Tartu kunstimajas on avatud kolm uut näitust. Teise korruse saalides saab uudistada näitust tõotatud valgus. Valgusfestivali osaks olev näitus käsitleb talguse mõistet ja selle päritolu kaasajas ja püüab sõnastada erinevust valguse ja valgustuse vahel. Monumentaalgaleriis on näha Maanus Mikkeli isiknäitus ludri LUGU Kunstimaja esimese korruse väikeses saalis on avatud Lea libliku isiknäitus jõelinlase rajad. Üle jõenäitust käis uudistamas klassikaraadio Tartu stuudio toimetaja Hedvig Lätt. Meeldiv oli kohtuda kunstnik Lea liblikuga ja uurida, miks on tema maalide peategelaseks jõgi. Sest ma ise olen jõelinlane, minu sünni- ja kodulinn vahepeal küll paar aastat olin ära, aga aga siin ma olen suurema osa elust elanud ja tahan siin ka edasi elada, et ma olen nagu elu jooksul mõtisklenud, et jõgi, mis läheb läpp keset linna nagu läheb läbi. Et ta on ikka nii oluline tegelane siin linnas ja ta mõjutab inimesi nii palju, ilma et inimesed seda teadvustaksid muidugi tavaliselt ei teadvusta. Igapäevaelus mind küll mõjutab ja mind mõjutavad sillad ka, eksju, et kuidas üle jõe teisele poole saab, et sellest ei saa üle ega ümber ja et kunstniku jaoks on see huvitav teema ja seda enam, Tus on sildu mitte üks, vaid päris mitu seitse, seitse sildan ja nüüd Ihaste sild ehitati juurde. Kas need sillad on kõik erinevad, sillad sinu kordusi siin piltide hulgas, aga kõik sillad on esindatud ja, ja isegi kivisild on esindatud, mida enam ei ole, vaatame neid pilte ja maale koha peal päris ei maalinud, et mul on siin suhteliselt sügisesed ja, ja külmema ja pildid, et siis on väljas väga ebamugav maalida, aga ma pildistasin koha peal. Ja noh, kaarsilda näiteks olema nii palju elu jooksul maalinud, et seda ma võin need peast juba teha, et ma ei peagi koha peale minema. Mis on selle kaarsilla maalimise juures? Huvitava üldse sildade juures on selline huvitav asi, et ma avastasin, et kui ma selle üle mõtisklesin, neid vaatlesin, et sild moodustab sellise visuaalse kujundi ja terviku alles siis, kui vaatad teda koos peegeldusega. Et arhitektid on nii vahvasti arvestanud, seda mõned sillad küll tunduvad rohkem sellised praktiliselt lihtsalt ülemine kui sillad. Aga kaarsild kindlasti jää. Seaduse silmis on ka sellise uhke kaarega, seal moodustavad nagu huvitavaid sümboleid ja kujundeid, nii et suur tänu arhitektidele ja samas ma mõtlen, et jällegi inimesed ei teadvusta, aga need sümbolid kindlasti mõjutavad meie teadvust alateadvust. Kui nad siin pidevalt meie vaateväljas on keset linna Nendel piltidel on hästi palju sinist tegemist on jõega, siis on arusaadav, miks sinine värv, aga tõesti hästi domineeriv on selline erksinine. Mul nüüd viimase aja maalide värvet, isegi siin ei ole ilmselt mitte niivõrd pistmist jõega, vaid minu enda mingi sisemise seisundi ja meeleoluga, et kuidagi see sinine on puhas rahustav, aga samas piisavalt erk, et mitte uimaseks muutuda, karge, karge mulle endale praegu väga meeldib selline värv, et minu sinine periood siis ilmselt siin on üks öine sild. Mul on tunne, et see on see torusild, see on turusild. Ja sellel ma vaatasin, et ta on küll arhitektuuriliselt väga kihvt ka päeva ajal oma vantidega ja sillasambaga, aga et öine vaade oli niivõrd tore, valgustee, tekkis koostse sammas muutus nagu valgussambaks. Et selline vaade tundus mulle palju kihvtim. Ja taamal paistab pigu torn. Jah, et see kompositsioon on nii huvitav, et tigutorn ühel pool ja sillasammas teisel pool mulle endale meeldis ja tigutorni siis ülemine ots ka pimedusse, see on muidugi minu enda leiutis, et tol hetkel oli üleval otsas ka valgus olemas, aga aga kuidagi ma tahtsin silda tähtsustada ja siis tõmbasin tikutorni tagasi. See sild esmapilgul tundub talvine, aga vist ei ole, või on? Jah, ta kukkus talvine välja. Et tegelikult see foto, mille järgi ma tegin, ei olnud talvine, et oli selline, ma ei tea, kas varakevadine või sügisene, ma isegi ei mäleta enam seal sillaehituse perioodist veel, et siin all ei olnud see maastik veel paika pandud, olid nagu need ehitajad, sektorite jäljed, seni Ihaste sild ja aga huvitav on see, et mina ja minu tutvusringkond, et kutsume seda nagu kõnekeeli vanglasillaks, sellepärast et ta on seal vangla lähedalt, hakkab üle jõe minema ja siis saavad kõik kohe aru, millist sildama mõtlen ja noh, võib-olla ka sellepärast, et mulle endale isiklikult Ihastega kokkupuuteid ei ole ta võib-olla muidu kutseks Ihaste sillaks ja pilt saigi nagu ilmselt meeleolu sellest sõnast vanglasild. Et mulle väga meeldis, et taga oli tühjus, et midagi ei olnud taga näha, et natukene kõle, eks ju, selline tühjuse natuke külmmaastik päike ikkagi paistab ja et see on selline Silded nagu lähed üle, valikud on veel tegemata, aga on palju võimalusi, et just nagu vanglast vabanenud. No vaata, minule ei tundu see üldse kõle, väga hea, ma olen erinevaid arvamusi kuulnud, et noh, ütleme, et see tühjus võib-olla võib pelutada natukene selles mõttes, et inimesed ikka tahavad hubasust ja tuttavaid objekte, et siin ei olegi muutele silla ja päikese, eks ju. Pilti saab erinevalt tõlgendada ja kes mida näeb, just mina nägin lund. See on väga hea selles mõttes, et nii ma tahangi maalida, et et see lõplik pilt valmib nagu vaataja peas alles. Aga siin kõrval ma ei näe ühtegi silda, on selline pastelsed toonid ja ja sellest ka pildi pealkiri küsimärk, kus on sild. Sild on veel ehitamata. Aga koloriidilt, nagu mulle hästi meeldib see maalia ta kuidagi tasakaalustab seda sinist, mis siin valdavalt ümber on ja miks ka mitte üks lihtsalt jõe pilt panna sisse. Siin on ka vist veel üks jõe pilt, lihtsalt vaade. Teiselt poolt see on vaade silla kõrval sõpruse silla kõrval Turu tänava korstnale, ehk siis vaade nüüd meie oleme siinpool jõge seal sealt teiselt poolt Turu tänavale siis et miks peab alati sild olema. Sild võib ka pildi kõrval olla uhke kivisild, selle olete teinud siis mõne teise foto või pildi järgi, jah, vana, sellise postkaardi järgi, kus oli Kivisilla selline foto peal ja maalise tuli ka nagu piltpostkaart natuke välja, selline pruunikas ja kulunud ja ma rõhutasin poks seda kulumist ja tegin selliseid pragusid nagu justkui maalisin siia juurde. Mina isiklikult ei ole kihi silda näinud, selles mõttes mul see isiklik emotsioon ja tunne puudub. Mis, mis meeleolu ta lõi seal üle silla üle jõeminekul, eks ju. Et ma saan ainult fotode järgi vaadata ja seetõttu ilmselt tuli pilli peale selline vana postkaardi fotomeeleolu. Lähme edasi, pildi pealkiri 89, üldse mul kõikide piltide pealkirjad enamuses numbrid tähistavad sillapikkusi meetrites ja see sild on kroonuaia sild. Et ma natukene siin tegin pastelsemakseid toone ja, ja see on kõige värvilisem pilt siin näitusel, et seda ka pärast, et iga sild tekitab minust nagu erineva meeleolu, sõltuvalt, mis linnaosasid ta ühendab. Ja kroonuaia sild on Supilinna alguspunkt ja taganud paistavadki värvilised armsad puust majad, et ma kohe ei suuda Supilinna värvitult maalida muuse värviline paik ja sellest sai ka see pilt kõige värvilisemaks. Lähme edasi. Linlased püüavad kala, see on tjah, banaan pilt 2014, aeg. Kusjuures maalitud veel vanema foto järgi, mille ma ise pildistasin. Et see on see aeg, kui siinpool Emajõge Supilinna servas oli veel papliallee ja see on nüüd minu meelest sealtsamast kroonuaia silla lähedal siis tahab poole, kui olid seal veel kivid ja paplialused ja inimesed püüdsid kala. Need on seal ilus kergliiklustee, seda kohta enam ei ole. Aga tüüpilised jõelinlased, kes püüavad, ikka püütakse Emajõe ääres kala peaaegu iga päev, eks ole, järgmine pilt on jälle silla pilt, erksiniste toonidega. Silla pikkus siis 76,8, see on võidu sild, peamine sild Riia tänava otsast läheb üle jõeks oma sammastega. See sai jah, väga karge talvine pilt, jaa. Otto, mille ühel talvel pildistasin, oligi hästi külm ilm oli ja see tõepoolest oligi selline sinine maastik siin ma nagu ise ei pannudki juurde, et mulle mulle väga meeldis, kõik oli härmas, kõik oli sinine, sinivalge pilt ja varjud olid siis tumedad. Et seal on veel aega, kus Dorpat Hotell ei olnud. Mulle väga meeldis, et see tekitab sellise avaruse ja valguse tunded, praegu on siin keskel on tume laik, eks ju, taga. Et see on üks mu lemmikpilte siin näitusel avaruse karguse tõttu ja iseenesest see sillaarhitektuur on ka ikkagi väga ilus klassikaline. Siin on veel sild 57,4, see on ka arsil, need on need keset tööd, selline sari nüüd tuleb, kuulub kokku nende teiste väike, sest ega et hakkasin tegema nagu visandliku stiilis Aküülidega, küll aga akvarell iliselt neid teisi sildu, et, et just nagu lihtsustada ja näha selle silla vormi. Kuna kaarsilda mul niivõrd palju kordi maalitud ja läbi tehtud, siis kaarsild tuli kõige üldistatumalt tormiga selline nagu juba sümboli kujuline, et et ma mõtisklesin kindlasti ma näen siit edasi järgmise näitusesarjaga, et, et mis sümboleid need sillad just tekitavad, et meil on keset linna selline huvitav sümbol, mis on nagu noh, igaüks võib mõelda, mis asi ta on nagu mingisugune naise üsk või värav või aga igal juhul selline loomise tunne tuleb peale. Põnev on, need kõik on erineva arhitektuuriga, kuigi sellised kaared on igal sillal olemas, aga, aga igalühel on mingi oma oma iseloom. No ongi alguses, kui me selle näituse üles panime, siis ma olin nagu natuke nõutu, et näitusesari võiks olla ühes stiilis täiesti äratuntavalt ja et siin nagu on siiski erinevad pildid, aga siis ma mõtisklesin ise, et see on ilmselt selle pärast just et sildadel endale ongi erinev energia, erinev meeleolu, Nad ühendavad erineva meeleoluga linnaosasid ja ma vahendasin seda meeleolu. Et ei saagi teha ühtemoodi neid asju, mis on ise erinevad. Oli väga tore kohtuda ja hea meel, et huvi tundsite ning ma kindlasti veel jätkan silla teemaga. Sesse paelub mind endiselt. Ma tänan, Lea Liblik ja ootame kõiki Tartu kunstimajja, kus on avatud uued näitused ja nende sildade näitus. Jõelinlase rajada. Jõe on avatud esimese korruse väikeses saalis ja kuni 13. novembrini klassikaraadiole tartust. Hedvig Lätt.
