Üle-eelmisel nädalal jõudis Eesti uudistesse teada inimesest,  kes paraplaaniga lennata, kes üritab väike luikede kannul  läbida kogu nende rännutee. Miks ta seda teeb? On see lihtsalt üks hull kiiks või peitub asja taga midagi enamat? Sellest aga samuti väikeluikedest Eesti olevikus  ja minevikus pajatab meie esimene lugu. Sassa denc on briti veelindude ja märgalade ühingu meediajuht. Seitsmeteistkümnendal septembril alustas naine teekonda  väikeluikede pesitsusaladel Põhja-Venemaal,  et teha lindudega kaasa sügisene ränne nende  talvitumisaladele Suurbritannias. Tegemist on väikeluikede kaitsele pühendatud rahvusvahelise  aktsiooniga lit of thesons. Teadlased arvasid, et populatsioonilanguse põhjuseks on  kliimamuutuste negatiivne mõju väikeluikede sigimisele. Esialgu see kinnitust ei leidnud. Nüüd uuritakse väikeluikede ellujäämust ja kuidas see on  ajaga muutunud? Suurprojektiga on seotud luikede teekonnale jääva 11 riigi linnuuurijad. Väikeluikede täpsemaks jälgimiseks on osad linnud varustatud  rõngas märgistega, mis on ühtlasi ka raadiosaatjad. Rõngastatud luikede teekonnal hoiavad silma peal teadlased,  kuid sellele saab reaalajas elada kaasa ka iga huviline. Nende raadiomärgisega luikede teekonda jälgides mulle jäi silma,  et ühe luige nimi on lausa Leho. Kas sinu järgi? No tuleb välja ja vist minu järgi, et tegelikult on nii,  et Inglismaal märgistatud luiged saavad kõik endale nime,  see on noh, reegel ja ega neid nimesid ju hakkab nappima,  kui sa ikka tuhandeid luik rüngastad ja oled neid juba  aastakümneid teinud, siis, siis on vaja nimesid kuskilt  saada ja noh, rände teelt on hea võtta neid. Leho on praegu Lätis teevad niisuguseid pikki rändehüppeid,  see on umbes 1000 kilomeetrit 1000 umbes 1000 kilo sõidud jah,  tähendab lendavad nagu mingi ligi 1000 kilomeetrit. Siin on näha, et nad on teinud rändepeatuse Arangelskis. Ja rangelskist on see Leho startinud ja,  ja otse lendanud siis välja ilma vahepeatuseta. Ajalooliselt on luikesid küttinud põlisrahvad toiduks. Praegune tõsisem probleem on illegaalse jahipidamine  ja massiline jahiturism, mis hõrendab nii väikeluikede kui  ka teiste veelindude ridu. Kui hästi nende peatuskohtadega praegu sellel teekonnal  väike luige jaoks on? Ma peaks ütlema, et Eestis on see päris hästi,  et, et need ütleme, meil on ju päris hästi,  on hooldatud juba rannaniidud ja ja, ja,  ja väga oluline on looduslikes peatuskohtades,  et seal oleks madal vesi luikedel, see tähendab seda,  et nad saaks hästi endal toidu kätte. Teine väga oluline on kohad, kus väikeluiged ööbivad  ja need ööbimiskohad on tihtipeale meie rabad,  raba laugastikud ja ja me teame, et meie rabad on enamus  kaitse all kõik. Ja ega see mererand ka rannaniidud on meil hoiualad  ja Ja et ma ütleks, et Eestis. Me oleme palju teinud, et, et väikeluigel hea oleks. Luiged läinud lumi taga. Klimatoloogiline rahvatarkus ja tõepoolest eelmisel nädalal  oligi ühel hommikul maa kogu Eestis valge. Elukogenud inimene ütleks selle peale umbes nii,  et nüüd on suvi tõesti läbi. Osoonis ei ole, sest meie salvedesse on suve talletatud veel üksjagu. Lähemegi nüüd sooja suveöösse liblika jahile. Alustame selle kõige raskemast asjast, näed,  me peame kuskilt elektrit saama, see on onda,  generaator, elektrijaam, niisugune paarkümmend kilo ta kaalub. Ja ma arvan, et lähme natukene soema koha peale,  sest on ju teada, et et see Soojem õhk tõuseb kõrgemale ja see on üks selline vana nipp. Paned oma püügiriistad ka väheke kõrgemale  ehk soojema kätte, siis on lootust, et rohkem liblikaid saada. See on nüüd kõige tähtsam asi. Täna õhtul siia peale peaksid tulema meil liblikad. Selle me pingutame. Selle me pingutame puude vahele. Kell on pool 12 õhtul ja parim aeg öiseks liblika püügiks on alanud. Osoon võtab osa pääsküla raba Liblikafauna uurimisest,  mis esialgu tundub üks tõeliselt hämar töö. Vaatas üks ots enda kätte. Nii paneme ta niimoodi enam-vähem keskele. Praegu ei ole ühtegi liblikat näha, ei, tegelikult on juba  lennus on ja vaksikud on juba lennus. See on nüüd selline laisa liblikapüüdja selline vahend,  et ta võib ise magama minna, täisautomaatne ja,  ja selles mõttes, et näed, tal on, vaadake,  huvitav asi on. See on nüüd, eks ole, see valgusti siin,  mis ligi meelitab, siin on see koonus. Siia peaksid nad nüüd sisse kukkuma. Ja siin on siis me tegelikult kasutame uinutit kloroformi ja,  või eetrit ka. Viimasel ajal on, isegi Soome pool on hakatud amonioki  kasutama uinutamisel ma saan aru, on kõige tähtsam,  et see liblikas säiliks, võimalik. Ja et ma suudaks teda määrata sellepärast et kui ta on  hirmus kulunud, noh siis võib talle jumal teab,  millised valed nimed panna ja see ei ole üldse mitte hea asi. Minul hakkavad praegu siin juba sääsed tundma andma,  aga ühtegi liblikat ma veel ei näe. Tegelikult on niimoodi, et kui sääsed on,  see on hea näitaja, kui ikka sääsk ei ole,  see tähendab, et öö on ikka liiga külm ja  siis meil ei ole lootust liblikaid ka saada. Nii et peab olema ikkagi spetsiaalne ilm jaoks. Täpselt nii, mida soem, seda parem. Nii generaator läheb kaugemale. See meil kõrval pläriseks. Ja varsti saame voolu oma lambi jaoks. Näed käima, ta läks nagu muruniiduki ja. No nii ja nüüd hakkame ootama, hakkame lihtsalt ootama. Midagi ei ole teha. Ah, ma näen juba, ma näen midagi juba on. Siin tuli meil üks, üks karus, vaksik tuli juba peale. On. On juba on tema nimi, ma ei mäletagi, kuidas ta. Näe, ongi vaksikuid tuleb päris kõvasti ühest  ja samast liigist. Neil on mingi pesa? Jah, see on nagu öeldakse, puarmjad on nad laiemas laiemas  mõistes see perekond. Nii see on siis punktinaalis on tema nimi. Et miks nad niimoodi lambi peale tulevad,  mis see põhjus on? Seda ei ole tegelikult veel päris täpselt välja selgitatud  mis see tegelik põhjus on, aga nad pidavad kaotama nagu  selle orientatsiooni ühesõnaga selle maaga maapinnaga ja,  ja kuna tegemist on selle uue valgusega,  eks ole, siis see pidi kuidagi nagu seda asja rikkuma  ja mitte ainult liblikate puhul, vaid väga paljud sellised ööaktiivsed,  putukad, mardikad, näiteks, isegi kiletiivalisi tuleb palju  peale ja ja, ja kui nüüd, Me võtaksime selle kupli siit  kaitsekupli maha. Nii on ta sellepärast praegu peale, et me oma silmasid,  eks ole, ära ei riku. Aga siis oleks efekt veel palju-palju suurem. Nii et minu teada enne kuuekümnendaid, 50.-te lõpupoole  Saksamaal avastati, Saksamaal on loomulikult neid  entomolooge kordades kordades rohkem ja nemad avastasid,  et Ultravett kiirgus tõmbab nagu paremini. Tuli vot nüüd oi-oi ja nüüd tuli üks suurem asi. Suru. Oli vist suru olema. Kuule, see on kangesti tead mille moodi ta. See on kangesti punasuru moodi, vist. Kas ta nüüd on, aga ta ära ei lähe, ta jääbki siia  või sest tal on omadega sassis ja nüüd on jama selles,  tead, ma peaksin võrgu tooma, ma saaks teda natukene vaadata. Ma lähen toon võrgu ja. Kuule ei olegi, tead sa, mis asi see on? Toot. Midagi huvitavamat, see on natuke huvitav jah. Sest üldse vaadata ka. Nii. Meil tuli tegelikult pärnasuru, vaata. Pärnasuru on ka selline selline suru liik,  mis oli ka siin kümneid aastaid tagasi oli  ka rohkem ikka Lõuna-Eesti liik õel toitu tu  siis pärna peal ja see on ka nüüd liblikas,  mis on siis? Nagu levinud ka järjest rohkem põhja poole. Väga ilus näeb välja küll. Ta on tegelikult väga ilus. Väga ilus liblikas. See on siis hea leid, see on veel hea leid,  et ma arvan, et sellised algaed kollektsioon,  ärid, noh, tahaksid selle kohe ilmtingimata nüüd kuskil  siis oma purki panna, siis ära tappa. Aga meie seda ei tee, me paneme ta ilusti siia. Lina peale tagasi no selles lootuses, et järsku ta Meelitab kedagi teist veel sugulasi siia lähedale,  et need need annavad, teate edasi, et siis on täitsa ohutu,  et siia valguse kätte võib tulla ära ei tapeta. Kauneid värvilisi liblikaid näeme päeval õielt õiele  lendamas ja võiks arvata, et tegemist ongi päevaste putukatega. Kuid tegelikult on maailma umbes 160000-st liblikaliste  liigist enamus just ööliblikad. See on nende kaitsekohastumus peamiste vaenlaste lindude eest. Ja see on, nüüd näed pargilaik vaksik ja tead,  mis on tema puhul üks huvitav asi, näed,  ja on tegemist tegelikult sellise kaitsevärvusega. Ja nii, mida ta nüüd ta armastab istuda päeva ajal  ka puude lehtede peal ja tavaliselt on selliseid lepikud  ja sellised, kus on noh, niisugused suhteliselt niiskemad metsad. No me olemegi rabaservas, eks siin on ka vähe niisked metsad ja,  ja ta tegelikult Ta omast meelest kujutab linnukakat,  eks ole, ja seal on niimoodi, et need seal,  kus on palju rästad ja igasugused kõikvõimalike teisi linde,  eks ole, seal ikka puulehtede peal, sellist valget leiab  vahest nii natuke siukest on musta ka juures kaval  ja see on tema kaitse kaitsekohastumine. Nii, nüüd oi-oi. Mis nüüd on. Kuule, aga nüüd meil, kuna ma lasen selle praegu vabaks,  sellepärast et meil on Nii kas sain sain? See on üks väga põnev liblikas jälle ja jälle surulane. Näed. Vot see aatomis on vahvad, kas süda, see on silmiksuru? Silmik suru, see on tõesti ke temas on ühendatud nüüd  tegelikult kaks kaitse omadust. Tavaliselt, kui ta nüüd puutüve peal istub,  siis ta laseb oma tiivad, eks ole, niimoodi alla silmlaike  näha ei ole. No ütleme niimoodi, et kui ta ka selle männitüve peale  praegu istuks, ega nüüd nii hirmus hästi ta näha ei ole,  eks ole. No kujutame praegu ette, nii, silmläike näha ei ole. Nüüd kui tuleb teda keegi tülitama, no näiteks selline lind  tuleb teda tülitama, siis ta lükkab plaksti,  tõstab need. Eestivad ülesse ja paljastuvad need silmlaigud. Kui on nüüd tegemist noore linnuga, siis ta võib vaadata niimoodi,  et väga suured silmad ja silmade vahe on suur. See tähendab, et tegemist on väga suure loomaga,  nii et petab ta ära, ehmatab ja, ja nii et selles mõttes me  ei tea, kuidas on, kuidas on lindude nägemine,  eks ole. Ma usun, et lindude nägemine kindlasti ei ole  sarnane inimese nägemisega ja väidetavalt noore linnuta võib  ära petta. Tänane öö on ideaalseks liblika ilmaks jahedavõitu kuid  ekraanile ja automaatpüünisesse tuleb aina uusi tiivulisi,  kelle seas võib vabalt olla ka mõni seninägemata liik. Püügieesmärk ongi teada saada, millised liblika liigid  päästküla rabakaitsealal elavad. Kui ööliblikate uurija käib niimoodi öösiti väljas,  kas hirmu ei ole niimoodi öösel metsas olla? Üksinda niimoodi? Noh, ma pean ütlema, et Eestis mul seda hirmu jah ei ole. Kui just ei lähe sinna ida-Ida-Eesti poole,  kus on siis teatavasti kuritegevus natukene suurem. Aga mul on ikka oma, see kompleks on olemas  ja vaata, sa nägid seda autot, eks ole, mul on autos on ju,  see magamiskoht on sees siis see oli 26 ja 27 aastat tagasi. Ma olin Turkmeenias. Kopentagi ekspeditsioon oli meil Kopentaagi mägedes ja,  ja siis seal on selline küla, on karakala,  nii et, et niisugune niisugune küllaltki niisugune paha nimi juba,  eks ole. Ja seal meid siis öösse rööviti. Ja me olime oma kahe telgiga ja siis meie tuntud liblika  mees bioloogiadoktor Jaan Viidale oli ka kaasas  ja siis oli seal veel paar meest sellist liblikameest  ja ja, ja tulid, ründasid kuskil poole nelja  siis öösel ja, ja noh, hakkasid telki peksma kohe seal  ja ja, ja no ma vaatasin ka välja, ma ei saanud üldse aru,  mis nüüd toimub, eks ole, ja tule välja,  me tapame su ära ja kujuta ette, kui sul pool neli öösel  niisugust asja öeldakse, et tead, sa võtad seda asja päris tõsiselt. Mina ostsin ka väga tõsiselt. No üldiselt on niimoodi minu telk lõhuti täitsa ära. Teises telgis tuli ikka välja, kas rivistamine,  üks pauk lasti igaks juhuks õhku ka, et noh,  et, et ikka nii nugadega vehiti seal, eks ole,  ja, ja, ja siis mul läks, tookord, oli väike,  selline kompaktne generaator oli ka Honda,  see võeti ära. Siis mul oli selline. Väga tolle aja kohta väga hinnaline Olympus digikaamera oli,  see võeti ära, see oli muidugi filmikaamera  siis kõik meie toit võeti ära ja siis natuke riided seal  ja nii ja naa, vaevalt hing hing jäeti sisse. No selles mõttes on siiamaani hea meel, aga sellest ma sain  sellise nagu väikse sellise kompleksi, et,  et et kui ma, kui ma telgis magan, siis ma ikka natukene  kuulata niisuguseid krõpse asju ja et ma väga hästi ei maga  isegi Eestis ausalt öelda, kui on selline noh noh,  suhteliselt selline võõras koht või niimoodi,  eriti kui on inimesi läheduses. Et öeldakse edasi. Loomad ei ole ohtlikud, aga inimesed küll. Soojast suveööst ei tule me nüüd tagasi raskesse sügisesse,  vaid läheme otse kevadesse, et jälgida kedagi,  kes le kindlasti ära rammusast päeva või ööliblikast,  kui see vaid noka ette satub. See on metstilder, keda on kutsutud ka vesinepi  või lombilinnuks. Lugu ise pärineb aga metsamehe ja loodusfotograafi. Tarmo Mikussaare kaamerast. Maikuu viimastel päevadel leian ühe väikese allika järve  kaldametsast sanglepakaenlast linnupesa. Selles on neli rohekat pruunikirjaga muna. Turvaliselt samblasse pakitud nagu kellegi kallim varandus Siin algas lugu, mis liigutas mind oma ilu  ja traagikaga. Keegi hiilib läbi taimestiku salamisi pesa poole. Rästa suurune varjulise eluviisiga kurvitseline  kes on meie metsades tavaline pesitseja. Metstilder on ise kehv pesameister ja seetõttu üürib ta oma  pesad tihti musträsta käest. Musträäster on selleks ajaks juba ühed pojad pesast välja lennanud,  kui metstilder alles pesitsema asub. Nüüd tuligi vana peremees vaatama, et kuidas üürnikul läheb. Tilder taandub. Õnneks on must rästas rahumeelne ja lihtsalt uudishimulik. Kui külaline läinud, hiilib tilder hetkegi aega viitmata  pesale tagasi. Ka kõige suurema ohu korral lahkub metstilder pesalt alati  maad mööda taimestiku varju hoides, et mitte vaenlasele pesa  täpset asupaika reeta. Sama põhimõtte järgi toimib ta ka pesale naastes. Et ikka ligi paarikümne päevast haudumisperioodi endale  pisutki lõbusamaks teha sätib vanalinn pesa serval  samblatuit ühest servast teise. Eks ole ju meelelahutus seegi. Möödalendav kimalane võib olla päeva eredaim sündmus. Aeg-ajalt on tarvis mune ringi pöörata. Et veel koorumata tibudel küljealune külmetama ei hakkaks. Metstildritel võtavad haudumisest osa mõlemad  nii emaslinnud kui isaslinnud. Paraku on nad aga nii ühesugused, et ka lähemal vaatlemisel  pole neil võimalik vahet teha. Enne päikseloojangut saabub hetk, kui mõlemad vanalinnud on  toituma läinud. Nüüd saan hiilida korraks pesa juurde. Haudumine on kestnud juba 19 päeva. Ühel munal on väike kooretükk lahti tulnud. Järgmisel hommikul ootas mind ees jahmatav vaatepilt. Öösel koorunud tibud olid juba pesast lahkunud paraku aga  nii õnnetult, et kaks tibu olid vette sattunud  ja üks neist juba ka uppunud. Tõstsin veel elus oleva tibu teiste juurde. Tänu oma varjevärvusele muutus ta sisuliselt kohe nähtamatuks. Peagi naaseb ka vanalind. Tibud virguvad ja üritavad tema poole ukerdada,  et tema soojendava tiiva alla pääseda. Oma elu esimesel päeval sõltuvad tildritibud väga palju  isalinnu tiiva alusest. Just isalind jääb poegadega kokku, kuni nende lennuvõimestumiseni. Munemisest ja haudumisest kurnatud emalind siirdub aga  otserändele et tasapisi jõuvarusid taastada. Nagu enamikel kurvitsalistel, nii ka metstildritel on linnu  enda mõõtmetega võrreldes väga suured munad. Munad on suured, aga sellepärast, et sinna mahuksid tibude jalad. Kohe esimesel elupäeval tuleb nende jalgadega käia. Need on tõesti suured ja kohmakad, võrreldes tibu enda suurusega. Enamik kurvitsalisi oma poegi ei toida. Vastkoorunud tibud peavad esimesel päeval kohe ise hakkama saama. Vahel näitab vanalind lihtsalt ette et kuidas nokkida  või mida süüa. Kõik muu on tibuteenda teha. Järgmisel hommikul on lodumetsas vaikne. Tildripere on lahkunud turvalisemasse paika,  kus on vähem ohte ja rohkem toitu. Kolme nädala eest nimetasin meie saates,  et ei ole veel mina näinud oma elus ega ole  ka osooni arhiivis niisugust asja nagu vaenu köis  ehk vainu köis. Tasus nimetada juba paari päeva pärast teatasid meile Lili  ja Janek Vill, et nemad nägid sellel suvel Vaino köit  ja veel enamgi tegid sellest ka liikuva pildi. 28. juuli varahommik Endla rabas. Janek vaatab, et maas lebab päikesest pleekinud köie jupp. Kui lähemale jõutakse, hüüab lili, et kuule,  see ju liiguta. Vaenuköie juppe oli koguni kaks, mõlemad umbes poolteist  meetrit pikad. Tegemist on vaenusääse vastsetest moodustunud kogumiga,  mis võib ühtse tervikuna kuhugi liikuda. Koos ei püsi see moodustis kaua. Varsti roomavad vastsed jälle laiali. Lili ja Janek proovisid ka seda, et mis saab siis,  kui köie tagumisest otsast osa köit natuke eemale tõsta. Mingit nähtavat segadust vakladel ei tekkinud. Nad liitusid kohe uuesti terve köiega. Rahva pärimuse põhjal annab vaenukäia lahutamine inimese  käele erilised ravivad võimed. Palju õnne, Lili ja Janek. Minu kätel mingeid erilisi võimeid ei ole,  kui jätta välja see, et iga esmaspäeva õhtul ajavad kolm  sõrme ennast miskipärast niimoodi püsti ja ma ei saa neid  lasta enne, kui olen ütelnud maagilise loitsu  ja nimelt kolm osoon.
