See on minu suur-kirjurähni hääl. Tundsite mu muidugi ära, mina olen rukkirääk, elan viljapõldudel luhtadelgi niidul, mul on pruunikirju sulekuub ja sellepärast ei näe mind ükski vaenlane. Kas sina, väike kuulaja, ei ole mind ilmselt märganud? Mina olen metsaelanik, suurte puude sõber. Minu sulekuues on palju musta-valget kirja, lagi peal, kuklal saba, seal on veel ilusat punast. Mul on tugev nokk nagu peitel. Sellega raiun puusisse õndsuse ja teen sinna pesa oma nokaga otsinga toitu, maitsvaid toidupalasid, puududest või puukoore alt. Söön putukaid ja mitmesuguseid röövikuid. Ja missugune keel mul veel on? Väga pikk limane Kidadega otsas. Pruugib see ainult korraks välja sirutada ja putukas ongi käes. Minu nokk on lühike ja mitte nii tugev, kui sul rähn. Aga mul polegi erilist nokkaja keelt vaja, saan oma putukad maapinnalt kerge vaevaga kätte. Aga mis mul suuremad on, kui sul on jalad? Pesitsusajal rännates ja vaenlaste eest putku pistes aitavad mind alati kiired jalad. Lendu pean tõusma väga harva. Ma tean, et sa rääk, kiire jooksumees oled. Mina ei jookse vait, lendan puult puule ja mulle aitab lühikestest küünistega jalgadest. Kui ronin võid, töötan nokaga, siis panen veel saba vastu puud justkui toe altpoolt. Saan sedasi puukoorest kõvemini kinni hoida. Missugused munadsama pessa muned, valged nagu teisedki linnud, kel pesa peidus on. Minu munad on värvilised kreemiad hallide ning punakaspruunide laikudega. Niisugused munad sulavad ümbrusega märkamatult ühte ja keegi näe neid, mis sest, et pesa on otse maa peal lahtiselt. Seda pesa Pole mul õieti vajagi haudunud munadest pojad välja, läheme üsna kohe koos heinamaale hulkuma ja toitu otsima ning pesakohta me enam tagasi ei tulegi. Minu pojad nii vaprad ei ole. Pean neile pessa mitu nädalat toitu kandma, enne kui väikesed lennujõu tiibadesse saavad ja pesast välja lendavad. Kuulsite isegi kaks nii tavalist lindu, nagu seda on suur-kirjurähn ja rukkirääk on väga erinevad teineteisest. Nii on kõigi lindudega. Me kõik oleme näinud jänest, võib-olla kõik ei ole ka kuulnud, oleme kindlasti jänes-arg nagu jänes jooksis nagu jänes. Miks sa jänes, siis peab nii palju jooksma ja arg olema? Meie jänestel on väga palju vaenlasi. Nendeks on rebane siis meil kohati esinev kährik Loe, edasi metsnugis hulkuvad kassid, pärad jänesepoegadele võivad liiga teha ka kullid ja isegi tavaline hall, vales ja jänes, seal ei ole tõesti muud pääseteed kui tema head jalad. Kui me vaatame kas või jänes välimuski, siis me näeme, et tema tagumised jalad on hästi pikad. Need viib ta hüpetel esimestest ettepoole ja siis tekivadki sellised jänese jäljed, nii-öelda kindlasti kõik näinud olete. Ja et jänes väga liikuv on, seda võib tõendada ka vanasõna, mis ütleb, et et jänes teeb ühe ööga rohkem jälgi kui hobune Valtsaga terve aasta jooksul. Mida need jänesehaagid endast kujutavad ja milleks need vajalikud? Nagu juba öeldud, on jänestel palju vaenlasi ja tihti pässaseda otsene põgenemine ja eriti selleks, et varjata oma taevast magamispaika peab jänes jälgi segama, neid ta teeb väga mitmel viisil. Eriti osav on selles just meie põldude elanik, halljänes halljänes tihti tuleb oma jälgi pidi tagasi siis sooritab tugeva hüppe kõrvale teeb silmuseid haake ja kõik need on määratud selleks, et oma pesa kohta varjata. Ja tõesti isegi kõige õppinum jahikoer vahel on raskuses jänese jälgede lahti arutamisega. Kus halljänes elab? Halljänes on meil põldude ja väiksemate metsasukkade loom ja suurtesse metsadesse tema kunagi tungi. Kõige rohkem eelistab jah, selliseid heinamaa servi siis väiksemaid metsatukki põldude keskel, ühesõnaga ta on täiesti sihilikult tuur maastikuloomaks ja kui nii tuletada meelde ajalugu, siis võime öelda, et halljänes on meie kodumaale rännanud sisse üsnagi hiljuti, ütleme viimase 150 aasta jooksul tema päris kodu maksnud kauged lõunapoolsed stepid. Tiheda metsa all kasvav Kolmnurkne lehekene öeldakse jänesekapsas. Arvata võib, et jänes seda väikest kapsast sööb, mis talle muidu niisugune nimi on pandud. Võisega. No ta võib seal koos teiste taimedega muidugi ka süüa, aga põhiliseks toiduks suvel on talle väga mitmesugused taimede. Ja see suvine toitumine ei torka, kui meil nii silma, kuivõrd talvine toitumine, sest siin tekibki jämedusega vahel tõsine pahandus. Nimelt sööb halljänes talvel põhiliselt puude koort, oksi, noori võrseid ja selle tõttu on suuri pahandusi just õunapuuaedades, kus jänes on käinud siis puit koorimas. Need aednikud, kes on sügisel unustanud õunapuutüved katmata okstega samblaga on väga pahased, kui leiavad, et jänesehambad on koore kallal käinud, ütlevad jälle see jänes laias tuhnimas. Aga aias käib veel üks suurem tuhnia ringi. Kuigi me teda peaaegu üldse ei näe, näeme tema omasugust tööd, mullahunnikuid värskeid hommikul ja päeval. See on mutt, tema elab hoopis maa sees. Kuidas ta siis kohastunud pimedaks eluks ja mulla sees, mis vahel labidaga on raske lahti kangutada, maga marst. Kui me vaatame mutti, siis näeme, et ta on tõeline väikene mullases töötav ekskavaator, sellele viitab kogu tema kehakuju keha selline rullias hästi tugevate lihastega kaela peaaegu üldse ei olegi. Ja mis on iseloomulik tema käpad, esikäpad on väga suured ja tugevad ja need toimivate labidatega ja need on suunatud peopesadega väljapoole. Peale selle on tal terve rida teisi kohastusi, näiteks tal puuduvad sellised välised kõrvalestad siis silmad on väga pisikesed ja mattunud karva sisse ja üldse see on selline hästi tihe sametias ja sinna selline mullaga haardumine siin praktiliselt võimalik ei olegi. Tartumaal väga mitmesuguseid käikusid, kõigepealt ehitab pesakambri, see on umbes 15 sentimeetrise läbimõõduga rohuga vooderdatud pesa ja siit siis hargnevad laiali tal käigud, need on tal nii ühenduskäikudeks kui ka toidu otsimiseks kus muld on kohev, seal ta surub oma kehaga selle käigu seinad niiviisi laiali, aga kus on muld, kõva ja tihe seal ta peab aeg-ajalt mulda käigust välja kühveldama, seda teeb niiviisi, lükkab seal lihtsalt üles maapinnale välja, et need ongi need mutimullahunnikut, mida me võime näha. Tihti me näeme selliseid hunnikuid väga niisketes kohtades, kus mutt muidu elada ei tahaks. Aga nende autoriks ei ole mitte Muttika vaid vesirott, vesi, kotihunnikud, tunneme ära sellest, et neid on väga palju üksteise lähedal. Kõik eri suurusega mutimullahunnikud, enam-vähem ühtlase suurusega. Kui küsida teie käes, nüüd, mis loomad need kalad on, siis poisid tunnevad end vist küll solvatuna. Kange õngemist teab. Viidikas on pisike, hõbedane kalake roosärg kuldsete soomustaja erkpunaste uimedega. Havi suur nagu purikas angerja sussikujuline latikas labakinda moodi. Kõige hõlpsamalt jääb õnge otsa ahvend. Aplalt sööda järele sööstes ei pane ahven ähmiga õnge tähele. Ja nii ta veest välja tõmmataksegi. Meil Eestis on head ahvena järved Veskijärv Haapsalu rajoonis, koorküla Valgjärv, Valgamaal Peipsi ja paljud teised. Neist paigust võib püüda kuni pooleteisekiloseid ahvenaid. Teie kooliraamatus on öeldud, ahvena nahka kaitsevad limakihiga kaetud soomused, mis asetsevad katusekivide taoliselt. Soomused on omamoodi kala eluloo peegeldajaks. Eemaldame kalad liialt ühesoomuse, pühime limast puhtaks ja vaatame vastu valget. Selgub soomuskoosneb justkui ringidest pea samasugustest aasta ringidest, nagu puutüvel selgesti näeme. Ühel Võrtsjärvest püütud kolmekilose latika soomusel sai kokku loetud 16 ringi. Tähendab, latikas oli 16 aastane. Kalad on kohanenud hingama vee õhku, õigemini hapniku selles. Talvel, mil paks jääkaas katab veekogusid, võib hapnikust nappust tulla ja siis kalad lämbuvad surevad. Sama häda. Hapnikupuudus võib kalu tabada suvel mil kuivade kuumade ilmadega vesi madalaks ja mudaseks jääb. Mõni kaladest peab niisugusele õnnetusele vastu. Kohastumine ei ole toimunud loomulikult taasta kahega, vaid aastatuhandete jooksul. Näiteks vingerjas angerjast tublisti väiksem, kuid kujult sarnane pistab veevaesel ajal oma pea julgelt veest välja, teeb isesugust rõhkivat häält ning hingab nii kohe päris õhku sisse. India ookeanis elutseb mudahüpik võib ajutiselt koguni kuival elada, putukaid süüa ja lõpustesse kogutud veetagavara parvel end üsna koduselt tunda. Omaette rühma loomariigis moodustavad roomajad. Meil Eestis roomajaid palju ei ole. Madusid ei tule nii palju ette kui lõunamaades džunglites, aga ka Eestis on oma roomajad olemas. Paljuneda. Madudest on meil kõigile tuntud rästik ja nastik. Ja siis on meil veel üks, mida nimetatakse vaskussiks, aga tema tegelikult ei ole madu, vaid tema on ilma jalgadeta sisalik. Peale selle on meil veel kaks sisalikku kivisisalik ja arusisalik. Lastele õpetatakse juba maast madalast, et rästik on kuri madu, nõelab ta kurje on ja ohtlik, see on õige, aga kas ta ikka päris nõelak. No rästikuga on tegelikult nii, et temal mitte mingisugust nõela olemas ei ole, tema hammustab, temal on sellised hambad, millede sees on kanalid ja tema süljenäärmed on muutunud mürginäärmete, eks ja kui tema hammustab, siis ta ühtlasi vajutab mürginäärmete peale ja mürk voolab nende kanalite kaudu haava sisse. Kui me läheme matkama, kus me võime siis sattuda nii-öelda risti vastu rästiku Rästikuid leidub ühelt poolt, nii võiks öelda niisketes kohtades kõige sagedamini rabade ja soode sääres aga tihti leidub ka päris kuivades kohtades. See on osalt muidugi tingitud sellest, et. Rästikud tulevad tihti soodest kõrvalasuvatesse kuivadesse metsadesse, et seal toituda. Rästikute peamiseks toiduks on hiired. Muidugi, vahel võivad rästikud ka linnupoegi süüa ja sellega kahju tuua, aga enamuse toidu moodustavad hiired. Kuidas nüüd see niisugune peenikene usjas küll pikk, aga ikkagi väikene rästik saab nüüd hiirepojast jagu? Rästik üle on väga huvitav lõualuude ehitus. Temal nimelt ei ole nii alumised lõualuud omavahel kokku kasvanud kui ka ülemised. Lõualuud ei ole omavahel kokku kasvanud, vaid need on ainult lastaselt omavahel ühendatud. Ja sellega võite kujutada ette, et kui rästik avab oma lõuad, siis ta saab neid venitada peaaegu nagu neljakandiliseks ruuduks ja sellest ruudust mahu juba küllalt suur loom läbi. Kui näiteks kepselda metsas või hüpata kännu pealt maha, äkisime sambla peale, kuskile juhtus seal olema näiteks rästik. Kui medal ilmselt peale hüppama, ega ta vist oma mürki ka endale siis enam ei jäta, ikkagi tükib hammustama. Kui ohtlik see rästiku hammustamine siis on, lastele räägitakse, et see toob surma. Suured mehed ütlevad, et see tee midagi, tal paisutab pisut ära ja mis ta ikka mehele teeb, kuidas tegelikult on? No tegelikult üks asi on selles, et ega tavaliselt rästik ise kellelegi kallale ei tungi. Kui me anname talle võimaluse mättasse või kuhugi risu sisse ära roomata, siis on sellega hädaoht möödas. Kui me aga juhuslikult marjul või seenel olles oma väga lähedale rästikule ajame või lihtsalt ei lase rästikul põgeneda, siis ta muidugi hammustab. Kui nüüd õnnetus on tõesti juhtunud ja rästik on hammustanud meid kätte või jalga siis tuleb silmas pidada järgmisi asjaolusid. Et mürke leviks keha mööda laiali, on kasulik, kui me saaksime kannatanu panna lamama ja kui see õnnetus juhtus metsas, et me saaksime tema metsast välja kanda võimalikult kiiresti, tuleb pöörduda arsti juurde. Seni aga anda haigele juua kui võimalik, kas teed või vett rohkesti. Nüüd peab mainima, et vanasti soovitati hammustuse kohta noaga laiendada verd, lasta sealt välja voolata või siis tõmmata mingi nööri või kummitoruga ülaltpoolt hammustuse kohta käsi või jalg kinni. Seda viimasel ajal aga ei soovitada, sest see ei anna mitte mingisuguseid kasulikke tulemusi. Loomariigis on palju ohtlikku, kuid veel rohkem kasulikku, tarka huvitavat. Seda kõike võib näha loodust armastades, elavas looduses ringi liikudes. Ja kui rännuteed kaugele ei vii, siis raamatut lugedes kas ei ole põnev teada lisaks kodukandi loomadele veel teistest kaugematest metsa-vee- ja õhuelanikest näiteks. Lõuna-Ameerikas elab lind meie piirpääsukese sugulane, kes võib nokaga lõhkuda ükskõik kui kõva kivi. Ta uuristab kaljupanka augu ja ehitab sinna oma pesa. Muidugimõista on tugevast nokast üksi vähe. Lind võtab appi oma erilise sülje, mis lahustab kivimi. Maailmas on umbes 180 liiki vihmausse. Kõige pikemad neist elavad troopikas ja kasvavad kuni kolm meetrit pikaks. Kas sääskedel on hambad mikroskoobi all, on neil suus selgesti näha 22 hammast. Brasiilias tapeti maailma kõige pikem madu umbes 35 meetrit pikk anakonda. Teda tulistati kuulipildujast. Vaja läks 500 kuuli. Äsjasündinud sinivaal kaalub rohkem kui täiskasvanud elevant. See on umbes viis tonni. Loomariik on võrratult rikas, uurige jõudumööda seda rikkust.
