Kõige vanemad raudesemed, mis on leitud,  valmistati Sumeris ja Egiptuses enam kui 5000 aasta eest. Ja need tehti maale kukkunud meteoriitidest. Paari 1000 aasta pärast hakati Lähis-Idas,  Indias ja Kreekas sulatama rauda juba maisest maagist  ning algas ajastu, mida me nüüd nimetame raua ajaks. Eestisse jõudsid raudesemed veel umbes 1000 aastat hiljem  ja siin hakati rauda sulatama nii 200 aastat enne Kristust. Ja kui oli möödunud veel 1000 aastat ning algas see aeg,  mida me nüüd nimetame viikingi ajaks oli raud saanud Eestis  oluliseks asjaks, mida teistele maha müüa. Pole päris selge, kas sõnaraud on tulnud meile alg,  germani või palk keeltest, kuid väga huvitav tõik on see,  et vana islandi keeles tähendas sõna rati. Niisugust soomaaki, millest sulatati rauda. Kaheksandal sajandil Vikingi aja alguses toimus Saaremaal  Salmes eestlaste esivanemate ja Põhjamaade meresõitjate  vahel kõva taplemine. Sellest annavad tunnistust kaks laevmatust,  mis on Eestimaa vanimad laevaleiud. Täna on viikingi taas kohal ja siin toimub Eestimaa esimene  Viikingi turg. Vikingit olid Eesti alal sagedased külalised,  seega on meil tähtis roll viikingi aegse kultuuri mõtestamisel. Raud oli tol ajal tähtsaim kaubaartikkel  ja meie esivanemad, kõvad rauasulatajad. 1000 aastat vana tehnoloogia taastamisel teevad Eesti  teadlased koostööd Skandinaavia praktikutega. Viikingi aegse rauasulatuse ajastutruu jäljendamine on pikk  ja keeruline protsess. Juba ahju ehitamine võtab aega kuni 10 tundi,  et märgsavi jõuaks täielikult kuivada. Selle kiirendamiseks tehakse ahju alla tuli,  kui savi on kuiv, lisatakse süsi ja ahi on rauasulatuseks valmis. Pärast esimese rauamaagi kihi lisamist tuleb appi võtta  lõõtsad ja puhuda ahju õhku. Keemilise protsessi tulemusel tekib soomaagist raud,  mis vajub alla. Seejärel korratakse tegevust Kiht sütt ja sama palju rauamaaki. Kogu tegevus sulatusest kuni ahju põhja kogunenud rauani  võib aega võtta kuus kuni kaheksa tundi. Pere you lo of. It sin sis prosess Das not prouaikuid. Never mets. Oli. Clu ther, seega siis Raua maagiat on nüüd saanud tõeline sooraud,  aga see on ikka veel toormaterjal. Viikingi aegses kaubanduses olid raua kõrval olulisel kohal  ka nahad ja käsitöö. Kopranahad olid vikingi ajal Eestis tõeline valuuta,  aga nahad üldsegi olid väga tähtsad ja vikingitele. Ja et nahk on see, mis sind ikkagi soojas  ja kuivas hoiab, et eriti Eestis ikka enamasti kalurialadel,  et. Et nahk aitab sind jalatsiteks, nahad, kotid,  paunad, kõik asjad on ikka nahast tehtud  ja et me võime nüüd arvata küll, et on niisugune toidu  ülejääk võib-olla, aga ja kindlasti naha jaoks loomi ei kasvatatud,  et pigem see, et, et miski ei lähe raisku. Kõik, kõik kasutati ära, sooled, ajud, sest et nahk on  pargitud ajuga. Et lõpppehmendus käib siin ajuga ja ja et ühe lamba jaoks  kulub selle enda lamba aju. Mis kalanahaga tehti, siis? Kala nahaks saaks kõike, et kõige parem on angerjas. Et angerja vastu ei saa. Norras on jalatsi kollane aasta, aga angerjast kuni 18. sajand,  siis kasutati jalatsi paeltena, sest angerjas on  nii tugev, et teda ei saa katki tõmmata. Kes need väiksed on? Need on väiksed lambad, kes siis looduse tahtel ei,  ei jäänud siia pidama ja nemad on niisugused kahe päeva vanused. Ja mõlemad on pargis läbi käinud, et see on küll valge lammas,  aga siis, kui ta pruuni saab, siis ta naturaalselt läheb  niisuguseks kollaseks. Ja nii see viiking oligi, siis pani kõik endale ümber  ja oi kui soe. Oi kui soe. Viikingid tundsid hästi loodust ja rakendasid seda  ka oma igapäevaelus. Erinevad leiud annavad tunnistust näiteks loodusvärvide kasutusest. See siis kaselehtedesse lõngad lähevad kaselehtedesse,  nendesse kase lehele on nüüd lisatud vaskvitri oli,  et algul tundub, et ei juhtu mitte midagi. Aga juhtuma hakkab kuskil niiviisi õhtupoole. Ja see pott lähebki otse tulele, tuli on küllalt nõdruke  ja nii ta peab olema. Sest et nüüd nad hakkavad siin hauduma. Et see värvimine on selline protsess ja see kestab ikka  päris kaua. No siin on tõeliselt rikkalik see värvi. Vali sinine, millest see siis tehtud on? Sinine on tehtud tindigo pulbri abil, mis on selline sisse  toodud kraam. Teisest küljest, ka Eestis kasvab sinerõigas  mis annab sama tulemuse. Aga see, et, et sellest sinist kätte saada,  see ei lahustu vees. Selleks on vaja leelis leelist keskkonda. Ja omal ajal saadi see siis uriini abil uriini abil. Noh, kavalad jah, jah. Aga punane, punane see on seesama madar ehk. Lõunamaine suurem sugulane on tal krapp ja see on nüüd mul  tehtud krapi juurde ka. Võrreldes tänapäevaga tuli 1000 aastat tagasi varuda pea  kõikide tegevuste jaoks poole rohkem aega. Kui rauas ulatus ahju valmistamine ja soomaagist raua  kättesaamine võttis pea pool päeva, siis raskem töö. Oli veel ees. Peame harjutama, siin peab olema ühtlane õhk kogu aeg peal. Senise cater. Erife Cra. Ter see seeyo Nüüd on siis Ääsi kuumus 1200 kraadi või üle selle ja see on tõesti  peaaegu rauasulamistemperatuur. Tänase rauasulatuse lõpptulemuseks on küll puhas. Kuid pehme raud terase saamiseks tuleb seda edasi töödelda. Viikingid olid kuulsad meresõitjad ja oskuslikud laevaehitajad. Salme sadamast korraga merele läinud neli alust on tänase  Viikingituru tipphetk. Kuidas viikingid oma laevadega läbi Eesti looduse tee itta leidsid,  näeme juba järgmises saates. Muiste oli loomanahkadel meie elus hoopis suurem osatähtsus  kui tänapäeval, mil meid ümbritsevad kõikjal kunstlikud materjalid. Nendest aegadest on aga meie keelde jäänud niisugused  ütlemised nagu nahka turule viima, nahka hoidma  või oma nahka päästma. Paraku tuleb oma nahka päästa tänapäevalgi paljudel  loomaliikidel ja selleks ei ole vahel muud võimalust,  kui pageda loomaaeda. Olen Tallinna loomaaia direktoril külas novembri eelviimasel esmaspäeval,  kuu pärast tema ametisse astumist. Hilissügisel kohaselt on ilm niiske ja kõle. Esmapilgul külastajaid ja ka loomi õues naljalt ei kohta. Kui muidugi välja arvata tagestani tuurid,  keda kõva tuul ning külm õhk ei morjenda. Mis siis sellel hommikul teistmoodi oli,  kui sa ühtäkki olid loomaaia direktor no kuule ikka päris palju,  sest et ega siis loomaaia direktori tööga kaasneb väga palju  administreerimis väga palju. Noh, mida me võime bürokraatia valdkonda nimetada  ja ka hoopis laiema pilgu vajadust, eks ju,  sest enne ikkagi oli pilt, pilk suhteliselt kitsas,  oli naaritsa teema, teadus, loodushoid, see ei ole kõik  kuhugi kadunud, ma pean sellega edasi tegelema,  ega seda ei saa kõrvale jätta, aga ma pean kuidagi ennast  jagama nagu kahe pooluse vahel, sest et noh,  teistmoodi lihtsalt ei saa. Tiit Maran on rahvusvaheliselt tunnustatud zooloog,  keda võib pidada Euroopa naaritsa päästjaks. Ta rajas Eestis praktiliselt välja surnud looma asurkonna  nullist uuesti Hiiumaale. Praegu tunnevad naaritsa ennast saarel väga hästi. Tallinna loomaaia direktori amet on mehele küll uus,  aga loomaaia elanike jaoks on ta ammune sõber  ja tuttav. Nimelt võttis Marani loomaaeda vanemteadurina  tööle legendaarne Mati kaal juba 1983. aastal. 33 aastat loomaaias erinevatel ametipostidel tegutsenud  mehelt on õige küsida, mis on. Oma ja ülesanne. Minule meeldib see klassikaline nelja samba lähenemine,  et, et loomad peavad olema haridusasutus. Peab olema teadusasutus, peab olema looduskaitseline asutus  ja sinna nüüd kõigele juurde kindlasti ka selline hariv  meelelahutusasutus tõesti, et, et inimestel nädalavahetustel  oleks tore loomaaeda tulla, et siin on äge olla,  siin näeb loomi, siin õpib üht-teist ja siin on lihtsalt noh,  loomade ja laste ja perega koos mõnus olla. Loomaaia direktori töö on leida endale ka head töötajad,  kes sobib loomaaeda töötama ja kunagi, kui ma ise loomaaeda  tööle tulin, siis Mati Kaalu kabinetis, see oli  siis toonasel teisel pool linnases loomaaias,  eks ju, Peetri esimese saunas, kus see kontoriruum oli,  ütles ta, nii et noh, et kas loomaaeda tööle tahab tulla,  see peab ikka kergelt linnukesega inimene olema  ja ja ma usun, et tal on õigus, mis ta ütles,  sest et see linnukene nüüd ei ole negatiivse mõttega,  aga niisuguse positiivse mõttega, et see peab olema ilmselt inimene,  kes ei näe looma asja, aga näeb loomas teist elusolendit. Et tal peab olema respekt selle selle teise elusolendi osas,  et siis need asjad toimivad. No ninasarvikud said kenasti õue, meie saame vaadata nende  puhast puuri, see on nüüd puhastatud puuri Ta on korralikult  hooldatud ja eks tal see natukene kitsapoolne,  see talvine elamine on, aga nagu sa nägid välja,  nad lähevad isegi päris jaheda ilmaga ja väga hea meelega  ka lisaks sellele, sest noh, väljas on ikka ju parem kui sees. Kas talitajad on loomaga lausa sõbrad, tundub,  et nad suhtlevad omavahel. Tead, see raske öelda, mis asi on sõber või  mis ei ole sõber, aga aga kindlasti neil peab olema mingi side,  et see on huvitav, et ma olen paari uuringut lugenud,  et kuidas loomade heaolule mõjub see, kuidas talitaja suhtub loomasse,  et kui talitaja malemuselt on negativistlik looma suhtes,  mis iganes põhjused inimeste vahel on negatiivsikud,  suhted samamoodi talitajate looma vahel võib olla  siis loomadel tekib selle stress. Et ikkagi see suhtumine looma peab igal juhul positiivne olema. Sa mainisid, et loomad peaks olema üks mõnus koht,  kuhu tulla ja tegelikult ma näen, et lastel on juba praegugi mõnus,  sest spetsiaalselt neile on ka omaike. No loomulikult see on, vaata see meie uus keskkonnaiduse  keskus nüüd, mis paar aastat tagasi valmis sai  ja ma pean seda väga oluliseks, et sellist asja saab teha. Aga ega see tegevus nüüd siis ainult lastega  ka ei tohi piirduda, eks me peame ikkagi vaatama teisi  sihtgruppe ka, kellele oleks oleks siis võimalik anda  teadmist ja ja miks mitte isegi akadeemilisel tasemel teha üritusi. Noh neid on ka tehtud loomulikult, et loomaaed võiks olla  ka mingis mõttes teaduskeskus. No kindlasti jah, ma usun, et, et nüüd Teha nüüd loomaaeda, nüüd seda, et me siia teaduse poolt  sisse ei too, oleks see natukene veider,  sest et võimalusi pakub loomaaed ju erakordselt palju. Ja kui ma vaatan nüüd Euroopas teiste loomaaedade  ja ülikoolide vahelist suhet, siis ütleme,  kui 10 aastat tagasi ülikoolide tegevus loomaaedades oli  selline noh, üsna pinnapealne, kui üldse,  siis praegu huvi akadeemilistel asutustel midagi teha  loomaaedade juures on märkimisväärselt suurenenud,  sest et noh, see on koht, kus on erivormielu. Üks õige küsimus loomaaia direktorile. Kes on sinu lemmikloom? Ma jätaksin selle lemmiku nagu ukse lahti kõikide  loomaliikide osas alates. Ma ei tea suurtest nina sarvikutest ja lõpetades sääsega  isegi välja, eks ju, et isegi tema võib väga huvitav olla,  kui sa ta sisse saad ja saad aru sellest elu vormis,  kuidas ta toimib. Põnevatest eluvormidest ja nende käitumisest rääkides meenub  Maraline märgilise tähendusega lugu, mis näitab,  et inimese ja looma lähedaseks suhtluseks  ja üksteise mõistmiseks polegi väga palju vaja. Seik pärineb nõukogude aja lõpust, kui tiitu külastas  loomaaias kanada lannast. Raadioajakirjanik. Tal oli kaasas tütar, noh, niisugune paras rüblik just. Ja see oli see aeg veel, kus meil oli siis üks šimpansidest  oli täpselt samasuguses rubliku vanuses ja,  ja ma mäletan, et talitaja jalutas temaga ringi,  noh sellel ajal sellisel kumbel, see oli kõik võimalik. Ja rääkisime selle talitajaga juttu ja järsku see tüdruk  inimtüdruk ja siis see šimpans tüdruk hakkasid omavahel  mängima ja see oli nagu küll kummaline ilmutus,  et ühel hetkel sa ei suutnud enam näha vahet šimpansi  inimese vahel, et mõlemad mängisid, nad said üksteisest aru,  nad olid nagu noh, nagu sama elu kaks erinevat vormi,  kes suurepäraselt saavad üksteisega hakkama  ja kuskilt sealt alates ja see nagu mõte minu jaoks,  et noh, et mis on nüüd vahe meie inimese  ja teiste liikide vahel on, on muutunud küllaltki oluliseks ja,  ja ausalt öelda, mida rohkem ma sellesse teemasse sisse lähen,  seda vähem ma seda vahet näen, et me oleme ikkagi üsna-üsna  sarnased kõikide teiste eluvormidega. Tallinna loomaaed on Euroopas üks suuremaid  ja liigirikkamaid peaaegu 89-l hektaril elab siin ühtekokku  500 viskümmend, kuus erinevat loomaliiki,  neist lausa 56 kuuluvad maailma punasesse nimistusse. Paistab, et see tuttvutt tunneb ennast siin päris hästi. Ja maikuust saati on ta alles siin, täitsa tegelane on  suhteliselt uus ja. Nüüd mitte kõige uuem, aga üks niisugustest uuematest  ja nagu sa näed, et ega neid loomi nii väga sagedasti  loomaaeda juurde uusi liike vähemalt ei tule. Et see on palju kaalumist, mida tuua ja kuidas tuua. Loomaaed saab endale uusi loomi, uusi liike,  kust nad tulevad, et siin on väga suur osa,  on loomaaedade omavahelisel koostööl, et kui me vaatame  Tallinna loomaaeda tekitada, et noh, üks iseseisev tervik,  aga tegelikult ilma teiste loomaaedadeta eriti Euroopas  tihedat koostööta, tegelikult oleks väga raske neid liike saada. Ja just neid liike, kes on nüüd ohustatud  või kehvas seisundis, kelle puhul siis loomaaedadel on  ka teatud vastutus, seal on olemas oma paljundusprogrammid,  oma koordinaatorid kes siis kellele tuleb taotlus esitada,  et vot neid liike me tahame saada või seda liiki tahame saada,  siis ta vaatab, et millal see on võimalik ja,  ja kas su tingimused vastavad ja nii, et noh,  see on selline koostöö Igal asutusel on oma tulevikunägemus, nii  ka Tallinna loomaaial. Täpsemad edasised plaanid seatakse paika järgmisel aastal. Muuhulgas mõeldakse läbi, millised loomad peaksid Tallinna  loomaaias elama ja keda on vaja kollektsiooni täienduseks. Ma ise olen mõelnud, et mis võiks päris huvitav  ja meie tingimustes oleks ka võimalik pidada,  oleks kindlasti puna panda ja ta on kihvt elukas loomulikult  ja noh, kui pandadest rääkida, siis üks,  üks selle tüübi esindaja võiks ju olla oma pika vöödilise  sabaga ja niisuguse naljaka nägemisega ja eluviisiga,  et, et ta võiks sobida siia päris hästi. Levib ka tegelikult selline arvamus, et üldse loomad peaksid  loomaaias olema, nad võiksid olla ainult looduses. Ma pean ütlema, et selle lähtepunkti põhiline häda on see,  et väga paljudele liikidele paneme kohta looduses. Et me unustame ära selle, et kui vähe on järgi jäänud  tegelikult seda looduslikku elupaika paljudele liikidele. Ja väga paljud saavadki olla ainult siin  ja teine pool on see, et et kui me ei näita liike,  kui me ei seleta inimestele asju, iga loom peab olema ühe  loo kandja sõnumikandja, kes siin on, eks ju. Et sellisel juhul, kuidas me saame inimestele seletada  midagi lahti. Ma lihtsalt arvan jah, et, et paraku me ei saa teistmoodi,  aga seal on teatud tingimused teistingimuste pidamisel,  eks ju, on see, et, et tal on hariduslik,  loodushoiuline sisu ja teine pool on alati  ka siis see, et need tingimused peavad olema noh,  nii-öelda loomeärsed, nagu ma olen neid nimetama hakanud,  see on niikuinii Mati Kaalu termin, mitte minu oma,  eks. Meiegi oleme oma saadetes ikka rääkinud lugusid loomadest,  kaladest või lindudest, nii ka täna. Jäälinnust on osoonis varem kõnelenud Remmel  ja Sven Saašek. Täna aga vahendab jäälinnulugu Tarmo Mikussaar. Pandivere kõrgustiku lõunajalamil algavad paljud Eestit  läbivad jõed. Suupugu jõgi siis Peipsisse või Läänemerre. Alguse saab see ikka mõnest allikast. Kui rännata jõel vastuvoolu võib teekond lõppeda väga äkki. Sest allikal saab jõgi lihtsalt otsa. Suve teisel poolel jõuavad samal moel pandivere jalami  lätetele noored jäälinnud. Ja jäävad siia justkui lõksu. Jõgi edasi ei vii. Aga tagasi ka ei raatsi minna. Nii ongi need imepärased linnud mulle silma jäänud. Lähemalt vaadeldes saame alles aimu linnusulestiku tõelisest  värvide balletist. Eriti silmatorkav on selja sulestiku elektri sinine toon. Tiivad Türkiis sinised rind ja kõhualune oranžikas punane  ja kurgu all valge laik. Noorte jäälindude jalad on alles tumedad. Vanalindudel värvuvad ka need peaaegu oranžiks. Jäälinnul on väga võimas ja lausa rohmakalt mõjuv nokk. Seda nokka on vaja teadagi milleks. Et ikka kala kinni püüda ja ära süüa Kuid nagu sellest kõigest veel vähe oleks Jäälind üllatab meid oma erilise pruunisilmaga. Selle terava silmaga näeb lind kaugele läbi veepeegelduste  oma saaki. Väikeseid kalu. Päevast päeva harjutades saab väike. Kalamees aina osavamaks ja peaaegu iga sööstusaagiks on luugarid. Et okkaline luukarits neelamisel ei sipleks  ja haiget ei teeks, on vaja see enne pehmeks taguda. Vahel jääb küll mulje, et luukarits on juba ammu pehme,  aga lind jätkab ikka jonnakalt toidu valmistamisega kuni tunneb,  et vaat nüüd on õige. Nüüd nüüd on pehme. Et luukaritsad on täis luid ja ogasid, mida jäälind seedida  ei suuda siis väljutab ta suu kaudu röövlindudele sarnaselt  kalaseedimatutest osadest koosneva räppetombu. Üpris naljakas vaatepilt on see, kuidas liikuva parve otsa  istuv jäälind üritab kaela sirutades pilku ühes punktis hoida. Kukub või külili? Elu allika järvel liigub omasoodu, sügise poole. Neil päevil peavad noored jäälinnud langetama raske  ja tähtsa otsuse. Kas jääda allika eale talvituma või rännata allavoolu,  lõuna poole. Lapselikku lusti veega sulistada jagub neil  ka nii tähtsate otsuste langetamise juures küll  ja küll. Peagi ongi karmi pakasega talv käes. On harv juhus, et mõni üksik uljaspeast noor jäälind jääb  allikajõgede härmas kaldametsa ja põõsastesse küssitama. Kui tal on õnn Ja piisavalt vaba vett ning jagub toitu siis pole mingi ime,  et selline julge lind peab ilusti soojaks. Kevadeni välja. Kevadel, kui juba suurveed taanduvad ja jäälinnupaar on  piisavalt kõrge kaldaga pesapaiga välja valinud hakatakse  uue põlvkonna asjus toimetama. Et jaguks suve teiseks pooleks allika jõgedele neid ilusa  värske sulestikuga lustakaid, noorlinde,  kes mindki rõõmustamas käivad. Homme on Nigulapäev kunagi praeguse Türgi aladel elanud  Collause nimelise piiskopi 1674. surma aastapäev. Peamiselt just Nikolausest on saanud üleilmne  globaliseerunud jõuluvana, keda kujutatakse tüseda muheda  piipu popsiva vanamehena. Kuvandid aga muutuvad ja praeguses poliitkorrektsusest tuleb  küllap piip jõuluvanal suust ära võtta ja tõenäoliselt  tehakse ta ka saledamaks. Ei too ega ei söö mitte midagi ebatervislikult magusat. Tegelikult on jõuluvana tekkinud mitme rahva isemoodi  kujudest ja Põhjalas. Paiguti ei toonud ta lastele kinke, vaid oli hoopis nende karistaja,  kes andis vitsa. Kunagi Öeldi mõnes kohas, nii et kui sa oled paha laps tuleb jõuluvana. Nüüd ütleme, et kui sa oled paha laps, siis jõuluvana ei tule. Olge teiegi kõik tublid kodanikud, hoidke loodust  ja puha ning ehk tuleb siis teiegi juurde. Selline lahkemat sorti jõuluvana. Kolm osoon.
