Järgnev lugu, noor sõber, viiksin imepärasesse maailma maailma, kus muinasjutu järgi on merineitsid vetehaldjas, kes elavad merevaigust paleedes ja tantsivad veealustes peegelsaalides. Maailma, kus Roosi neiu valvab kalakarja ja vähid on rätsep paiks. Niisiis, sukeldumine, kes oli esimene, me ei tea. Kuid juba aastal 1921 kasutasid Capri saare pärismaalastest pärliotsijad spetsiaalseid veealuseid, prille. Need olid töövahendid ja allveespordi algus. Vabaks liikumiseks vee all puudusid aga veel kunstlikud lõpused. Hingamisaparaat. Stuudios on Eesti NSV allveespordiföderatsiooni presiidiumi aseesimees. Teie kõigi hea tuttav televisiooni diktor Endel Sõerd. Sport kui selline ühendame teda SÕNA spordiga siis selle alguseks võib lugeda 1940 teist aastat mil prantslane Jacques-il kosto leiutas niinimetatud akvalangi, mis meie varustuse põhiline peamine osa. Shakiv Gusto leiutas akvalangi 42. aastal Saksa okupatsiooni tingimustes pooleldi põranda all. Ja sisestas peale, siis hakkaski alguses sport levima kogu maailmas on jõulunõukogude liitu ja muidugi ka meile Eestisse välja. Natukene lähemalt, mida endastelt Sakk valang kujuta. Valang võimaldab inimesel vee all vabalt liikuda. Põhilised osad, millest akolam koosneb, on siis balloonid reduktor ja kopsuautomaat ja neid ühendavad voolikud ning kõrgsurve torud. Paloonides olev õhk on tavaliselt 150 atmosfääris rõhu all. Vastav reduktor Salandab kõigepealt rõhu viie kuni seitsme atmosfäärini ja sealt edasi siis kopsuautomaadi abil alandatakse rõhk täpselt selliseks, kui ta on meid ümbritsevas keskkonnas. See on siis olenevalt vee sügavusest. Kui kaua ühe ballooniga saab rajal olla? 30 40 minutit meie poolt tarvitata võistlustel kasutusel olevates sügavustes on normaalne. Kuid näiteks 40 meetri sügavusel on võimalik viibida vaid kaheksa minutit. Et kõik oleneb täiesti tingimustest. Nii akvarangi juurde kuuluvad välju ujumislestad kindlasti. Jah, lask ujumislestaujumises, mask, hingamistoru ja igasugused abivahendid veel. Veealune kostüüm, mis vähendab soojuskadu siis tingimata nuga, milleks? Noaga esitamiseks on tihtipeale vajadust, mina ise olen näiteks siin Tallinna lahes meriväljal jäänud kinni. Nähtavasti merre unustatud võrkudesse ja kapronvõrk seda juba näpu vahel katki ei rebi, ainukene pääs ongi sel juhul nuga. Ja meie vetes muide taht ei olegi kui takerdumine. Kuid lõunapoolsetes vetes võivat igasugust muudada ohud olla, mille vastu tihtipeale ainsaks kaitseks on mugav. Allveesportlase varustuse juurde kuuluvad õige tihti ka fotoaparaat ja filmikaamera. Kohe pärast sõda tulid linale akvalangi leiutaja Gusto filmid sukeldujatest ja Vahemeres uppunud laevadest. Tema viimane film vaikuse maailmas võitis 1956. aastal kanni filmifestivalil suure auhinna. Nõukogude esimest kunstilist halve, filmi amfiibinimene, oleta, kade, kindlasti kõik näinud. Nüüd aga seltsimees säärde. Öelge palun, missugune tunne on sukeldumisel. Omapärasem tunne muidugi sukeldumisel ja tunne jääb alati püsima. On ikkagi teine keskkond. Kaalukaotus, eriti sinu võime asetada ennast ükskõik millisesse millisesse asendisse kasvõi sõrme peal põhjas püsti seista. Ja muidugi ümbritsev loodus, mis on täiesti erinev meie tavalisest ümbritsevast keskkonnast. Kõik see on selline kordumatu mulje mis alati, nagu oleks uudne ja esmakordne. Eks ka seal on oma mäed ja orud oma niidud aasad. Ja ja hoopis erinevad kui kui tavalises looduses. Üldiselt arvatakse, et meie veed, meie põhjamaised, veed on vast vaesed nii värvi kui ka reljeefi poolest võrreldes lõunamaiste, musta või Vahemerega. Tegelikult aga see asi siiski nii ei ole. Näiteks meie põhjaranniku veed, nagu me neid nimetame, on haruldaselt värvirikkad ja, ja väga mitmekesise reljeefiga. Kas või siin meie sammas rannamõisa all keegi pealt vaadates kõrgelt kaldalt alla vaadates ei oskaks ette aimata, et seesama kõrge kallas paarisaja meetri kaugusel jätkub ja peaaegu sama järsku ja sama sügavalt veel kord alla põhja. Ja see kalla Kallas on samasugune, nagu nagu me ka ülevalgi näeme, pankrannik, seal olevat koopad, ujuvad kalad, põhjataimestik. Nii et ei olegi vaja kuigi kaugele minna, et otsida romantik, otsida romantikat vee all meie vetes jätkub seda küllalt. Kuidas kalad suhtuvad neisse näiteks kaladega, on selline huvitav asi. Ma ei tea, kas seda päris teaduslikult põhjendada saab, aga nii meie praktika siin kui ka kirjanduses olevasolevad andmed näitavad seda, et kalad õpivad sportlasi tundma. Juhul kui neid mitte tülitada tähendab arbuuniga neid mitte lasta, siis võib neid peaaegu käega katsuda. Aitab, aga paarikordsest, harpuunilasust ja kalad hakkavad eemale hoidma sinust täpselt harpuuni laskeulatuses endale soovitav näiteks isegi see, et Viitna järvede seda panime tähele, et me pidasime jahti pidevalt ainult ühes järve otsas. Ja seal hakkasid kalad eemale hoidma, siis läksime teise järveotsa, seal olid juba kalad saanud targaks ennem kui meie seal jõudsime jahti pidama hakatagi. Üldiselt muidugi. Kalapüük on üks halvespordi harudest. Ja peab ütlema, et treeningut vajata mitte vähem kui tõeline halves. Sport võistlussport. Algaja Kalamees tavaliselt üldse kalu ei näe või näeb ainult prügikala vaid paari-kolme või isegi rohkem aastat. Treeninguviljana hakkad alles kala nägema ja, ja veel veidi hiljem teda tabama. Nii et, et selline arvamus, et alles sportlased Arfuuniga võivad kalakotiga välja tuua, see paika ei pea. Missugune kõlaviga sõbralikum on meie vetes? Kõige julmem võiks ütelda, kõige vapram on angerjas. Angerjas on üldse üks huvitav ja salapärane kala. Ja temale jahti pidamine pakub erakordset naudingut kalamehel. Ükski teine kala ei ole võimeline ennast harpuuni otsast lahti närima. Muidugi jää küll elama enam, kuid ta ei ole siiski alistanud. Ta on võidelnud lõpuni kõige sõbralikum ja kõige uudishimuliku on ahven, eriti väikene ahven, ta on parve kala ja vee all ujudes jooksevad nad nagu väikesed vallatud koerakutsikat sinu ees või sinu järgi hakkab, kui sa hakkad. Aga ringi ujuma, siis varsti on vee all selline tore ringmäng käimas, kus sina oled ees ja kala ahvenaparv sul järgi. Ja lõpuks ring ühineb ja niimoodi võid lõpmatuseni ujuda. Alade ringmäng seda nägi, muide ka tuntud saksa sukelduja Hans has proovis allveevaljuhääldajad. Moodne kerge muusika ei avaldanud kaladele vähimatki võlu. Kui aga peale pandi plaat Straussi valsiga roosid lõunast, mida praegu kuulete tulid umbes 300 suurt aitäh ja Hobu makrelli terve parv ja alustasid tantsu. Muide, helid liiguvad vee all väga hästi. On selgunud, et isegi ligi ujuvat haid võib eemale peletada Meiega 1943. aastal päästisse näiteks kolm ellujäänut Lääne-Aafrikas, rannikul hukkunud allveelaevalt väiksemale, pisut ka allveespordivõistlustest. Kuidas need korraldatakse ja kuidas on korraldatud kohtunike töö? Sest pealt v vist ei näe mitte midagi seal. Peate jah, võhik ei näe midagi, kuid kogenud kohtuniku silm märkab ära kõik praktiliselt kõik, mida sportlane vee all teeb. Tegelikult on ta siis korraldatud nii, et halva sportlane, kes läheb distantsile Temale seotakse ümber keha. Maameeste keeles öeldud nöör ehk meremeeste keeles siis tuukrite keeles julgestusots. Sellele kinnitatakse ujuv poi. Ja ongi peamine signalisatsioonisüsteem olemas. Halvest Gordonile liigub distantsil Boy ujub pinnale ja selle järgi kohtunik siis otsustabki, mida ja kuu allveesportlane läheb ja mida tema teeb. Sport ise. Võistlusspordina on meil Nõukogude liidus läbi löönud mitmevõistlusena. Ta koosneb tavaliselt individuaalvõistlustel neljast alast. See on siis 1000 meetri ujumine veepinnal lestadega siis 40 meetri sukeldumine, vee allilma aparaadita ainult lestade ja maskiga kiirusele muidugi. Ja kaks ala siis akva langiga, need on niinimetatud veealused orienteerumisalad. Üks nendest on veealune orienteerumine ilma vahepealsete orientiiri deta tähendab etteantud distants tuleb võimalikult kiiresti läbi ujuda. See distants ei ole mitte sirgjooneline, vaid murtud joon. Ja finišisirgele tuleb jõuda võimalikult kiiresti ja täpselt. Teine ala on aga peaaegu samasugune, vihal on orienteerumine, kusjuures vahepealsed vahepeal asuvad aga orientiiri, need tuleb üles leida. Võta kurss järgmisele orientiire ja nii terve distants selle võimalikult kiiresti läbida. Lisaks sellele on veel üks meeskondlik harjutus, kus neli sportlast on üheaegselt vee all startides eraldistardipunktidest kohtuvad paarikaupa paarid omavahel vee all kohtuvad, sooritavad veealuse töö ja väljuvad jälle finišiliinile. Kõik toimub jälle muidugi kiirusele ja täpsusele. Kuidas vee all orienteerutakse? Orienteerumiseks on olemas v Al kaasas sportlasel kompass ja kaugusmõõtja. Kõigepealt võetakse veepinnal niinimetatud, nagu me seda nimetan Peilongid, kursid, kaugused on kohtunike kogu poolt antud ja nende andmete ja siis kompassi ja kaugus mõtte abil siis distants läbitaksegi. Tänaseks noor sõber õpetajana jutustasin akvalangist ja allveespordist. Järgmisel korral kuuletajaga allveesuusatamisest, allveeluurest ja päästeteenistusest.
