Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Teid tervitab raadio kaks alanud saade puust ja punaseks, see on saade, kus meil tunni aja jooksul Sirvime põnevaid teadusuudiseid viimastest nädalatest ja oleme omale alati külla kutsunud targa ja toreda inimese, kes siis aitab Neid teemasid meie jaoks teha tõepoolest puust ja punaseks. Mina olen saatejuht Arko Olesk ja koos minuga siin on Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro, Telecrete tere ja praegu ametinimetus, ütleb siis psühholoogia. See tänane saade ongi pühendatud, oleme teie jaoks välja otsinud mõningaid viimase aja põnevamaid artikleid ja alustame pisut päevakajalised, et siin eelmisel nädalal oli meil ju õpetajate päev ja Eesti koolikvaliteet ja haridus ja laste heaolu selles koolis on, on teema, mis meil avalikkuses ikka-ikka-jälle üles kerkib ja ma arvan, et keegi ei kahtle, kui ma väidan, et see, kuidas õpetajad koolis käituvad ja ennast tunnevad, on selle juures üks põhilisi faktoreid. Naerab, kui hea ja edukas on meie kooliharidus ja see uuring, millest me siis nüüd rääkima hakkame? Vaatles nimelt seda. Tõepoolest, kui hästi siis õpetajad iseennast koolis tunnevad? No alustame võib-olla siis kohe, et, et kui oluline, siis see üldse on see õpetajate heaolu selleks, et õpilastel oleks hea ja nad saaksid targemaks. Jah, see on, ma arvan, jätkuvalt hästi oluline küsimus et sellises ajakirjas nagu Lõõningendinstraction siin viimastel kuudel ilmunud taas kord sellele teemale keskenduv artikkel võtabki ette sellise, võib-olla. Noh, ma pole kindel, kui põhjalikult Eesti õpetajatele uuritud teemaga teema läbipõlemine näiteks laiemalt õpetaja heaolu ja, ja kui vaadata näiteks lähemalt sisse, millest läbipõlemine nii-öelda koosneb, et mis on selle komponendid, siis siis kui neid vaadata, siis on üsna tõenäoline, et jah, et, et väide, et see mõjutab kindlasti ka seda, kui õnnelikud need lapsed seal on, võiks pidada paika, et näiteks üks läbipõlemise komponent võiks olla selline võõrandumine või, või üritus tunde tegema siis selle nii-öelda tööobjekti suhtes või õpilaste suhtes, ehk siis, et tõepoolest, et läbi põlenumalt õpetajad tegelikult nende jaoks õpilased muutuvad vähem subjektseks ja sellest võiks juba järeldada, et selline heaolu komponent tõesti kooli kui terviku toimimise mõttes hästi tähtis läbipõlemine õpetajate puhul tähendab, on nüüd uuritud, kuidas seda kirjeldatakse, mis nendega juhtub. Jah, et iseenesest varem on seda uuritud ka ja ka õpetajatel ka ja siis on võib-olla rohkem vaadatud, kui ma seda artiklit vaatan, rohkem vaadatud selliste emotsionaalse kurnatuse aspekte ja ka läbipõlemisel öeldakse olevat kolm erinevat sellist faktorit, et siis lisaks sellele kurnatusetundele siis ka võõritus, tunne või võõrdumis, tunne või, või tunne, et ma ikkagi ei, ei saa enam väga hästi aru sellest mida ma teen. Või õpilased on, et ma ei tunne enam nii suurt seotust nendega. Ja siis räägitakse ka kolmandast reaktorist, mis seal siis nagu see tunne, et ma ei saa hakkama ikkagi, et see töö käib üle pealained löövad pea kohal kokku, et et ma ei saa nagu seda kompetentsusetunnet või kogemust, et mul läheb hästi, et sain hakkama. Et võib-olla etteruttavalt võib ka siin uuringus öelda, et tõepoolest, et tundub, et see, ainuüksi see tunne, et olen väsinud veel ei olegi nii halb asi, et me tegelikult võime olla üsna väsinud ja kurnatud, aga tegelikult ikkagi veel suhteliselt õnnelikud. Kui meil on need teiste asjadega asjad korras, aga just nimelt need 12 faktorit ehk siis hõõrdumine ja, ja tunne, et ei tule välja, et need, need on nagu ohumärgid. Nagu ma aru saan, siis artikkel püüdiski aru saada miks õpetajad tulevad läbi või mis, nagu aitab kaasa, et et nad jõuavad sellesse faasi. Just täpselt, et, et see on hästi mõistlik küsida, et tõepoolest noh, me teame, et paljud erinevad tööd panevad meile peale suure pinge nõuavad meilt palju. Õpetajate töö on ka kahtlemata üks selline ja nii-öelda see sobimatus või mittevastavus töö nõudmiste ja sinul töö tegemise jaoks kättesaadavate ressursside vahel on üks nii-öelda rahulolematu seni või vähese hea oluni viiv tegur ja siin siis vastavalt eelnevalt uuritule leiti, et õpetajate puhul võiks olla paar sellist olulist muud näitajad, mis seal siis saavad ennustada. Ja nad uurisid nende üldisi pedagoogilisi teadmisi, teadmisi õpetamise kohta, mitte niivõrd selle maine kohta, mida ma õpetan, aga just nimelt väga erinevate aspektide kohta õpiprotsessis tähtsad, teine marker oli siis enesetõhusus, ehk siis noh, see tunne, et noh, kui hästi ma ikkagi käin üle asjadest, mida ma pean tegema. Ja enesetõhusust saab meil siis olla nagu ilmselt igaüks enda kohta teame, et see võib-olla meil üldine, et kui julgelt ma ikkagi väljakutsetele oma elus vastu lähen. Ja see võib olla spetsiifiline, et mingis kindlas valdkonnas minu teadmine, et tulen toime ja käin usk, usk sisenda võimekusse, näiteks tulla toime mingite väljakutsetega, millega ma ei ole varem kokku puutunud ja selles uuringus lisafakteritena vaadati, et kas õpetajate staaž ja õpetajate sugu ka mängivad rolli. Nii on juba väga põnev, mis on need tulemused siis arvata on tulemas jah, ja et no eks ole, võib ju eeldada tõesti, kes tunneb ennast nagu algusest peale ebakindlamalt? See, see pinge ongi juba suurem, eks ole, klassis on sellised ulakat lapsed, keda on raske kontrollida ja aina kuhjub ja kuhjub kõik see väsimus ja pinge ja siis lõpuks ongi tulemuseks läbipõlemine. Et jah, et võiks arvata, et tõesti, et et äkki on näiteks õpetajad, kes juba alguses on ebakindlamad, noh, siis võiks ju jah, siis võiks ju arvata, et see staaž on siis oluline näitaja, võiks niimoodi välja tulla, et kui ma nüüd vaatan selle uuringu sellist tulemust, et mida siis nemad leidsid, et jah, et loomulikult, mis on oluline ennustaja on siis enesetõhusus ja just nimelt rohkem siis selle valdkonnaspetsiifiline enesetõhusus aga omakorda seda enesetõhusust tugevasti mõjutavad teadmised. Ehk siis kui palju ikkagi õpetaja teab tõeliselt siis nende õpetamise jaoks oluliste markerite kohta. Ma võin võib-olla natuke nendest lähemalt rääkida või paari sõnaga öelda, et mida siis nende teadmiste all Al hinnati, et selles mõttes noh, see mulle meeldib see uuring. Seetõttu ta ei kasuta ainult selliseid enesehinnangul siis ka alasid, näiteks enesetõhusust. Me ikkagi mõõdame, et hindasin viie palli skaalal, et kui kui tubli sa oled, mingis asjas võin öelda, ütleme sellised väited on, sa saad ise nendega nõustuda, aga, aga siis see teadmiste osa heli siis kui selline natukene mitte eksamimoodi, aga noh, et kus siis vaba vastu sellisest küsimuste patareis õpetaja pidi mingis situatsioonis näitama oma siis valdkonna teadmisi. Ja tõepoolest, neid teadmisi võib olla väga erinevaid, et kuidas klassiruumi juhtida, kuidas täpselt individualiseerunud õpilasi, kuidas toetada õpilaste motivatsiooni õpetamismeetodite kohta hindamise ja selle olulised see kohta õpiprotsessi kui nähtuse kohta siis erinevad sellised aspektid olid tähtsad, et tõepoolest, et et mis, mis selles uuringus on, huvitav on see, et need teadmised innustasid läbipõlemist nii otseselt kui ka kaudselt ja ennustasid loomulikult tagurpidi, et mida rohkem teadmise, seda vähem läbipõlemist vähem tead rohkem põlemist, et ehk siis nii-öelda läbi selle enesetõhususe kui ka siis otse ja, ja tegelikult mis, nagu põnev asi, mille üle need uurijad siga arutlevad, on, on see, et see, kui sa rohkem tead ei pruugi sind tingimata teha nii-öelda otseselt õnnelikumaks, et tegelikult, mida enam sa tead, seda keerukamaks muutub protsess sulle see õpetamine ja seda kõrgemaks läheb sinus standard. Aga sa põled vähem läbi, et sa võid tegelikult tajuda ka üsna palju seda, et ei, et ma ebaõnnestusin, võib-olla mõnikord, kui sa rohkem tead, sa tajud isegi rohkem seda, et vaat niimoodi ei saanud. Aga kuna seal on teadmised, siis sa mõtlesid teisi teid. Nii ei saanud õpetada, kuidas ma saan selle lapse arengut toetada. Et seal oli jah üks asi, mille nad tõid siin ka põnevalt välja, et me ei Pea tingimata arvama, et need suured teadmised teevad mind kohe, noh, et need teevad mu elu kohe mõnusamaks, mul võib-olla tekib rohkem küsimusi, ma pingutan rohkem, sest sest ma tean rohkem, võib-olla leian rohkem probleeme üles. Aga et igal juhul nad selle häbi, põlemise tunde või läbipõlemisest siis teadmised kaitsevad, ehk siis tegelikult uurimuse üks eesmärk oligi otsida puhverdavaid tegureid läbipõlemise eest ja kui me näeme, et seda teevad sakslased, et, et nemad on sellega hädas ja nemad leiavad, et need teadmised on üks oluline siis mudelis üks olulisemaid tegureid, et siis, siis tundub minu jaoks hästi nagu märkimisväärne. Nii et kokkuvõttes tegelikult me saame õpetajatele abiks olla, kui õpetamine lõpetab. Jah, et õpetame teadmisse õppimisprotsessi kohta, mis võib-olla aitavad meid, noh, et õpetamine on ikkagi noh, seal see nii keerukas protsess, see on tõesti väga keerukas. Aga et teil on nagu rohkem teadmisi, mida teha siis, kui ma kusagil jänni või noh, tegelikult kui õpilane siis jänni jääb, et kuidas mina saan teda paremini aidata. Et mõneti võib-olla need teadmised teevad tõesti tööd juurde, aga see enesetõhusus kui ka oma tööst võõrandumine siis tunduvad noh, ühesõnaga enesetõhusus tundub minevat kõrgemaks, see võõrandumine ja ja siis selline laste teeb Versonaliseerumine ja ebaõnnestumise tunne, et need lähevad siis kindlasti. Xanax no see uuring on läbi viidud Saksamaal saksa õpetajate peale, et ilmselt Eesti süsteem ja kombed ja kogemusele nagu pisut erinevad, kuidas sulle tundub, kui sa oled näinud nagu eesti kooli? Kuidas meil siin olukord seal läbipõlemisega ja kõigi nende probleemidega on? Ma tegelikult see on hea küsimus, ma tegelikult ei ole vaadanud, kas meil noh, niimoodi on uuritud õpetaja heaolule, keskenduvaid uuringuid tegelikult peaks ju olema, aga noh, ma tean, lihtsalt mälu järgi tuleb meelde, et seda on ikkagi mujal ka näidatud, mitte nüüd Eesti uuringutes, et just teadmised on olulised asjad. Mul ei tule praegu ette, et Eestis oleks täpselt sedasama seost näidatud, aga iseenesest see tulemus, et mind nagu üllatas, et oi, näe Nad näitavad seda uuesti, et nad ikkagi leidsid, et varasemalt ei ole piisavalt selgelt seda välja öeldud, et pedagoogiline teadmine on oluline, kaitseb. Ma pole kindel, et meil sellist seost nii väga on teadvustatud, et võib-olla pole sellist noh, testimist pedagoogiliste teadmiste osas ka väga palju õpetajatele niimoodi tehtud saaks seda väita. Et ehk siis aus vastus on, et ega ei tea, et võib-olla peaks uurima, ma iseenesest arvan, et mida iganes võiks proovida, mis võiks aidata kergemaks teha. Nii palju siis praegu haridusest ja õpetamisest, nagu kuulsime ka siin on tegelikult ka see psühholoogiline ettevalmistus ja erialane ettevalmistus väga tähtsal kohal. Kuulame siia vahele natukene muusikat ja siis jätkame ka tegelikult õnneteemadel. Jätkub raadio kahes saade puust ja punaseks täna Sirime psühholoogia teemalisi uudiseid stuudios Arko Olesk, Grete Arro, Grete kui palju sinult kui psühholoogilt küsitakse seda, et mis on õnne valem, kuidas olla õnnelik teiega kui psühholoogid kindlasti. Jah, see on meil kogu aeg kaasas, valem tegelikult ei küsita palju, ilmselt see küsimus võib olla võib-olla mõne jaoks banaalne, et kui küsitakse elu mõtet, me kohe muidugi vastaks, et 42, aga aga, ja et ei tule nii sageli teemaks, et see, millest me kohe rääkima hakkame, tegelikult üsnagi üsnagi üllatas mind, et on võetud testiks väga põnev teema väga põhjalikult eksperimentaalselt uurida. Ja ehk siis ikkagi psühholoogid uurivad seda, mis teeb inimesi õnnelik. Ja tegelikult te teate mingil määral õnne valemit ja see valem siin sellest uudisest tuleb välja siin ka saksa ja inglise teadlased on teinud päris põhjalikke ja nagu eriomaseid katseid selgitamaks, et mis, nagu lõpuks mõjutab meie õnnetunnet ja ja selgub, et see, see valem või see võti ühest küljest on meis endis. Aga teisest küljest on ka see kõik sõltub sellest, kuidas läheb inimestel, kes meie ümber Sa ütlesid väga ilusasti, et kindlasti hästi paljud asjad meile sõltuvad sellest nii sellest, mis meis endis, kui ka sellest, mis on meie ümber, kuidas me sellega suhestuma. Kui sa just viitasid, et saksa ja inglise teadlased siis seda lugedes noh, nagu see, see linki, mille kaudu sa seda artiklit mulle osutasid, oli siis saksakeelne ja mul kliin lihtsalt seoses ka selle eksperimendi olemusega tuli meelde tõsiasi, et saksa keeles ja ka eesti keeles on olemas sõna, mida vist väidetavalt ise inglise keelde tõlkida saadan Froyda kahjurõõm ja see seostub väga tugevalt selle artikli teemaga. See on asi, mis ütleme nagu kõige tugevamalt sellest, mis sinu ümber toimub. See on, see on nagu iseenesestmõistetav, et me seda tajume nagu suhetes teistega ka ongi, et seda õnne inimesed kipuvad nagu väga tihti otsima just nagu endast, kui ma ei ole õnnelik, et see on siis nagu, nagu minu probleem või minus. Aga see nüüd eksperiment näitas, et sest et me mitte ainult ei ole hea, kirjelda, mida need teadlased Ja eksperimendi enda kirjeldus on üsna pikk ja põhjalik. Et ma siin väga detailseks ei lähe, aga, aga põhimõtteliselt jah, pandi inimesed siis eksperimendis osalejad ruumi kus nad said siis läbida erinevaid selliseid noh, kuidas öelda situatsioone, kus oli võimalus neil saada nii-öelda tulu või kasu ja siis ka teisel poolel ja neil oli siis nii sellised seal kämbling nagu õnnemängu imema ja ma ei tea, kas päris ruttu kuidagi seal istusid laua ääres mängisid raha peal jah, et vest näisid nagu väikeste summade peale said, võisid võita, võisid vähem võita, võisid valida situatsioone, kus pole riski ja kus mõlemad pooled saavad teatud summa või siis olukorra võisid valida, kus siis on võimalus saada kas rohkem raha kui esimeses variandis või, või jääda nulli näiteks, ühesõnaga erinev hulk erinevaid selliseid Rayaleid või katseid, kus nad siis lõpuks jäid siis nii-öelda kas siis plussi või vähem plussi. Ja nad, kui ma nüüd õigesti Siitan, Lätan ei leia seda kohta praegu üles, et et nad vist siis ei teadnud samal ajal palju teised saavad. Ja viimase katse sisu oli see, et, et siis said teada, kuidas teistel läks ja ja siis nad said nii-öelda otsustada, kas nad on helded või ei ole teiste suhtes, et kui palju nad siis nii-öelda ära annavad või, või laiali jagavad. Ja samal ajal selle katse vältel kogu aeg nii-öelda selle meetodi kogemusele Väljavõte meetodil siis uuriti nende heaolu, et kui heanil olla on, et kui mõnus on selline subjektiivne rahulolu, kui õnnelikuna sa ennast tunned, helises pidevalt jälgitav. Ning see jutt nagu hakkaks kiskuma sinnapoole, et raha teeb õnnelikuks. Ja vot see on hästi põnev, sest nad alguses ise toovad ka välja, et, et tegelikult on ka üsna hästi varem ka juba teada, et, et vat ei tee. Aga et tõepoolest on arvatud, võib-olla on nagu tavainimese tasemel mõnikord arvatud, et rikkuse suunas tasub püüelda selle suunas püüeldaksegi, et aga et siin tuli huvitaval kombel välja, et tõepoolest see kui võrdsena. Me tajume inimestevahelist sellist rikkuse, vaesuse seisu, et see mõjutab õnnetunnet, et kui me tunneme, et me oleme võitnud, aga teised on kaotanud või siis ka vastupidi, siis meie hea olla läheb halvemaks. Ja tundub, et sõltumata sellest, kes me ise oleme võitnud või kaotanud heaolu, siis sumbub või väheneb. Kui me saame teada, et teistele teisiti. Nii et ma hakkasin seda artiklit lugedes ütlema. Kuna mulle meeldivad linnaruumi teemat, hakkasin mõtlema selle peale, et kus meile tavaelus on eksponeeritud see, kuidas teistel läheb ja selline heterogeenne, mitmekesine linnaruum, kus eri inimesed elavad segiläbi tegelikult näitab meile kogu loob meile sotsiaalset võrdlust ja linnaruum kus, kus esmalt endasuguseid ja võib-olla tõkkepuuka eest. Et siis homogeenselt sellised sotsiaalsed sotsiaalses mõttes, et seal meile siis eksponeeritud, vaata, kellelgi läheb paremini ja halvemini ja noh, kui siis tulla selle teise tulemuse juurde, et, et näed, kui sa tead, et kuidas teistel läheb, et mis sa siis teed, et kas sa annad midagigi ära. Et ehk siis inimesed, kes siis tundsid nii-öelda ei oska süütunnet, et nad oleks nagu võitud teiste arvelt midagi, et raha hulk on siis nagu jää või see väärtus on, jääb ta on kas ühe või teise käes, kes rohkem, kes vähem, et need, kes siis pigem tundsid sellist süütunnet. Kokku kahlamise pärast? Andsid rohkem teistele ja oluliselt rohkem. Ja need, kes tundsid pigem justkui kadedust või noh, et seda, et paganat noh, mina jäin siin mängus praegu alla, et need siis andsid teistele vähem, ehk siis ma mõtlesin, et huvitav, kas seda saaks. Huvitav spekulatsiooni küsimus, et et kui me näeme, et ka meie ümber mehe keskkonnast tekivad pruumid, piirkonnad, kus kas eksponeeritakse inimesi üksteisele või mitte ja kas mitmekesisus on tolereeritud või siis ei ole. Üritame nii-öelda getostuda ükskõik mis suunas. Et tundub, et see, et me kogeme ebavõrdsust, ta võib vähendada meie heaolutunnet hetkeliselt, me tahaks sellest põgeneda, aga laias plaanis ta nii-öelda aitab kaasa sellele, et me aitame neid, kes on nõrgemad. Selline võib-olla liiga kaugele minev järeldusi. Tõstab empaatiat ja muudab meid, noh, kõik need annetuskampaaniad, eks ole, tegelikult riik ongi üles ehitatud sellele, et tekitada millise kokkupuude nõrgematega ja kehvemal järjel olijad Jah, ja tekib küsimus, et juhul kui see kokkupuude oleks igav päevane, et kas siis ka selline sotsiaalne kaasatus oleks tugevamat, me ei peaks seda tegema jõulutunneli abil korda aastas, vaid et noh, et see kogukond ise oleks kogu aeg teadlik, et ei pööraks pilku kõrvale ja ei sõidaks tõkkepuu taha. Kõlan küll kuidagi praegu me ka võib-olla selliselt radikaalselt ega aga et, et jah, et huvitav on, et kas seda väga ettevaatlikult sõnastatud järeldusi võiks laiendada heaolu tõstmiseks kogu ühiskonnas? Ja no eks jällegi, see sõltub lõppkokkuvõttes sellest, kui palju me eksponeerima seda, kui hästi halvasti meil läheb. Et ilmselt no näiteks kui me võtame kõrvale Põhjamaade ühiskonnad oma natukene spekuleerin, aga ma olin nii põhjalikult ka ei tea, aga mulle tundub, et see on nagu, kuna eksponeeritakse, vähem seda, kui heal järjel ollakse siis ka see võib olla nagu selle põhjamaise õnnetunde aluseks. Me teame ju, et Taanis on vist kõige õnnelikumad inimesed maailmas ja teised riigid palju maha jää. Et no võib-olla see on üks seletus. Jah, et ja siis võiks kohe küsida, et kust see käitumine tuleb. Et kas, kas nad on ise nii-öelda lahti hammustanud selle, et, et neil tegelikult endal ei ole hea olla. Kui need rõhutavad teadvalt erinevusi, et ebasubjektiivne ebamugavustunne on nii-öelda selline sotsiaalse elu fakt. Ja kui ma nagu mõtlesin, et see mäng ise on lihtsalt selline mingis mõttes simulatsiooni kunstlik olukord, et kui me mõtleme selliste mängude peale, Ma ise mängime, et kui me siis saame teada mängu lõpus mängu jooksul ma tegelikult kogu teema, kuidas me läheme, kuidas meil läheb, kuidas teistel läheb, aga siin mängus, et inimesed ei teadnud. Ja lõpus see hetk, kus neile öeldud, et sul läheb nii hästi teistel mitte et minu jaoks see oli jah, see üllatav, et ma ei ole nagu niimoodi mõelnud, et me tahaksime, et teistel läheks samamoodi kui meil. Et meil ikkagi mingis mõttes, nagu sa ütled, empaatia üksi või selline, ma ei tea, kas sotsiaalses mõtteski peegelneuronid, et noh, et ta tunneme seda teiste nii öelda alusel hetkel, et kui meie võidame, viidudsime et ilmselt inimesed oma argielus tunnevad seda ka tahavad seda ebamugavust vähendada. Ja üks viis, selle vähendamiseks ongi siis suurem heldus, mida siis selles uuringus viimane katsega demonstreeris? Nii et õnnevalem ma ei tea, kas me võime sellel kuuletasid väljend lubada aga ka paistab, et nagu teaduslikult on tõestatud, et et üks oluline faktor on see, et meie tunne, et teistel läheb sama hästi kui meil mitte sama halvasti, aga just sama hästi sama hästi kui meil. Kuulame taas natukene muusikat ja jätkame psühholoodi uudistega mõne hetkega. Jätkame juttu psühholoogia uudisteteemadel, siin stuudios Arko Oleski, Grete Arro. Ja võtame järgmiseks ette sellised teema näkku eesti keeles on tore sõna välja mõeldud rööp rähklemine, inglise keeles multi-tasking. See idee on siis selles, et, et küsimus, et kas meie aju on suuteline mitut asja korraga tegema, näiteks lugema teksti ja samal ajal ehkki maa siin kas või raadios mikrofoni, mina võin oma kogemusest öelda, et ei, sellest ei tule mitte midagi head välja, kuis püüda arvutist midagi lugeda ja samal ajal kuulata kaassaatejuhti või veel hullem püüda ise midagi rääkida. No selline populaarne müüt räägib, et aga naised pidid sellega. Ja et see rööprähklemine on jah, selline selles mõttes vahva asi, et populaarne teema ilmselt tänu sellele, mida meie argielu meelt pidevalt nõuab ja aeg-ajalt meil on ka tunne, et me saame sellega hästi hakkama. Ja seal võib olla ka mitmeid oletusi, et miks meile tundub, et me saame hakkama, et võib-olla siis on üks elatussee, et üks nendest rööp Räheldavad, sest tegevustest on automaatne. Noh, et nagu sa ilmselt isegi oled märgendati, suudad näiteks kõndida ja rääkida korraga. Ja teine seletus võib olla see, et äkki me alati mitte ei rööp rähklevaid ikkagi kordamööda rähklemine, ehk siis me teeme natuke ühte, natuke teist, ehkki mitte päris korraga. Et teeme näiteks pausi vahele ristmikult raja, siis jätkavad telefonikõnet, just et näiteks otsustama jätate, kus on see õige Tänavots, seniks ütleme, et kuule, oota, ma vastan selle varsti. Aga nagu sa osutasid jah, et see autojuhti, Meil on tõesti üks teemalus rööprähklemine, nagu tekitab igasuguseid pingeid. Nii et küsimus, mis on ka psühholooge vaevanud, on see, kas me tegelikult oleme, kas aju on suuteline mitmele asjale enam-vähem keskenduma. Ja nüüd siis on tehtud jällegi rida katseid ja kohtuotsus, nagu ma aru saan, on lauale laiatatud. Ma ei oleks nii kindel, et see kõik need päris lõpuni selge on, aga et tõepoolest, et üks uuring ja meile siis millises neuroteadlased tegid, vaatasite täpsemalt ajju olukorras, kus inimesed pidid korraga visuaalset infot töötlema ja siis auditoorseid infot ja siis said ka erinevaid käsklusi, et kuhu täpselt tema tähelepanu suunata ja küsimus siis oligi, et et kuidas siis on, et kui see ülesanne, mida näiteks näidatakse sulle visuaalse kanali kaudu elektrooniliselt et kui sellel on suurem nii-öelda koormus tunnetusprotsessidele, et sa nagu keerukam, et mis siis juhtub selle teise stiimul iga, mis tuleb kõrvadest näiteks et ja nad tegid siis põhjalikult ka aju tasemel katseid, vaatasid, mis ajus toimub, samal ajal, nii et jah, et mingis mõttes me võime rääkida, et argielus me rööprähklemine hästi keerukate kontekstide lõikes näiteks Eesti arutame mingit tööküsimust roolis olles, aga aga et selle uurimiseks on jah need kontekstid viidud küllaltki lihtsalt lihtsalt ülesannete tasemele ja noh, et sest nagu sa küsisid, et mis see kohtuotsus siis online, et siis kas siis saab või ei saa? Et huvitav on, ongi nagu see, et et nad leidsid, et, et kui meil on suurem kognitiivne koormuseks rohkem keskenduma, pingutama, et teha mingit asja ära, siis meie võime ennast kaitsta selle segaja suhtes natuke nagu paraneb, et või noh, kuidas võib-olla nii ei ole õige öelda, aga et me tõesti suudame paremini välja lülitada seda segajat, kui ülesanne on suurema väljakutseastmega, ma usun, et seal tulemus, mis võib olla paljude kogemusega, läheb kokku kui on väga otsustav hetk, ma näiteks ei kuulegi, mida mulle öeldi või et mulle üldse midagi öeldi mingil hetkel, ja see meenutab mulle lihtsalt noh, võib-olla sellist väga lihtsalt paralleeli enda elust, et tantsi tangot, argentiina, tangot, mis on siin intellektuaalselt hästi väljakutsetants ja ma olen aru saanud, et ma tantsin palju paremini kui mulle silmad kinni. Ehk siis ma ei saa visuaalset infot, sest ma pean tegelema infoga, mis tuleb sellest nii-öelda juhtimisest tantsuvõttes. Ja see on huvitav infokanal, et sealt läheb läbi nii-öelda füüsilise sellise kontakti ja kunagi sa ei tea, mis järgmine samm on ja ma olen aru saanud, kuna silmad lahti, sisendist, traktor. On asju, ma näen teisi tantsijaid. Ja mul hakkas sammud sassi minema ja mõned inimesed arvavad, et kinni sinna raskem tantsida. Ja noh, see uuring justkui võiks ka öelda et kui sa niigi oled kognitiivsed koormatud, et siis aga noh, ainult see, kes, kes ei juhi, saab tantsu ja silmad kinni panna, et võib-olla ma ei soovitaks seda kõikides olukordades töömälu siis natukene saab rohkem puhkust, vähem stiimuleid töödelda. Et meie aju on ikkagi selline, et kui me nagu tegeleme ühe asjaga kas millegi vaatamisega või millegi kuulamisega või nende sammude läbimõtlemisega, et siis ta praktiliselt need teised meeled lülitab välja või ta summutab ära. Natuke alla või jah, et ei luba mehe tähelepanu võib-olla laiali hajuda ja ilmselt võiks vaata et sellel on sihuke noh, see on jälle selline populaarne. Sihuke mõte, sellel on äkki selline evolutsiooniline alus, et see võib olla teatud hetkedel meile eluliselt vajalik, et me ei lase ennast segada. Mingis mõttes ta võiks ka öelda seda, et olukorrad, kus meie tähelepanu kipub hajuma, noh, et võib-olla peaks ülesande kognitiivset koormust suurendama, et äkki need asjad, kus me ei püsi oma tähelepanu juures, ongi meil lihtsad ülesanded ja tähelepanu läheb laiali ja noh, ma usun seda, see on ka võib-olla paljude inimeste elukogemus, et et otsustaval hetkel nad suudavad olla väga kontsentreerunud, väga keskendunud ja niipea kui noh, võib olla, elu läheb, ülesanded lähevad lihtsamaks, siis hakkavad tulema mõnikord või kui nad näiteks oskavad juba midagi väga hästi, siis siis hakkama Distraktorite rohkem. Ma saan ka niimoodi praktilisel tasandil lepime kokku, et auto juhtimine ikkagi kognitiivne koormus, et tegelikult, et sinna kõrvale mingisuguseid asju panna teisi segajaid või ärritajaid või signaale, et siis hakkab meil tekkima üks selline ajus. Korralik konkurents ja asjad võivad minna sassi. See on tegelikult jälle see koht, kus ma ei tahaks sinuga midagi kokku. Just nimelt sellepärast noh, et kui mõelda, et, et autojuhi juhtimise situatsioonidega hästi erinevad, et võib-olla mõnes olukorras peamegi natuke tõstma seda oma tähelepanuvõimet, et noh, et kui sul on pikk, väga sirge, väga igav maantee, et võib-olla siis aitab see, kui meil on mingisugune lisastiimul näiteks noh, näiteks huvitav, raadiosaade puust ja punaseks tulemast mängimas. Et ja teised, mis olukorras on, on tõepoolest väga suur oht, et kui meil on kõrval stiimul, kas keegi räägib telefoniga võime, vaatame navigatsiooniseadet et siis me ei suuda töödelda olulist infot ja veel on oluline, et inimesed on väga erinevad. Et seega ma kindlasti arvan, et on mõistlik võtta hästi konservatiivne vaade, et parem mitte rääkida, parem mitte me tähelepanu jagada, et sellest, et vead tulevad ikka ma ennast üle hindama, aga võib-olla mõnes olukorras, kus auto juhtimine väga automaatne on, on hea, et me ikkagi päris magama ei jää. Aga jah, et ilmselt need uurijad, kes selle uuringu tegid, saaksid öelda lõpliku tõe Meil on jäänud siia saatesse veel üks uudis, mis see täpsemalt on, kuuleme paari minuti pärast. Puust ja punaseks. Ja meie tänase saate viimane uudis võtab ette ühe no vist viimasel ajal üsna jällegi palju tähelepanu leidnud. Ma ei tea, kas ta võib haiguseks nimetada, vist öeldakse sündroom selle kohta. Hüperaktiivsuse ja tähelepanu häire on see, mis siis mis siis neid lapsi iseloomustab, kelle nime juurde kirjutatakse ADHD eks ole. Rahvakeeli siis jah, sellised hüperaktiivsed, püsimatud reblikud või kes nii-öelda et ilmselt teadlased on nagu pikka aega mõelnud, et kuidas siis neid aidata, et siis ta lastel, eks ole, on ju keskendumishäired, nad koolis ei saa nii hästi hakkama seetõttu edasises elus. Täpselt sama moodi, et mis on need nipid, millega siis tulla nende lastele appi, eks ole, on välja mõeldud ravimeid, on psühhoteraapiat, mida kasutatakse. Kui tõhusad need viisid on, oskad sekretär? No tegelikult jah, see on väga olulisele küsimusele, et enne enne aitama hakkamist võiks aru saada, et millega on üldse tegu ja kes seal grupis siis on, et kes need on, samasugused lapsed, kes äkki need on väliste tunnuste alusel kokku pandud, erinevad lapsed, et et jah, et sellist toetamist saab, saab teha ikkagi siis, kui me üsna hästi mõistame, et milles probleem on ja ma saan aru, et diskussioon ja tähelepanu häire üle ei ole siis ka võib-olla lõppenud. Et see ei ole nii tugevalt kindlasti mitte minu teema, aga aga nagu ma olen aru saanud, siis, siis aina rohkem vaadatakse, et millises konkreetses siis protsessis aju tasemel võiks probleem olla, et äkki me saame midagi spetsiifiliselt õpetades kaasa, aidates sellest diagnoosist mõne puhul võib-olla lahti. No nüüd me vist olemegi leidnud. Teadlased on välja pakkunud ühe viisi, mille puhul nad tõepoolest nagu konkreetselt läinud, et kui lapsi treenida ja õpetada sellisel moel, siis see toob kaasa reaalsed positiivsed muutused nende ajus, mis tähendab aga siis mingil määral aga mitte päris tervenemist, aga kindlasti nagu mõjuvad ravijad. Jah, et nagu ma saan aru, siis, siis üks olulisi selliseid sümptomeid on impulsiivsus siis nende laste puhul probleeme valmistab. Et võib-olla suutmatus sellist hetke ajel tegutsemist kontrollida. Ja nagu iga sellise probleemi puhul on seal hästi palju erinevaid asju, mis on seotud see, siis võttis selle impulsiivsus rohkem fookusesse ja see oli ka tema nii-öelda tulemusnäitaja, et nad, lapsed tegid. Katses osalejad ja kontrollgrupis läbisid sellist sellist testi, kus hinnati intensiivsust. Ja tõepoolest pärast nii-öelda seda nippi õpetamist, nagu sa ütlesid impulsiivsus, suutlikkus koheselt reageerida nii-öelda tähendab suutlikkus pidurdada kohest reaktsiooni, mis ei ole läbi mõeldud, et see siis paranes, andsite impulsiivsed vastuseid vähem selles Go Nõukogude Eestis, aga et need, see osutab meid, juhatab meid küsimuseni, et mis siis nipp põli või mida siis siin tehti? Et sisuliselt, kui lihtsamalt öelda, et see neuroneurofiid äke mida siis katsegrupiga tehti kell 19 last? Nad tegid 108 nädala jooksul harjutasid teatud mõttes oli selline keskendumisharjutus, et nad said nii-öelda, neid õpetati teatud viisil mõtlema, keskenduma ja nad said ka samal ajal aru, kui hästi neil selles läheb. Et võiks arvata, et see tehnika on võib-olla neurotagasiside, võib-olla mõnes mõttes samme edasi senistest viisidest, kes võib-olla laps püüab ja pingutab, ei tea, kas ta võib olla õigel teel, kas ta teeb üldse õiget asja nii-öelda tähelepanu suunata, kontrollida me võime ka muidu aga kohe tagasi, siis ei pruugi olla muudel viisidel pisele. Neurotagasisidega. Tegelikult see see tehnika või tehnoloogia, mida kasutati, on minu meelest isegi poodides juba mänguasjapoodides müügil, eks ole, see ongi selline, mille sa paned endale pähe ja mis loeb su ajulaineid ja millega saad siis, kui ma ei tea, kas ühendad arvutiga, saad kasvõi arvutimänge mängida, noh, täpselt niimoodi, et sa lihtsalt nagu mõtled teatud moel ja siis nagu maid, liigutate kursorit või nagu midagi midagi juhtub seal sisuliselt need lapsed pidid samamoodi vist liigutama autotki lennukit üle ekraani mõeldes teatud moel. Jah, et minu arust isegi psühhobuskes seoloogideadust käib, Eestit pidi tutvustamas minustki, neil on selline tore katse, kus nad lasevad seda seda inimestel teha, et minu jaoks, et osalesin selles ja minul ei hakanud küll mitte miski liikum nõuabki harjutamist. Aga et jah, et ilmselt jah, neid on need seadmed ka üsna erinevad, et et ma pole jah, päris kindel, mida nad siin kasutasid, aga, aga tõepoolest, sellist suunatud teadlikku keskendumist, kus sa saad aru, kus see seade aitab sul, noh, kogu see nii-öelda digitehnoloogia ja teadlaste poolt leitu aitab sul aru saada, kuidas sa mõtled või mida sa täpselt teed või milline see aktiivsus on. Et see tundub hästi nagu lootustandev suund. Et äkki me saame ühel hetkel otsustada, et impulsiivsus seotud probleemid on, on kergemini või paremini ületatavad, et ei pea alati ravimit andma vaid võib-olla hoopis mingisuguseid protsesse ergutama, et laps ei ole võib-olla hüperaktiivne, vaid võib-olla mingeid protsesse, hoopis liiga passiivne tahab saada. Ja tegelikult läbi mängu on selliseid asju väga tore teha ja ja noh, pealegi sellesama tehnoloogia ma tean, neid rakendusi on ju tohutult halvatud inimesed saaksid suhelda, liigut, liikuda ringi, liigutada oma tehisesemeid ja mida kõike veel, nii et üks väga põnev asi on see neurofiiber Jah, et aju on võimas patarei, et me võib-olla kõiki selle võimalusi veel tõstid, jah. Sellega ongi meie seekordne saade läbi saanud puust ja punaseks, kõneles täna psühholoogi uudistest siin stuudios saatejuht Arko Olesk ja külas Tallinna Ülikooli psühholoog Grete Arro. Tänava teid kuulamast ja puust ja punaseks kohtub teiega taas nädala pärast, et jagada kõike seda põnevat ja toredat, mis juhtub teadusilmast kuulmiseni.
