pisikese sisselõike, pistis käel hambasse ning ühendas mingi vajaliku vooliku lahti. Lammas pööritas korra silmi ning kustus vaikselt igavesele unele. Ei verd, ei nüsimist, ei kisa, ei midagi. Lambahing läks aga tõenäoliselt sinna, kuhu kustunud lammaste hinged ikka lähevad. Et sellega seoses mul on tegelikult kohe kaks küsimust, esimene on see, et jah, teil seriaalidest käib ka läbi selline lamba ikka lamba tapmine ja šašlõkitegu, et et mis on mingisugused ägedad söögid, mis sulle meelde on jäänud oma reisidest? No kõigepealt ma hakkaks veidi kaugemalt pihta, see kohaliku ütleme sellise kui siili proovimine on nii-öelda ka üks meie reisi eesmärkidest, et sa mitte ei lähe lihtsalt vaata kuskil, sõida ringi, vaatad huvitavaid kive, mingeid raskeid kohti, kus autoga sõita vaid, vaid sa proovid sellest kultuurist osa saada läbi läbi kohalike toitude ja aeg-ajalt meil on õnnestunud sattuda keset suuri lagedaid alasid inimeste juurde, kes kellega meil enamasti on ka keeleprobleem noh nagu seesama kirjeldatud hetki, kus me keerasime lihtsalt jurta juurde ja ja kuna kohalik pere rääkis ainult Mongoolia keelt ja meie suutsime tõenäoliselt karja peale rääkida kõiki muid keeli peale Mongoolia keele, siis oligi vaja hakata neid lambaid paberi peale joonistama. Et, et see, noh, lisab seda vürtsi juurde ja, ja see, kuidas vaadata pealt, mismoodi seda kohalikku toitu valmistatakse, on jälle omaette kogemus ja mulle kui selline sellisele inimesele armastajale on, on see veel erakordselt huvitav, et ma võin seal inimeste kõrval kükitada ja filmida neid tundide viisi, et noh, seal esiteks hästi põnev. Aga need on viinud ka mitte kokku väga huvitavate söökidega Kasahstanis sattusime ühe väikese õest ja vennast koosneva sellise koosluse otsa, kes siis keset Kasahstani steppi väikeste lambafarmi pidas ja, ja poiss oli kohe valmis meile ka lammast tegema ja seal meil saime ära proovida siis kohaliku Pesparmaki tegemise selliseid võlusid ja, ja nii-öelda ka lisaprodukte, mis, mida siis väga kõrgelt hinnati. Üks nendest oli lambahaju selline keedetud variant, mis isenesest oma tekstuurilt meenutas natukene kodujuustu, maitselt kodujuustu ei meenutanud. Ma ei olnud sugugi halb ja, ja mitte ka nii halb, et noh, iga hommikusöögiks või igavik ei sööks. Aga teine põnev produkt oli, oli lambasilm. Mis iseenesest noh, ma pean tunnistama, et seda kahvli otsas endale suhu panna oli, oli oluliselt keerulisem just nagu selle tugeva visuaali tõttu. Aga maitse poolest oli ta pigem selline, kui ütleme veidi tooreks jäetud või noh, selle munakollasega praemuna, et noh, kui sa selle silma pooleks hammustasid, siis see, see nii-öelda see mahlad sealt seest purskas siit mööda suud laiali ja, ja see tegigi sellise mõnusa pooltoore munakollase maitse. Aga, aga noh, erinevate selliste toitudega oleme veel kokku puutunud. Kõrgõzstanis ja Tadžikis on, on söödud toore lamba erinevaid detaile, toorest maksa otseselt lamba sees, mis iseenesest oli päris huvitav, siin oli ainult soola peale pandud ja kõlbas süüa väga hästi ja, ja siis proovisime ära, seal on veel selline veidrus, et kohalikud lambad Kesk-Aasias ja Kaukaasias kipuvad olema sellised sellised suured tagumikuga natukene nagu Jennifer Lopez ja, ja selle seest saab sellist vahvat pekist produkti, mida siis ka toorelt süües sai, sai proovitud. Pean tunnistama, et ei ole raudselt minu lemmikute hulgas, aga põnev kogemus oli sellegipoolest. Ja muidugi noh, ühel Lõuna-Ameerika Peruu reisi ajal seal võtsimegi endale veel eesmärgiks, et igasuguseid veidrusi proovida, niiet. Ma küsin veel sellesama lambajutu juurde, kui sa räägid, kuidas lammas seal ilusti sellele vaimuelule suigub, et kuidas sul omal selle vaimueluga on, et te olete oma reisidel kogu aeg selliste suurte stiižijate meelevallas. Ma ei tea, ütleme, tuuled, marutormid, tundrad ühtlasi, lisaks sellele lähevad need autod teil seal pidevalt katki ja te peate seal, ma ei tea mingi eeslikakaga kardaani parandama. Et kas sinu meelest autol on ka hing või mingisugune oma elu. Või on ta ikkagi lihtsalt üks kolakas rauda, mis siis sõltub täielikult inimese tahtest. Juhusast eks seal on ka erinevaid vaateid kindlasti autoomanikule, kes meil on enamasti ka roolis, on see auto kindlasti palju rohkem kui, kui lihtsalt kaasa sõitjale. Et kaasasõitjale on ta mugav vahend, mis tassib selle asemel ise tema rakke ja, ja sul on võimalus seda sisetemperatuuri seal kuidagimoodi reguleerida. Aga eks ta sihukese pikema reisikäigul saab ikka natukene selliseks omasemaks või kuidagi selliseks sõbraks sulle, et sa hakkad juba kaasa tundma vaadates mingisuguseid eriti halbu teeolusid, siis sa mõtled, et mis nüüd siis juhtuda võib ja juba aimad pealset, millised tükid hakkavad küljest ära kukkuma, sest sest siit ära sõites täiesti suurepärases korras tehnika suudavad halvad teed ja eriti koledad olud. Just nimelt näiteks veel sellised suured külmakraadid ära lõhkuda selliste kohtade pealt, mida, mille peale ei oska tullagi. Küll ma näen, kuidas ta ikkagi nauditega seda protsessi, aga kuskil ikkagi mingi mõnus auk, kus minna, on ta siis ikkagi ikkagi antakse minna ka. Aga, aga kuulame vahepeal muusikat jälle. Sul on siin veel üht-teist kaasa võetud. Kume Hunur tuust juba rääkisime, siis tegelikult võiks võtta järgmise sealsamas kõrval oleva samasuguse väikese sisevabariigi, mis kannab nime Altai ja, ja seal on teine põnev kurguhäält, kohalike Pille kasutab rahvakunstiansambel nimega Altai krai ja, ja noh, nemad ei ole nüüd küll maailmas niivõrd suurelt läbi löönud, aga see ei tähenda seda, et nende muusika kuidagimoodi halvem oleks või kuidagimoodi halvemini kostaks või kõlaks. Nii väina ma tahtsin küsida, et. Et kuidas ikkagi ütleme, need sõidud on teil pikad vahest sealt sarjast ka kumab läbi, kuidas te jõuate seal oma esimesele sõnnikule või talveteele või esimesele mülkasse, kus kinni jääte, sellele vahest ikkagi eeldab päris mitu 1000 kilomeetrit tuima maanteed, et kuidas ikkagi omavahel see seltskondlik läbisaamine on, veedad Ta nii palju aega koos mitte ainult ütleme oma auto sees, vaid, vaid ka kogu selle pundiga, kui teil on näiteks kaks, kolm või neli autot, et kuidas pundi harmoonia niimoodi tekib. See on tegelikult hea teema ja siin läheb, see teema jaguneb kaheks. Ühed on suvereisid, mis on siis oma formaadilt natukene sellised lõdvemad, mis siis tähendab seda, et tegelikult sõidetakse päevas lühemat aega, ütleme hommikul kuskil kella üheksast tahaks startida ja õhtu kuskil kaheksa-üheksa paiku ja me enamasti juba juba kuhugi laagerdama ja suvel ongi see eelis, et et kui sa istubki seal autos koos kõikide nende inimestega, siis õhtul sa tuled autost välja, paned oma telgid püsti, paned oma matkatoolid püsti, ideed omale võileivad, seal, söögid on ju, saad istutud lõkke ümber laagerduda, seal vestelda teiste inimestega ja nii-öelda sul seda enda privaatset ruumi on, on suvesõidu käigus palju rohkem. Et noh, tahad, lähed varem magama, sinna telki tahad, lähevad hiljem magama, leiad endale mingisugust muud meelelahutust. Talvesõitudega on nagu see teema, et kui väljas on külm, siis tegelikult, ega keegi seal väga laagerduda väljas ei taha, et mis sa seal selle miinus 40-ga ikka jalalt jalale keksi teha ja üritad seal lumes oma lõket süüdata kordi ja kordi. Et, et siis on ka sõidupäevad pikemad, et enamasti hakkame sõitma kella kaheksast hommikul ja sõidame siis olenevalt oludest, kas siis näiteks mingisugune 10-ni õhtul ja ega siis midagi muud teha ei olegi, käite ajad oma asjad ära, mis sul vaja ajada on, siis tulevad autosse tagasi, teeme süüa, sööme siis võib-olla seal, lööme aega surnuks, meeldime enne magama jäämist tiiru kaarti veel ja ja põhimõtteliselt ongi kogu lugu, nii et noh, see talvesõitude aegse autos olemise keskmine aeg on tegelikult ikkagi päris päris niisugune uhke, ma arvan, et sihuke pikemate reiside puhul ta tuleb ikka kuskile kuskile 22 21 tunni juurde ööpäevas autos olemist, aga noh, see puhtalt on tingitud oludes, sellepärast et ega kui sa sealt külmaga oled, siis noh, mis sa seal ikka laagerdatud. Et mugavam on autos istuda ja teha oma asjad ära. Aga et et autos ilusasti magada saaks, siis, siis me oleme esiteks ehitanud autode sisse sellised nii-öelda väikesed kõrgendused, mis siis tagumiste istmete seljatugede allalaskmisel kirjutavad selliseid magamisalused auto taha. Ossa jaa, jaa. Kotkale sõites leppisime juba eos kokku, et kolmekesi mehe ennast sinna lavatsele pressima ei hakka. Et siis roteeruvasse korras igaüks siis saab ees magada nii kuidas tema järjekord ette näeb ja kaks inimest saavad taga ennast sirgelt välja magada ja kolmas inimene siis vaatame ise, kuidas ta seal seisab, hakkama saada, et noh, mõnikord ikka ärkad üles ja on roolijälg näo peal akna külge kinni külmunud või on kõik kondid ja asjad valusaks jäänud ja mõni hommik ärkad üles nagu värske kurk ja, ja kõik on jälle hästi, et noh, selleks on ka omad sellised määrdevahendid olemas, et seal esiistmel ilusasti hakkama saada, aga aga, aga jah, see ütleme talvel puhul ongi see omavaheline läbisaamine, ütleme selline olulisem teema ja paljud asjad tuleb lihtsalt alla neelata, sest ega sul väga palju alternatiive pole. Kui kõnest määrdevahenditest räägid, siis, siis tahtsingi küsida, et te saate nimi on meil ka niisugune kahemõtteliselt Reispass, onju, aga kuidas seal Vene maalsele napsutamisega on, et raamatus täitsa vahepeal vihjeid, aga vahepeal lähed diskreetselt mööda ja ütled, et noh, pidu kestis hommikuni, et noh, korra korra sa kirjeldasid seal mingit kellegi jopes ja seal täis oksendasid, aga, aga ometi me kõik teame, et Venemaal napsu võetakse, nagu ei võeta siis jõuažaješ, eks ole, et kuidas sellega läheb vahest kellelgi käest ära ka. Eks ta ikka läheb käest ära, tegelikult meil on traditsiooniks saanud, et esimene õhtu on meil siis nii-öelda aklimati õhtu, kus me jääme varem seisma, noh, siis on aega autodesse Tallinnas loobitud asjad oma koha peal ära panna, noh, nii-öelda saada autoga sõbraks, saada oma paikadega sõbraks, saada oma asjadega sõbraks ja siis saada sõbraks ka nende inimestega, kes sellel reisil kaasa tulnud, et, et see ongi siis selline rahulikum, pikem õhtu, noh loomulikult sinna kõrvale käib ka väike väike laps, et, et tutvumine läheks lõbusamalt ja, ja eks ta, eks see järgmine päev siis peale seda esimest on tavaliselt selline selline viguriga. Aga, aga noh, vahel kipub jääma ka mingisuguseid olulisi tähtpäevi sinna vahele näiteks mõni jaanipäev siis on tulnud ette, aastavahetusel oleme sattunud reisile ja, ja kuna meie sattusime reisile sellisesse sellise kiirustamisega, et päris täpselt ei teadnud, kui palju Venemaal ja Eestis ajavahe on, siis igaks juhuks tähistasime mitmel täistunnil seda, seda aastavahetust ja see muidugi maksis lõpus ennast kurjalt kätte ka. Aga, aga noh, ega noh, ilmselgelt ei ole see selline selline alkoturismiette, et me lähme ikkagi reisima ja, ja sõitma ja kogema seda kõike elu omal nahal ja, aga noh, mis nüüd ütleme, põhjaalasid puudutab, siis, siis me oleme alati ostnud sinna kaasa igavese keretäie viina, sellepärast et mitte, et me ise seda hirmsat moodi ära jooks, aga, aga see põhjaaladel töötab see valuutana, et viina eest sa saad osta endale selle autojuhtide käest diislit, sa saad osta selliseid asju, mida sa raha eest ei saa, sest sest inimene, kes seal kolm, neli, viis, kuus kuud järjest polaaraladel tööd teeb, siis, siis selle rahaga ei ole tal iseenesest seal mitte midagi teha. Aga näiteks viina saad kohe endale meelelahutuseks keerata. Nii et, et noh, seal on olnud imelugusid, kus, kus meil lastud sealt kolme, 300 400 ja 500 liitri kaupa diislit lihtsalt suitsuvorsti Anne Veski plaadi ja viina eest, et see, see nii-öelda töötab ka maksevahendina. Ja ühe korra on tulnud ette ka olukord, kus, kus poemüüja ütles, et näete seda viinerit osta küll, aga ärge seda ise jooge. Et kinkige pigem teistele, et, et ju see siis ei olnud päris päris kvaliteet viinud. Nii-öelda nimistus, kuulame vahepeal jälle muusikat. Tooren. Võimas, mis laul see oli, see on nüüd tegelikult üks järjekordne rahvakunstiansambel ja seekord siis Jakuutias ehk siis Sahha Vabariigist ja, ja kui see nimi võib-olla ei ütle paljudele eestlastele midagi, siis, siis lihtsalt mastaapsuse mõttes ma ütlen ära, et see Jakuutia suurus seal Vene Föderatsiooni sees on põhimõtteliselt sama suur kui kogu Euroopa osa kokku. Niimoodi, et tegemist oli hiilgava sellise maa lahmakaga ja üllataval kombel on, on sinnakanti jäänud alles väga vähe selliseid rahvakunstiansambleid või kes kohalikku muusikat viljelevad. Et tõenäoliselt kui otsida, siis, siis leiab neid juurde, aga see on üks põnevamaid, mida ma sealt piirkonnast pole leidnud ja see kannab ime, Aivar khaan ja, ja siis see on nüüd üks selline üsna tüüpiline põhjaalade ja polaaralade lugu selliste laulustiili, mille nime ma hetkel ei oska küll öelda, leiab nii ilu iitide juurest kui ka kui ka iga Sult Kanada põhjaaladelt ja noh, ühesõnaga see on sellisele selle piirkonna rahvale kuidagi omane. Ja ühest küljest on see küll kuulata, võib-olla sihuke suhteliselt rets lugu. Et ta meiemaalase kõrva jaoks on veidi veidi imelik, aga noh, sellest oli lühike. Ma tahtsin küsida sinna juurde ka sinult selliste asjade kohta nagu või noh, tegelikult tahtsin jõuda tõketeni tee peal ja, ja kui ma vaatan nendest sarjadest, Teil on kogu aeg seal mingid katkised sillad ja läbi vaja jõe sumada ja ma ei tea, kui üle jõe ei suma, siis on vaja 2000 kilomeetrit ringi sõita ja see pani mind mõtlema, et et me võtame, kui teid ja sildu nii enesestmõistetavalt, kuni ühel hetkel sa näed ja sa saad aru, et, et kui palju loodus võiksime kulgemist takistada, kui see ühel hetkel oled jõe ääres ja mõlemale poole on ma ei tea, 2000 kilomeetrit tühja maad. Ja siit ma tahtsingi jõuda nagu sellest inimtõkete, nii et, et rääkida natukene piiriületust, sest et see on nagu alati natuke hirmukoht ja Belgia on palju jamasid sellega seoses olnud. Mis mõtteid, piirid sinus tekitavad, on nad siis looduslik? Koduinimtekkelised Ma pean siinkohal tunnistama, et ma olen nende reisimise käigus ise seesmiselt võib-olla natukene muutunud, et kui alguses tundus selline tülikas protseduur, see piiriületus, mine siis siis need viimased aastad ma olen hakanud ootama piiriületusi just just selles mõttes, et vaadata kuidasmoodi, siin siis asjad käivad. Et mingil arusaamatul põhjusel käivad nad igas riigis absoluutselt erinevat moodi ja piiriületus võib, võib varieeruda 10-st minutist kuni seitsme kaheksa tunnini. Et kindlasti tuleb meie reiside käigus ette ka mõni selline piiriületus, mis võtab aega, päevi, aga no siiamaani kõige pikem piiriületus olnud seitse tundi. Et siis iseenesest on see huvitav selline asi, mida jälgida. Huvitav asi, mida, mida meelde jätta ja, ja samas ka kogeda, et näiteks kui Kasahstani sõita Türkmenistani, siis, siis seal esimese asjana kohtub sellise tõkkega, et kõikvõimalikud blanketid on ainult kohalikus keeles ja inglise keelest ega vene keelest. Selliste blankettidega pole seal sõnagi kirjas ja siis leiuta, mis seal on ja selle seina peal olevate näidiste järgi kirjutad siis ära, siis seisad ära mingi hiiglama suure saba, siis selgub, et sa oled midagi valesti kirjutanud, siis lähed kirjutati uuesti selle ära. Siis selgub, et nüüd on õieti kirjutatud, aga nüüd on sul mingi asi maksmata, siis lähed järgmisesse sappa, seisad selle ära seal 12 inimesega läheme sappa, sinna igale ühele võetakse näiteks mingisugune kaheksa dollarit sellest istutud, ütleks sulle kolme eksemplarini tšekk. Neljas eksemplar läheb veel kuskile, vihikusse kirjutatakse siis see võtab jubedalt palju aega ja noh, ilmselgelt selle jubedalt palju aja jooksul võib tulla peale ka mõni lõunapaus, mille käigus siis teenindaval personalil lihtsalt pastakad ühel hetkel käest kukkuvad ja luuk su nina ees kinni pannakse ja siis sa istud ja ootadki seal ju tegelikult ei ole sul kellelegi, kes küsida. Samas on olnud ka absoluutselt teistsuguseid kogemusi, näiteks ükskõik millisest otsast sisse sõita näiteks Georgiasse siis need on sellised piiriületused, vähemalt eestlaste jaoks, mis võtavad aega tõenäoliselt mingi 10 minutit või 15 minutit. Kõik on heatujuliselt kõik rõõmsad, kõik ütlevad, oo eestlased teevad sulle mingeid komplimendi, räägivad, et sa oled ilgelt põnevil, nii tore, et sa siia tulid ja kuidas meeldis. Ja, ja siis satud jälle mingisugusesse teise piiripunkti, näiteks Kõrgõzstanist Kasahstani minnes on selline piiripunkt, kus see, kus see piiriala on väga pikk ja sinna reisijaid autos ei või minna, ehk siis autojuhid suunatakse koos autodega erinevasse kanalisse ja sina oled siis koos miljoni kohaliku kaubavedajaga seal nii-öelda inimeste kanalis, kus siis nende turu pealt ostetud pakid lahti kistakse, otsitakse mingisugust salakaupa ja asju. Ja siis sa seisad seal järjekorras, ega, ega see järjekord, milles meie oleme täna harjunud siin seisma, kus inimesed seisavad rahulikult üksteise tagaja äärmisel juhul lükkavad poes oma korvikest jalaga edasi, siis siis selliseid selliseid järjekordasid Kesk-Aasias ja Kaukaasias ja sellistes piirkondades ei ei kohta, et seal seistakse järjekorrast niimoodi, et kõik on üksteise peal ja kõik on üksteise otsas ja mingisuguse iseregulatsiooni järel saadakse siis aru, kelle järgi sa seisma läksid ja selle järgi siis siis teatakse, millal sa sinna jõuad. Aga, aga noh, need piirialasid on ka absoluutselt teistsugused leid. Piirialasid leiab Venemaa põhjaaladelt, kus mingil arusaamatul põhjusel on on kogu merevee äärde pääsemine kinni pandud ja, ja siis nende lubade taotlemine võtab enamasti aega. Nädalaid võib-olla kuid tegelikult võtabki, kuid, sest näiteks Kotkale minemiseks peab inimene taotlema endale loa võõramaalane kolm kuud enne sinna jõudmist kohalike inimeste kuu aega enne sinna jõudmist. Aga see ei taga seda, et sa selle loa taotletesse, selle saad ka ja niimoodi me oleme iseenesest ilma lubadeta sõitnud, siin Kotkale ja seal loomulikult siis vahi alla võetud. Siit ongi mõnus jõuda kõige ekstreemsematest juhtumiste juurde, et mis on teie jaoks nüüd sinu jaoks need kõige-kõigemad juhtumid, mis meelde tulevad ja, ja, või kõige ohtlikumad olukorrad ja kas need on seotud pigem looduse või inimestega. Enamus ohtlikke olukordi on kindlasti seotud loodusega. Noh ühel hetkel sa tunned selle, selle hiigelsuure looduse võimsa looduse ees ennast nii tühisena, et sa isegi ei saa solvuda või see isegi ei saa pahandada selle peale, et tee peale niuke obstaakel veeretatud kotkal olime lumevangis, seitse päeva istusime ühe sama koha peal autodes ja ootasime, millal natukenegi ilmaolud järgi annaksid ja, ja keegigi mingi raja ette teeks, et me saaksime sealt ära sõita. Tammil, kus sillalt kokku kukkunud, oleme oodanud paar päeva jõe alanemist, et vesi vesiselt natukene alaneksid, autod saaks hakata jälle läbi sõitma, samal ajal käib jälle su selja taga mingisugune suur veemöll, mis tähendab seda, et kasuv tagasi sõitmise tee on ära uhutud, teetruubid on kadunud, nii et sa oledki seal selle ühe lõigu peal kinni ja ja ongi kogu lugu, aga ma arvan, näiteks kõige ekstreemsem ja kõige ohtlikum olukord minu enda hinnangul on, oli see, kui me jäime piirivalvurite küüsi Kasahstani ja Usbekistani piiri ääres, kus head piirivalvurid ütlesid, et see aja sõitke siit läbi, et 70 kilomeetri pärast on mingisugune järgmine koht, et seal registreerige ennast välja ja ongi kogu lugu. Tegime isekeskis veel nalja, et nüüd saadeti sinna vangi ja tegelikult enam-vähem niimoodi oligi, et registreerisime ennast välja, kuna suur ülemus koha peal ei olnud, siis panime kohe lekkima ja suur ülemus siis registreeris enda jaoks selle ära kui piiririkkumise, et näed, turistid ei toki talle mingi hunniku raha ja siis meid tuldi automaatide ja ka massidega seal stepis taga ajama. Ja meid, kui kõige viimast autot võitis siis või saadi kõige esimesele kinni, keerati meiega massiga ette, automaatidega mehed hüppasid välja, kästi meid autodest välja tulla ja siis me seisime seal neljakesi automaatide ees ja kui ma olen siiamaani arvanud või seni arvasin, et ma olen suhteliselt kõva närvikavaga mees, siis, siis selles olukorras jalad värisesid ikkagi täiesti kontrollimatult all ja, ja noh, lõpus muidugi hästi selles mõttes, et ega keegi kuskilt otsast vigastada ei saanud. Ära võeti põhimõtteliselt igavene hunnik rublasid, taheti vist alguses 50000 rubla saada, 35000 rubla peale saime kokkuleppele ja et asi korralikult meelde jääks ja halb maitse suhu jääks, siis nad võtsid ära ka meiega külmad õlled ja suitsuvorstid. Et noh, vahepeal tuleb selliste asjadega ette ja eriti kui Venemaal sõidad, siis neid automaatidega vendasid on igal pool ja Raidi üks selline legendaarne lause on see, et ega see, kui neil automaadid on, ei tähenda veel, et nad meid tulistama hakkavad. Et see on näide tema, tema tõelisest heausklikud maailmavaatest, mis alati ei pruugi paraku nii olla. Aga mis sa tooksid välja, mis on siis ikkagi see nagu põhiline stiihia, et miks tasub autoga sellistes kohtades kolada, et on see siis offroadi kaif on seal loodus, on see inimesed või, või on see midagi veel kolmandat, neljandat? Ühest küljest tasub minna sellepärast et need kohad on olemas ja, ja kui sa ise ei lähe, siis läheb keegi teine ja saab sinu eest selle kogemuse ja sul endal jääb lihtsalt mingi osa maailmast nägemata. Ja, ja mina olen oma elusihiks seadnud näiteks selle, et avaneda ja avardada, saada seda maailmapilti, kogu aeg suuremaks õppida erinevaid kultuure, näha erinevaid maid. Et minu jaoks isiklikult on see hästi hästi huvitav nii inimeseni, nii reisijana kui ka kui ka tegelikult filmitegijana. Et, et see, mida Lennart Meri omal ajal Venemaa põhjaaladel tegija meie hõimukaaslasi üles filmides on, on jumalik materjal noh õnneks aeg-ajalt ikka televiisoris näidatakse. Ja eks ma vaikselt ise sihin ka sinnapoole, et ühel hetkel saabki minna pooleks aastaks mõne põhjaalarahvaga koos elama ja vaadata, mis, mis elu nad seal elavad. Aga, aga noh, teisest küljest on autoga sinna mugav minna, sest sa ei pea esiteks asju kaasa vedama. Teiseks on läbi Venemaa igale poole soodne sõita tänu soodsale kütusele. Jaa, jaa. See, mis sa selle ühe reisiga koged ja näed, on, on kindlasti oluliselt rohkem kui see, kui lennata lihtsalt lennukiga Egiptusesse istudes arme seegis ei jõua seda tasuta õlut. Aga mis on nendest ütleme, sealkandi riikidest või kohtadest sinu meelest siis sellised kohad, kuhu ma ei tea, kuhu sa võib-olla tahaksid tagasi minna või, või mis on kõige rohkem kripeldama jäänud või mis on nagu kõige kõige ägedamad? Kindlasti Mongoolia, see oli minu esimene suur pikk seikluslik reis ja, ja see on üks riik, kuhu ma alati tahaks tagasi minna, sest kuna see on niivõrd suur riik, siis seal jäi niivõrd palju nägemata ja, ja seal on nii palju toredaid inimesi, et meiemaalase jaoks see, see seal avanev üüratu avarus on midagi sellist, mida mõistus alguses ei kipu hästi vastu võtma, aga kui sa sellest sellega ära harjud, siis see hakkab vähemalt mullaga, kas meeletult meeldivad ja et see oli üks koht kindlasti, kuhu tagasi minna. Ja kui nüüd veel allapoole liikuda, siis, siis näiteks Tadžik on, on üks selline riik, kus kohta täiesti teistsugust inimliiki mitte nagu välimuse poolest, vaid vaid meelelaadi poolest, et see on selline, selline kutsusime naljatades seda ladnad stanis, et noh, kõigil on savi köigil on täiesti ükskõik, kõigil on isegi turistidega ükskõik, et kus sa sõidad läbi nende turistipiirkonda. Sa tahad mingit nänni endale osta, siis tegelikult keegi seda nänni ei müü, et mul õnnestus sealt osta ainult mingi selline imelik Miki hiirevärvides jalgratturi müts, kuhu oli siis Pamiir peale kirjutatud ja põhimõtteliselt oligi kogu lugu, et, et kõigile inimestele lihtsalt täiesti savi, et sa oled mingi turist, keegi ei taha sinu pealt teenida midagi. Kõigil on hea meel, et sa seal oled, kõik lehvitavad sulle, kõik on rõõmsameelsed ja, ja kõik on hästi abivalmis. Aitäh Väino Laisaar Reispassi saatesse tulemast. Ma loodan, et meie jutt inspireeris teidki oma turvamullist väljuma, käiku sisse lükkama, nina teele pöörama, gaasi andma. Andke ikka teada oma mõtetest reispassi foorumis raadio kahe kodulehel ning Facebook'is. Väino Laisaar esitleb oma raamatut neli korda neli reisid elu läbi kolme silma. 22. septembril kell kuus Tasku Rahva raamatus start. Ja 23.-st kuni 20 viiendas septembrini on nad Tartu motoshowl väljas kohe koos auto ja, ja ilmselt ka teiste teiste reisikaaslastega. Selleks, et et mõnusam oleks, on Väino siia saatesse ka ühe raamatu kaasa võtnud ja me anname selle kellelegi, kes Meie saadet kommenteerib. Raadio kahe kodulehel reispassi foorumis valime lihtsalt kellelegi välja. Seniks soovin teile turvalisi ning elamusterohkeid sõite. Viimaseks looks panin Väino kaasa võetud loo Huunhur tuult. Lugu kannab nime aas, suu tekke, joo. MINA OLEN Ivatised, tõrkin, eetris oli reispass ning raadio on ikka kaks aitäh kuulamast ning kaunite kohtumisteni. Järgmisel pühapäeval.
