Tere me oleme nüüd oma rännusaadetega rändamas seal kauges Ameerika põhjalas ja eelmises saates kõnelduta laskakisketest peamiselt siis kahest kõige võimsamast hundist ja karust. Ja neid karu kohtumisi metsale, Alaskal oli tõesti ka rohkem, kui mul varem elu jooksul üldse kokku oli olnud ja need paksid ikka väga värvikaid elamusi. Aga tänases saates võtame ette Alaska ühe täiesti teistsuguse poole, see on siis Alaska inimajalugu sest ka praegusel Alaskal liikudes sa ei saa mitmetest asjadest muidu aru, kui sa ei tea midagi Alaska minevikust. Ja siinses saates tuleb siis juttu just Alaska põlisrahvastest nendest, kes siis tegelikult olid Ameerika esmaavastajad ja siis ka nendest Euroopa maade avastajatest ja Alaska kollane heerimisest. Ja siis ka sellest, kuidas Alaskat haaras 18. sajandi lõpus kullapalavik ja kuidas kogu Senise, Alaska elukorralduse pea peale pööras. Ta on ta On? Ta kõlab ühe Alaska põlisrahva jupikide laul. See laul kõneleb ööst. See kant, kus jupikid aastatuhandeid on elanud see peeringi lahe ümbrus, see asub joobunud paar joonest kõvasti põhja pool ja seal valitseb ju suvel polaarpäev päev ja talvel polaaröö. Ja pikid on elanud sealkandis mäletamatud aegu ja nemad peavad olema kuidagiviisi kohanenud selle äärmuslikku valguse rütmide muutusega aastas. Ja see laul polaarööst, see kõnelebki sellest kuude pikkusest pimedusest ja laulus kõneldakse umbes nii, et pimedus on nüüd neelanud maailma. Aga kui ilmub välja kuu, siis muutub maailm valge, kas ja nähtavaks ja siis saab siin ringi liikuda. Ja see maa, mis kuuvalguses paistab, on ilus. Niisugune vana laul. Ja eks ta ole tõsi, polaaröö polegi tegelikult nii hirmus pime nagu kujutlevad need, kes kunagi pole seda kogeda saanud. Kui rööson taevas selge ja lund ja jääd valgustavad tähed kuu, siis on seal täiesti võimalik toimetada ja isegi suusatada ja ringi rännata ja kalastada ja jahti pidada, ühesõnaga tegutseda. Ja kui mõelda näiteks need meie Eestimaa peale, siis meie, novembrikuu mõnikord, kui on sompus, ilm, maapind on must siis see Eesti novembri on ausalt öeldes isegi sünge. Kui see kauge põhjala polaaröö aga see paik siis, kus need jupikid siiamaani elavad, see on siis Beringi väina ümbrus ja vot kes siit tulid, esimesed inimesed Ameerika maailma ei hakka ajaloolaste arvates, see oli kuskil 15000 aastat tagasi ja see oli siis selline aeg, kui jääaja tõttu oli suur osa maakera veest vangistatud jäässe ja selle tõttu oli maailma merepind nüüdsest tervelt oma sadakond meetrit madalam ja see tähendas seda, et Aasia ja Ameerika sealt Beringi väina koha pealt olid ühendatud maasillaga. Teadlaste arvates oli see päris laise maa sild oma 100 kilomeetrit lai ja kuna ta oli ka tuhandeid seal niimoodi kogu aeg olemas, siis seda mööda rändasid Aasiast Ameerikasse erinevad loomad lausa looma karjadena ja nende ulukite sabas liikus inimene, sest ulukijaht Ta oli nende peamine elatis ja selle tõttu tulid nad just siit kandist Ameerikasse. Ja vot nemad seal kuskil üle 10000 aasta tagasi olid need tegelikult Ameerika esmaavastajad. Ja sealt nad liikusid siis juba lõuna poole, jõudsid aastatuhandetega välja, täitsa Lõuna-Ameerika lõunatipu, sealt veel edasi tulema saartele ja etnoloogid ütlevad, et nendest rahvastest, kes nüüd selle kõige vanema rahvasterändega tulid seal 15000 aastat tagasi. Nende järglasi on ka praegu Alaskal olemas ja ajaloolased pakuvad, et need on siis sellised rahvad nagu klingiitid ja aidad. Ja mõni 1000 aastat hiljem 12000 aastat tagasi järgnes järgimine rahvaste laine Aasiast Ameerika poole. Jälle tuli uusi rahvaid ja nende järglased. Praegusel aja laskas on näiteks niisugused rahvad nagu Nadeneesid, Ale uudid, eskimod, Nuia pärastki tuli neid veel sealt aasia poolelt, nii et hakkas kujunema see Alaska asustus ja asustati ka sisemaa ja just nende sisenema ühe põlisrahvaga oli meil väga känega oma laska reisil kokkupuudet. Selle rahva nimi on hatha baskid. Ja meie läksime niisuguse külasse seal keskAlaskal, mille nimi oli Nenona ja seal on siis üks praegused ata baskide tugipunkte. Ta vaske on seal suhteliselt vähe päev, valdavad on valged inimesed aga ometi on neil seal oma väike käsit pood seal Me uudistasime ringi, nägime ka mõningaid selle põlisrahva inimesi. Üldiselt oli see pood üsna vaene, võrreldes selle käsitööga, mida ma olen näinud mujal Põhja-Ameerikas, rääkimata Lõuna-Ameerikast ja need inimesed bassid olevat suhteliselt noh, niisugused vaesed ja mitte väga uhked selle üle, et nad on siinne põlisrahvas. Praeguseks on neid ata vaske seal Alaska Sisemaal järel kuskil tublisti alla 10000 kunagi oli neid palju ja palju rohkem ja on teada, et nad on sugulasrahvas Naawahhoodega Nava Hoodega ma olen kokku puutunud just seal Arizona osariigis Ameerika Ühendriikides, käinud ka nende pühapaigas monumentide orus. Ja see on avahoorahvas, on praegusel ajal seal Ameerika Ühendriikides päris tugev ja elujõuline indiaanirahvas, neid on praegu järel kuskil terve miljon. Aga jah, siin kauges põhjas neid ata vaske, neid on järel tublisti alla 10000 ja miks neil siinne saatus nii kehvasti on läinud, eks põhjusikade, et valge inimene võttis ära nende jahimaad tõi siia tundmatuid nakkushaigusi, mis niitsid neid nagu loogu. Ja nad tõesti ei olegi sellest kõigest praeguseks toibunud. Aga kui nüüd mõelda eurooplastest kolonisatsiooni algusele, siis sellele eelnesid õieti maadeavastajad, retked siia, Alaska kant ja vist kõige esimesed valged inimesed, kes siia tulid, olid venelased. See võis olla juba kusagil seal 1000 kuuesajandatel aastatelgi, aga kuna midagi ei dokumenteeritud, siis on need andmed väga udused, et kes need olid, millal nad täpselt tulid, kus nad olid. Täpsemaid andmeid on siis 1070.-test aastatest aga 1000 seitsmesajandatel sattus siia juba ka teisi maadeavastajad. Noh, näiteks tulid siia Hispaania meresõitjad, see oli väga kummaline mõelda, et hispaanlased lõunama pojad tulevad nii kaugele põhja, aga ometi nad korraldasid siia mitu tõsist ekspeditsiooni avastusretke ja nemad dokumenteerisid oma neid avastusretki väga hoolikalt ja need andmed on säilinud. Ja selle üks tulemusi on näiteks see, et seal kaugel-kaugel Ameerika põhjalas, sa kohtad mõnel pool hispaaniakeelseid kohanimesid. Hispaanlaste tegelik eesmärk oli väga selge ja ühene. Tollel ajal 1000 seitsmesajandatel oli ju reegel selline, et kes esimeseks kohale jõuab, see saab kuulutada terve selle maa enda riigi omandiks. Hispaanlased õieti niimoodi tegidki, kuulutasid Alaska paljud alad Hispaania kuningriigi omandiks, aga, aga reaalsuses sellest ei tulnud midagi välja, sest tulid järgmised ja tõrjusid nad eemale. Aga need kohanimed, mõned Need on tõesti säilinud, see on päris naljakas seal kusagil kõrgete lumiste mägede vahel kohata näiteks sellist kohanime nagu vald ees Valdeesi sadam ühesõnaga seal täiesti olemas või siis liustiku nimi malas, piina liustik. Pole kahtlust, et need on Hispaania päritolu sõnad. Aga sel samal sajandil 18. sajandil tulid siia ka prantslased, siis oli nende eestvedajaks üks meresõit, jaa, Šafrasvaadega lapp, see oli väga teenekas mees ja temagi siin, leidis kohv ja pani kohtadele prantsuskeelseid nimesid. Ja olid ka jaol inglased, seal siis maadeuurija, James Cook, võib-olla kõige teenekam, 18. sajandi maadeavastaja üldse ja temagi pani Nende erinevatele Alaska rannikupaikadele jälle inglisekeelseid nimesid. Aga kokkuvõttes oli siiski niimoodi, et kõige kindlamad kinnitasid siis sel ajal seal 1000 seitsmesajandatel kandasin ikkagi venelased. Nende siiatuleku põhjus oli pigem kaubanduslik. Nad kauplesid karusnahkadega just merest loomade karusnahkadega ja nad ise küttisid need karusnahaloomi. No see polnud küll õigesti mingi juhtimine, vaid need olid kõige jubedamad tapatalgud seal mereloomade kolooniates, aga mereloomade nahad olid kallid, nendega sai palju teenida. Venelased olid Siberi poolel juba selgeks saanud, kuidas käib ja olid sellised sitked, kujud, põhjalas tegutsemiseks ja nii see vene koloonia seal muudkui kasvas ja seal nad isegi tegid endale seal pealinna, selle nimeks sai Novo-Arhangelsk. Praegu on selle paiga nimi muide sitka ja see sitka linn, seal elab ka praegu kuskil 9000 inimest, aga Novo-Arhangelskisse muidugi rajasid siis venelased kohe õigeusu kirik ja kui veel mujale sinna Alaska rannikule üldse nad paninud alusel ikka kümnetele ja kümnetele asundustele Alaska rannikul ehitasid sinna külasid, kirikuid ja levitasid muide, põlisrahva hulgas väga hoolega vene õigeusku ja nii juhtuski, et kusagil ütleme, 19. sajandi algusest oli juba ikkagi Alaskalt valitsemas venelased ja venelased nimetasidki selle siis oma riigi territooriumi osaks. Kuigi teisest küljest oli küll nii, et kogu see tegutsemine käis ainult rannikul ja näiteks sisema oleme venelased. Mitte kunagi ei jõudnud, sealse põlisrahva elu, nad ka seal sisemaal üldse ei mõjutanud, noh, rannikul natukene mõjutasid näiteks pöörasid neid seal siis vene õigeusku. Aga siis seal kuskil 19. sajandil juhtus Alaskal edasi niimoodi, et see kuldne äri, mereloomade karusnahkadega kauplemine hakkas alla käima ja peamine põhjus oli lihtsalt see, et mereloomad olid maha tapetud ja karusnahakaubanduse ei edenenud, ta ei olnud enam midagi sisse. Vene riigile oli selle hirmus kauge koloonia ülalpidamine kohutavalt kallis. Mingit varasid ei paistnud siin kusagil olevat kliima täitsa talumatu ja Venemaa hakkas selle piirkonna vastu huvi kaotama ja lõpuks jõutigi nii kaugele, et müüdi laska Ameerika Ühendriikidele maha. Tehing toimus 1867. aastal ja Tsaari-Venemaa sai Alaska eest 7,2 miljonit USA dollarit. Noh, tänapäevaga vääringus teeks küll palju rohkem, praeguses vääringus oleks see 122 miljonit dollarit. Aga noh, nii suure maalahmaka eest muidugi imeväike summa, aga tol ajal, kui see tehing sõlmiti, olid mõlemad pooled rahul. Venemaa sai oma kallist kolooniast lahti mõttetust kolooniast ja ameeriklased mõtlesid, et ega sellel maal mingit erilist mõtet ei ole. Aga umbes noh, nii et ehk läheb tarvis edaspidi, et kui noh, globaalset vaadata, siis võib-olla tulevikus kunagi on ta nagu strateegiliselt päris heas paigas näiteks kaubanduse või sõjanduse seisukohalt ja siis hakkas sinna tulema, siis hakkame juba Ameerika elanike, aga ega need venelased ka sealt täielikult ei kadunud. Osa läksidki tagasi Venemaale, osa kolisid sinna Ameerika Ühendriikide lõunapoolsetesse osariikidesse aga osa jäid ka paigale. Ja nüüd, kui meie olime seal nüüd aasta tagasi seal Alaskal, siis oli ikka päris palju juttu sellest, et seal seda venekeelset traditsiooni on siiamaani üksikutes kohtades alles alles vene õigeusu kirikuid kõneldakse isegi natukene vene keelt ja see on üks väga huvitav selline vene kultuurikild, mis seal Alaskal siiamaani alles on. Aga nüüd, kui mõelda selle peale, et mis edasi juhtus, kui Alaskal läks Ameerika Ühendriikide kätte siis juhtus tõeline üllatus. Tehing müügitehing tehti aastal 1867 ja 1872, ehk siis kõigest viis aastat hiljem leiti sealt sitka lähedalt sellest endisest Venemaa koloonia pealinna Novo Arhangelski lähedalt kulda ja päris palju kulda. Ja siis natukene hiljem, kaheksa aastat pärast seda, leiti teisest kohast. Selle koha nimi on June au, seal asub praegu Alaska pealinn, sealt leiti jälle päris korraliku kullaleiukohti. No ja sealsamas naabruses Kanada poolel leiti ka mitmel pool kulda, jutud läksid liikvele. Järgnes niinimetatud Alaska Jukoni kullapalavik 1000-ga 888.-st aastast tulid siia juba igal aastal ikka tuhanded ja tuhanded kullaotsijad. Et kokku neid tuli kümneid tuhandeid järgmistel aastakümnetel ja kes nad sellised olid siis põhiliselt Nad olid noored mehed kusagilt sealt lõunapoolsetest osariikidest. Mehed, kellel polnud küll mitte midagi kaotada, enamasti puruvaesed, kellel polnud õiget tööd, polnud õiget sissetulekut. Aga kullasära meelitas nad kohale, tuli kohale ka muide naisi, mõned olid siis nagu kullaotsijate abi kaasadena, aga mõned tulid täitsa üksi või kahekesi käsi. Need olid ka siis niuksed naistest, õnneotsijad, naisi, neid Alaska kullapalavikuaegseid naisi. No tegelikult see on täitsa omaette teema, aga üks kindel asi on see, et neid oli ju kümneid kordi vähem kui mehi. Ja Nad olid ise ka meeste jaoks kulla hinnaga. Nad leidsid siin kergesti tööd, tegid näiteks süüa, pesid pesu ja nii edasi. Muidugi juhtus ka seda, et neil tuli läbi elada sellist vägivalda ja karme elamusi, nii nagu sellel ajal kõikidel. Aga kui me seal ise Alaskal olime, siis me päris palju muidugi muuseumides nägime neid pilte kullapalavikuaegadest ja saime teada neid lugusid, sellest ajast oli väga värvikas aeg ja need pildid ja need lood, need olid tihti väga karmid. Mida me seal muuseumides nägime? Mul on näiteks siiamaani silma ees üks pilt ühest muuseumist mustvalge pilt tehtud aastal 1898 ja see on tehtud tšilkuti kurul talvisel ajal ja mis seal pildi peal siis on näha, seal on selline üsna järsk mäenõlv ja seda mööda viivad üles mehed. Nad on sügavas lumes. Järsaku on väga järsk ja meeste koormad on meeletult suured, igasugused pambud, mõnel lausa puukastid seljas, nad on selle koorma all täiesti lookas. Ja neid mehi, neid ei ole mitte kümneid, vaid nad on sadu. Nad rühivad, sa üsna õhukeselt riides, niimoodi selles paksus lumes ülesmäge. Ja tõesti, niisugune pilt, umbes nagu mingi sipelgate rivi, tumesipelgate rivi, lõputu rivi kulgeb täiesti valges lumes, kusagile sinna mägede taha. Ja need mehed muidugi, kes siia tulid. Nad olid väga optimistlikud, aga neil ei olnud mitte mingisuguseid rännukogemusi väga tihti. Ja neil ei olnud ka eriti ettekujutust Alaska loodusest, laskavad oludest sellest, kuidas siin üldse ellu jääda ja, ja kui midagi juhtub, et mida siis ette võtta, et kui jääd näiteks haigeks, kuidas ennast ravida, lihtsalt toolid ja muidugi oli siis tulemus see, et paljusid niitsid igasugu hädad ja haigused nagu vikatiga. Meie muuseumi giid seal ühes kohas rääkis just sellest, et skorbu selline haigus, no see on siis see, kui on vilets toitja, C-vitamiini pole, et sul hakkavad igemed veritsema ja hambad logisema ja lõpuks suust välja kukkuma ja nahale tekivad punased laigud ja sa muutud jõuetuks ja hakkad tohutuid valusid tundma. Ja kui sa sellest ei hooli, siis on lõpp see, et sa suretki maha ja need noored mehed, kes siia tulid, skorbuut oli, nad ei teadnud, mis see on. Mis teha, ei hoolinud sellest, arvasid küllalt, läheb mööda sel ajal tegelikult 1800.-te aastate lõpus arstidel väga hästi teada, et tuleb midagi rohelist leida või närida kas või kuuseokkaid, kui muud ei ole. Seda need ei teadnud ja paljud neist surid, nii et see giid väitis, et et nendest esmatulijatest juba esimesel aastal poolelt surid Scurbuudi aitäh. Ja vot siinkohal tahan ma lugeda ühe tsitaadi. Ühest raamatust on väga tähtis raamat minu jaoks olnud noorest põlvest peale kuni siiamaani ja see kirjeldab hästi ilmekalt neid Alaska kullapalavikuaegseid olusid. Täpsemini siis loodusolusid ja ma nüüd lausa lubage, tsiteerin ühte lugu sellest raamatust. Külm ja hall, erakordselt külm ja hall päev oli alles alanud, kui mees pöördus kõrvalt suurelt Jukoni teelt väiksele rajale ja ronis kõrgele kaldale, kus vaevumärgatav lumine rada läbi kuusiku itta lookles. Siit mäe kingult avanes ümbrusele kohutav, lumine, aga suurejooneline vaade. Kuid see kõik ei avaldanud mehele mingit mõju. Mitte seepärast, et ta oleks sellega harjunud olnud. Ta oli uustulnuk ja veetis siin oma esimest talve, aga viga oli selles, et sellel mehel puudus igasugune kujutlusvõime. Ta oletas, et praegu võiks olla pakast umbes 50 kraadi alla nulli. Aga kui see ka nii on, siis lihtsalt on 50 kraadi alla nulli ja ei midagi muud. Minekule möödudes sülitas mees prooviks, kostis terav praksatus, mis teda ehmatas. Ta sülitas uuesti ja uuesti raksatas sülg õhus veel enne kui jõudis lumele langeda. See tähendas, et praegu pidi miinuskraade rohkem kui 50 kraadi alla nulli olema, sest muidu süljenärakas õhus ei külmuks. See oli sisse tsitaat. Kas arvate ära, kellelt ma arvan, et mõned ikka arvavad loomulikult Jack Londonit, kellelt siis muut. Ja see oli katke tema jutustusest lõkke väga haarav jutustus lugema hakkad enam pidama ei saa ja nii on nende paljude teiste Jack Londoni lugudega. Ja mäletan, kui ma olin murdeealine poiss, siis ma neelasin neid Jack Londoni lugusid väga aplalt. Ja mingis mõttes need jäidki kummitama mind kogu eluks. Need kujutlused, et just niisugune peab olema üks Alaska loodus ja just niisugune peab olema üks tõeline Alaska mees. Siinkohal võib-olla selle tsitaadi kommentaariks veel, et kui siin räägitakse kraadidest, siis 50 kraadi, see oli siis Fahrenheiti järgi 50 kraadi. Kui tahad seisuse järgi, siis see ei ole päris miinus 57 järgi, see on miinus 45, aga külm on ta ikkagi. Nagu ma mõtlen nüüd kõigi nende oma maailma rändude peale, siis ainult seal Põhja-Siberis olen ma kogenud ka sellist temperatuuri ja praegu tagantjärgi täitsa tuline kahju, et ei teinud ise seda katset läbi, et ei, ei sülitanud korra õhku, et kas tõesti külmub õhus ära? Vot ei teagi, kui järgmine kord satun, siis kindlasti proovi. Aga no Jack, London, võib-olla ta paniga natukene juurde selle oma kirjaniku värvikusega sellele juhtumile, aga vaieldamatult on tal väga hea kirjaniku sulg ja teistpidi nädalas ka. Lood on muidugi haaravalt ikka selle tõttu, et ta ise on elanud sealkandis ja olnud samuti kullaotsija ja see, kus ta seal täpselt käis, seal tead, ma uurisin selle päris hoolega järgi. Tegelikult Jack London ei olnud päris Alaskal. Ta oli veidi Alaska piirist ida pool ehk siis seal Kanada aladel, seal nimetatakse seda Jukoni haldusüksuseks ja vot seal ta siis rassis ja, ja otsis seda kulda. Ta oli tol ajal, kui ta sinna jõudis, 22 aastane nooruk hästi väge täis, samal ajal üsna elukogenud, sest tema noorus oli vägagi noh, ütleme, seikluslik ja heitlik ja karm. Ta oli maitsnud ennegi kibedat elu, nii et siin ta siis sai seda veel juurde maitsta. Ja muidugi lisaks sellele, et ta omal sai tunda seda tolleaegsed tavalise kullaotsija elukuulist ta väga palju lugusid sealsamas, mida seal ümberringi räägiti, nägin neid väga värvikaid tüüpe, kes seal ringi liikusid. Ja need kõik jättis ta endale meelde. Ta muide haigestus ka siin Alaskal skorbooti ja ta läks asi ikka väga tõsiseks. Juba hakkasid hambad suust kukkuma, ta jäi väga jõuetu üks ja pidi taluma väga suuri valusid. Ja siis võttis ta oma kaaslasega ette selle, mida noh, tugevamad ja otsustusvõimelisemad mehed ette võtsid. Nad ehitasid lihtsalt selles üksildases paigas paadi ja sõitsid selle paadiga allajõge kuni jõudsid sellisesse asulasse, kus oli haigla ja seal haiglas, siis võeti ta hoole alla. Ta ei surnud Travitis Corbuudist seal terveks, aga siis oli tal ka isu otsas ja ta läks Alaskalt minema. Järgnesid uued aastat tema kirevase elus. Tegelikult siin Jukoni aladel ta kokkuvõttes elas ainult ühe aasta, see oli siis 1897 kuni 98, aga see aasta vajutas talle ikka nii tugeva pitseri. Ta, muide pärast seda hakkas kirjutama just niimoodi haaravalt ja, ja värvikalt, et ta sai tõeliselt menukaks, nii et see lask, aasta raputas ta kirjanikusoone tõesti lahti ja temaatika see Põhja-Ameerika Põhjala ainastik, sealsed loodusolud, kelgukoerad, inimesed, see jäi ju tema teostes tema teoste tegelasi saatma kogu tema kirjamehe karjääri. Aga siin siis kõlas nüüd üks Raul Allas ka kullapalavikuaegadest. Ostsin selle muusika plaadi Alaskalt, see oli änkratsi linnas, seal oli muuseum ja seal oli see plaat olemas. Ja selle plaadiümbrisel on selle laulu kommentaariks kirjutatud. Et see on kar mäki laul ehk siis George karmäki laul. George Carmet. Ta oli üks kullaotsija, kes tuli siia aastal 1896, see on hästi teada. Mis tast edasi sai, seda enam nii hästi teada pole. Aga see laul sai tol ajal väega popule väärseks ja selle tõttu mäletatakse seda kuni tänase päevani välja. Selle laulu sõnum on väga selge. Sisu on umbes see, et kullaotsija peseb Oja ääres liiva. Loodab leida kulda, mitte midagi ta ei leia ja imestab ja imestab, et miks talle lubati, et siin oja ääres tasub kindlasti sõeluda kullaliiva elu lõpuni. Ja noh, see oligi võib-olla üks tolleaegne niisugune üsna tüüpiline hoiak Nendel kullaotsijatel seal, ega nad ju mingid romantikud ei olnud. Ja teistpidi oli see väga värvikas aeg ja, ja kui meie nüüd olime oma laska reisil, siis meie saime nagu ühega niisuguse emotsionaalse puhangu, võib öelda sellest kullaotsijad ajastust. See oli päris üllatav juhtum, aga see oli siis niimoodi, et me olime kusagil Alaska külas ja seal oli selline küla Salun ja seal kuulutati, et nad korraldavad noh, niisugusi, kulla, aja etendusi ja kui me sinna siis piletid ostsime ja läksime, siis selgus, et ega see nüüd mingi niukene pris etendus ei olnud, see oli pigem niisugune õhtusöök kus siis pakuti teatraliseeritud vormis kogu seda kullapalavikku Alaska olustiku alates toidust, no seal olid siis neil pikkadel puulaudadel suured malmpotid, seal särisesid värske röstitud lõhe ja loomaribi ja, ja igasugust muud head ja paremat ja siis näiteks keedetud ube ja kartuleid ja niisuguseid toite, mida tõesti tol ajal 100 aastat tagasi siinkandis söödi ja siis voolas siin muidugi õlu ja vein ja ja ei olnud puudust ka kangemast kraamist ja siis kõik need ettekandjad, need mehed ja naised, Nad olid riietatud siis täielikult ajastu stiilis, nii et meestel sellised traksidega püksid ja, ja nahkvestid ja naistel niuksed pikkade Volongidega kleidid ja seelikud ja iga ettekandja oli seal siis ka ühtlasi laulja, pillimängija ja näitleja ja nad tegid siis seda muusikat, laulsid siukseid kurbi laule ja naljalaule ja pikki lugulaule kullakaevajad elust ja siis vestlesid igasuguseid lugusid, viskasid nalja, mõnikord need naljad olid tõtt öelda üsna sihukesed jämedad tahumatuda ka need olid siis selle ajastu naljad ja siis nad kogu aeg ei jätnud rahule ka meid ikka kutsusid meid kaasa igasugu trikke ja tegema ja vigureid tegema. Enamasti olid need naljakad, tihti saadi nalja muidugi selle kulul, kes oli nõus siis minema trikki kaasa tegema. Aga noh, terve õhtu oli ikka hästi niisugune särtsakas ja hoogne ja ülevoolavas meeleolus. Jaa, oli küll ära tulles tunne, et oleks justkui saanud nuusutada seda sajanditagust Alaskalt aga kindlasti selle sajanditaguse Alaska seda helgemad poolt siis ilmselt need, kellel oli olnud õnn, kellel oli raha, et osta selliseid toita ja laulda ja tantsu lüüa. Et paljudel läks ka ikka väga viletsas sti, aga noh, mõned ju ikka leidsid siis kulda ka ja väga tihti muidugi Pummeldati ja Brassitise varsti kõik maha, aga mõned mehed said ikka siin Alaska kullapalaviku aegadel ka ikka tõesti ära mitu rikkaks. Ja kui nüüd mõelda kogu selle kullapalaviku ja järgneva aja peale siis kuskil seal 19. sajand, selle lõpp ja 20. algus, siis tegelikult see kujutas endast ikkagi täieliku pöördepunkti Alaska ajaloos sest enne seda oli see Alaska olnud ikka tõesti tühi ja keegi ei saanud aru, mis mõte sellel maal üldse on. Ja nüüd kuld andis sellele maale mõttekulla tõsi ja kohale kordades rohkem inimesi, kui neid siin varem elas. Ja mitmed piirkonnad siin Alaskal, mis on, olid praktiliselt inimtühjad, korraga kerkisid, siin asulad, kerkisid, teed, liikus inimesi noh, suur osa muidugi nendest õnneotsijatest läksid koju tagasi, aga mõned jäid ka siia ja siis neil oli vaja uusi tegevusalasid ja siis nad otsisid neid pingeliselt ja niimoodi hakkas koloniseerid, mine siin pihta, inimesed tegutsesid ja üks niisugune kullapalavikuga tekkinud nähtus olid siin teeliste majad nendega. Me puutusime Alaskal ise otseselt kokku ja sellepärast ma oskan ette kujutada, et, et mis tähtsus neil kunagi oli. Seis oli ju selline, et ikkagi oli enamik Alaskas hõredalt asustatud, aga siin hulkus ringi igasuguseid tüüpe, küll trapereid, küll mehi, küll muud rahvast ja kullaotsijaid ja, ja muud. Ja neil oli vaja oma rännakutel saada mingisuguseid turvalisi tugipunkte, kus ennast natukene kosutada ja taastuda ja kus saaks midagi osta ja, ja võib-olla ka midagi müüa ja kuhu saaks võib-olla jätta mingi kirja ja kust saaks ka vastupidi kätte jälle mingi kirja lähedastelt ja vot niimoodi tekkisid sellised teeliste majad, nagu neid Alaskal nimetatakse seal kuskil 20. sajandi algul ja meie sattusime kohe põhjalikumalt vaatama ühte sellist, mille nimi oli Mäkaati teeliste maja ja need hooned seal on praeguseni täitsa hästi säilinud. Seal on nüüd siis muuseum ja pakutakse ka praegu rändurile süüa, kes tahab, ja seal me siis kolasime ja uurisime ja süvenesime sellesse paika. Seal oli siis üks niisugune peahoone ja hulga kõrvalhooneid. Peahoone oli selline palkmaja väga suur toekas Kahekordne. Praegu oli seal siis postkontor ja ka muud kontorihooned ja kõrvalhoonet, seal olid siis ööbimisruumid ja söögitoad ja panipaigad, poed ja laudad ja tallid, nii et nagu väike küla kohe selle teelistemaja ümbruses ja siin siis elasse Mäkaatide pere. Ja tegelikult see rajati siia sellepärast, et siia tekkis kullapalaviku aegadel niisugune teede ristumispunkt ja samas oli see ka niisugune sadam seal kohapeal kulges üle Tanana jõe regulaarselt üks parv, see tõi viis kogu aeg ka inimesi. Vot selles teede ristumiskohas siin oli väga mõistlik siis rajada selline teeliste varjukoht ja seal selles kohas oli siis päris palju ka stende ja näidiseid sellest, kuidas pere tol ajal sadakond aastat tagasi siin ikka elas. Seis oli ikkagi selline. Ta oli küll neid teelisi ja oli vaja neid teenindada, aga tegelikult oli neid nii hõredalt. Sinul laskal ikkagi, et, et sellest pere ei suutnud ära elada. Ja siis nad tegelesid päris usinasti põllumajandusega. Nad harisid põldu seal, kus vähegi said ja pidasid päris palju pudu loiuseid, neil oli hobuseid ja härgi, kõiki lehmi ja muid ja näiteks pudu loiustele tuli talveks varuda heina, laska tals ja armutu, nii et pere pidi igal aastal sügisel saama kuivatatud vähemalt 20 tonni heina. Heinategu oli hirmus töö kogu sellele perele ja perenaine, see oli ikka äärmiselt agar, ta suutis kõige selle muu kõrval rajada ka köögiviljaaia ja seal aias ta siis kasvatas mitut sorti juurvilju ja marjapõõsaid ja perenaise eriliseks uhkuseks seal Mäkaati teelistemajas oli puskar taias seda isiklikult, see oli väga suure kuulsusega ümbruskonnas ja ta tegi sellega päris korraliku äri. Nii et see elu niisuguses teeliste majas sellel perekonnal see tõesti mingi meelakkumine hommikust õhtuni käed-jalad tegemist täis ja rikkust ei paista mitte kusagil, aga ometi kuidagi selles täitsa inimtühjas paigas, hõredalt asustatud saab ots-otsaga kokku. Nii et jah, kokkuvõttes Alaska ajaloo osa Suur-Kullapalavik tõi nüüd Alaskale ikka tõelised kolonistid, koloniseeriti ka laska siseosasid ja tekkis ikkagi just tol ajal ikka siukene, tihedam asunduste ja teedevõrk ja valgete elanike arv muidugi kasvas plahvatuslikult. Võib siis öelda, et Alaskal juhtus seal 19 Kümnenda sajandi lõpus 20. sajandi algul see, mis mujal Ameerika Ühendriikides oli juhtunud mitu sajandit varem need alad koloniseeriti. Ja see tähendas muidugi Alaska põliselanikele ainult halba, sest siin seda loodust rüüstati armutult põliselanikke ei peetud inimesteks. Ja neil algas suur allakäik. Aga noh, selline ja umbes selline on ju see tsiviliseeritud maailma võidukäik olnud ka mujal maailma nurkades. Niisugune sai siis tänane saade saade Alaska ajaloo seikadest, sellest, kuidas esimene inimene laskat avastas ja kuidas jõudis siia siis valge inimene ja kuidas siit leiti kulda ja mismoodi see siis täielikult laska senise elukorralduse pea peale pööras. Ta, millest tuleb siis järgmine sarja saade? Seal ma tahan jõuda tänapäeva Alaskasse, ehk siis kõigepealt sellest, et millised Alaska lähiajaloo sündmused kõige rohkem tänast Alaskat kujundasid ja mismoodi see praeguse Alaska eripära välja näeb, siis kui sa sinna tuled ja rändurina ringi vaatad?
