Täpselt 24 tundi tagasi teatasime päevakajas, et esimese eestlasena on Alar Sikk vallutanud maailma kõrgeima mäe Mount Everesti. Poolteist tundi tagasi jõudis meest Everesti baaslaagrisse ning seega saime satelliittelefoniga küsitleda ja esmalt, milline on maailma kõrgeim tipp. Kui ma jõudsin tippu, siis seal oli nii palju rahvast. Ma arvan, mingi 30 35 inimest ja seal on üks niisugune tippu, kolmnurk peaks olema, aga mina teda ei näinud seal ümber sagis inimesi, kes tippu jõudnud sellel päeval. Aga ta on niimoodi, et kahelt poolt nagu vedasid põhja suunast lõuna suunast kiigutist teine baarist. Ja ilmselt need paari poolt vist oli kooke purjeid, avasin sealt ikka tuli neid. Aga tipuni täitsa udu. Ja sellel hetkel ma kipun toimimise küllaltki vaikne, haruldaselt vaikne ja udune. Lipp oli kaasas ikka igasugused küsime selle spordiajakirjanike lemmikküsimused, et kuidas siis tunne oli, kui üles olid jõudnud või oli üldse mingit tunnet? Seal pole mitte mingit tunnet, vihradid, lipuga pildi võtad, võtad kaamerast ja siis vaatad, kuidas kiiresti alla saada. Eriti halb tunne servas, murdes hapnik otsa üleval, täpselt. Ja ma ilma hapnikuta olla. Hirm ka mingil hetkel oli, oli küll. Selle Saulisega üksteisega joonistasin ülesandeks, vahepeal oli niimoodi, et, et kirjaksegi tagasi edasi minna, teine hoidis tagasi, teine tagasi näiteks muidugi tagasi. Et 11 ergute linnak. Aga sellist tunnet ei olnud, et väsimus on nii suur, et enam edasi minna ei jõua. Oli küll ja siis oli Sauli see mees, kes mind ikka all aitas, sest allatulekul ma eriti raske. Ma küsin püstijalaravi, mis on praegu kõik korras. Kas see viimane öö enne minekut oli selline, kus sai magada ka või kui kõik keerles peas ringi, et mis juhtuma hakkab? Ei maganud üldse. Me läksime viimasesse laagrisse 8300 peale kahekesi ja siis enam magama ei läinud, jõudsime kuskil 10 ajal kohale ja esimene erilisi ettevalmistusi ainult niimoodi, et siis magamata. Ja kell kolm öösel hakkasime liikuma.
