Kere eelmine meie sarja, see oli selline eriline, siis olime stuudios kahekesi, teise maailmaränduri ka ja selleks teiseks oli siis polaaruurija Enn Kaup on vist küll Eesti kõige tunnustatum ja teeneka polaarteadlane. Ta on olnud Antarktika ekspeditsioonidel üheksal korral ja kirjutanud ka Antarktikast kaks raamatut temaga siis arutasimegi neid põhja ja lõunapolaaralade elamusi ja rännuteid ja eelkõige just põhjapoolsed Nende alade retke kogemusi. Aga tänases saates tahan siis tagasi pöörduda sinna laska radadele, kus meil need looduse jutud pooleli jäid. Ja tänase saate tegelaseks on just Alaska loomad. Alaskal loomadest tahan teha kokku kaks saadet ja esimene nendest on siis taimetoiduliste loomadest, teine siis liha toidulistest ehk kiskijatest. Nii et täna see saate peategelased on sellised elukad nagu põhjapõdrad ja põdrad ja lumelambad ja viiksjänesed. Ja kõige lõpus üks aga kummaline loom. Tema nimi on Urson ja imelik nimi ja ise ka selline veider ja üllatav. Te ilmselt ei tea, mismoodi Urson üldse välja näeb? Pole viga, saate lõpus saate. No mis see nüüd oli? Aga niimoodi kõlab üks helisalvestis, mis tehtud kari puude karja liikumise ajal. Seal oli natuke kuulda nihukest nagu rühkimise moodi häält, seda teevad siis need kari puutuma suudega aga muu, niisugune tugev taustamüra, see tuli lihtsalt sellest, et see suur kari liikus üle tundra. Ja kes hoolega kuulas seda helisalvestist kuulsis kahe sääse pirina. Aga need karipuud, need teadagi on siis need Põhja-Ameerikas elavad metsikud põhjapõdrad ja neid on seal Alaskal kokku ikka tohutul hulgal kusagil 800000 loomaringis ja nad võtavad igal aastal ette hästi pikki rännakuid kaks korda aastas, üks kord kevadel teinekord sügisel ja siis kevadel nad rändavad selleks, et minna siis talvekarjamaadelt suvekarjamaadel, ehk siis nad lähevad metsadest, kus nad siis talvel on, lähevad siis tundresse ja siis sügisel jälle vastupidi. Ja noh, talvel on neil seal metsas parem, sellepärast et seal on lihtsalt soojem ja varjulise ja metsa all leidub ka alati eriti midagi põske panna, mingi samblik ka näiteks ja, ja muid niukesi rohelisi liblesid kaevata sealt lihtsalt lume alt välja. Aga suvel suvel, siis muutub tundra jälle roheliseks ja seal on siis väga palju rammusat rohtu nende jaoks ja seal paik seal ei lõpe kunagi toit ja sellepärast tuuakse seal tundrus ka ilmale pojad. Sest süüa jätkub seal tõesti kõigile karipuudele. Ja noh, suurem osa neist karipuudest asuvad seal Põhja-Alaskas need, kes neid pikki rändeid teevad. Aga neid karribuusid jätkub tegelikult kogu Alaskale ja need Kesk-Alaska ja lõunapoolsem mata laska karipuud, nemad nii pikki rändeid ei tee, nende ränded lühemad. Aga just neid Kesk ja Lõuna-Alaska kari puusid, saime me kohata ikka päris paljudes paikades seal oma reisil. Ja nüüd suvisel ajal, noh, me olime seal kusagil juuli lõpus augusti algul, siis need karipuud liikusid seal tavaliselt üksikutena ja siis lihtsalt toimetasid seal oma asju, mõni sõi rohtu rahulikult, pea maas, mõni lihtsalt lesis, lasi nii-öelda leiba luusse ja mõni siis kõndis lihtsalt ise teadis ühest paigast teise, kuhu ta siis täpselt läheb. Ja see aeg oli niisugune aeg, et karipuude sarved olid kaetud niisuguse sametise kihiga. Noh, meie põtradele Eestis siin on ju ka niimoodi, et kui nad saavad endale uued sarved siis alguses neil on peal selline sametine kiht. Ja selles mõttes on põhjapõdrad ja põdrad, et ühtemoodi, et mõlemad vahetavad igal aastal oma sarvi. Aga põhjapõtradele nüüd põtradega võrreldes aga suur erinevus see, et meie põdral onju terved ainult isa loomadel, aga põhjapõtradele on ka ema loomadel samasugused sarved ja, ja need sarved on seal tihti hästi suured, võimsad ja need näevad eemalt vaadates peaaegu nagu niuksed, suured harralised põõsad oleksid peas. Aga väga huvitav oli sel ajal, kui me seal nüüd olime suve teisel poolel, nende karipuude kasuka värv. Sellepärast et see oli nüüd just see aeg, kui karipuud vahetavad oma suvekasukat talvekasuka vastu välja. Ja sel ajal siis oli niimoodi, et mõnedel olid suvekasukad ja mõned olid hakanud juba vahetama suvekasukad talvekasuka vastu. Kari, puu, suvekarvastik, see on noh, võrreldes talvekarvadega palju lühem nihukest pruunikat või hallikat värvi, aga talve karvastik on palju pikem, palju tihedam. Ja enamasti helehall mõnikord ka täitsa valge, vahel ka midagi halli ja valge vahepealset. Ja see talvekasukas, mis siis talveks peale tuleb, see on ikka väga-väga soe paksest karipuud, peavad seal kusagil põhjalas talvel üle elama, ikka selliseid 50 kraadiseid krõpse, pakaseid ja noh, kui meie neid seal nüüd vaatasime neid Caribuusid, siis mõnedel olid tõesti veel täis suve rüü aga mõned olid hakanud siis vahetama seda kasukates. Nad nägid ausalt öeldes päris niuksed rääbakat välja, sest laiguti oli tal siis keha peal seda soe kasukat laiguti oli juba tärkavad talvekasukat, nii et, et selline, noh, kuidagi niisugune laiguline ja kui ei tunne, siis mõtled, et ei tea, et kas ta on haige, ei olnud haige midagi seal just karva vahetamise aeg ja siis oli ka seal tihti tundras põõsastel leida neid karipuu suvekarvatort, mis olid siis noh, maha kukkunud. Ja nüüd õppisime me seal ka tundma neid kari puude jälgi seal looduses, et Eestis teda ei olevat, Te ei teadnudki, kus moodi ta erineb siis näiteks põdrajälgedest. Aga vahetegemine on suhteliselt lihtne, noh, Eestimaa põdra jälgi vast on paljud näinud, aga aga kari puujälg võrreldes nüüd põdrajäljega on palju kumera, võiks öelda siis, et tema sõraväline külg On palju kumera ja kus siis need kaks sõrajälge, need on nagu kaks pool kuud oleksid nagu vastastik noh, umbes midagi sellist. Aga kui ma nüüd siin tagantjärgi mõtlen, et milline oli see kõige vahvam juhtum nende karipuudega, meil seal laskal siis tuleb meelde see üks juhtum tundras õieti mägitundras, ehk siis tundrus. Ja see koht Ta oli suure jõe ääres, oli tängli jõgi ja seal tandli jõe kallastel laius igal pool siis selline laugete küngastega tundru ja me seal kõndisime. Ja kui me olime jõudnud just oma jalgsi hetkel künka harjale, siis otse meie all seal olid liikumas kaks põhja. Nad tulid päris kaugelt ja nad ei näinud meid. Ja sellisel juhul on ainult üks võimalus, mida sa saad teha. Sa pead tarduma paigale, olema paigal nagu üks kivikuju seal tundrus kivisid suuremaid ja väiksemaid niikuinii ja siis jääb loota põhjapõder arvadki, et sa oledki üks niisugune kivi seal liikumatult. Ja nüüd seekord meil läkski õnneks selles mõttes, et need Caribuut kahekesi tulid otse meie suunas, Nad ei näinud meid ja nad tulid ikka üllatad lähtuvalt lähedale. No muidugi mitte nii lähedale, et sa hakkad teda nüüd siin käega puudutama, aga kuskil mõnekümne meetri peale ja siis tardusid paigale. Ei saanud enam aru, et kas seal on nüüd inimesi või on seal nüüd kive ja siis nad vahtisid meid, meie vahtisime neid, noh, need olid ikka jumalikud hetked. Ja siis lõpuks, ega nad päris hästi vist ei saanudki aru, aga natukene nagu kahtlustades jooksid nagu meie kõrvalt niimoodi vasakult poolviltu läbi. Ja siis nad läksid üles mööda seda tundru nõlva, see oli väga ilus pilt, sellepärast et seal vaated on tundrus alati väga avarad. Tundrukuplid nende vahel siin ja seal sinetamas vete peeglid ja siis mööda tundruharja jooksevad kaks põhjapõtra pead uhkelt püsti. Suured alalised sarved peas jooksevad niimoodi elegantselt traavides. See pilt ei lähe mul kunagi. Siin oli siis jälle natuke kuulda neid kari puukarjahelisid, kui nad on parajasti teel. Aga nüüd ma tahaksin kõnelda hoopiski elamustest. Alaska põdraga, neid oli seal ka mitmesuguseid. Laska põder, liigi poolest on ta ju seesama liikmesEestis aga ta mitme joone poolest ikka teistsugune kui meie põder. Nii välimuse, joonte kui ka käitumise joonte pealt. Ja neid me seal siis niimoodi avastasimegi zooloogid ütlevad niimoodi, et see laska põder on niivõrd eriline, et sellele on antud lausa omaette nimi, noh, see on siis nagu üks põdraalamliike ja ladina keeles on ta siis Aldses Aldses kiigas ja vot see kiigas, see tähendab ju ladina keeles gigantset ehk hiiglasliku ja tõesti laska põtru peetakse maailma kõige suuremat, eks põtrade, eks nad on kõige kõrgema kasvuga kõige raskemad ja nende sarved, need on ka kõige uhkemad kõikidest putradest maamuna peal. No meil Eestis ma olen ikka ka näinud mõnikord põdrapulle, kellel on peas sellised väga kuninglikud sarved, sellised labida moodi sarved, Neid nimetatakse kühvelsarvedega. Aga sinna laskal olid nii, et, et kõik Need põdrapullid, keda me üldse nägime, kõigil olid peas need uhked kühvel sarved. Ja seda on ka teadlased mõelnud, et miks see niimoodi on. Et need Alaska isa põtradel nii kuninglikud kroonid on. Ja üks neid seletusi on siis see, et nii Eestis kui ka üldse Euroopas on inimene põtru väga kaua ja hoolega küttinud, noh, aastasadu ja igal jahimehel on ikka olnud see tahtmine, tahaks seda kõige suuremat ja kõige uhkemate sarvedega põdrapulli maha lasta ja nii ongi juhtunud, et inimene on tahtmatult teinud sajandite jooksul sellist pikaajalist selektsiooni valikut. Et on alles jäetud selliseid põdrapulle, kelle sarved on viletsamad ja ära võetud neid, kellel sarved on uhkemad ja eks siis ongi nii, et järglastele on samamoodi, et väiksemate sarvedega isa, põtrade järglased on samuti tagasihoidlikumate sarvedega. Aga siin, Alaskal siin põdrad on elanud suhteliselt omapead jahimeest, et mõju on olnud neile väike ja nii ongi siis säilinud kauem see looduslik seis, mis põtrade hulgas võib olla Eestis, oli väga palju sajandeid tagasi, kui siin oli palju rohkem neid kühvelsarvedega põtru. Aga seal Alaskal neid põtru avastada ja märgata on muidugi palju lihtsam kui Eestisse, seal ju on enamasti lage, seal on tundrud ja nähtavus on suur, sa näed mitme kilomeetri kaugusele. Ja sa ei peagi ju väga ligi minema põdrale teda ehmatada, kui ta ilusti ära paistab, nagu peo peal, kus on korralik binokkel siis sellega nagu vaatadki ja saad selliseid toredaid elamusi, kui vaatad, kuidas nad seal toimet tahavad. Üks niisugune. Avastasime ühe emapõdra, ta oli seal keset madalaid vaeva kaskinud need vaeva Kasedamine nii madalalt, et varjavad ainult selle suure põdrajalgu ja tundus, et emapõder on seal üksi, aga siis mingil hetkel järsku tõusis sealt ülesse põdravasikas. Ja tema oli ka parajalt nii suur, et, et ulatus ka juba üle nende vaevakaskede latvade. Ja siis nad seal kahekesi sõid rahulikult põõsa lehti ja rohtu ja oli hästi armas vaadata, kuidas nad seal omavahel ütlesid. Et vahetevahel läks ema oma väiksele pojale lähemale ja nuusutas seda. Ja siis vahel jälle tuli vasikas sinna ema juurde ja sirutas niimoodi pikalt pikalt oma nina niimoodi. Ja emasid sirutas nina vastu, niimoodi, siis puudutasid ninadega 11, see oli selline tõesti idülliline vaatepilt. Ja üks kõige kummalisem juhtum põdravaatlustel seal Alaskal oli selline, et me avastasime ühe põdra, kes oli keset järve, see oli selline madal järv, niiet ta seisis seal. Aga ikka üle poole keha niimoodi vees. Selge, pea väljas. Ja arvake, mida ta seal tegi. Ta oli seal einestamas, kuigi järve peal ei olnud ühtegi rohelist liblett. Aga ta siis aeg-ajalt pistis pea vett. Ta täiesti kohe vee alla. Ja mulistas niimoodi kaua aega ringi, niimoodi, et näha oli ainult nagu põdraturi ja muud, mitte midagi. Väga imelik, tundus, et ei tea, et järsku upub veel teine ära aga alati ajas siis oma pea ja kaela niimoodi üles, nii et veepritsmed lendasid kahele poole ja alati oli tal siis suus nisugune, eriti suur mahlakas tuust, neid vee alt leitud taimi. Ja kindlasti olid need tema meelest paremad ja mahlasemad kui need, mis olid seal järve Calder. Ega ta siis muidu sinna vette poleks roninud ja niimoodi sukel põtra mänginud. Nii, aga mis laskal looma hääl see võis olla? No võib ju arvata, et kui piiksub, siis küllalt väike ja ongi väike see looma. On viiksjänes Weeks jänest on niisugune väga pisikese jänkupoja mõõtu tegelane ja teda me saime päris pikalt ühel päeval jälgida ühes paigas, mille nimi oli Hatcher taas. See oli üks kõrgel mägedes niisugune koht üle mäekuru tuli sõita autoga hästi, järsult üles ja siis, kui autotee lõppes, siis jala veel mööda, väga järsku nõlva, nii et vahepeal ronides oli targem lausa neljakäpukil minna ja siis lõpuks jõudsime sinna, viiks jäneste koju. See oli niisugune mäeharjade vahel selline tasandik läbimõõdus, võib-olla nii pool kilomeetrit ja see oli üle külvatud suuremate ja väiksemate kividega. Ja vot seal siis meie teejuht õpetas, et kuulake need hoolega. Et kui te kuulete niisugusi piiksumisi, siis võtke binokkel ja vaadake piksumise suunas ja siis näed kindlasti seda viiks jänest. Ja kui sul on juba selge, kus ta on siis hiili hästi ettevaatlik, kivide taha varjudes lähemale ja nahku ja oled jõudnud nii mõnekümne meetri peale, siis lihtsalt istu kivi peale ja lihtsalt kuidas ta välja näeb ja mida ta teeb, ja niimoodi ma siis tegingi, jõudsin kuskile võib-olla paarikümne meetri peale ühele sellisele sellile. No see on vist lähim vahemaa, kuhu viiksjänes laseb sul minna ilma et teda häiriks. Ja noh, siis vaatasin teda, ta oli enamasti seal kivi otsas, niimoodi nagu nautis seda päike, kest või ilusat ilma. Ja ta nägi välja tõesti nunnu, niisugune ümarpea suured kõrvad, aga mitte pihklikud kõrvad, ma nagu meie jänkodel, vaid täiesti ümarad kõrvad ja siis sellised hästi pikad kompe, karvad ehk vurrud. Ja seal ta siis oli ja vahetevahel ronis kivi pealt alla ja siis oli näha, et jäsemed olid palju lühemad kui meie jänkul. Aga ta liikus ikkagi hüpeldes nagu meie jänes. Ja värvilt oli ta tagasihoidlikult hallikas. Aga kui hoolikalt vaadates kaela ümber oli selline valgetest karvadest kaelus ja selle järgi on nüüd see viiks jäneseliik seal Alaskal saanud nime kaelus viiksjänes. Noh, maailmas on, viiks jäneseliike mõnikümmend ja mõned neist on ka passi Euroopas, elavad ka mägedes, Eestis pole neist, viiks hernestest muidugi lõhnagi. Aga see kaelus viiksjänes siin Alaskal, keda ma nüüd vaatasin, tema on üks maailma kõige põhjapoolsemaid viiks jäneseliik. No mis tähendab seda, et ta on hästi sitke sell, et suudab siin vastu pidada. Ja kui ma teda niimoodi vaatasin, siis ükskord läks kividelt alla kodus kuskile ja tuli uuesti kivi tagant välja. Ja tal oli väga veider suutäis hambus. Need olid sellised rohukõrred, mis olid risti temaga tema suuga ja päris pikad, vaat et sama pikad kui viiksjänes ise. Ja see oli väga vahva, sest ma teadsin, mida see viiksenes siin teeb. Viiksjänes tegi parajasti heina, nimelt teebki endale heina, varub talveks, see on tõsijutt. Et nad otsivad kõrshaaval kokku neid kõrsi, mida talveks varuda ja siis kannavad tasapisi hoolikat, kusagile kivide alla, kuhu sademed juurde ei pääse. Panipaiku on neid mitu tükki. Ja siis, kui tuleb talv, siis viiksjänes talveunne jää, ta toimetab seal lume all ringi, lume peal pole midagi näha, aga tal on seal käigud seal lume all. Ja otsis ta toidabki ennast selle varutud heinaga ja niikaua, kuni siis uus rohi maalsest tärkab ja on jälle kevadine aeg ja niimoodi elabki ta selle karmi Alaska talve üle. Aga need häälitsused, need on väga huvitavad, neid, teadlased on hoolega uurinud, noh kui sa kuulata, et need on nagu mingi viik, satused või, või noh, selle järgida ja ongi nime saanud, et Leaks jänes. Aga tegelikult annab viiksjänes niimoodi edasi õige palju erinevaid sõnumeid. Noh, teadlased on neid hoolega uurinud ja näiteks Nad ütlevad, et üks teatud viiksumine tähendab seda, et viks jänes teatab teistele jänestel. Et nüüd ma olen parajasti minemas heina tegema. Ja siis teine niisugune säutsumine või viiksumine tähendab hoopis seda, et oo, mis siia läheneb, keegi võõras. Ta ei ole teretulnud. Või siis kolmaseal niisugune ka meie kõrvale lihtsalt mingi säutsumine, see tähendab, et oi, kardan, ma pean peitu minema. Ja nii, et see on täitsa omaette keel, mida need viiksjänesed niimodi liiksudes kõnelevad. Kuulsite ise, seal oli üks neid kaelus, viits, jänesesõnumeid ja siin ta siis teadlaste dešifreerimiseks järgi teatas parajasti, et olukord on ärev. Olge ettevaatlikud. Aga seal laska tundrutesse mägedes kostis tegelikult igasuguseid piiksumist ja vilistamise ja need olid päris erinevad väiksed loomakesed, enamasti närilised. Ja kõige tavalisem nendest oli selline loomake nagu arktika suslik. Tema vilistas niisuguse eriti terava häälega tõesti nagu keegi oleks vile suhu pannud ja, ja vilistanud. Ja kui vile järgi siis läksid teda vaatanud, siis binokist oli näha, et ta oli selline suure oravamõõtu loomakene, pruuni, ümara peaga ja pruuni kõhualusega, valged ringid silmade ümber ja selja peal sellised valged täpid. See arktika suslik on kõige põhjapoolsem susliku liik maailmas üldse. Nii et asustab seda laskat täiesti sinna-Jäämere rannikuni välja, seal kaugel Arktikas. Aga siin need, kes nüüd meie silma all siin suvisel ajal toimetasid, nemad tegelesid õieti kahe asjaga nad parajasti no ma sind ennast. Ja teiseks korjasid talvevarusid nuumamine see, kes siis niimoodi, et ta otsis mingisuguseid taimeosi, mingeid seemneid või võivarsi. Ja siis vahel, et neid seemneid sealt taimeotsast kätte saada, pisike loomake maapealsete sirutas ennast niimoodi kahe jalale püsti ja siis taimetipust, siis kahe esimese käpaga võttis need seemneid ja siis istus kahel käpal maas ja krõbistasid seemneid. See poos oli väga sarnane meie orava poosile, kui ta näiteks pähklit sööb. Ja vahel siis Arktika suslik olijale lippamas kusagile ja siis kadus kuskile maa-alusesse urgu toidunoos puses ja ta viis seda siis oma talvevarude hulka. Ja praegu Ta muutus paksemaks, nii et sügisel kaalub seesama arktika suslik kaks korda rohkem kui suve algul. Ja Ta kuubon gaasis talve tulekul teistsugune kui praegu suvel, kui see, mida meie nägime. Talvel läheb see kasukas nihukeseks hästi kohevaks, pruunikashalliks. Ja siis, kui tuleb esimene lumi, siis ta läheb kuskile maalses urgu ja jääb magama ja magab lihtsalt talve maha. Midagi ei söö, kui ärkab, siis on hästi kõhn ja näljane. Aga otse Arktika kevadel on ju selline, et ega kevadel ei ole seal mitte ühtegi rohelist liblett. Vaat siis alles kevadel hakata siis sööma neid varusid, mida ta suvel oli korjanud ja elab nendest varudest siis senikaua kuni tõesti rohelus jälle maad katab. Aga nüüd, enne kui ma nende Alaska loomade juures jõuan välja selle viimase loomani, selle salapärase Urzanini, siis ma tahan tingimata rääkida veel ühest rohusööjast. Ja see on talli lumelammas väga tunnuslik loom Alaskale. Ja me nägime teda paljudes paikades mägedes. Ja eriti jäi meelde just see esimene kord, kui me olime Tenaali rahvuspargis nodenaali rahvuspark, seal üks kuulus rahvuspark seal kusagil Kesk- Alaskal ja seal on Taali lumelammas lausa võiks öelda vapilooma staatuses, sest vahepeal oli ta täiesti välja suremasse liik aga siis just selle kaitseks, et ta välja ei sureks. Loodigisedenaali rahvuspark, seal olid ka muid põhjusi, aga seal üks peamisi. Ja nii osteti ta siin väljasuremisest ja praegu seda Taali lumelammast seal Tenaalis päris palju, me nägime teda mitmel pool. Ja esimene kord ei osanud küll ise teda leida, et siis teejuht pidi ikka näitama, et vot võtke nüüd binoklid ja vaadake sinna üles kõrgele. Mäe harjadele. Silmaga vaadates oli vaevu näha, et seal oli selline valgete täppide kogu aga hea binokliga oli selgesti näha, et, et ostja ongi sellised lamba moodi elukad, okkad, sarved peas ja puha ja söövad seal rahulikud ja vahel gepsutavad kaljult kaljule. Noh, nemad ongi sellistes ligipääsmatutest paikades seal mägedes hästi kõrgel enamasti. Ja need paigad on nendele Taali lumelammastele ju nagu kindlustaks, et, et sinna ei pääse kiskjad kuidagimoodi ligi. Ja nüüd binoklist vaadates need lumelambad, nende sarved, need, keda me nägime, need ei olnud väga suured, umbes nii suured nagu võib-olla meil kodukitsedel. Aga Ma teadsin, et nad võivad olla ka palju suuremad, need, keda me nägime, olid ilmsed, noored. Ja lumelammastega on nii, et mida vanemaks ta saab, seda suuremaks arved kasvavad ja lõpuks kusagil kaheteistaastaselt on tal ikka tohu võimsat keerdsarved peas. Nii isa kui ema lammastel ja nende sarved on sellised, et nad ei vaheta näidata elu jooksul kordagi. Ja nad neid suure sarvega lumelambaid nendest. Ma tegelikult olen siin saatesarja seltskond rääkinud eelmisel hooajal, kui me olime Yellowstone'i rahvuspargis ja seal oli selline lumelammas, kelle nimi oli kaljumägede lumelammas ja tal olid tõesti väga võimsad sarved peas. No see siin oli nüüd samasse perekonda kuuluv, aga teine liik Taali lumelammas sarvede kehakuju poolest üsna sarnane, elab kõige kaugemal põhjas. Ja no värvi poolest on tal nüüd nende kaljumägede lumelammastega üks väga suur erinevus. Nimelt kui me neid seal nüüd vaatasime niimoodi nende kasukas oli täiesti lumivalge. Rohelisel suvisel taustal hakkas väga hästi silm. Nii et see tali lumelammas on siis kogu aasta ringi valget värvi. No mikspärast oma peaga niimoodi pakuksin üheks põhjenduseks selle, et põhjus on selles, et ta elab ju nii kaugel põhjas, ühel pealegi kõrgel mägedes ja siin on suvi nii lühikene ja seda lumevaba aega. On nii lühikest aega, et nii väikese asja pärast ei ole mõtetki üldse kasuka värvivahet. Nii ja nüüd kuulsid, tegi tõesti selle salapärase looma kursoni häält. Kõige alguses kostis nagu sellist õmblusmasina lõginat, niimoodi Urson lõkistab hambaid. See on siis tema vaenlase hirmutamise hääl ja need hilisemad hääled, need on sellised noh, ütleme siis Ursoni rahumeelsed sõnumid. Ja kui nüüd Ursonist üldse rääkima hakata, siis ma pean alustama vist sellest, et ma tõin sealt Alaskalt endale koju kaasa Ursoni saba, seal mul siiamaani kodus sihukest pruuni värvi, umbes 30 sentimeetrit pikk ja hästi karvane, aga pihku võtta. Ta tuleb seda väga ettevaatlikud, sest nende pikkade karvade varjus on kokad nõelteravad okkad mitu korda pikemad kui siilil. Ja kuidas ma selle noh, ütleme Alaska suveniiri sealt siis leidsin sealt laska loodused. Lugu oli niimoodi, et sellel päeval me olime jälle ühel jalgsiretkel, see kant oli gloobi järvede rada seal kusagil lõuna laskal mägedes. Ja seal siis oli niisugune autotee, kus väga harva autod sõidavad. Ja seal me siis kõndisime, korraga nägin tee ääres ühte pisikese loomakorjust. Noh, niisugune poolemeetrine loom või seda kunagi olla, aga nüüd oli ta surnud. Ja meie teejuht viskas ühe, ainsa pilguga peale ja teatas kohe. See on Ursoni jäänus. Noh, ega tõst nüüd palju vaeseks, sest järel ei olnud, küllap ta oli ykskord sinna auto alla jäänud ja siis olid juba röövlinnud oma tööd teinud. Aga tema saba, vot see oli täiesti tervena alles 30 sentimeetrine, hästi karvane saba ja miks see alles oli, väga lihtne. Röövlindudel polnud midagi võtta, sest seal oli ainult sabarootsu küljes hästi palju karvu ja hästi palju okkaid. Ja siis mul tuli korraga pähe see mõte, et võtaks õige koju kaasa ja ja, ja noh, mul on alati kaasas nuga, matka, nii et selle saba kättesaamine ei olnud küsimus, küsimus oli pigem selles, et kuhu ma selle okastega saba nüüd panen. Siis leidsin sellele lahenduse, mul oli seljakotis veepudel kaheliitrine, eksin sellelt kaela maha, tegin veest tühjaks ja siis hästi ettevaatlikult kinnastatud käega toppisin selle saba sinna plastikpakendisse ja panin seal seljakott ja siis läksime edasi ja meie laskaadee võhik palusin jutustada, et mis elukas see Urson tema pilgu läbi on üht-teist norsonist teadsin, ma olin lugenud enne reisi, et ta loodusteaduslikult kulub näriliste hulka ja ja on Alaska looduses kopra järel kõige suurem näriline. Ja et kui ta liigub, siis ta näeb välja umbes nagu noh, ütleme, ülekaaluline trulli, kas kobras liigub niimoodi aeglaselt ja taarudes nagu ülekaalulised tihti ja tema normaalse karvakasuka asemel on tal seal karvade vahel siis kümneid tuhandeid nõelteravaid okkaid. Ja see loomake, Ta ise on taimetoiduline, talveund ei maga, liigub ringiga talvel. Suvel sööb igasuguseid mahlaseid varsi, lehti, juuri, vilju, kõiki taime osi, mida kätte saab. Aga talvel peamiselt okaspuude okkaid ja, ja puude koort ja selleks, et seda kätte saada, siis ronib vahel ka puu otsa. Täitsa on võimeline vabad puu otsa ronima, seda kõike ma teadsin, aga nüüd ma tahtsin siis seleta laskaadee juhilt teada, et mismoodi laskalased sel Sursonisse ise suhtuvad. Kogemused neil Ursoniga on ja meie teejuht tema nimeli tändal vanem mees enamiku elust veetnud Alaskal palju küttinud ja kalastanud ja laoscal ringi rännanud. Ja tema siis rääkis, ütles algatuseks seda, et üldiselt see Urson malaskalas eriti ei huvita, sest temast pole ei kahju ega kasu. Jahiloom ta ei ole, las ta siis tatsab pealegi seal mägedes ja metsades. Aga temaga läheb jamaks siis kui talle satub peale koer, noh ja laskalane käib väga tihti koeraga ringi ja koer teatavasti on ju selline uudishimulik elukas ja läheb siis sinna Urson juurde, hakkab seda nuuskima ja võib-olla püüab isegi rünnata. Ja vaat siis hakkab Urson käituma väga ootamatu, et selle Danny jutu järgi siis teeb ta nii, et pöörab oma tagumiku koera poole upakile ja hakkab koera nina ees oma sabaga vehkima. Ja samal ajal siis lõgistab hambaid. No kuulame korraks veel seda väga imelikku hammaste lõgista. See imelik klõbin. Ja see poos, need kõik peavad tähendama ju märguannet, et mine nüüd heaga minema, ma sulle kurja ei tee, aga kas aru ei saa, et ma olen Urson, kui kallale tuled, läheb sul kehvasti, aga kui koer ei ole Ursonit kogenud, siis ta ikkagi läheb lähemale. Ja kui ta väga lähedale läheb, siis Deburson niukse liigutsete äkilise nähvaka sabaga üle koera nina ja ühe korra ei aita siis veel teinekord. Ja selle järel on silmapilk koera koon nagu kõrrepõld, igal pool ta nina ja suu ümbert turritavad välja okkad ja ta on väga teravad okkad, aga nad on ka väga haprad, nii et kui koer hakkab neid nüüd käppadega endal pealt ära äsama, siis ta lihtsalt murrab neid okkaid aina lühemaks, aga kätte ta neid ei saa. Sest nende okaste tipud on täis niisugusi peenikesi Kidasid ja mitte kuidagi ei saa neid naha seest kätte aitäh. Ja siis me küsisime, et aga tähendab, et kuidas neid sealt siis kätte saab, siis ta ütles, et seal ei ole muud teha kui pärast kodus näpitsatega ühekaupa niimoodi urgitsed aeglaselt neid koeranahast välja muud võimalust ei ole või noh, koerale kõige valutum on sees liita juba velskri juurde laseb ta seal uinutada ja siis velsker korjab neid kümneid ja kümneid okkad sealt nina ümbrusest talt aegamisi välja. Vaat sellised lood on selle laska väga iseäraliku loomaksele Ursoniga, kes muidu on rahumeelne, aga kui vaja, annab ründajale nisuguse paraja ja valusa. Nii nende Ursoni väga imelike häältega siis tänase saate lõpetan saate Alaska erinevatest taimetoidulistel loomadest, keda misel Alaskal kohtasime ja sellest, mis elamusi ja kogemusi nad meile kusid. Aga järgmises saates tahan kõnelda laska kiskjatest kalendega puutusime üsna palju kokku võib-olla kõige rohkem just nende kiskjate tegutsemisjälgedega ja neid kiskjaid on seal mitut liiki ja, ja kõige suurem elamus oli kahtlemata karude jälgimine terve päev otsa. Kui nad veest lõhe kalasid püüdsid, aga sellest kõigest siis juba järgmises saates.
