On kalendrisügise viies päev ja suvi sedapuhku tõesti läbi. Lootkem aga, et meissa ladestus suve jooksul just  nii palju soojust ja valgust, merd ja metsa,  murakaid ja maasikaid. Et meid ei murra maha ka kool ja kuu ega marukuu,  nagu oktoobri ja novembri muiste on nimetatud. Kaosoon käitus suvel usinakorilasena ja pani tallele mõndagi,  mida nüüd näidata. Täna jätkamegi oma suvist saarteretke. Teejuhiks Tiit Leito. Salinõmme sadamast merele minnes oleme jõudnud tiitleid ta  päris koju töötanud aastakümneid Hiiumaa Laidude  maastikukaitseala juhatajana tunneb ta siinset piirkonda  nagu oma viit sõrme. Päris maja vaevalt kadakapuust keegi eitab. Ise te tulite, nägite, millise kadakad välja näevad tal puu  nimi nagu veidi isegi sümboolne tegelikult on nagu rohkem  põõsas siiski. Kuidas need Hiiumaa kaguosa laiud nüüd erinevad võrreldes  teistega nad erinevad selle poolest, et oma suuruse. Eripära poolest ja, ja arvu poolest siit Tallinna sadamast,  kui nüüd täpselt kagus, see ahelik kulgeb siit esimesest  viimasel 15 kilomeetrit ja siia vahepeal jääb kuskil no kui  väiksemat ka lugeda, siis 15 saart ja suured suurim suht  palju ja ühe rivis noh, taolist taolist pilti  või saarte asetus mujal Eestis ka ei ole. Kõiki karesid, rahusid laide ja väikesaari kokku lugedes on  Hiiumaa kaguosas koguni üle 40 maakillu kuid nende  kogupindala on vaid 6,6 ruutkilomeetrit. Suurematel laidudel, nagu Hanikatsi, Saarnaki  ja kaevatsi on inimene aastasadu elanud. 73. aasta novembris see peremees jäi merele siin  ja siis Pärast seda nad kolisid siit ära, siin oli tegelikult kaks peret,  ma nägin, kui õnnetus seisus kogu see asi oli. Ja siis ma seisin väga raske valiku ees,  et kas minna siis seda looduse uurimise teed  või võtta oma vastutusele ja oma kanda kogu see hoonete ja,  ja see mälestus nagu selle kandmine ja, ja  selle tallel hoidmine. Tegelikult nad on kõik nagu. Olnud poollooduslikud kooslused ja inimene siin majandanud ja,  ja, ja, ja niitnud ja, ja raiunud ja, ja vilja külvanud  ja loomi karjatanud, et tegelikult suuremad saared on ikka,  et inimmõju on siin väga suur olnud. Ja meri on siin ka ju hoopis teistsugune kui mujal,  kus me käinud oleme. Et siin on täiesti rohi on paista ja see on ikka ikka väga madal. Siin on väga madal ja siin terve see laht siin selja taha on  ainult meeter poolteist sügav ja see rohi,  mis siit paistab, tal on nimi ka see merisärjesilm. Tänase retke eesmärk on külastada teisel pool Hiiumaad  asuvat Väinamere põhjaosa. Siin on mitmeid kiviseid ja madalaid saarekesi,  mis kõrgvee ajal jäävad suures osas vee alla. Kakra laidu ja selle pika veealuse osa tekkimist on aga  otseselt mõjutanud kosmosejõud. Tegelikult me oleme siis jah, Kärdla meteoriidi teoriidi kraatri. Murranguvallil, ühesõnaga tegelikult see kraater ise on  ainult see kuskil kolm-neli kilomeetrit läbimõõt,  aga see murranguvall see teine kõrgendik on,  siis, on ühesõnaga, paikneb siin ja selle pikkus sealt sääre  otsast on siia kuskil viis kilomeetrit ja selgrahule,  kus me tulime, on 13. Nii et kogu selle valli pikkus on siin 13 kilomeetrit  ja näiteks siitsamast kakralaiult sinna sääre otsa minna  tuleb ainult ühes kohas ujuda umbes 30 meetrit,  nii et saab siit praegu jala täitsa sinna. Väinamere põhjaosa kaugem punkt selgrahu paistab meile silma  heleda tulukesena, mis tähendab, et saareelanikud on kodus. Nüüd oleme siis selgrahu juures kus on üks Eesti suurimaid  külgelesilaid ja siin on sadu sadu külge. See koht on umbselt täis. Oh kust tulevad kõik näha. On. Kõik tulid meid vaatama ja tuleb tasake minna,  siis nad tulevad vaatama. Ikka uudishimulikud ja inimeste vastu ka. Siin vist väga palju inimesi ei käigi tegelikult ainult  ületurismi teevad. Näed? Kõik pead nupud püsti. See põhimass on kõik. Saare see on uskumatu vaatepilt. Kas siis on nii, et. Et viiger on kassinäoga ja see on hobuse näoga Nii nad ütlevad, nii on kõige parem. Me veel ütlesime ka, et ta nagu kirsa moodi vaata kui kirsa  vahel niimoodi teistpidi keerata, seda kirsa näol. Aga aga muidu öeldakse jah, need kassi hobuse näol. See on ilus ümmargune nägu, viigril, aga viigrit siinkandis  üldse ei ole. Kui mõni uudishimulikum hülgepoeg välja arvata,  siis väga lähedale karvakalad meid ei lase. Võtame suuna tänase ööbimispaiga harilaiu poole,  mis oli kunagi Hiiumaa ja Vormsi vahelise talitee oluline  peatuspunkt koos korraliku kõrtsiga. Nõukogude aja algul sunniti saareelanikud lahkuma  ning viiekümnendatel ehitati siia mere piirivalve  raadiolokatsioonijaam mille jäänused on harilaiul siin. Siiani säilinud. Päris külm? Sellisel moel tuleb siis minna täna laiule. Telk ja magamisasjad, need söögid on kaasas. Kuiva jalaga maale ei saanud, aga. Ega ei tea, mis meil. Ma pole kunagi laiu lööbinud. Ei tea, mis meid ees ootab, siin. Kui telk on kadakate vahele püsti seatud  ja keha kinnitatud, saab saarel ringi vaadata. Siin siis oleme praegu Harilaiu garnisoni uhkete väravate  ees või mis sellest järgi jäänud, on, aga 24 aastat tagasi  sellist kadastikku, mis siin praegu ümber valitseb. Siis ei olnud. No arvata on, et ei olnud seepärast, et siin oli kuskil ühe  roodu jagu inimesi, see on kuskil kaks-kolmkümmend inimest  ja ja nad siin elasid aasta ringi oli siin ilmselt peal ja,  ja nad tegutsesid ja täitsid oma toimingud  selle Nõukogude Liidu hüvanguks, nii et selles mõttes on see muidugi,  see pilt on kohutavalt muutunud kogu elu-olu,  siis oli elu-olu ja neile toodi toit ja asi ja,  ja neil oli siin oma oma sigala ja, ja oma kasvuhoone oli  ja oma generaator, mis elektrit tootis ja,  ja ühesõnaga, kütus toodi siia. Ühesõnaga, see oli niisugune väikene, kohe väike linnak. Kõrged raadiolokatsiooni tornid on need kõige tähtsamad  asjad siin inimesed ja sellepärast see siia niisugune  elamine püsielamine tehti, see oli radio lokatsioonipunktiks  ja ilmselt nad siis seda infot püüdsid ja vahetasid. Paarikümnele mehele ehitatud kasarmus oli kõik aastaringseks  iseseisvaks eluks vajalik olemas. Majas on leivaahi, kinoruum, väljakäik ja tuba,  riiete kuivatamiseks. See eraldi sissekäiguga korter on ilmselt  selle karnisani ülema, mõne ohvitseri korter. Nagu näha, on siin olemas kamin, seda mitte kuskil mujal ei ole. Ja kujutage nüüd ette, kui ta siin istub kamina ees  ja vaatab aknast laiu peale ja merele milline vaade. Siin on mingi ülemuse WC ja siin on selle jäänused vähemalt näha,  aga nüüdseks on selle hõivanud ilmselt pääsukesed. Siin on näha üks, kaks, kolm, neli ja viiepesa jäänused,  nii et loodus on selle hoone ja selle karmisoni tagasi võtnud. Sellist puud Eestis looduslikult ei kasva  ja ei ole see ka laidudele iseloomulik, et miks see siin on. Mis see on? Enne vaatasime, et, et millised puud ja põõsad võimust võtavad,  aga siin on üks selline, et mida ei ole Eestis ühesõnaga  sisse toodud liik ja ja see on pappel üks papliliiki. Võib, pakub mingi loorberi loorberipappel,  aga kindel ei ole. Ühesõnaga nad tõid siia, istutasid et siis on nagu kodusem,  tunne, nagu Ukrainas ja sealkandis on pappel on neil peaaegu  nagu rahvuspuu ja ja siis on nad siia midagi meile toonud  ja ise nad läksid küll ära, aga paplid on jäänud. Kadakate varjus asub Saare sigade ehk sini kust tuli  lihasõdurite toidulaua. Kes neid sigu siis pidas, sõdurid ise sõdurid ise pidasid  ja tavaliselt oli siis seal loodus oli mingisugune kaks-kolm meest,  kes saadeti kasse tööle. Tavaliselt noh, niisugused, kes ei olnud eriti kõrge õppimisvõimega. Nüüd, kus Nõukogude sõjavägi on ammu lahkunud,  on harilaid praktiliselt puutumatus olekus kuid kihavat  linnuelu ei paista kuskilt silma. Põhjuseks on ilmselt saarel elutsev rebane,  kes on linnupeletajaks ja hävitajaks kõikidel väikesaartel,  kus ta kanda kinnitab. Tiit on saartel käies sageli rebaseid kohanud. Üks niisugune noh, võib-olla väga huvitav  ja drastiline lugu rebases, mida ma olen ikka tahtnud rääkida,  et see on, kui me sõitsime siit mööda langekarest ja,  ja läksime peale, rebane oli peal, aga me olime pildi mehed  ja tahtsime pildistada ja hakkasime teda  ka ajama. Et ta ka algul jooksis eest ära  ja siis läks põõsastesse peitu ja ja teeme teise ringi ja,  ja, ja, ja otsime läbi rebas mitte kuskil ei ole kõik põõsad,  otsime läbi ja hakkame juba sõupaadiga niimoodi ära minema. Ja vaatan, üks kivi on kuidagi ühel kivil on kõrvad peas  ja nii et ta oli, ta oli läinud sinna külma nelja-viie  kraadise vette ja sinna kivi kõrvale kükitanud  ja ühesõnaga ta nägi selles ainukest lootust,  nii et pääsemiseks nii suur hirm oli, nii suur hirm oli jah,  muidu ta vette, et ühesõnaga rebane. Veesõber ei ole ja ühe laiu pealt teise peale ikka ei uju. Aga, aga ta nägi, et tal muud pääsemist ei ole  ja siis läks vette ja hakkas kiviks nagu. Üksikule saarele minnes on oluline toit varuga kaasa võtta,  sest kunagi ei tea, millal meri muutub ning äraminek viibib. Tiidu harilaiu eriroog on tatrapuder sealihaga,  mida ta siin kord aastas käies alati valmistab. Ja selle tatrapudru tegemise juures, tema eripära on selles,  et siia ei panda soola, vaid ta tehakse mereveega  ja see merevesi on meil täpselt nii parasjagu soolane,  et ta, et, et saab kasutada teda toidu keetmiseks  ja näiteks kalasupp, see õige kalasupu tehakse ikka mereveega. Et see annab sealt, seal on veel teised. Ained sees, mis annavad mingi sellise erilise maitse ja,  ja pole vaja soola kasutada, nii et see käib,  ühesõnaga mereveega tegemine käib selle selle juurde votmisteadmine,  mereveega tehtud tatrapuder ja selles mõttes sellist. Ma ei tea, kas ühegi restoranis pakutakse. Nii et see on harilaiu eriline, ütleme. Mereveega keedetud tatrapuder midagi üsna eripärast tänavuse  merekultuuri aasta kontekstis. Aga miks ka mitte eriti kui pudru sisse panna mõned pirakad,  angerjatükid. Paraku angerjas meie pottides enam eriti podise,  kuna olete st võtta. Omal ajal keedeti angerjatest seepi või kasutati  angerjarasva saapa määrdeks, samuti angerjaid soolati. Et saaks talvel midagi toekamat supi sisse sokuta. Angerjaid püüti põhiliselt merest ja eelmise sajandi  esimesel poolel kasutati selleks suuri mõrdasid  mida nimetati Botengarideks. Praegu püütakse angerjaid peamiselt Võrtsjärve  ja täna me näeme, kuidas teadlased püüavad sealt neid  libedikke uuringute eesmärgil. Niisuguse asjandusega, mille nimeks on ruutmõrrasüsteem. Siuke elukas, kas te olete sellist ahvenat kunagi varem näinud? Vaadake, ma panen oma käe siia kõrvale ja see ahven on  reaalselt suurem minu käelabast umbes kaks minu käelaba. Selliseid ahvenaid vist ei juhtu iga päev ei tõesti  Võrtsjärve puhul tõesti mitte. Kui juba mõras tundus suur, siis näete, tegelikult on  ka endiselt suur. Ei ole, digitaalselt muudetud ei ole, pettus,  on päriselt suur, ahven. Keda see püügivahendite süsteem võimaldab? No tegelikult võimaldab ta püüda kõiki neid kalu,  mis siin veesambas on, aga probleem on siiamaani tundub,  et suurte kaladega, et suure kala jaoks on see silm ikkagi  liiga väike ta kujutab seda endale ette kui seina  ja ta lihtsalt ei lähe vee alt, vaatab, et mingisugune sein  on ees siia püügivahejah ja kuna me ei saa täpselt ära  ka tervet sammast iseenesest, et paraku on nagu erinevad  sügavused on ju siis ta ka ujub siit üle,  ilmselt. Saame väga palju kala näha ja eriti ohtralt angerjat. Kalapüügisüsteem, mida Eesti maaülikooli kalauurijatega  kontrollima on põhimõtteliselt ühe hektari suurune ruut,  mille igas nurgas on mõrrapära ja ruudu sees 24 angerja rüsa. Püügivahend on ehitatud spetsiaalselt angerja püügiks  ning peaks 48 tunni jooksul ühe hektari angerjast tühjaks püüdma. See tööpõhimõte on tegelikult sakslaste poolt välja töötatud. Et nemad kasutasid sedasama süsteemi siis enda rannikumere piirkondades. Angerja püügil. Ruutmõrrasüsteemi kasutavad angerjate uurimisel lisaks  sakslastele ja eestlastele ka iirlased ja taanlased. Tulevikus on plaanis sama metoodika rakendada kõigis  Läänemere riikides. Kuna Võrtsjärv on angerjamajanduslikult tähtis järv,  siis katsetatakse püügivahendit meil järve tingimustes. Mis eelise tegelikult see ruutmõrrasüsteemiga angerjate  püüdmine annab teile? Me saame teada, palju siin järves kala on,  esiteks teiseks me saame püüda niisuguseid kalu,  mida võibolla tavamõrda ei jää, ehk siis väiksemaid kalu. Suurematega on nii ja naa see olukord, et võib-olla mõni  suurem paneb plehku ka ei tea. Ja noh, kolmandaks ongi see asi, et kuna me saame püüda  väiksemaid kalu, siis me saame näiteks juba varem toimunud  uuringutele nii põhjapanevaid järeldusi teha nende kalade läbinu. Tema keskelt lahti. Angerjad on sees? Päris mõnus. Korralikud poisid. Angerjaid muudkui tuleb, nagu näha. Et see püügivahend tõesti töötab väga hästi Et hetkel me oleme Võrtsjärve madalamas osas siin lõuna poole,  siin on nagu taimestiku ka palju rohkem kui põhja pool,  kus on siis järv sügavam. Aga vangrjale paistab see elupaigana täitsa sobivat. Et siia keskmistesse rüsadesse tegelikult  selle püügivahendi puhul läheb nüüd rohkem see kala,  kes on põhjalise eluviisiga, noh, angerjas. Satubki see seetõttu rohkem rüsadesse, kuna  selle rüsa silm on ka suhteliselt väike,  siis ta püüab, püüab üsnagi laia pikkuse ja,  ja kaaluga neid kalu, et me oleme kõige väiksema saanud,  kes oli siin mingi 20 pluss grammi ja kõige suurem on olnud  poolteist kilo, nii et. Üsna laialt võtab kilo, see on ju väga korralik angerjaohtu  kaal ja see oli juba rändangerjas täitsa. No kui me teame, palju siin järves ühe hektari peal  angerjaid on, siis me saame teha üldistuse terve järve kohta,  on ju, et kui meil on ühel hektaril näiteks 50 kala on ju  ja järve suurus on 27000 hektarit, siis kiire arvutusega me  saame teada, et seal on circa miljon kala,  siis näiteks sellisel juhul on ju ja sellest me saame  arvutada omakorda lähtuvalt siis muidugi ametlikust saagist  mingisuguse suhte, et palju siis tegelikult välja võiks  rännata seda kala siit järvest. Kui vana selline angerjas, päris korralik angerjas,  kes tahab kohe käest ära minna ja see on täiesti mõõdus kala juba,  et ütleme nii, et ma nüüd täpselt vanust jälle ei oska öelda,  enne kui on, on seda näiteks fotoliitide pealt kontrollitud,  aga aga selle kala puhul võib öelda, et vähemalt kuus aastat  on ta vana. Arvatavasti siis võiks öelda võibolla, et mingi  seitse-kaheksa aastat võib niisugune kala umbes olla,  kas selline angerjas tegelikult saab siit Võrtsjärvest  minema ka, et ujuda Sargasso mere poole,  kus ta koeb ja ikka mööda Emajõge ja siis Narva jõge  ja läbi Läänemere ja see on pikk teekond,  aga ei, ta jõuab sinna lõppkokkuvõttes. Nii et tegelikult on Võrtsjärvest teekond prii,  et saab vabalt minna, pole mingeid takistusi,  mis tema teekonnal ees jah, selles suhtes ei ole. Ei ole küll täpselt teada, et, et mismoodi nagu aga,  aga meie maaülikooli teadlased on, on selle ära kinnitanud,  et täiesti võimalik on, kuna Meie märgistatud angerjas on  püütud näiteks Taani väinadest välja Angerjas on siirde kala, kes vajab oma elutsüklis erinevatel  etappidel nii ookeani kui mageveelist keskkonda. Võrtsjärvest päässaar Kassomerre on täiskasvanud  rändangerjatel vaba, sest nad liiguvad allavoolu Sargasso  merest Läänemerre jõudnud noorte angerjate teed Võrtsjärve  takistab jaanilinna hüdroelektrijaama pais,  millest väikesed kalad vastuvoolu ujudes turbiinidest läbi  ei pääse. Kuna looduslik ränne on takistatud,  tuleb Võrtsjärve asustada klaas ja noorangerjaid. Kui palju looduslikku angerjat meil üldse varem on olnud  ja kust seda enamasti on püütud? 1930.-te aastate keskpaiku oli Eesti angerjasaak umbes 500  tonni ja, ja enamus sellest noh peaaegu,  et, et 95 protsenti püüti tegelikult ranniku merest  ja kõige nii-öelda produktiivsemad alad olid Väinameri  saarte ümbrus, Pärnu laht ja, ja ka tegelikult Soome lahest  püüti hilissügisel rändavat angerjat, nii et see oli oli  tohutu eksportartikkel, et kusagil 300 ja peale tonni müüdi  Euroopasse tollel ajal angerjat 435 grammi. See on nüüd alla alla keskmise kaalu natukene põrtsjärve  mõrapüükide kohta see keskmine on üle 500,  tegelikult. Selle märgise me paneme nüüd siia seljauime ette,  kohe väikse nurga all sisse. Et ta haakuks luude vahel ilusti. Ja siis keerame, ankur jääks ilusti suletuks. Nüüd ongi siin küljes. Läheb tünni, millega siis pärast laseme järve  selle kala? Me saamegi nende märgiste abil ju tegelikult teada,  kuhu kohta nad rändavad, on ju, ja milline see teekond  täpselt välja näeb? Teadlastel on palve kõigile kalameestele teatada märgisega  kalapüügist ja edastada täpsed saaginumbrid. Nii on võimalus uurida angerjate rännet ja prognoosida  tulevast saaki. Tere, meile anti teada, et teil on üks märgi,  see. Üks angerjamärgis, mis on püütud siis tondisaare juurest 31.  augustil ja vaatame Kohe saame tema teada. See on meie. Märgis. Tüüp on küll sama. Aga me oleme just sellel tundub tuttav sellel aastal. Kas tal märgista tundub tuttav ja ongi ja Priit Bernotas  telefoninumber vastab ka Estonia märgi number on 84 null  null kaheksa neli. Hästi, teate seda nägupidi, seda kala peaaegu? Väga tore süsteem toimib, nii et täitsa julgelt tasub need  märgised saata. Täname igal juhul kalureid, et, et nad on võtnud vaevaks  ja märgised siia saata, nii et või siis helistada  või emaili teel ükskõik mis moel, peaasi et saaks märgisest teada. Euroopa angerjavarud on tänaseni kriitilises seisus. Varude katastroofilise vähenemise pidurdamiseks võttis  Euroopa komisjon 2007. aastal vastu määruse angerjavarude päästmiseks. Määruse järgi peab 40 protsenti magevetest väljarändavast  angerjast jõudma kindlasti merre ilma takistusteta. Oleks igati hea ja looduslik tegevus, kui,  kui siit järvest pääseksid see 40 protsenti sinna Läänemerre  ja sealt edasi juba juba saare kassa poole minema. Mida täpsemalt me määrame siin Võrtsjärves,  kui palju seda angerjat on? Kõrvutame siis seda saagiga teatud loodusliku suremusprotsendiga,  lõpuks me saame teada, kui palju siis angerjat läheb tagasi  oma järglasi andma. Muidugi on proovitud angerjaid ka nii-öelda kunstlikult paljundada,  kuid inimeste hammas selle peale siiski veel ei hakka. Üldse on angerjate paljunemine olnud aastatuhandeid suureks saladuseks. Angerja suguorganid tuvastati alles 20. sajandil. Kuid palju mõistatuslik on kogu selles värgis veel praegugi. Üldse on kogu see paljunemise värk olemise üks suuremaid müsteeriume. Sugutung on asi, mida me kõik tunneme. Miks, mis moodi? See pole sugugi selge. Üks on aga kindel, sugutung on kogu elus looduse kõige võimsam,  kõige suurem jõud. See võib anda lausa tiivad ja viia lendu nagu me nädala eest  sipelgate puhul nägimegi. Täna uurib aga Kadri Urmas Tartese juhatusel niisuguseid putukaid,  kes lendavad niisama gi nimelt kiile. Kiilide pulmad toimuvad täiesti Isaste juhtimisel  ja kõik algab territooriumi valimisest ja vallutamisest. Nagu inimeste maailmaski vahel ju isased  või siis mehed meelitavad oma tuleva ja paigaasjasid  mingisugused varandusega siis eksis. Püüab ka siis näidata oma tulevasele abikaasale,  et ta on võimas ja suudab endale sellise sobiva koha leida. Ja see koha sobivus ei ole mitte niivõrd,  kas nüüd on kedagi süüa või midagi muud väärtuslikku,  vaid kuhu ikka oleks võimalik tulevikus ka muneda. Ju kiilide vasted vajavad veekogusid, on ta  siis väike tiik nagu meil siin või on mõni jõekäär  või on mõni lomp kusagil või ka mingi kraav. Et need on need kohad, kus siis sõltuvalt liigist see  pulmategevus neil ikkagi käib ja ega nad pulmade pidamiseks  sellest tulevasest lastekodust kaugele ei lenda. Ja kõik see protseduur on päris. Jah, sellepärast, et siin on nagu väljamõeldud  mitmeastmeline kokkusaamine. Ehk kõigepealt isane paneb siis oma sprematosoidi sama  tagakeha alla ja siis võtab ema sel kiilil kukla tagant  kinni tagakeha lipuga ja siis emane kiil omakorda võtab oma  tagakehaga siis kontakti isasega. Ja siis seal toimub spermapakkide vahetus  ehk viljastumine ka, kuid seal enne veel on üks väike konks  asja juures. Nimelt iga isa tahab ju olla kindel, et tema on oma laste  isa ja samal ajal iga emane putukas üldjuhul püüab paarituda  mitme isasega. Ja nüüd ongi isastel kiilidel välja mõeldud selline nipp,  et veel enne, kui ema nüüd siis selle spermapaki kätte saab. Isa, sel on erilised kühvlikesed, sellised organid,  millega ta, ema, see suguteed nii hästi kui võimalik põhja puhastab,  seal varem olnud perematasoididest teeb puhtaks  selle ja, ja alles siis saab see emane, tema enda  perbatusoidid ehk siis tulevaste järglaste  siis alged. Ja sellega ka veel asi lõpp, nimelt edasi jääbki isane kiil  liidrikel ema juurde passima hoiab siis nii-öelda endiselt  tema see kukla tagant kinni ja vahel nagu ongi selline noh,  selline ka tuulelipp seal peal. Ja meile võib jääda mulje, nagu toimuks selline noh,  kuidas öelda, emas ärakasutamine või, või ahistamine isegi  kui sellist sõna kasutada, siis tegelikult see päris  nii ka ei ole. Nimelt isane on seal ema, see seljas, kuni ema läheb muna,  ema ja eelkõige ikka jälle selleks, et olla kindel,  et keegi teine isane sinna vahele ei pääseks. Kuid kui emane läheb onema, siis nad munevad oma munad väga  tihti taimevarte külge vee alla. Emane paneb oma tagakeha vee sisse ja selle munemise käigus  võib vahel ka juhtuda, et kas mõne tuulehoo  või lainetuse tõttu emane võibki täiesti lausa vee alla minna. Ja vot siis on isane kiir selliseks päästeteenistuseks  või päästeametiks, kes siis vajadusel vee alt ema see taas  välja sikutab ja õhu kätte toob. Ja päästab täiesti, nii et tegelikult võime nimetada seda  asja ikka lausa abieluks kujundlikult. Ja kui kaua nende liit? See liit püsib senikaua, kuni munetud, siis otsitakse uued kaasad. Tondihobu kõrsik või ojasäärik on samuti kenad kiili nimed,  kuid liidriku vastu nad siiski ei saa. Liidrik, see on nii kaunis. Kuigi tegemist ei ole sugugi vana ugri tüvega. Ega ma küll täpselt ei tea, kuid küllap lähtus nimepanija  sõnast liiderlik. See tuleneb aga omakorda saksakeelsest leader lihist. Ilus on see liidrik ikkagi. Eks mulle meeldivad mõned teisedki võõrmaise päritoluga  sõnad ja ühte neist kordan ma alatasa suurima rõõmuga. O kolm. Osoon.
