Tere me oleme oma rännusarjaga parajasti rändamas Alaskal, seal, Põhja-Ameerika kõige loodepoolsemas nurgas. Ja kes neid saateid neid järjest on kuulanud, mäletab, et eelmises saates sai kõneldud Alaska loomadest ikka nendest loomadest, ainult, kellega ma isiklikult Alaskal kokku puutusin ja ühe saatega kõigist neist looma kohtumistest seal kõnelda ei jõudnudki ja tookord olid siis peateemaks need taimetoidulised loomad suuremad ja väiksemad suurematest siis näiteks põder ja põhjapõder ja lumelammas ja väiksematest viiksjänes ja artikk, kasuslik ja Urson. Aga täna ma siis jätkan neid loomajutte ja tänase saate tegelasteks saavad olema Alaska kiskjad ehk teiste sõnadega siis lihatoidulised loomad ja nende seas omakorda on peategelasteks siin saates kaks kõige suuremat kiskjat, need on hunt ja karu. Noh, neid loomi leidub ka ju Eesti looduses, aga seal Alaskal on tõesti natukene teistsugused ja käituvad ka tihti kuidagi teisiti. Ja selle saate lõpuosas seal ma tahan siis jagada just neid väga värvikaid muljeid kohtumistest Alaska karudega. Just nimelt kohtumistest ja mitmetest. Ja need kohtumised olid kahtlemata põnevad. No sedaviisi uluvad siis Alaskal elavad hundid. Ma arvan, et võrdlemisi sarnaselt eesti huntidega pole üks mõjuv ja vägev laulu koorse huntide koor. Eestis ma ei ole kuulnud ausalt öeldes kunagi hunte koori sulgumas. Olen kuulnud neid ikka seal looduses ühekaupa ulgumus ja ka neidki tihti pole olnud. Viimati mäletan ühte ööd palupõhjalt talvisel ajal, kui olime seal Alam-Pedja kaitsealal ja sealt kostis siis üle nende lumiste väljade, kusagilt soost üks niisugune nõrk kurblik ja veniv hundi ulg päris pikalt. Minus küll mingit hirmutunnet ei tekitanud, noh, võib-olla sellepärast. Ma ise olen selline metsa poole mees aga igal juhul hundi häält looduses kuulda, seda on juhtunud nii harva. Et see tekitab alati ainult sellist elevust ja rõõmu ja jääb kauaks meelde ja igat niisugust hundi laulu meenutad veel isegi aastaid hiljem. Aga nüüd need hundid, kes siin helisalvesti sel vulgusid, need on väga erilised hundid. Nad on nimelt polaarhundid, Polaarhunt, see on tegelikult siis sa hundi üks alamliike ja ma kardan, et hääle järgi teda nüüd sellest tavalisest hundi häälest ei eristagi. Aga välimuses on neil küll üks väga selge vahe. Nad nimelt on üleni valged mitte ainult talvel, vaid ka suvel kujutega kui uhke helevalge point. Ja põhjuseks on muidugi see, ta elab nii kaugel põhjalas. No ta elab seal Põhja-Ameerika Alaska ja põhja, kuna ta kõige põhjapoolsemates osades ja natuke on teda ka Põhja-Gröönimaal, kuigi mõned hunditeadlased ütlevad, et see on nüüd omaette hundi alamliik, valget värvi küll, aga ikkagi omaette alamliik nimega Gröönihunt. Ja meie seal Alaskal ja hiljem ka Gröönimaal neid üleni valgeid hunte looduses kunagi ei näinud. See on haruldane juhtum. Aga ma nägin ära oma silmaga selle polaarhundikasuka. Ja see oli üks kummaline juhtum, me olime siis seal Fair Banksi linnas, noh see linn on kuskil seal polaarjoone lähistel ja seal oli üks niisugune väga suur karusnahapood. Seal rippus küll neid helevalgeid polaarhundinahku lausa rivis kümnete kaupa. No need olid väga erilised Malazas, silitasin neid, nad olid pehmed ja kohevad. Ja puhasvalged hind oli ka soolane, seal eurodes kusagil 1000 euro ringis. Aga see poeskäik oli täitsa oma elamus, ausalt öeldes seal Alaska käigul seal niuke suur poesaal ja ta oli tulvil erinevaid laska, loomade nahku, kõik omaette niimoodi rivistatud, seal oli küll igasuguseid, ütleme, kiskjatele kadest oli nii suuremate kui väiksemate kiskjate nahku, kes Alaskal iganes elavad suurematest kihketest, näiteks üks peale hundinahkade veel pruunkaru, nahk ja musta karu ehk varipalinahk pruunkaru nahk, siis pruun ja musta varunak siis must ja oli ka väiksemate kiskjate nahku nagu, ah jaa, polaarrebane ja Kärt ja nii edasi, et see oli peaaegu nagu mingi zooloogiamuuseum ja teistpidi, et kui sa oled poes ja seal on nende loomade karusnahad siis oli jälle tunne, et ma olen sattunud ajamasinas Alaskasse 100 aastat tagasi. Sest sel ajal oli sarnaseid poodi Alaskal päris palju siis hulkusid Alaska metsades ja mägedes ja tundrates trapperid, need olid siis sellised kutselised karusloomakütid ja nende elatis tuligi sellest, et nad siis püüdsid neid karusloom ja müüsid nahku kokkuostjad. Ja neid karusnaha kokkuostjaid oli ka tolla Alaskal ikka igas suuremas asunduses. Ja üldse see karusnahakaubandus, see oli seal, ütleme 100 200 aastaid tagasi üks kõige tähtsamaid tegevusharusid üldse. Nüüd see enam nii ei ole. Põhjus, et selles, et metsloom ja palju-palju vähem kui tol ajal ja karusnahaloomade püüdjaid on mõistagi vähem ja ka selliseid poode, nagu meie seal veel Banksi juures leidsime, neid on tõesti tikutulega tänapäeva Alaskal otsida. No ja veel üks põhjusi, miks neid karusnaha poode nii väheks on jäänud, on ka lihtsalt suhtumises. Suhtumine karusnahkadesse on ju võrreldes sajanditaguse ajaga ikkagi väga muutunud, et. Konnas on hulga selliseid, kes karusnahkseid rõivaid juba põhimõtteliselt taunivad ja seega siis ka karusnahkadega kauplemist ja loomade küttimist. Nojah, siin nüüd siis ulgusid jälle need polaarhundid mitmekesi koos. Polaarhunt, tema elab tõesti ainult seal põhja, Alaskal aga enamuses Alaskas elab ikkagist. Meie hundile lähedasem alamliik, see on küll ka omaette alamliik, eestikeelset nime tal minu teada ei ole, inglise keelest tõlgituna võiks teda nimetada loodehundiks ja seda lohuda, hunti on Alaskal kusagil 10000 ringis, nii et täitsa parasjagu igas Alaska nurgas, neid leidub veidikene. Ja enamasti on see loodehunt üsna meie hundiga ühte karva, selline hallikat tooni aga mõnikord ka teist värvi näiteks mustalaiguline või, või isegi täiesti üleni must hunt. Imelik küll, aga nii see on. Miks see nii on, selle põhjustest sai nüüd möödunud saatehooajal räägitud. See oli siis, kui me rändasime seal Yellozdowni pargis Dolly Yellowstone'i huntidest. No lühidalt see keeruline värvuse teema. Peamine põhjus, miks on siis osa hunte, laigulised ja osa lausa mustad. See on see, et ta tuhandete aastate jooksul on need ameerika hundid segunenud ilmselt indiaani koertega ja, ja selle tõttu on nad siis saanud need hundid siis pärilikult endale ka selliseid koerte toone kõigi elavad metsas, nii nagu tõeline hunt. Ja meie seal Alaskal me juhtunud ka kordagi nägema seda loodehunti looduses. Noh, ütleme siis nii, et oli halb hundi õnn. Aga tegelikult hundi tegutsemise jälgi ja selgeid märke sellest, et ta siin väga hiljuti on olnud, neid nägime ikka päris paljudes kohtades näiteks huntide jälgi või siis hunt, murtud loomade jäänuseid ja muud sellist. Üks juhtum tuleb meelde ühes kuusemetsas. Me hulkusime. Ja korraga näeme enda ees üksikut kari puujalga kahtlemata karipuu, sest tal olid need sõrad täiesti tervena alles. Ja kui me seal metsa all veel ringi mõtlesime, siis leidsime ka muid selle kari puu ehk siis Ameerika metsiku põhjapõdrajäänuseid. Ei olnud mingit kahtlust, siin oli ka veel huntide ekskremente näha, et siin oli siis mõne kuu jooksul toimunud siis niisugune lugu, et hundid olid ühe metsiku põhjapõdra õnneks võtnud ja, ja ära söönud ja pärast luud mööda metsaalust laiali tassinud. Noh jah, huntimisel Alaskal ei näinud aga hundijutt, aitäh. Neid me kuulsime ikka nii, et vähe polnud. Ja kõige põhjalikumalt räägiti meile sellest Alaska hundist siis, kui me olime parajasti Tenaali rahvuspargis. Seal Tenaali rahvuspargis on koguni hundiuurimise keskus ja selle keskuse nimi on Moore'i teaduse ja õppekeskus. Ja sealsed teadlased korraldasid meile niisuguse väga huvitava esitluse hundi kohta, et huntide osa Tenaali Loomakoosluses enne ja nüüd. Ja sealt tuli välja ka see, et miks selle hundikeskuse nimi on just muuriõppekeskus. Nad ise ütlesid, et see on kõige vanem pidevalt tegutsev hundi uurimiskeskus kogu maamunal. Aga nimi on siis tulnud mehe nimest, kelle nimi oli Adolf Moore. Ja see oli peaaegu 100 aastat tagasi kusagil kahekümnendatel aastatel möödunud sajandil, kui siia tuli üks noor, just ülikooli lõpetanud zooloog, 22 aastane tuli siia sellepärast, et Ta oli saanud ülesandeks uurida huntide mõju Tenaali lumelammastele, sest sel ajal olid need Taali lumelambad seal parajasti väljasuremise äärel ja üldiselt oldi kindlad, et see on kõik hundi süü. Aga see Adolf Moore, noor entusiastlik meel, ta võttis ikka asja põhjalikult, kättetasus välitöödel käis huntide sabas, jälgis neid seal metsades ja mägedes. Ööbis pik Ki nädalaid ja kuid telgis, et saada tõe jälile. Ja mitmeaastase sellise tõsise välitööde tulemusel teatas ta sised, et asi on niimoodi, et ta oli lumelamba väljasuremine ei ole huntide süü. Peamised põhjused on hoopis viimaste talvede kõvad pakased ja sügav lumi ja lisaks ka see, et lumelambaid kütitakse liiga palju. Jaa, ta järeldas veel oma välitöödest seda, et, et hundid kunagi ei ründagi tervet ja tugevat lumelammast, vaid ainult neid haigeid ja nõrku. Ja tollel ajal sadakond aastat tagasi oli see täiestina nagu välk selgest taevast keegi nisukesi järeldusi ei oodanud, keegi polnud harjunud niimoodi mõtlema, üksmeelselt oldi veendunud, et hundid tuleb täielikult hävitada, siis lumelambal päästetud asi väga lihtne. Aga Adolf Moore, ta tegelikult jätkas neid oma hundiuurimisi ja ta oli siin Tenaalis kogu elu. No ja siis lõpuks seal kusagil seitsmekümnendatel, kui ta elu otsa sai, siis seal päris lõpus sai ta ära näha selle, et tema veendumused võetigi üksmeelselt tõeks. Noh, näed ikka need tarkused, et hundil on looduse elukoosluses oma kindel koht kui teda on seal parajal määral. Et ta on pigem looduse sanitar kui mingi verejanuline, ohjeldamatu mõrvar ja ikka nii edasi, noh, need on netu tõed, mis tol ajal alguses olid täiesti ootamatud, aga praegusel ajal peetakse täiesti normaalseteks. Aga siin nüüd kuuldus küll kahtlemata Karu mürinat. Õieti on siin helisalvesti seal kahe karu hääled, aga ma praegu veel ei ütle seda, mida need karud seal parajasti teevad. Seletan pärastpoole esialgu katsuks selgust luua. Laulsid seal Alaskale, üldse elab. Alaskal elab kolme liiki karusid, esiteks jääkarusid teiseks musta karu pari palli ja kolmandaks pruunkaru. Jääkaru on teadagi valge must karva Paribal must pruunkaru pruun, lihtne meelde jätta. Seda jääkaru me ei näinud, sest me jäämere äärde Alaskale jõudnud musta karu nägime ka ainult vilksamisi paadiretkel ja temast ma ka siin saates rohkem ei räägiks, aga ma räägiks sellest Alaska karust, keda me siis korduvalt nägime. Ja see on siis pruunkaruliigi poolest ju sama, mis meie Eesti metsades. Aga sina laskma Mul on teised pruunkaru alamliigid siin ühes paigas kodiacki saarel elab maailma kõige suurem pruunkaru alamliik, tema nimi ongi siis kodiacki karu. Ja siis las ka sisemaal elab selline pruunkaru alamliik nagu grisli. See grisli on natuke heledamat pruuni värvi kui meie pruunkaru ja ta on ka paljudes juttudes hästi kurikuulus, kuigi need lood sageli on nagu ülepaisutatud. Ega ta nii hirmus ei olegi nagu tema ladinakeelne alamliiginimi ütleb, et hor riivilis. Kohutav. Aga seda kristlik Me siis kohtasime Tenaali rahvust pargi kandis ja ja noh, sa edenaali, see asub seal keskAlaskal sisemaal ja seal on see karuvaatlus tehtud turistile õige hubaseks, sest sa sõidad seal mingid pisikesi kruusateid mööda bussiga ja vaatad lihtsalt aknast välja. Ja kuna need on niisugused kõnnumaad, jaa, Krislin asustus on päris suur, siis varem või hiljem seal kaugemal või lähemal kedagi kohtade esimest. Me nägime enne veel, kui me üldse Dionaali rahvusparki olime jõudnudki. Ta oli seal kusagil sadakond meetrit, võib-olla bussist paremal pool tundru põõsaste vahel jätsime bussi seisma, hakkasime teda vaatama. Ta seal otsis ilmselt süüa seal põõsaste vahel algul ei teinud neist välja, siis avatus pahaselt nagu meie poole ja siis pani kaugemale põõsaste vahele jooksu, nii nagu nad, et karud ikka jooksevad Eestiski oleme seda vaadanud looduses, et niisugune väga kummaline, suur priske kere aga jookseb kuidagi hästi kergelt ja kogu see kere siis nagu vappub selles jooksu rütmis. Seal Tenaali rahvuspargi sees, seal me nägime, ma ei teagi, kui palju olla kuute erinevat Krislit vähemat. Üks oli näiteks jõe orus solistamas, parajasti kui teda nägime, läks jõe teisele kaldale läbi koolme, üks ukerdas, eks aegapidi alla ühest õige järsust mäenõlvast ja üks oli näiteks emakaru, kes pojaga seal tundru lagedal rahulikult askeldas. Enamasti nad kõik olid kaugel, nii et palja silmaga see neid vaevu näed, aga meil olid korralikud binoklid, buss jääb seisma, lastakse bussi aknad alla ja sisse, teda vaatad nii kaugelt. Ta ei ole ka häiritud, saad rahulikult jälgida neid karu toimetusi seal kaugel. Aga kui mõelda kõige elamuslikuma kohtumise peale karuga seal Tenaalis siis oli see niimoodi, et sõitsime jälle mööda seda pisikest teed. Ja korraga Meie ees vasakul poolpõõsaste vahel täitsa selge, siin on emakaru kahe pojaga ja ikka väga lähedal. Ma pakun, ma ei liialda kuskil 30 meetri peal. Ja nad tundsid ilmselt, et need põõsad neid varjavad kohtumist ei ole. Nad ei teinud meist eriti välja, otsisid sealt põõsaste vahelt toitu. Ja siis muidugi, Me pildistasime seal innukalt neid bussiaknast pildistamisega, ma olin täitsa hädas, mul oli kaamera ees pikk teleobjektiiv, aga karu oli nii suur ja nii lähedal ta ei mahtunud mulle ära siia pildi peale. Et ainult portreesid sain teha, aga siis nad kõndisid niimoodi rahulikult edasi ja siis tulid sealt niimoodi Volk Volkselt põõsaste vahelt välja tulid tee peale meie bussi ees siis ma sain niisugusi vägagi toredaid pilte, aitäh. Ja selle pildistamise käigus muidugi siis ma sain neid Chryslesid ikka päris hoolega uurida. Noh, see ema ta oli, kui meie pruunkaruga võrrelda, siis tema see kasukas oli küll täitsa teistsugune ta peaaegu üldse pruun, ta oli peaaegu niukene kollane või, või siis helepruun ja palju pikem, niisugune tokerjam kui, kui meie metsade karul. Nii et noh, peaaegu nagu mingisugune pulstunud vill, kollane vill seal karu peal. Ja ta koon oli täiesti tumedat värvi. Hästi madal karv koonu peal, nii et see nägi sellel heledal paksul kasuka taustal välja nagu mingisugune tume mask. Ja siis ma mõtlesin, et kes see niisugune loom on, keda ma Eestis olen palju näinud ja kellel on pikk vilja ja selline peaaegu karvadeta koon. Loomulikult lammas. Täitsa naljakas võrdlus tekkis, et, et see kõige kardetum Alaska kiskja grisli hoolega uurides näeb üsna sarnane välja lambale. Aga need pojad, need olid niisugused selget, lühema karvaga, aga jaa, palju tumedama karvaga kogu emal, nad olid peaaegu niuksed tumepruunid ja noh, nagu bluusiga kaetud pisikesed, selle aasta pojad. Pooleaastased ukerdasid seal ringi. No tõesti nagu kaks elusat. Jälle siis kuuldus seda täiskasvanud karude mürinat ja siin on nüüd paras seletada mis parajasti toimumas on. See helisalvestus on tehtud Alaskal kat Mai rahvuspargis ja seal toimub parajasti kahe täiskasvanud. Karu omavaheline kokkupõrge, see on jäädvustatud nagu videona ja ma pean siin raadiokuulajale seletama, mis seal video peal toimub. Seal siis on nii, et ema kolme pojaga liigub ja korraga liigub nende suunas täiskasvanud isa Karu. Ja kohe, kui ema näeb, et isa tuleb kindlalt peale siis ta saadab oma pojad minema, et joosta minema, need panevad jooksu ja siis ema läheb sellele teisele karule vastu ja siis nad hakkavad maadlema. Võib-olla siit helipildist ei kosta välja? Karud üldiselt ei teegi väga palju häält ka siis, kui asi on väga tõsine. Võib-olla natukene saab aru, et, et, et nad tõesti tegelikult võitlevad ja võitlevad ikka väga tõsiselt. Aga seekord oli siis niimoodi, et see isakaru oli noor ja kogenematu ja emakaru oli temast jälle kasvult suurem ja kogenum ja emakas aru tegi siis ründajale tuule alla. No see isakaru nimelt tegelikult tahtis rünnata neid poeg ja on karude maailmasse reegel. Et isaga aru võib karupojad täitsa tappa. Ja emakaru muidugi teadis seda ohtu, aga seekord oli siis nii, et isakaru tehti tuul alla ja ta pistis plagama, et keegi surma ei saanud, aga kindlasti said need mõlemad täiskasvanud karud päris sügavaid küünehaavu. No meie käisime umbes samasuguses paigas seal Alaskal nagusega Mai rahvuspark. Me käisime Clarki järve rahvuspargis, aga selle poolest on nad siis sarnased. Et nüüd sügisesel ajal, nii nagu meiegi seal olime augustis kogunevad nende veekogude äärde väga suured karude hulgad. Põhjus selles, et lõhe tõuseb, lõhe tõuseb siis ookeanist ülesvoolu üles ja karudel on sügisel vaja ennast rasva süüa. Ja kõige parem viis on seda teha siis lõhesid püüdes, sest neid on palju ja lõhede kalastamine pole karude jaoks eriline probleem. Lõhed on rasvased ja suured, saab kiiresti ennast priskeks nuumata ja siis saab karu rahulikult pärast taliuinakus kerida. Ja seal Clarki järve ääres oli nüüdsama lugu, ainult et seal nad siis olid kogunenud järve äärde, mitte jõe äärde. Ja sinna minek. See oli ausalt öeldes täitsa oma, et väga värvikas seiklusest sellistesse kaugetesse paikadesse ei vii ühtegi teed, sinna saab minna ainult lennukiga ja just siis noh, selle tüüpilise Alaska lennukiga see väike vesilennuk, mida juhib siis kogenud võsa piloot. Ja nii läksime ka siis meie, see oli sealt Ankratsi linnast edela suunas tublisti üle 200 kilone, trilinnulennult tuli lennata sihukene tunniajaline lend üle Alaska kõnnumaade. Ja millised vaated? Esiteks üle ookeani, kus muuseas veepinnal oli näha selliseid valgeid olendeid, nii kõrgelt vaadates pidid nad olema kindlasti suured, et nad veel ära passid. Need olid valgevaalad, täiesti helevalged, vaalad väga huvitavalt polnud ma neid elu sees veel näinud. Ja siis juba lendasime sealt ookeani kohalt tundrute kohale tundrutel värvid olid juba augusti algul hästi kirkad, seal oli selliseid laike käenixi, punaseid värvunud laike rohelisel taustal väga värviline. Siis tõusis lennuk veel kõrgemale, lendas üle rohkem kui kahe kilomeetrise mäeaheliku ja siis piloot. Ta hakkas mägede vahel otsima seda sügavat orgu Kressendi järve orgu, kuhu me pidime maanduma. Ja ta leidis selle üles. Lennuk laskus hirmus järsult, nii et südame alt tõmbas täitsa õõnsaks, aga ta oli osa piloot maandus väga kenasti ja sujuvalt järvepinnale. Ja nüüd paik Se järve ümbrus, see oli täitsa nagu mingi Alaska unistuste pilt. Et helesinine järv sihukene hobuseraua kujuline, kuskil oma 16 kilomeetrit pikk ja mõlemad kaldad palistatud hästi kõrget järsu tipuliste mägedega ja seal kaldal siis see põhjamaine kuusika laskaguusikesti kitsaste võradega kuused nagu küünlad seismas. Ja ilm ilm oli ka sellel päeval seal Clarki kaitsealal hästi nagu kontakt taevas, oli selge, ilm tuuletu. Kui me oleksime siia tulnud näiteks rajuilmaga, mis oleks võinud ka vabalt juhtuda siis oleks kindlasti kogu paigast jäänud täiesti teistsugune mulje, aga meil juhtus siis olema niisugune päev. Ja juba siis, kui see lennuk maandus sinna peegelsiledale veele, siis juba nägime esimesi karusid ja see oli väga niisugune. Noh, ma ütleksin, lausa oraalne pilt, kaks suurt karu seal liivakaldal kahel jalal üksteisega maadlemas. No see oli kindlasti selge, et nad ei võidelnud, nad, nad lihtsalt möllasid, nad, nad mürasid. Aga nad mõjusid tõesti nagu mingid tsirkusekarud, kes on just meie ajaks sinna tellitud. Sealt lennukist me läksime siis paati. Paat karu vaatluse Paat see oli ka ikka päris eriline, noh tema eesmärk oli siis järve peal liikudes otsida kohta, kus kaldal mõni karu siis sõita lähemale ja siis parajalt distantsilt, siis lihtsalt vaadelda, mida see karu seal parajasti teeb. Ja selleks, et see paat saaks liikuda hästi vaikselt ja kiiresti oli ta väga kummalise konstruktsiooniga, nimetas, sõitis pooltoonide peal ja päris tõeline üllatus tabas meid siis, kui hakkasime tutvuma oma paadijuhiga. Välimuselt paistis ta selline laia habemega vana Aldane mees tuulest ja päikesest parkunud näoga samas filt ka liikumisega ja niisugune sitke olekuga. Ta ütles, et tema nimi on Mike, oli vait, kuulas, kuidas me omavahel eesti keeles rääkisime siiski siis äkki. Kas te olete soomlased? Mõtlesime, et ei ole. Me oleme eestlased, siis ta ütles, et nojah, kuulasin jah, et kangesti soome keele moodi. Et mul kah soome juured, et mu vanaema oli soomlane, see ajas muidugi meid õhinale ja küsime siis, et kas Soome keelt siis ka oskad. Ta ütles, et ei oska, et et vanaema oskas väga hästi, noh ema mäletas vaid üksikuid lauseid. Mina ei mäleta mitte midagi, siis jälle mõtles natukene aega ja siis ütles, et tegelikult ma mäletan kaht soomekeelset sõna, aga ma ei tea, mida need tähendavad. Ja siis me muidugi palusime, et no ütle siis need kaks soomekeelset sõna ta hulka aega niimoodi sättis oma keelt. Ta oli noh, selge, et neid sõnu oli tal väga raske hääldada. Hääldaski need kaks sõna, algul me ei saanud mitte midagi aru, mis Talts ütles, noh, tohutult tugev niuke ameerika aktsent juures. Siis ta kordas seda. Ja siis ma sain pihta, need kaks sõna olid Bergele. Saadan siis ta ütles selle peale veel kommentaariks, et neid sõnu kasutas ema siis, kui ma olin pisike poiss ja olin midagi pahasti teinud. Aga nüüd siis nendest karuelamustest seal Clarki kaitsealal, seal siis karud olid püüdmas lõhesid, neid karusid oli palju jaksanudki neid kokku lugeda, ausalt öeldes. Iga poole tunni tagant jälle üks karu kusagil silmapiiril ja me saime seal ju olla terve päeva hommikust õhtuni ja küllalt lähedalt paadiga lähenedes, siis siis vaadelda rahulikult karude toimetamist, oli väga-väga elamuslik ja kuidas kalastamine siis karude moodi välja nägi, see oli siis umbes niimoodi, et tavaliselt, et karu seisis kusagil madalas vees, mõnikord siis nelja jalaga, aga mõnikord ka siis kahe jala peal ja oli täiesti liikumatu nagu raidkuju siis Mike kommenteeris meile seal paadis, et tegelikult ujub ta eest kogu aeg läbi neid suuri lõhe kalasid, aga ega ta igat ühte ei püüa. Ta teab, et ta tervet ja kiiret lõhet kätte ei saa. Et ta jälgib, et mõni oleks niisugune aeglasem. Ja vot siis, kui ta seda aeglast märkab oma nina eest mööda minemas siis ta tegutseb ja siis ta tegutseb välkkiirelt, seda me nägime korduvalt, siis ta viskub pika hüppega, see igavene suur loom ettepoole ja just nagu vajub sinna vee põhjavesi lendab igasse ilmakaarde plärinat ja vees oli nad kõik kohad täis. Ja tegelikult ta püüab siis lõhekala oma esikäppadega suruda vastu jõe põhja või järve põhja. Ja enamasti see hüpe nurjus, kala pääses minema. Siis ta tegi veel paar hüpet sinna kalale järgi, aga siis lõpetas. Aga mõnikord läks siis õnneks ja siis, kui ta selle tõesti sai selle kala sinna põhja kahe käpaga surutud, siis ta pistis pea vee alla ja hammustas kõksti lõhe selgroo läbi, siis kala muutus liikumisvõimetuks, siis ei olnud enam nii kiire, siis ta võttis selle vahel ligi poolemeetrise lõhe Punase lõhe hammaste vahele ja siis viis ta kaldale, siis asus rahulikult maiustama koidises kahe käpaga kala ja siis hammastega rebis niimoodi seda lõhefileed endale. Ja kõike seda ta tegi üsna rahulikult, võiks öelda isegi laisalt, et oli täitsa selge, et karuotil oli vats lõhekala täis ja ta võttis ainult paremaid palasid. Ta jättis suurema osa sellest kala jäänusest kaldale ja läks aga uuesti vette, et siis jälle peaaegu nagu mängeldes. Loota ikka, et võib-olla järgmine lõhe on veel suurem ja veel maitsvam. No see oli see karude põhitegevus. Aga mõnikord nad seal selle päeva jooksul möllasid ja mängisid ka täitsa niisama, mõnikord mõned noored karupojad kahekesi. Aga ükskord, mis nagu rohkem meelde jäi, oli see, kui üks karupoeg oma emaga Madistas see oli niimoodi, et see poeg oli võrdlemisi suur, ta oli juba pea praegu ema kasvu Mike pakkus, et kuskil nelja aastane, et sina, laskal peavad emad poegi enda juures kolm-neli aastat, siis ajavad minema ja see oli just see poeg, kes oli just just nagu lahkumas. Aga tal oli ikka lapse loomu seda hirmus mänguhimuline, tõusis kahele käpale niimoodi püsti ja siis kutsus nagu ema endaga maadlema. Noh, mis viga, möllata, kõht, täisteadet, kogu aeg head palad on siinsamas lähedal, ootamas, tuju hea. Ja siis emal oli ka hea tujus nad seal möllasid, vahel kalda peal, vahel vees madalas vees möllamine, see oli eriti selline atraktiivne, suured loomad, vesi lendab, lainetab ja pritsib igas suunas. Karud niimoodi kahel jalal seisavad ja siis esikäppadega katsuvad 11 uppi lüüa, ise seal mürisevad ja lohisevad ja teevad muidsuguseid hääli. Need hääled kostsid meile lihtsalt suurepäraselt paati ära, sest me olime niivõrd lähedal et see oli tõesti niisugune ilusa päikesepaistelise ilmaga väga vahva. Aga kui nüüd mõelda, et mis see kõige meeldejäävam karuetendus seal Clarki kaitsealal oli seal lõhejärvel siis oli see üks niisugune lugu, et nägime ka juhtumeid, kui kokku läksid kaks täiskasvanud karu. Ja see oli siis niimoodi, et needsamad emakaru ja poeg, kellest juttu oli Nad, kõndisid mööda seda kallast edasi. Ja not liks tehe neeme nuki poole. Aga sealt teiselt poolt tuulis sellesama neeme nuki poole üks suur täiskasvanud üksik aru nad 11 ei näinud, sellepärast et põõsad olid vahel, meie olime järve peal, meie nägime mõlemad nagu peopesal. Nüüd Maiken ütles, et nüüd Te, saate näha, valmistuge ja juhtus siis niimoodi, et need karud said ootamatult seal neeme kõige viimases lõpus kokku. Lihtsalt vaatasid 11, niimoodi liikumatult põrnitsesid hulk aega, aga sellega see asi muidugi ei piirdunud. Poeg läks ema selja taha, need oli selge, et midagi hakkab juhtuma. Ja siis ema Läks sellele teisele täiskasvanud karule kallale see ka ei kartnud midagi. Tõusid püsti mõlemad hiiglasuured, karud ja hakkasid siis võitlema. Nemad võitlesid päriselt. Lahmisid oma tohu tutte võimsate käppadega, millele on ju pikad ja teravad küüned. Vahetevahel hammustasid 11. See oli ikka vaatepilt, mida on raske uskuda, et, et sa näed seda päris oma silmaga. Vihane ja armutu karude võitlus. Aga see kestis mõned minutid ja lõpes väga ootamatult, järsku mõlemad laskusid neljakäpukile, olid siis nagu ninapidi koos kaks suurt karu ja niimoodi nagu mürisesid üksteise peale kallale ei läinud enam. Ja siis maikseletased. Nüüd nad peavad läbirääkimisi ja kui nad olid siis oma karude läbirääkimised lõpetanud, siis tulemus oli see, et see üksikaru vastas mõned sammud nagu järvepiirist eemale. Istus maha näoga järve poole ja niisuguse väga alandliku poosiga niimoodi nina norus jäi sinna liikumatult istuma. Ta andis emakarule pojaga teed, tehke mis tahate, mina lasen teil olla, mina annan alla ja siis ema pojaga läks ikka sama teed edasi, nagu nad pidid minema. Liigutav karuse noorutas seal mõned minutid, aga siis läks tal üle ja ta tõusis ka püsti ja läks siis sama teed edasi, nagu temagi oli läinud. Ja Mike'i kommentaar oli nüüd siis see, et siin olid koos kaks aru. Et kui see teine, see üksik oleks olnud isakaru, siis oleks taplus olnud palju traagilisem ja võinud isegi väga kurvalt lõppeda. Sest ema ja isa juba üksteisele armu ei anna. Aga emakarud saavad kuidagi nagu kokkuleppele. Nii et jah, seal Clarki järve ääres need karu nägemised. Pean tunnistama, et koguma senise elu jooksul ei olnud ma kohtunud nii palju erinevate karudega, kui siin ühel päeval. Nõndamoodi siis need kaks laska karu häält teevad. Kui nad parajasti seal lõhevete kaldal kokku juhtuvad ja oma arveid peavad klaarima. Aga siinkohal see tänane saade lõpeb, saade Alaska kisketest peamiselt kahest suuremast hundist ja karust. Aga järgmine saade, see saade kõneleb juba Alaska ajaloost. Tahan siis teha teiega koos mõtterännakuid Alaska ajaloo seikadest sest paljud tänasest Alaskast on väga raske mõista, kui sa ei tea selle maanurga ajaloost. Kuuleme varsti.
