Täna ringvaates, kui kaugele on jõudnud eestlaste otsingud Liibanonis,  küsime eestlase, kes täna Bekaa orus pättide jälgi taga ajas. Pärnumaal sõidab buss, kus pileti asemel nõutakse vana paberit. Kui palju me sööme igapäevaselt soola sisse? Kõige suuremad karupead ja kitsesaba pandi trofeenäitusele üles. Tere, jälle on kolmapäev, 30. märts, ringvaade alustab,  me alustame ikka Liibanoni teemadel, sest teada on uusi  arenguid seal ja paljud Eesti ajakirjanikud on sõitnud sinna kohale,  meil on telefoniühendus Delfi fotograafi Andres Puttinguga,  kellega me püüdsime ka Skype'i ühendust saada. Kahjuks see meil ebaõnnestus, peame ainult kuulmisega rahulduma,  kuigi ka väga värsket fotodega täna tehtud fotodega just  nimelt sealsamas Liibanonis. Missugused on kõige uuemad arengud seal Liibanonis eestlaste kohta? Midagi uuemat hetkel, mis praegu kindlasti  ka kodumaisest meedia pildis välja paistab,  paraku ei ole kuulda on küll nagu neid reaalseid detaile,  mida siin nagu täna mina enda silmaga näinud olen,  olen näinud seda bussi, mille eestis ära viidi. Olen käinud seal sündmuskohal reaalselt,  kus inimesed nagu kinni võeti ja bussi topiti käinud seal kirikus,  kus oli see pühapäeva hommikune pomm, mis lõhkus,  sattus kiriku sisendust ja nii edasi. No see bussi selles samas bussis oled sa  ka pilti teinud, kus siis eestlased kinni? Võeti ja ära sõidutati, missugune pilt seda bussi pildistada avanes,  said sa sinna sisse vaadata, oli seal ka mingisugust vägivallamärke,  verd või midagi sellist? Seda paraku ma ei saanud, sellepärast et see buss on hetkel  küll kohaliku sisejulgeolekuministeeriumi nagu parklas,  kus mul lubati bussile küll lähedale minna,  aga mitte liiga lähedale, oli näha, et bussi pealt oli  võetud sõrmejälgi, siin on näha vastavad sellist tahma. Oli näha, et bussil puudusid numbrid, aga mingit sellist  ekstreemsust seal peal muud näha ei olnud. Ainult see jah, et, et oli näha, et ekspertide töö on olnud  põhjalik bussi peale. Missugune täpselt see koht on, kus siis eestlased rööviti,  kui kaugel see tsivilisatsioonist on ja miks just selline  koht oli valitud? Miks see koht oli, seda ei oska nüüd küll öelda,  sest aga koht, koht, kui selline oli, on hetkel umbes 60  kilomeetrit Beirutist eemal, ühest väike väikelinnas,  kus elab umbes 15000 inimest. Juht on niisugune tüüpiline araabia väike linnake,  seda madala madalate majadega. Tolmune pilis. Ja see koht täpsemalt rääkida on linna külje peal. Ühe põllu põlluäärne tee, kitsas tee, mida mööda  siis sõidab. Vähe vähe masinaid, aga see on tõenäoliselt otsetee kusagile  suuremale teele. See on nagu selles mõttes hea koht, kus nagu. Tegu nagu toime panna. No kui. Tõsiselt kohalikud võimuorganid selle otsimisega tegelevad,  kuidas sul kui Eestist tulnud ajakirjanikul mulje on jäänud? Minul on mulje jäänud ikkagi väga hea, sellepärast et  nii palju kui mina olen täna saanud kontakte  ja neid kontakte olnud, on tõepoolest väga palju kümneid telefonikõnesid. Kohalike paar kohtumist, viimane kohtumine oli alles siin  kaks tundi tagasi sellesama sisejulgeolekuministeeriumi koloneliga,  mis kinnitas mulle, et otsimine on nende jaoks prioriteet  number üks, nad teevad selleks väga mastaapset tööd,  näiteks suurimaid julgeolekuoperatsioone viimaste aastate  jooksul üldse. Ja siin on kaasas tõesti märkimisväärne hulk inimesi tõesti,  ja mis teeb asjad muidugi raskemaks, nende inimeste leidmise  puhul on ka see territoorium, see piirkond,  kus meie inimesi otsitakse, on väga sellise noh,  nii-öelda keerulise maastikuga, seal on mägesid,  seal on väikseid vigasid. Et noh, selles mõttes territoorium on piisavalt suur  ja seepärast see nagu viibib ja loomulikult ei taha meile  rääkida täpsemalt detailides. Spekulatsioone pole ju mitte kellelegi tarvis. Õige, kuidas kohalikud sinusse kui valgesse inimesse  suhtuvad ja kui turvaliselt sa ennast veel ise tunned? See on nii uskumatult positiivne koht, et ma olen käinud  päris mitmes islamimaas ja ma ütleksin, et see on üks  sõbralikumaid riike, kus ma olen olnud ja,  ja ja see inimeste suhtumine kuuldes ma olen Eestist,  nad kõik kohe automaatselt kursis kohe automaatselt sulle  tahavad sulle aidata midagi, pakuvad sulle oma abi. Et tule räägime, ma annan sulle mõne telefoninumbri,  räägi sellega sellega, äkki see teab midagi,  et see on selline. Hästi tore kaasamõtlemine see sellest saarest küll,  et, et kõik on kursis sellega. Ma arvan, et iga inimene tänaval teab, kus on Eesti. Eesti jaoks mingis mõttes ka reklaam. Suur aitäh, Andres Putting praegu. Meie aga vahetame teemat ja räägime ühest sellisest  tõelisest omapärasest algatusest. Ma ei tea, kes maailmas ainulaadset üldse on,  nimelt on siis Eestis võimalik sõita bussis vana paberi eest  Pärnus selline aktsioon toimub, miks ja kuidas? Meie reporter Kristel Karits käis asja lähemalt uurimas. Pärnu vabahariduskeskuse maja ette keerab esmapilgul täiesti  tavaline väike buss. Tegelikult on see lillelogoga liiklusvahend ainulaadne,  sest sõidu eest saab siin tasuda Eestis täiesti tavatu maksevahiga. Kui keegi tahab bussiga sõita, siis lisaks tavalisele  maksevahendile on võimalik siis maksta nüüd ka. Vanapaberis helistate, lepime kokku, tore on,  kui on ikka suurem ports vanapaberid, sellepärast et noh,  päris pisku järgi noh, ütleme nelja ajalehe järgi me ikka  sõitma ei hakka. Siin on ringvaate toilmetuse, kolme päeva ajalehed,  palju selle eest sõita saab. No vähe on nagu seda kraami, aga proovime siia peale,  paneme on ilusti kuivad, märjad ole ust kuiva nii. Oi, Mati, aitab meid natuke. 4,3. Kilo no hinnakirja järgi sellega nüüd. No aga no tegelikult on ju taksodesse ka on sisse istumise tasu. Et põhimõtteliselt sellega nüüd kaugemale ei saa,  kui korraks juhi kõrvale istuda. Ja ongi nii. Mina mõtlesin, et kui ma võtan hommikul paki kaasa,  tahan turule sõita, võtan selle paki, annan teile ta siia turule. No nii naljakas asi tegelikult ei ole, et siin ongi kahe  otsaga asi, et kas siis vanapaber on kallis  või on ta odav, et tegelikult vanapaber maksab nagu vähe,  aga olulisem on ikkagi see tahe ja see tunne,  et vaat, et ma ei loopinud neid lihtsalt prügikasti,  tõin siia. No mis siis, et ei saa, aga Mati kõrval istuda  ka tore. No me proovime selle ära, nii et kui ma tahaks praegu saada  Tallinnasse Pärnust tagasi, siis mul peaks lähema tonn No tonn, no ütleme, et niisugune väga mustvalge arvutuste,  et tonn vana paberit, siis saab kaks tundi sõita terve  bussitäie rahvaga. Nii. Minut jah. Öelge, kas teil nii viletsat klienti varem  ka on olnud kui mina? Ega see ei ole viletsuse näitaja. Kliente on igasuguseid ja iga kogus oma paberit on midagi  ära tehtud juba. Mõte on ikkagi panna inimesed mõtlema selle üle,  et ei ole vaja seda vanapaberit loopida oma olmeprügi hulka. Naabritega tuleks näiteks kokku leppida ja panna üks punt  vanapaberit kokku ja teha kasvõi kellelegi teisele kingi. Vaba hariduskeskuse üleskutsest on võtnud tuld näiteks  nii mõnedki koolid ja lasteaiad. Pärnu-Jaagupi gümnaasiumi 11. klassi eestvedamisel said aga  selle kooli õpilased hakkama tõeliselt suure teoga. Koolis nagu oli tegelikult kaks päeva mõeldud,  aga toodi veel ka hiljem sellepärast et meile veetud seda  kohe ära. Siis oli aega ka hiljem juurde tuua järjest,  seal toodi palju raamatuid, näiteks Marta viis endale koju  päris palju raamatuid, see on ka taaskasutuses  ja ajalehti, reklaame, kõike, papi aste. Absoluutselt kõik oli seal. No raamatukogud olid väga õnnelikud, et nad oma vanadest ajalehtedest,  mida inimesed enam ei taha, et said nendest lahti  ja mõned vanemad raamatud, noh, nõukogudeteosed niisugused  Lenini-aegsed nendest siis inimesed ja väga-väga hea meelega loobusid. Kaaslase pööning oli hästi palju, et sealt sai terve  bussitäis ära toodud. Ega keerulist ei olnudki tegelikult midagi,  nõudis lihtsalt natukene rohkem pingutust,  hommikul pidi varem siia tulema. Mäletan, et ma tulin isegi juba seitsmest vahepeal kooli  paberi virnatoid ukse taga neid sisse vedama,  kirja panema, kui suur see kogus oli, see oli terve,  alumine klassiruum maast laeni täis ja pluss veel kõrvalised panipaigad,  kus tüdrukud käisid ka vaheajal pakkimas neid,  et kõik paber koos püsiks. Pärast uskumatut vanapaberikampaaniat loobusid Pärnu-Jaagupi  õpilased aga oma kilomeetritest ja kinkisid need Pärnu toimetulekukoolile. Meil on klassis üks tüdruk, kelle vend käib seal koolis. Ja ausalt öeldes oli see minu idee, et sellele koolile kinkida. Seal peaksid olema autistid ning nagu nõrgema vaimse puudega  inimesed lapsed. Nad helistasid meile ette, et vot, et on käimas selline aktsioon,  et vanapaberi korjamine heategevuslikul eesmärgil  ja nii oligi, ainult telefonikõne sealt siia meile. Kas te kujutasite ette, et seda vana paberit  nii palju on teie heaks korjatud? Ei, ei, absoluutselt ei kujutan ette. Ei, kujutan ette ka seda, et keegi üldse meie heaks niisama  võiks nagu midagi toimetada või teha, et ilma,  et me oleks iseendast teavitanud või, või käinud  siis abi nagu ka palumas. Et ei, palju neid kilomeetreid selle vanapaberi eest. Nüüd teie jaoks tuli 420 kilomeetrit. Meil on üks soov ja unistus viia meie puuetega lastele läbi  suvelaager ja tahaksime seda teha. Me püüame teid hirmutada toidu ja soolaga,  nimelt on tavalistest toiduainetest liiga palju soola  ja ühe päeva normi, te sööte endale ootamatult sisse näiteks  ainult hommikul hommikusöögi käigus, ilma et seda üldse  tähele paneksite. No eelmisel aastal tervise arengu instituut hakkas juba  inimesi kampaaniat hirmutama, et sööge vähem soola,  on sellel ka mingit mõju, on, te olete te kuidagi näinud,  et soola on hakatud vähem sööma? Tere, tegelikult me ei taha inimesi hirmutada,  kindlasti mitte. Et toitumine ja toit ei ole see, millega tahetakse inimesi hirmutada,  et me tahame neid õpetada, et kuidas oma tervise eest  paremini seista. Aga muutusi, mis me võib-olla inimeste käitumises  nii väga ei olegi vaadanud, aga pigem see paistab välja  tootjate käitumises, kes on hakanud rohkem tähelepanu  pöörama toode ja püüavad vaikselt vähendada seal soolasisaldus. No näiteks siinsamas teelusikatäies, mis mul siin käes on,  siin on täpselt viis grammi siis soola ja see on selline,  mitte selline normaalne kogus, mida päevas süüa,  vaid selline absoluutne maksimum naisterahvas naise jaoks,  et rohkem üks naine ei tohiks süüa, mees võib  siis maksimaalselt kuus grammi soola päeva süüa,  nüüd üks gramm rohkem, niiet sellest enam ei tohiks  siis päevas süüa, aga me vaatame siis neid kohti,  kus tegelikult sool on palju sees, mida te tegelikult ise ei aima. Te olete teinud valiku nendest toiduainetest,  mis on erilised, sellised soolalõksud ja  mida inimesed võib-olla ei tea ja ei oska aimata,  et neid hoiatada. Me alustame siis kartulikrõpsudest, siin on,  siin on 80 grammine pakk ja 1,6 grammi soola. Jah, et ma arvan, et kartulikrõpsud on küll selline asi,  mida enamik inimesi teab, et nad ilmselgelt sisaldavad palju soola,  aga valitud sai üsna väike pakk, sest et ma sain aru,  Teil ei ole kedagi, kes selle tahaks pärast ära süüa. Tavaliselt kui inimesed ostavad või eriti just teismelise ed,  pigem nad ostavad võib-olla sellise 150 grammilise  või ka 300 grammise paki ja söövad selle ära. Et sellisest kaheksakümnesest saab siis 1,6 grammi. Ja kui aastaga vaadata, et näiteks 100 grammi kartulikrõpse  iga päev süüa, siis on see siis umbes kilogrammine,  pakk soola. Ja noh, päevane norm on siis umbes viis grammi,  siis näiteks te sööte sellesama rosolli ära,  seda rosollet on siin 250 grammi, see ei ole sugugi mitte  selline suur ports, on selline selline keskmine ports  siis te saate juba üle poole sellisest päeva normist kätte  ja tõenäoliselt te ju päeva jooksul sööte veel. Jah, et see rosolja on just valitud sellepärast,  et ta nii-öelda esindab siin valmis toitu,  et inimesed päris tihti ju, kas siis lõunasöögi ostavad  endale kuskilt poest kaasa ja haaravad siis tõepoolest kas kartulisalati,  rosolje või midagi teist ja rosolje on seetõttu eriti soolane,  et tal on juba komponendid seal soolaheeringas soolakurk sees,  mis annavad soola ja lisaks siis on teda veel  ka maitsestatud. Tegelikult võib selle maksimumi sellest samast kogusest  saada isegi kuni 10 grammi. Jah, et kui nüüd uskuda seda tootja andmeid,  mis seal peal olid, siis seal oli kirjutatud,  et soolasisaldus on üks kuni neli protsenti  ehk siis, kui ma ei tea, kas see tuleb lahti. Kõik kuidagi lahti saanud ja nii et seal on  siis nüüd 10 grammi, on siis. Õpetus aga nii-öelda tema koostise andmete järgi Võib selles samas koguses olla isegi 10 grammi soola. Jah, ja 10 grammi on nüüd siis tõepoolest enam-vähem umbes  keskmiselt selline, mis Eesti inimene tarbib päevas,  et kui soovitus on see viis-kuus, siis me pigem tarbime seal  võib-olla 10 või 12. Täpselt poole rohkem, et sellise koguse Eesti inimene iga  päev sööb, siis soola sisse. Et noh, see sõltub inimesest kindlasti. Nii me jätkame siis veel nii üllatuslikult selline tundub  selline tavaline lihtne keedusink, kus võiks ju soola mitte  eriti palju olla 150 grammi, seda on, see ei ole  ka siin ülemäära suur suur kogus ja selgub,  et siin on nii palju soola, kus sool siis siin niimoodi peitub? Eks ta on sinna tootmise käigus sisse pandud  ja eks nende toodetega on ka selline asi,  et kui me räägime leivast, singist, vorstist,  juustust ja nii edasi, et see tehnoloogia ei võimalda  muidugi ka lõpmatuseni soolasisaldust vähendada,  et lihtsalt need tooted ei kannaks kas seda nime  või ei püsiks koos. Et seetõttu mingil määral soola seal kindlasti peab olema,  aga ka sinkide poolest on võimalik kindlasti valida selliseid,  kus on soola vähem sees. Ja täpselt sama palju soola sisaldab siis üks selline  puljongikuubiku juba toidule lisada ja näiteks ühe koguse  teha endale tassiteist puljongit siis põhimõtteliselt. Ja see ei ole nagu tassitäis ja see on selline 500 milliliitrit. Et siis põhimõtteliselt päevanorm on juba korra jah? Jah, et siis me vaatasime, et üks, kaks,  kaks viilu sinki on enam-vähem üks gramm soola. Samas suur üllatus on see, et leib sisaldab  ka palju soola. Ja et see siin on, ütleme, pakendi järgi üsna soolane leib. Et on, poodides, võib olla seal kuskil 0,7 kuni 1,6 grammi,  siis soola 100 grammi kohta ja see on siin üks koma kolmene. Samas, me ei saa öelda, et ärge leiba sööge,  et kindlasti peab sööma inimene siis rukkileiba,  kes ei ole mingil määral või ühesõnaga, kes ei talu näiteks leiba,  see tõepoolest ei tohi seda süüa, aga teised inimesed  peaksid siis rukkileiba sööma. Kolm-neli viilu kindlasti, meesterahvad võib-olla isegi  pisut enam. Ja siin on siis alternatiiviks lihtsalt see,  et käite poes, vaatate pakendit ja valida  selle väiksema soolasisaldusega leiva. No ja meie edetabeli tipus on siis või sellised õllevorstikesed,  et põhimõtteliselt on neid vorsti siin ainult 120 grammi. No kui keegi ma ei tea, õlle kõrvale või niisama toiduks ära,  sööb see, see on päris pisike kogus, et see ei ole ju nagu  ülemäära see hobusekogus ja siit saab tegelikult sellise agu  meeste maksimumi, aga üks naine need ära sööb,  siis seda on juba liiga palju. Jah, et, et sellistest grilltoodetest vorstitoodetest,  et seal on päris palju soola, jah. No kuidas nüüd inimene üldse saab seda soolakogust vähendada,  sest see on tõesti väga raske raske ettevõtmine,  rasvast vähem süüa või puuvilju rohkem süüa,  seda on lihtsam korraldada. Kuidas inimene saab niimoodi käituda, et ta lihtsalt soola  vähem sööks? Kui vaadata, kust siis soola või noh, ütleme nii-öelda naatriumi,  mis see halvem osa seal on, saab siis on kolm allikat,  üks on ta naturaalselt toidus, et seda me ei saagi vähendada,  et natuke teda leidub ikka köögiviljas, lihas  ja nii edasi. Teine koht on kõikvõimalikud need valmistooted,  leibsink, juust, valmistoidud, poolfabrikaadid poes. Seal on siis tootja poolset panust vaja ja inimene ise peab  siis pakendit lugema. Ja kolmas on see, kui ta siis toitu kas kodus valmistab  või kui ta läheb kuskile sööklasse sööma. Et iseendal kodus on lihtne vähendada siis soola,  kas siis maitsestada teistmoodi? Sööklaga on pisut keerulisem, et neid tuleb  siis lihtsalt ka harida. Ja pakendite vaatamise koha pealt võib-olla veel väikene  õpetus siinkohal, et ärge vaadake ainult hinda lugege  selle toote koostist ka. Kui on olemas selline soolatud kanafilee ja,  ja mittesoolatud kana filee, siis hinnavahe oli kilogrammi  pealt 0,25 eurot ja samas selle soola sisaldus oli  siis kaks protsenti ja filee enda sisaldus oli 80 protsenti  ehk kui liha peale siis uuesti ümberarvutuste. Ha. Selgus, et see puhas vili oli hoopis üks euro odavam,  kui siis see soolatud. Nii et soolaga kanafileed ärge mingil juhul ostes on  ebatervislik ja kallim ka veel lisaks kõigele. Kindlasti ei saa öelda, et ärge ostke, vaid,  kui te eelistage. Ärge jah, ma võtan sõnad tagasi, ostke, aga võimalusel  eelistan muud, et on odavam ja soolavabam ka. Miks see sool siis nii kahjulik on, meil on aega  selle vastuseks umbes 20 sekundit. Et sellel on siis mitu-mitu nii-öelda aspekti,  aga ennekõike siis seostatakse ikkagi teda vererõhu  tõusmisega ja seda küll mitte kõikidel inimestel,  et see on selline eelsoodumus selleks enne seda me kahjuks  ei saa teada, kui meil vererõhk on juba kõrge,  et parem karta kui kahetseda. Meie aga vahetame nüüd teemat ja lähme oma jutujärjega  hoopis jahitrofeede näitusele. Nimelt metsast toodud jahisaak ei maandu mitte ainult  vorstiletil või kasukapannil kasukapoes väärtuslikumad elu  elukad pannakse siis näitusele üles ja meie reporter Mika  tutvus Eesti küttide paremate paladega. Palju ei puudu, et ma hakkaks kohe rõõmust ruigama. Ma olen sattunud näitusele, kus Eesti jahimehed on pannud  välja üle 500 auhinnatud jahitrofee. Tänavu laotati trofeeekspertide ette näituse kandidaadiks  ligi 1200 jahitrofeed, üks ilusam kui teine. Nõnda subjektiivses küsimuses nagu ilu on abiks hulk  objektiivseid mõõtühikuid. Erinevatel trofeedel on erinevad mõõtmistingimused. Koljud ehk on kõige lihtsamad koljudega saab sedasi,  et on pikkus, laius, selle pealt arvutatakse punktid välja,  asi on hästi lihtne. Nahkadega on juba keerulisem pikkus, laius,  aga nahk annab ja venima. Et seal natukene tuleb sellega arvestada,  et mõni kütt on tahtnud natukene uhkem välja paista,  kui ta tegelikult on, siis selle jaoks lähevad seal  siis mängu juba kõik sellised visuaalsed punktid,  nahatihedus, karva pikkus, karva ühtlus,  Ilvese juures kui täpiline, kui uhked täpid tal peal on. Aga kui nüüd, kui nüüd sarvede poole minna,  siis tegelikult püütakse võrrelda sarve võimsust  ja hästi lihtne näiteks sokusarvede juures on see ära  hinnata mahu järgi. Aga see tähendab seal kaalumise juures see kuivalt kaalumist  ja vees kaalumist ja see läheb selliseks tehniliselt väga keeruliseks,  aga aga näiteks põdrasarve juures võetakse ühelt  sarvepaarilt võetakse 31 erinevat mõõtu. Et selleks, et lõpuks siis teada saada. Küllap kõigil siinsetel trofeedel on ka oma legendid,  millise võitluse ja kavalusega üks või teine hiiglaslik  elukas kütile kätte jäi, selle emotsionaalse nüansi üle  Cofeeeksperdid paraku eraldi punkti arvestust ei pea,  sest mine sa neid jahimehe jutte tea. Muide Peeter avastas oma mitmekümnele jahiaastale tagasi vaadates,  et kõige legendaarsem on temale olnud hoopis tillukese kopra küttimine. Kell on üks, üks värske kogemus on küll sellest sügisest. Kobras. Kelle kolju ei andnud küll medalit välja,  ei olnud põhjust siia praegu edasi tuua oma kodus ikkagi noh,  alati ikkagi vaatad üle ja, ja, ja teed selle valmistada  selle trofee ette. Aga selle kopra kättesaamiseks läks poolteist aastat  ja julgelt väidan, et see ei olnud kütisaamatus,  vaid see oli Kogu selle jahi arengu seal metsas selle ikkagi selline väljakutse,  et ei olnud kerge kätte saada ja kui ma seal looma lõpuks  kätte sain, talumees oli hädas, tema mets oli üle ujutatud ja,  ja poolteist aastat ja aga seal sai kõik ära kasutatud kõik kogemused,  kõik oskused ja vot see on tõsine trofee. Milline siinsest näitusest kõige suurem legend on üks on küll,  siin legendi juurde läheks, see on siis meie näituse kolmas hundinahk. See hunt on käinud kalapüüdmas. Saba on niisugune pisike jupats, järg kala. Kuidas, kus tal see saba jäi? Jääauku pidi? Näitusest, keda kõige rohkem püssi ette on jäänud? Tänavusel näit hindamisel on ikkagi kõige rohkem olnud mets  ja metssigu, mets ja kihvu. Et seal oli üle 200 mõni ei, mis sealt veel võiks selliseks  võrdluseks olla. Metskitsesarvi oli 178, kaks aastat tagasi oli hindamisele  toodud 520, et siin on väga-väga tõsine tagasiminek,  on huvitav, mis seda noh, eks neid põhjuseid on mitmeid,  aga mitte midagi teha ei ole eelmine väga raske talv. See pidi mingisuguse jälje jätma. Tänavune talv ka just kerge, tänavune talv ei ole sugugi kergem,  aga noh, jälle, mis on omavahel arutatud siin jahimeeste  keskel tõenäoliselt sellel aastal nii palju ei huku kui  eelmine aasta sellepärast et varasemad talve olid seal palju,  palju kergemat ja kõik, kes need talved olid üle elanud  ja eelmine talv oli liiga ränk, need hukkusid,  aga selleks talveks, nüüd on probleem ainult nende noorte loomadega,  et need täiskasvanud, kes eelmise talve üle elasid,  elavad ka selle talve üle. Mis on see põhjus, miks minnakse metsa looma laskma,  kõik meie jahimehed, oleme omavahel seda arutanud  ja tõenäoliselt see, milleks minnakse, on see läbi geenimälu säilinud,  ürgne teadmine, et jah, ta on elu üks osa sealt edasi,  kõik need tänapäevased õigustused ja põhjendused,  need tulevad sinna väga loomulikult ja loogiliselt juurde. Aga et on inimesi, kellel on säilinud see,  see läbi aegade kestnud selline inimloomule kuidagi ikkagi  iseloomulik kütiinstinkt. Mõtle nüüd oma jahipiirkondade peale, milline loom seal on,  selline, kelle peale sa kõige sagemini oled mõelnud,  et võiks äkki kätte saada traditsiooniliselt Eesti jahimehel  on ikkagi Põder, on see, see ikkagi üks üks selline mõõt,  et et põder on noh, nende nii-öelda siis seal. Kuningate klassis seal trofeed arvestuses noh samamoodi nagu  karu või hunt või ilves. Ilvese Ilves on mul kätte saadud, hunt on kätte saadud,  aga korraliku sarvega põtra ei ole. Ega ma ei pinguta ka selle nimel, kui mets on ette näinud,  et see loom on mulle mõeldud, küll ta siis ühel päeval ette  tuleb ja kui ei tule, olen ma neid suuri pulle metsas näinud,  laskmata jätnud just selle teadmisega, et teinekord on,  kas ei ole see hetk olnud laskmise jaoks kõige sobivam  või on see loom olnud lihtsalt jah, selline,  et natu natukene noorekene alla viie aasta,  et selgelt näha, et ta võiks veel seal metsas olla kolm-neli  aastat kauem las elab, kui on antud, küll me kokku saame. Kui nüüd mõni metsloom siia trofee näitusele satub,  siis mis näo ta teeb? Tühja ta siin mingit nägu teeb, ega tema jaoks see,  see. Tema jaoks päikese, kes välja pleekinud kolju ei oma  mingisugust märki enam ja parkimislahusest läbi käinud nahk,  ma usun ka, et ei, ei mõjutaks teda mitte kõige vähematki. Et võib-olla seal topiste juures ta kuskil natukene hetkeks jääks,  jääks nagu paigale. Et see oleks siis selge tunnustus, topisetegija,  kui hästi ta töö on. Kui viimastel päevadel ja nädalatel on väga palju juttu  olnud prints Williamist, kes siis Suurbritannia  troonipärijana aprilli lõpus abiellub Kat Midletoniga  siis teada on see, et brittidel on näiteks just nimelt  aprilli lõpus tänu kuninglikele pulmadega pulmadele,  mida siis muidugi televisioonis üle kantakse  ja loodetavasti jõuab see telepilt ka Eestisse  ja lisaks lihavõtetele, mis on siis samal ajal suisa 11  päevane puhkus, siis palju vähem on räägitud tema teisest  vennast Harrist ja meil ongi hea meel selle uudisega oma  välisuudiste blokki alustada. Meie välisuudiste tihedamad vaatajad on kindlasti korduvalt mõelnud,  kuidas pääseda mängima imearmsate pandakutsikatega. Selgub, et pole midagi lihtsamat, vähemalt siis,  kui sa oled Hispaania kuninganna. Sofia. Ja sinu pealinna loomaaed on parasjagu saanud Hiinast  kaks pandakutsikat. Tuleb välja, et kui neid pandasid pood ja teedel nüüd  esimest korda inimestele esitletakse, on just kuninganna  kohustus nendega pooltunnikest mängida. Kuigi prantsuse keiser Poole on oma elus, kunagi Kuubal ei käinud,  avati just seal üks maailma, täpsemini suurmehe elu kajastav muuseum,  kus muuhulgas on välja pandud tema surimask. Suri mask on pärit Sant-Helena saarelt, kus Napole on 1821.  aastal eksiili saadetuna suri. Selle tegi tema viimane arst, kes võttis  selle Kuubale kaasa ning kui ta seal hiljem suri,  jäigi mask Havannasse. Kokku on muuseumis üle 8000 eseme, millest enamiku on  oksjonitelt koku ostnud. Suhkruparun Hulio loova. Ameerika kunstnik Daniel Eduards on juba jõudnud valmis  meisterdada saviskulptuuri äsja Berliini loomaaias surnud  jääkaruk nutis. Skulptuuri nimi on Gnutt, valvab Saksamaa üle. Kunstnik sai inspiratsiooni sellest, kui Saksamaa keeldus  osalemast Liibüa diktaator Muammar Gaddafi vastastes õhulöökides. Edvars nimelt usub, et selle otsuse taga on armastus knuti  vastu ning kuigi karu on lahkunud, valvab tema vaim endiselt  Saksamaa üle. Kui kuju valmis saab, läheb see New Yorki mõnesse galeriisse näitusele. Hispaanias Kataloonias. Mis valmistatakse lisaks pimedatele ette juhtkoeri  ka kurtidele. Koeri treenitakse ära tundma erinevaid hääli,  mis tavapärasest teistsugused ning neist omanikele märku  andma näiteks nagu tuletõrje või autoalarmid. Lisaks peavad koerad õppima ka oma kurtide omanikega suhtlema. Treeningutel kasutatakse muide loomade varjupaigast pärit koeri,  kes pärast harjutamist endale uued omanikud saavad. Samal ajal, kui ta vend William valmistub Londonis pulmadeks,  käis inglise prints Harry koos haavata saanud sõjameestega  kaasa viis esimest päeva nende teekonnal põhjapoolsele. Üritus toimub vigastatud sõdurite heategevus organisatsiooni  ees eestvedamisel, mille patroon ka ise Afganistanis  teeninud Harry on. Norrast alguse saanud retke. Korraldajad on juba öelnud, et prints peab olema valmis  miinus 40 kraadises temperatuuris 100 kilost kelku vedama. Harry peab pärast viit esimest päeva tagasi tulema,  aga sõdurid jätkavad teekonda 321 kilomeetri kaugusel asuva põhjapoolsel. Me ajasime siin pandad ja Harry küll pisut segamini,  aga püüame homme siis jälle paremini. Pealtnägija on pärast seda, kui te olete ära vaadanud. Loto kolmapäeva homme kell 19 on ringvaate aeg jälle kõike head.
