Linnupesa on peetud meie rahvausundis üheks üsna pühaks  asjaks eriti siis, kui pesas on munad või pojad. Linnupesa juures tuli mokad kõvasti kinni pitsitada,  et hambaid näha ei oleks ja hinge õhk munade peale ei läheks. Muidu jätab lind pesa maha, madu sööb pojad ära  või muud sellist. Kohati ei tohtinud linnupesa leidmisest ka rääkida. Ehk vaid siis, kui oldi tuli hoones. See on sellises hoones, milles on küttekolle. Linnupesa leidmist on ometigi peetud kõikjal hea õnne märgiks. Olgu siis tegemist laululinnu või mõne suurema linnupesaga. Nüüd näemegi, kuidas oma poolsada linnuhuvilist lähevad  korraga linnupesi otsima. Eesti ornitoloogiaühingu sügislaagris on ootusärev umbes 50  vabatahtlikku linnuhuvilist asuvad Kesk-Eestis kaitsealuste  liikide seni teadmata pesi otsima. Eriline tähelepanu on sel aastal musttoonekurel. Meil on meeskonnad, kes lähevad siis maastikule,  neil on alad ette antud ja just vanemad metsatükid võetakse  ette servaalad, kus siis väike konnakotkas võib pesitseda  kaljukotka mineraalmaa saared, rabades. Et meil on üsna suur tõenäosus, et täna Eesti loodus saab  jällegi väga rikkaks, just eriti Kesk-Eesti,  sest kest Kesk-Eestis, meil pole teada praegu ühtegi  aktiivset musttoonekure pesana. Ühispilt tehtud, sõidavad grupid laiali metsamassiividesse,  mis kaardilt vaadates paistavad pigem nagu viimased  loodussaared keset inimtegevuse ookeani. Meie liigume kõigepealt Piiumetsa kanti. Siin nähti suvel väike konnakotkast hiir noka vahel metsa maandumas. Üsna kindel märk, et just selles tukas võib  ka tema pesapuu olla. Nüüd tuleb see vaid üles otsida. Siin käib ka tegelikult selline omapärane võistlus. Need mehed on ju kotkaklubist ja iga pesa leidmise eest on  kotkaklubis punkte võimalik saada. Konna kotka eest võib saada kolm punkti. Merikotka eest viis punkti ja uue kotkaliigi pesa eest lausa  50 punkti. Nii et hasart on suur. Uus pesitsev liik Eestile oleks näiteks raisakotkas,  kes vahel eksikülalisena meil ringi lendab. Pigem panustavad linnumehed ikka kohalikele kotkastele,  kellele siin kliima ja elupaigatüübid hästi sobivad. Nojah, sellisel kehval sügisilmal peab olema üsna hästi valmistunud,  sest siin on tõesti selline lirtsuv maapõhi. Aga noh, kui siht on silme ees, siis vahet ei ole. Näete. Seal see paistab juba näete. Seal on nii tihedam koht, Lähme, teeme ringiga. Seal võiks olla, et mingi tihedam koht. Et. Aga kindel veel ei saa olla, ei ole. Nii siin võib-olla see pesa On küll tuuleluud, aga tuuleluual on veetud värskeid oksi  peale lehtu oksad paistavad. Ja. Täiesti sobilik alus konnakotkal, kuigi ma kahvel. Et ta siin on pesitsenud, aga tema territooriumil on nüüd  karupesa olemas. Ma loodan, sellepärast, et kui ta ikka siia saagiga lendas,  siis siin peab poeg olema. Tal võib olla lähedal uus pesa. Sel aastal pole siin pesitsemist olnud, sest udusulgi ei  paista ei pesas ega maas. Konnakotka pesa läheb siiski kirja, kuna territooriumil võib  neil olla koguni kolm kuni neli erinevat pesa  mille üks põhjus on näiteks kaitse parasiitide eest. Teine 100. Mõnekümned meetrid ainult ja juba leitigi teine pesa. Selline näeb välja must toonekure, pesapuu. Selline vana haab ja see pesa ise on ka nii must toonekure  pesa nägu, et äkki on hoopis must toonekurg,  aga võib-olla ka jah. Tõepoolest. Aga selleks, et täpselt teada saada. Ei, must toonekur, ta ei ole. Ta on ikka konnakokas, sest tema pesa fragment on natuke teine,  tal on lehtpuuoksad, okaspuuoksad on sees,  millel on meil lehed küljes, et must hoonekurk teeb ikkagi  ilma kuivadest okstest ja nii nagu sellise pärja. Et kindlaks teha, kas ja kes siin täpselt pesitsenud on,  tuleb üles ronida ja koguda tõestusmaterjali. Selleks kõlbavad näiteks suled ja räppetombud. No nii parandus. No. Ja läbimõõk kõik sobib, et hiireviul on sellised peenikesed  ja nagu ütleme et nugiseväljaheited, aga väike konnakotkal  on juba sellist toredat läbimõõtu, et et  mis näeb välja nagu jahi jahimehe padruni Head söön, on, Pisi pisimetaja. Väiksed parasiidid möllavad karvad. See on loomulik osa, mida ta ei seedi. Tulevad välja. Nüüd see pesa on leitud, ma saan aru, kuna ta on üks ju  looduskaitse all, see kuidagi nüüd märgistatakse ära,  mis, mis nüüd juhtuma hakkab, selle. Võtan GPS-i punkti, nüüd lähen tagasi kolme päeva jooksul,  ma pean saatma pesa andmed keskkonnaameti le. Keskkonnaamet võtab selle pesapaiga arvele. Siia moodustub automaatselt sajameetrine kaitseala  mikrokaitseala ehk siis reservaat kus võib liikuda ainult  väljaspool pesitsusperioodi, aga mingit majandustegevust  siin ei tohi olla. Suure raiesurve tõttu meie metsades on just sellised meetmed vajalikud,  et säilitada ohustatud liike, mis Lääne-Euroopas on juba  ammu kadunud. Jätkame otsingutega ning liitume laimetsa kandis Urmas Sellisega,  keda ootab ees hoopis keerulisem ülesanne. Haruldast must toonekurge on nähtud siinkandis toitumas,  kuid tema pesa kohta on märksa raske. Erinevalt kotkastest neelab tema kogu söögi alla  ja viib poegadele pugus. Seega ei pruugi pesa toitumiskohaga üldse seostada. Noh, nüüd me peame mingi Paar kilomeetrit astuma sõita, siis vaatame,  kuidas. Kuidas mets muutub? Aga kuidas sa üldse tead, et siin keegi võiks olla? No eks me kaardi pealt ja saame vaadata praegu aerofotod  ja ja satelliitkaardid ja sealt enam-vähem on nagu näha,  et missugune see lihtsalt see tüüp nagu metsatüüp,  selle järgi pealt näha, et seal on raiumata,  seal ei ole riasmike sees ega siht ega midagi,  et noh, et on nii, nagu ta kunagi on jäänud. Ja eks seal avastamist on. Et kui nüüd vaadata ja nagu kepsu usaldada,  siis me võiksime siit keerata metsa, siin on,  peaks olema üks suhteliselt vana tükk. Et lähme vaatame, mis seal sees on. No loodame parimat. Eesti ürglooduse ilmekaima, kuid tänapäeval kahjuks aina  haruldasemaks jääva linnu elu uurimiseks on aastate jooksul  neile paigaldatud nii saatjaid kui pesakaameraid. Kui põlismetsad raiutakse maha või kujundatakse nii-öelda puupõldudeks,  sunnib see must toonekurge hülgama oma traditsioonilisi elupaiku. Metsamajandaja näeb niisugust metsa üle,  et noh, kõik raisku lastud siin. Mõtlemata selle peale, et metsa on majandatud ainult  paarsada aastat niimoodi. Mis sina ütled selle peale, mis see normaalne mets,  normaalne mets, et siin on kõigile kodu ja. Tähendab ta on niisugune, nagu ta on, mets välja kujunenud  ja liigid on kujunenud metsa järgi ja nad saavad siin hakkama,  sest raiutud metsas nad ei ole veel kohanenud,  enamasti ju. Kui sina saaks, kas sa jätaks metsad üldse kõik raiumata või? Ma ise omas metsas pean ka ju mingisugust Elatist saama, aga ma arvan, et kõik on võimalik teha niimoodi,  et, et ka need teised tegelased seal metsas ei kannata. Otsime edasi, sest metsas on vahemaad suured  ja inimese silm kõike haarata ei jõua. Linnukaitsjate vahel käib ka pidev suhtlemine,  sest võib-olla on keegi vahepeal midagi olulist leidnud. See on mingi põdra aju, siis käib või? Aga aga te saate äkki neid rakendada, ütelge neile,  et nad vaataks puu otsa ka selle käigus,  kui nad põtru ajavad. Praegu käib metsas samal ajal ka jaht, nii et linnumehed  peavad olema ettevaatlikud, et nad jahimeeste ette ei jää. Loodetavasti jahimehed on ka tähelepanelikud. Võimalik on saada preemiat, et nad jäävad põdrast nagunii,  ilma, et vähemalt pesa leiavad siis üles. Häid pesapuid on metsas küllaga. Must hoonekurgede evolutsiooni käigus tekkinud kohastumus  rajada kodumetsamassiivis asuva vana puu otsa on peamiselt  turvalisuse pärast. Tänapäevases majandusmetsas on selline pilt pigem haruldus  ja tagasipööret näha ei ole. Äkki on kurgedel võimalik ümber kohastuda? On üksikuid, aga neid ei ole mitte siin meie ümbruskonna aladel,  vaid kuskil Lääne-Euroopas, kus ta on ilmunud täiesti uus populatsioon,  vahepeal nad surid sealt välja. Ja nüüd see uus populatsioon on oluliselt inimesega inimese suhtes,  tolerantsem, et nad ehitavad, pesi kuskile põlluvahelistesse  metsatukkadesse teede äärde kuskile ja üks Saksamaa pesa  isegi on katuse peal. No pesa me ei ole veel leidnud, võibolla me leidsime. Praegu ühe väga vana karujälje ja tundubki,  et see pesade leidmine on selline õnnemäng siin metsas natukene. No kahtlemata, ega kui sa tahad ikka pesaleidja olla,  siis sul peab õnne olema. Aga mis sa ütled neile inimestele, kes juhuslikult leiavad  mingisuguse väga müstilise pesa kuskil vana haava otsas,  et mis sa siis Tegema pead. Esiteks, ta, mis nad tegema peavad, seda ei olegi  nii lihtne ilmselt öelda. Ma võin küll soovitada, et pange koht kirja  ja andke keskkonnaameti või kotkaklubile teada,  kui me vaatame üle, kelle pesa see on. Jätame Urmase oma pead, kes kõnnib kurepesa otsingul  tundmatus metsas kokku üle 15 kilomeetri,  kuid kahjuks tulutult. Vähemalt on teada, et siin metsas must toonekurk praegu ei pesitse. Toonela linnu pesi ei leia täna ka teised. Lisaks ühele väike konnakotka tapesale nähti veel kahte kanakulli,  kaheksat hiireviupesa kaardistati neli uut vääriselupaika  ja saadi Eesti looduse kohta hulgaliselt uut informatsiooni. Mida siis teha, kui leiame oma kodumetsast mõne haruldase  linnuliigi pesa kas hoida piirangute kartuses oma suu  kõvasti kinni või ikkagi teavitada keskkonnaametit? Eks see ole suurel määral igaühe enese otsustada  ja oleneb sellest, et mispidi jääb hinge rohkem kriipima. Üks asi, mida kindlasti ei tohi teha, on pesa ära lõhkuda. Vanarahvas pidas pesa lõhkumist väga suureks patuks,  mida jumal andeks ei anna pesalõhku ja ei pääse taevasse. Tema kurgu alt hakkab välja kasvama linnupesa  või lööb pikneda maha ja tema järglasigi tabavad erinevad hädad. Ka kaladele on oma koelmoolad ja kalapesad aga nende  hoidmise kohta. Ta pole vanarahval olnud suurt miskit. Tütar. Jõgedele ojadele tammide ehitamist ja paisjärvede loomist on  peetud pigem väärtasjaks kalade heaolule,  Pole seejuures osatud või siis tahetud mõtelda. Kas on aga kasu? Ja kui on, siis kui palju sellest kui mõni pais lõpuks ära laguneb? Valge jõel asuv Kotka pais andis eile tulvavee survele järgi  ning hävis. Keskkonnaministeeriumi esindajad leiavad,  et loodus võttis seekord ohjad enda kätte  ning taastas valge jõel lõhelistele vajalikud elutingimused,  mida inimesed on aastaid rikkunud. Näiteks lõhenumbrites tähendab see seda,  et me räägime ainult mõnesajast kalast praegu,  aga tegelikult see võiks anda tuhandeid. Nii et circa jah, 90 protsenti on sellest,  kogu elupaigast on suletud. Kalade vaba rände tagamine Eesti rannikujõgedes on aastaid  andnud tööd ametnikele, kalateadlastele ja looduskaitsjatele,  saamaks aru, mille nimel käib võitlus. Toon lihtsa näite. Praegu jääb igal aastal meie kalavarudesse lisandumata  keskmiselt umbes 150000 noort lõhet sest kalade tee  ajaloolistele koelmutele on inimese poolt suletud. Kotkapais valgel on üks nendest kohtadest,  kus selle suve lõpuni oli kalade vaba liikumine takistatud. Siis tuli mängu loodus ja lõhkus paisu ära. Jutt räägib, et tegelikult oli siin kellegi käsi  ka mängus, mitte ainult loodus ei lükanud seda kotkapaisu  eest ära. Noh, kes seda nüüd nii täpselt enam tagantjärgi teab,  igal juhul. Õnneks oli paisuomanikul ka kohe valmidus teda taastama hakata. Ja nii ta oli kogu taastumisele, siis viitab see,  et siia on tegelikult pandud ka värsked postid,  mis on ilusti värvitud mustaks ja siin oli olukord selline. Paisutuse luba tegelikult ei olnud ja, ja,  ja siis alla ta läks. Kes seda teab täpselt, kuidas, mis asjaoludel,  kas see oli loodus või inimene, loodus või inimene  ja kui inimene, siis millised inimesed, seda me  ka ei tea. Kotka pais kuulub aktsiaseltsile generaator,  kes soovib Valgejõel taastada 2001. aastani töötanud  hüdroelektrijaama kuid kellel praegu puudub vee erikasutusluba. Sellele paisule ei ole täna väljastatud. Veekasutusluba paisutamiseks küll see kunagi 2012 see  taotlus tehti. See taotlus ei olnud piisav. Taotluses oli väga palju puudusi. Seega võis siiani valge jõel küll pais olla,  kuid selle taastamiseks on vaja vee erikasutusluba. Keskkonnaministeeriumi esindaja loodab aga,  et looduse poolt tekitatud olukord jääb püsima  ning et uut paisutust kotkasse ei tule. Praegu on Eesti rannikujõgedes lõhele sobivat kudeala umbes  200 hektarit ligipääsetav, osa sellest moodustab vaid 30  protsenti ehk 60 hektarit. Ülejäänud on paisude taga peidus. Suuremad ja tähtsamad jõed, kus pais takistab lõhe vaba  rännet sobivatele koelmutele, on Pärnu, Jägala,  Valge jõgi, selja Purtse ja Kunda. Praegu me proovime välja selgitada, kas lõhelised on juba  kotkapaisust ülesvoolu jäävad alad kasutusele võtnud. Esimene paik, kus kuderändel meriforelle  ja lõhesid otsime, on looduslik takistus. Siia vetevahtu kogunevad suured kalad, enne kui nad paekivi  astangust üles koelmute poole. Siin käib tegelikult parasjagu ka ilmselt väike talvetuleku loits. Meie tahame leida lõhesid või meriforelle aga näha on,  et siin saab ka muud moodi oma meelt lahutada. Selleks, et nüüd kindlaks teha, kas siin on  ka mõni kala paisust ülespoole tulnud on tegelikult olemas  ka elektripüügivahend. See annab sellise nõrga elektrivoolu, et see kalalee liiga  ei tee, aga ta kergelt korraks uimastab selle kala  ja me saame näha, kas siin on keegi. Veevool on nii suur, et ega tegelikult siin püsti jäämine  saab olema päris korralik ülesanne. Loodetavasti me tahamegi näha, kas selle kotka paisu  eemaldumine on siia kalad juba toonud. Et nüüd nad pääsevad läbi vabalt. Ja jah, see ei ole jah. Kas te tervitasite talve tulekut või teil on iganädalane  protsess või mis puhul te teete? Täna oli A ve tervitamine? Just nägin, kuidas siin šamaan tervitas vett  ja jättis veele oma andamit, kas sinul oli  ka õnne, nägid sa midagi? On siin kala kala, aga seda kala, keda me täna otsima tulime,  esialgu suurt kudevat meriforelli või lõhet neid praegu ei näinud. Ega ei ole ime ka praegu. Vihma on tõstnud veetaset ja vesi on hästi kehvasti paistab  läbi ja ja kõva vool ja kehva toimetada,  et püügiefektiivsus on kehvem sellistes oludes. Et aga me teame tegelikult, et seda kala siin on siinkandis  ja eks me lähme proovime teistest kohtadest,  aga aga väikseid kalu ma muidugi nägin. Forelli noorjärke oli siin mitmesuguseid  ja ja püük oli tegelikult päris huvitav,  kui seal lähedalt vaadata. Lõhe ja meriforelli otsingud annavad lõpuks oodatud tulemuse. Kärestikulisel jõelõigul märkame vaaludeks küntud jõepõhja,  kus tumeda värvusega kivid on ümber paisatud  ja paistavad heledatena. Lõhe peab kudepesa kõrval oma tulevaste järglaste hällil valvet. Noh, kala on ära nähtud. Ehk siis tõestus sellest, et kott pea paisu taha on juba  kala jõudnud. Sügisel veel veenvamat tõestust, et kolleegid on saanud  ka ühe isendi siit kätte suure Kui kaua läheb aega, et kalad selle paisu tagant vabanenud  ala omaks võtaks? Teda kohe võtma ja sellega me praegu tegelemegi,  et me proovime seda dünaamikat siin jälgida,  sõltub kõik veekogus, sõltub sellest, kui palju on merest tulijaid. Põhimõtteliselt on niimoodi, et kui kala on väga vähe,  siis ta asustab eelkõige merepoolsed kudealad. Tal ei olegi nagu põhjust üles trügida kohe aga seda mööda,  kuidas kala tuleb järjest rohkem juurde. On tal vaja ka täiendavaid kudekohti ja,  ja igal juhul noh, ühe põlvkonna pärast või kahe põlvkonna pärast,  kui see rändetee jääb avatuks, on siin kõikvõimalikud Koelmukohad sügiseti kala täis ja, ja muul ajal kui,  kui teda jälle püüda võib, on nii-öelda meestel võrgud kala täis. On nüüd teada ka, kui palju seda vaba elamiseks ala  ja kudemiseks ala kaladele kotkapaisu taga vabanes. Põhimõtteliselt on niimoodi, et kui siit kotkapasast nüüd  mere poole ehk siis allavoolu minna on lõhedele  ja meriforellidele sobivat. Kudeala umbes poolteist hektarit ja ülesvoolu sellest  paisust on umbes 15 hektarit, ehk siis 10 korda rohkem. Näiteks võib siis selle 15 hektari pealt võiks minna noh  näiteks 20000 noort lõhe või meriforelli,  laskuda merre ja siis seal kasvada suureks  ja 15 kuni 20000, ega see on ikkagi päris palju,  et seda niisama peale vaadates ei saa aru,  et tegelikult need paisud hoiavad enda taga väga suurt kala  juurdekasvupotentsiaali just nimelt potentsiaal jääb rakendamata,  mis takistab jõgedel paisude eemaldamist. Inimestel on erinevad lähenemised asjadele  ja paljud kas majanduslikest või muudest kaalutlusest  lähtuvalt ei taha oma paisudest loobuda. Ja siis sellisel juhul protsessid võtavad pikemalt aega. Aga suured asjad õnneks praegu arenevad näiteks Sindi vaisu  juures on selline edulugu. Ja, ja küll küll. Tegelikult ju lõppude lõpuks sõltub sellest avalikkuse  ja inimeste hoiakutest. Et ikkagi, kui on selge, selge avalik hoiak,  selline, et jõed eelkõige kalade jaoks, noh  siis ta varem või hiljem see toimub kõik. Mõnel puhul. Pole vajalik paisu eemaldamine ja piisab  ka hästi toimivast kalapääsust. Miks pääsud alati ei taga kalade vaba liikumist igas kohas  ei ole alati võimalik teha sellist pääsu,  mis kala kutsuks sellesse pääsu ja sedapidi üles rändama. Lisaks on veel see, et pääsud, tihtilugu,  kui pais säilib, säilib seal ka pais järv  ja kõik see teeb kalade rände tunduvalt vähem tõhusaks. Esiteks ülesvoolu rännetel tekib probleeme  ja see vaiserv on tihtilugu ka lõksuks allavoolu,  rändavale, kalale. Paisjärv segab jõgedes rändavate kalade normaalset orienteerumist. Seetõttu on kalade vaba liikumise tagamiseks parim võimalus  pais eemaldada. Praegu on kotkatamm maas, ent kas peale jäävad kalade  või inimeste huvid? See pole veel sugugi selge. Kaladega on osaliselt seotud ka meie järgmine lugu,  sest me läheme nüüd ühte, hirm kaugesse kaluri külla,  kuhu turistid naljalt ei satu. Küll aga jõudis sinna oma kaameraga Ants Tammik. Algul tuleb sõita suurel jõel mootorpaadiga. Siis tuleb hüpata kohaliku kaubiku katusele. Siis tuleb rääkida kaluriga, et ta meid oma väikese  puukanuuga üle jõe viiks. See üsnagi tüütu, kuid äärmiselt huvitav teekond. Viis Mian Maris paika, kuhu internet ei ulatu. Süüa saab jõest, merest ja põllulapilt ning  kus igal elusolendil on ülesanne, et seda isetoimivat  süsteemi ülal pidada. Külas on siga, kes ei pea paaniliselt oma viimast päeva  puuris ootama. On kitsed, kes vabalt ringi jooksevad. On kana Ja on poiss kana. Poisil on omakorda sõbrad. Ja sõpradel on pered. Myanmari riigis Arakani osariigis võib leida ühe väga  väikese kogukonna mis on 100 protsenti isetoimiv süsteem. Kuna kliima on ideaalne, toitu jagub ja haigusi on vähe,  siis inimestel puuduvad ka probleemid. Probleemideta ei tule ka konflikte. Igal õhtul ujutab tõusuvesi küla üle ja kogu pahta pahna  uhutakse allavoolu. Järgmine päev algab aga uuesti puhtas ja muretus paigas. Eelmisel kuul küsisime teilt, et millise maamärgi rajamist  või pidada statsionaarsete meresõidumärkide alguseks Eestis. Vastus see on Kõpu paak. Ilma tuleta maamärk, mis ehitati 16. sajandi alguses. Auhinnaraamatu, milleks on sedapuhku Toomas Kuke Eesti  taimede kukeaabits võitis Elmo Allik. Ja nüüd uus küsimus. Septembrikuus leiti Eestis uus puraviku liik. Männi kuldpoorik. Viimastel aastatel on teda leitud ka Lätist,  Leedust ja Taanist, kuid tema algkodu on hoopiski Põhja-Ameerikas. Oletatakse, et seeneeosed on sattunud Euroopasse kas lindude  või tuulega kuid Leedu seeneteadlastel on asja kohta oma versioon. Milline just seda me teilt küsimegi? Vastust niisama naljalt välja ei mõtle. Aga abi on nagu ikka, Eesti looduse värskest numbrist. Vastused saatke e-posti aadressil osoonet,  loodus, ajakiri.ee või Eesti looduse toimetusse veski tänav neli,  Tartu hiljemalt kolmandal detsembril. Kolmandale ütlesin jah. Ilus number.
