Iga puu ja põõsas iga lind ja loom kannab endas elamise  ja paljunemise ürgset tungi. Iga taime ja looma liigi mõttes võiks öelda lausa aade on  liiginaina jõulisemalt levida. Inimsool on selles mõttes väga hästi läinud. Me paljuneme ja levime, nii et mürin taga. Ometigi vad mõned ususektid, teadusasutused  ja ka poliitilised institutsioonid dramaatiliselt,  et inimsugu on eksiteel. Mida me sellel eksiteel teeme? Läheme edasi. Eksiteel käies tuleks just nagu ära eksida kuhu. Nagu võiks inimkond ühel heal päeval eksida metsakõrbe  või mereavarustele on üksjagu koomiline ja parajalt absurdne. Üksikisikuna pole aga loodusesse eksimine,  mingi kunst. Ehkki meelega ära eksida ei ole sugugi lihtne. Kristjan nüüd siiski proovib. Jah, kuule, ma olen siia padrikusse vist ära eksinud samas  kohas mitu korda käinud juba siin neid silte ilmselt  sellepärast ära eksisidki on ju? Vot ei ole. Eks siis ei jää muud üle, tuleb sind õigele tee jälle taas  tagasi viia, eksimisega on jah niisugune asi,  et mille pärast inimesed kipuvad metsa ära eksima,  on see, et on loodusesse minekuks natukene nõrgalt ette  valmistatud ja teine asi, mis on nagu kõige,  võib-olla isegi määravam on siis see, et inimesed väga  kergesti kaota, saad. Pea lihtsalt, et olukord on nende jaoks võõras. Nad satuvad paanikasse. Kui inimene suudaks vältida paanikasse sattumist,  siis tegelikult ma võin isegi kinnitada seda,  et Eesti metsades keskmine on peaaegu et võimatu. Mida parem ettevalmistus, seda vähem paanikat. Nii et kõigepealt tee endale juba kodus selgeks,  kuhu sa lähed ning võimalusel hangiga selle piirkonna kaart. Kaart, mis võiks olla matkasellil, võiks olla kavas üks  50000-le üks 50 tuhandese kaardil on peal kõik metsasihid,  kõik kuivenduskraavid, kõik kõige väiksemad  ja nirumad, teejupid, kõrgepingeliinid, kõik sellised sihid,  rääkimata ojadest, jõgedest ja kõigest sellisest. Paha ei teeks ka kompass, sest juttudel samas paigas  ringiratast või vähemalt siksakina liikumisest on tõepõhi all. Mida aga arvata bioloogia tunnis õpitud tarkusest,  et sambla järgi puutüvel saab põhja suuna hõlpsalt määrata? See on pool tõde väga tihti tõesti, samal kasvab puud  põhjapoolsel küljel, aga väga tihti kasvab ta  ka idapoolsel küljel, siis kasvab ka läänepoolsel küljel  ja aeg-ajalt juhtub, et isegi lõunapoolsel küljel kasvab. Nii et kui selle järgi võtma hakata, ilma suunda määrama  hakkab siis võib sattuda. Mitte põhja, aga muidugi kõige parem on jah,  see, et näiteks ütleme, et kui sa oled eksinud päevasel ajal  hakka kõndima päikese suunas, keskpäeval on päike lõunas. Kui sa ka liigud kogu aeg päikese suunas,  isegi siis, kui päike liigub nii-öelda idast läände,  siis põhimõtteliselt sa liigud kagust edelasse  mis on ikkagi jätkuvalt lõunasuunane, liikumine. Kindlasti väärib kordamist ka elementaarne tõde. Mobiiltelefon võta kaasa ja veendu, et selle aku oleks  korralikult täis laetud. Ära mitte kunagi mine metsa pooliku akuga  sest kui sul on kaasas ka kõige tillem, kõige selline õhem  niisugune naistetelefon, siis kaks tundi,  sa saad temaga ikkagi rääkida, see on piisav aeg,  et anda kõigist oma muredest, mis sul seal metsas tekib  kogule maailmale nii-öelda teada. Osadel telefonidel on ka sisse ehitatud GPS seadmed. Need on ka asjad, mis aitavad üldiselt nagu sul teed metsast  välja leida või rabast. Aga sa pead arvestama, et sel juhul nagu energiakulu on  oluliselt suurem, mis võiks ühel korraliku eksija alati  taskus olla, mida mina soovitan? Kaks nikersit. Et kui sa saad aru, et sa oled ära eksinud söö üks nikers  ära siis mõtle ja hakka liikuma kuskil suunas. Kui sa liigud nii kaua, et sa väsid ära,  söö teine nikers ära ja siis liigu jälle edasi,  kuni lõpuks kuhugi kohale jõuad. Šokolaadi süües tasub tundma õppida ka oma telefoni. Mõnel aparaadil on näiteks sisse ehitatud SOS signaali  edastamine Morse koodi abil. Ja kui nüüd päästjad näiteks otsivad sind seal kopteriga  või mis iganes või, või tehakse metsa vahel ahelikku,  et sinu leidmiseks siis kui on selline asi,  on lihtsalt, kus käes sa istud niiöelda palgi peal nagu meie  praegu siis on su üsna kaugele märgata ja teedki enda  ülesleidmise niimoodi lihtsaks. Paljudel pealampidel on ka selline vilkumisrežiim. Ja selle vilkumisrežiimi mõte on ka see,  et sa, kui oled sattunud mingisse jamasse  mis iganes õnnetus, on sinuga juhtunud või midagi sellist. Et siis sa paned selle vilkuma ja seda tõlgendatakse  siis selliselt, et sa vajad abi. Pimedaks, et võib-olla peame hakkama kuskil suunas liikuma. Nonii nüüd on meil siis vaja teha otsus,  kuhu poole minna. Otsuse tegemine üks kõige tähtsamaid asju,  et kui inimene teeb otsuse tegemata, siis sellega reeglina  võib rohkem jamasid kaasneda kui, kui vale otsusega. Ja praegu meil on kõige tähtsam leida nüüd mingi tee metsa siht,  mingi kraavi serv. Lähme. Selles suunas ja vaatame, mis meil vastu tuleb. Oleme tee ääres, nüüd on vaja teha otsus. Kas läheme nagu muinasjutu sekku, pöörab paremale,  juhtub ka see pöörab vasaku juhtub su ka see see,  kui nüüd juhtub, et me pöörame vasakule näiteks 16  kilomeetri pärast on metsas raielank ja mitte midagi muud  ja see tee ainult sinna viibki, tagasi tuleb,  pole ka mitte midagi halba, sellepärast et me teame  siis vähemalt, et see tee teine ots viib meid kuhugi välja. Lähme vasakule poole täna. Proovime vaatame, mis juhtub. Julgen väita ka ilma sotsioloogiliste uurimusteta,  et enamus meist on arvamusel, et inimkond on eksiteel,  mis viib vältimatult hukatusse, kui kohe maid midagi ette ei võeta. Inimsugu süüdistab ennast selles, et ta on  nii suur ja nii elujõuline sest kui ta oma suuruse  ja elujõuga looduse nässu keerab, ei saa ta enam olla  nii suur ja nii elujõuline. Loogiline ring, mille sees võib ennast lolliks mõtelda,  kui midagi targemat teha pole. Mida targemat. Minna näiteks loodusesse ja vaadata, mismoodi see päriselt  välja näeb. Vaadata ise, ja kui on oskamist näidata ka teistele Mitte ju? Iga loodusfotograaf ei saa rõõmustada selle üle,  et tema pildid on jõudnud maailma ühte kõige mainekamasse  loodusajakirja National Geograficusse. Remo Savisaare on sedaviisi läinud. Tema Marokos jäädvustatud pilt kitsedest puu otsas on üle  maailma tuntust kogunud. Eestimaal kitsed puude otsas ei turni. Aga sellegipoolest meeldib Remole just siinset loodust  avastada ja pildistada. Me leppisime kokku, et käime täna läbi mõned. Sinu armastatud kohad, kus sulle meeldib käia,  pildistamas, see on nüüd üks neist ja me näeme kohe,  et siin on. Siin on jah, metskitsed tegutsenud äsja ja paar päeva tagasi  ma tabasin ka nad siin. See koht on mõnus, sellepärast et et kui ma siit alt nüüd  pildistada ja nemad siin mäe otsas on, siis ma saan neid  taeva taustal pildistada ja päike loojub täpselt sinna taha. Et siis saab sellise väga mõnusa tausta. Tegelikult on see koht näiteks päris sinu kodu lähedal ei  peagi minema. Kui kaugel jah, jah, see on ikka väga lähedal,  et kui ma koduaknast ütleme, juhtun kodus olema  ja vaatan, et on ilusat loengut tulla ja  ja maastikku pildistada ei taha, siis ja looma tulen otsima,  siis see on üks nendest kohtadest, kuhu ma tulen,  vaatan, kas kitsed on väljas. Et sellele kohale ma olen pannud isegi nime,  et päikeseloojangu on mägi. Täna on erakordselt külm ilm. Kas on mõni selline ilm ka, et sa ütled,  et vat tänase koera ilmaga välja ei lähe? Ega ei ole, mida, mida koeram see ilm on,  seda parem ta on minu jaoks, kuidas nii? Sellepärast et see, see jätab ka pildile oma jälje. On see siis lumetuisk või mingi vihmasadu või,  või hästi tugev. Külm külmaga on kohe näha, et ta näiteks loomade lindudele  ka härmatis selle ümber, et noh, see jutustab pildil. Remo tunneb rõõmu kõigist neljast aastaajast,  ainult et talve lõpus hakkab ta juba värve igatsema. See otsatu valge muutub pisut tüütavaks. On päevad, kus ma käin kindlat liiki ka otsimas,  näiteks Emaääres mingit saarmast või poolveelisi saarmast  kobrast minki. Aga tavaliselt ma käin ringi ja vaatan, mis nagu silma hakkab,  praegusel ajal otsis näiteks nurmkanasid Kusagil. Metskitse võib-olla mõnda kakku jahtimas händkakud praegu  sellise külmaga tegutsevad ka päevasel ajal,  et nagu nende leidmise väga reaalne on neid leida praegu. No aga lähme otsime edasi selles mõttes,  et vaatame, kui me midagi muud täna ei leia,  kui meil on täna mööbli päev, siis vähemalt jälgima küll  näeme siin. Järgi näeme kindlasti, jah, ma arvan, et mõne rähni näeme  ka ära. Külm päev pakkus algatusel kohe ilusa üllatuse. Rähni me ei kohanud, aga nurmkanad esitlesid endid meile küll. Pisikesed tumedad pallikesed valgel lumel panid loodus  fotograafi silmad mõistagi särama. Neid nii ettevaatlikke linde sedavõrd lähedalt näha pole  sugugi tavapärane. Ja seetõttu oli päev kohe korda läinud. Talvine mets on hiirvaikne, kuid Remo on siin  nii palju pisilinde pildistanud, et peaaegu iga puu  ja juurika kohta on tal mõni lugu jutustada. Selle suure puu juure varjust, leidis Remo. Kevadel käblikupesa. Ühel kevadel ma kuulsin, siin oli käblik,  kes on ise imetillukene, aga hääl on tal hästi vali,  siis ma hakkasin jälgima teda, kus ta liigub  ja proovisin teda pildistada ja siis ta hakkas käima siin  selle suure tüüka otsas, see, mis see tuulemurust on üles tõmmatud,  hakkas siin laulma käima ja siis siia puu juurde alla siit  ta kogus sammalt, seal täpsemalt selle puu sambla võttis  ja lendas siia alla ja siis ma hakkasin uurima,  et mis ta siin toimetab, ise oli seal peidus,  vaikselt pildistasin, ehitas pesa siia, et see oli väga-väga põnev. Ja siis, kui pesa oli pooleldi juba valmis,  siis selle oksa peal käis ta laul. Selline vaikne lindude loomade jälgimine nõuab tublisti  kannatlikkust aga mitte ainult teadmisi,  ikka ka. Muidugi, kõige selle pildistamise juures peab alati jääma  niimoodi kõrvaltvaatajaks, et kui sa näed,  et sinu pildistamine lindu ikka häirib, siis noh,  seda mitte teha. Kodutööd raamatutes ja internetis teed ka päris palju. Seda saab ikka omajagu tehtud ja eks öeldakse ka,  et enne kui pildistama lähed, pead oma liiki ikka tundma  ja pildistada peab tundma. Aga selle all on mõeldud ka seda, et liiki on vaja enne jälgida,  et see ei ole päris nii, et sa loed ja oh nüüd ma tean kõike,  nüüd ma saan pildid. Et selleks on ka näiteks binokliga, eemalt jälgib,  kuidas see lind toimetab ja õpi teda niimoodi tundma,  lihtsalt. Tõeliselt hea loodusfoto sünnib väga paljude asjade kokkulangemisel,  aga kindlasti peab pilt kandma ka mingit emotsiooni,  ütleb Remo. Eks ole juhtunud sedagi, et maksimaalselt hea foto  kättesaamiseks on satutud üsna ekstreemsetesse olukordadesse,  mida uuesti läbi elada ei tahaks kohe sugugi. Ma olen nüüd kaks aastat järjest pildistanud,  pesitsevad. Hallpõskpüti. Ja ma tahtsin pilti, kus pütt on pesal ja vihma sajab,  sest kevadeti ikka tuli sellist mõnusat vihma,  aga see vihma sadu kohe lisab sellist mõnusat meeleolu. Ronisin ise siis see oli mingi neljas, viies päev,  kus ma ootasin. Nagu klapiks, et oleks valgust ja tuleks  siis mõnusat vihma, nägin, et võimsad pilved on  siis täitsa tume sinised, siit tuleb kindlasti vihma. Kiirustasin, andsin autole hääled sisse,  ujuv varje, kiiresti peale. Jõudsin kohale, panin selle varje üles, võttis omajagu aega  ka mingi kümme-viisteist minutit läks, sain lõpuks vett,  oli rinuni mees ja siis hakkas korralikult sadama. Mul oli veel sinna pesani omajagu maad, et niimoodi vaikselt liikuda. Mööda põhja jõudsin lähedale, vaatan, kõik on niimoodi  ideaalset kaadris hakkan pildistama, vihma sajab  ja siis vaatasin, et see vihm läks täielikuks rajuks,  et ega seda siis padukat eks tulema, kuni ühel hetkel käis  selline pauk, et ma olin kõrvust mitte midagi kuulnud,  silmest lõi valgeks ja siis ma ehmatasin niimoodi ära,  et mis nüüd, eks välk lõi sisse ja kuhugi  nii lähedale, et noh, see oli jube. Ja siis mul oli tõesti selline surmahirm,  et mis nüüd saab, mulle meenusid kõik need jutud,  et et kui äikest lööb, ära sa kunagi vette ujuma mine,  noh, seda on igaüks kuulnud ja mina olen nüüd ees. Mul on rauast kaamera käes, mul on ujuv varjel sellised  rauast vaiad ka üleval ja mina olen seal vees  ja pildistan ja mõtlen, et mis nüüd saab,  et nagu see, mis ma läbi pildiotsija nägin,  see oli nagu noh, super. Samas ma nägin ka, et lind nagu elas seda täiesti üle,  et ta nagu vaatas üles ja mõtles, et millega ma nüüd  selle olen ära teeninud, et mul on niigi raske siin haududa  munade peal ja nüüd tuleb selline padukas mitte ainult padukas,  see padukas läks üle raheks ja seda äikest lõi veel seal kaks,  kolm korda veel niimoodi, et see kestis ajaliselt kusagil 15  minutit ja see hirm oli mul nii suur, et mul oli otsa eest  täiesti täiesti läbimärg. Aga kui palju loodusfotograafile üldse Eestimaa loodus pakub  ja kui palju ta huvitav või intrigeeriv on? Ma ei tea, kuidas teistel on, aga mulle pakub kohutavalt,  ta on ikka väga-väga mitmekesine ja siin noh ma ei käi  ainult ühes kohas pildistamas, mul on neid kohti palju,  näiteks praegusel aastaajal tahaks väga rannikule minna  ja otsida roohabekaid. Need on hästi põnevad ja ilusad linnud, aga nende  pildistamine on ka selline väljakutse, et nad tegutsevad suures,  roomas massiivi sees. Ja see roomassiiv on selline ta nagu kollane sein. Et sa ei leia sealt sellist puhast kaadrit,  aga see ongi väljakutse, et leiaks selle puhta kaadri,  et pääseks lähedale, et kõik asjad klapiksid. Noh, pildistamist jagub omajagu ikka siin on ikka palju pilti. Remo lemmikmotiivid ongi just linnud ja loomad. Vahelduv maastik pakub erinevaid portreteeritavaid  uskumatult palju. Siin amme jõe ääres on sul ka olnud hästi põnevaid  ja vahvaid kohtumisi. See oli jah, hea üllatus mul et kui ma siin omal tütarla  süles jalutasin, lootsin, et siin võiks ju tegelikult,  et ideaalne jõgi, et siin võiks jäälind olla. Siis kuulsingi kõigepealt kuulsin ja siis nägin  ja siis nägin lausa kahte tegutsemas. Ja noh, enda majast mingi 200 300 meetrit eemal vaid ideaalne. Ja noh, talviti liigub siin ka teisi poolveelisi,  siin on minki, liigub, kobras käib, siin närib puid. Saarma jälgi olen siin näinud, et elu käib täiega. Remo ütleb, et keerulist pole looduse pildistamise juures ju midagi. Ainult et süvenema ja pühenduma peab. Sageli on ka niimoodi, et hoopis mitte mina ei lähe loomade lähedale,  vaid ma valin sellise sobiva koha, kuhu võiks loom ise tulla  ja passin looma seal. Ja selline asi tavaliselt õnnestub ka, et kui ikka pikalt  niimoodi käia ja passida, oodata ja vaadata läbi,  kus on loomade lindude lemmikukohad, siis õnnestumise  protsent on suur ja loom tuleb täpselt sinna oodatud. Kumb sinu puhul enne oli, kas huvi looduse või? Fotograafia vastu. Enne oli ikka huvi huvi looduse vastu. Ja siis oli pikka pausi, mitte loodus aga lihtsalt,  et sai ka muid asju valdkondi vaadatud, siis tuli fotograafia. Ja kuna mul juba loodusuvi oli, siis need kaks said ühendatud. Väikese poisina viisid jalgrattasõidud ikka metsa  ja jõe äärde kalale. Hasartne väike õngemees oli innukas vihmausse koguma. See oli natuke piinlik lugu vist. Kuulsin, et mu vanemad olla lasteaeda kutsutad,  et millega teil laps tegeleb. Et enne lõunavaheaega lapsed mängivad ikka lasteaias,  niimoodi väljas oma aias, eks siis mina olin millegi pärast  korjanud vihmausse ja vanad marati tressipüksid niimoodi jalas,  eks taskud-paksud vihmausse täis ja siis,  kui oli lõunamagamis aeg, kutsuti kõik sisse riietevahetus. Ja ühel hetkel olid kasvatajad vaadanud,  et mis toimub, et ühest kapist tuleb hästi palju metsikut  vihmausse välja. Ma ei tea, mis ma mõtlesin, võib-olla ma olin  nii väike, et ma ise arvasin, et ma tahtsin isaga kalale  vist minna, et ma korjasin juba issa välja. Nüüdseks on usinast kalamehest saanud loodusfotograaf,  kelle pildipäevik internetis tunnistati mõned aastad tagasi  loomafotode kategoorias maailma parimaks. Remo riputab sinna uusi pilte üles pea iga päev. Ja raamatki on ilmunud. Sealt saab lugeda lugusid kõigest sellest,  mis jääb kaadrite taha. Siin projektid, mis on nagu sellised pikemad filmimised,  kus ma olen võtnud eesmärgiks terve näiteks aastaring mingi  linnu või looma elust jäädvustada. Et kutsikate rebasekutsikate kasvamine Talvine elu ja loodus üllatab et noh, iga selline metsaskäik  on omamoodi ja täis üllatusi, kunagi ei tea,  mida või keda sa võid kohata või mida näha,  mis hetke, et noh, see on siin väga põnev. Kunagi ei tea, mis sul selle järgmise sihi peal vastu võib vaadata. Tegelikult. Meile ei meeldi, kui me ei tea, mis võib meile järgmise sihi  tagant vastu vaadata, sest meie sees on ürgne hirm kõige  tundmatu ees. Hirm ja uudishimu korraga, just nagu kutsikal,  kes lõrisedes peeglisse vahib. Hirmu vaigistab teadmine, informatsioon,  selle aluseks on aga maailma asjade äramääramine  ja ülemõõtmine. Vaatamegi nüüd, mis moodi mõõdetakse palgikoormat? Kundas asub Eesti moodsaim haavapuitmassi tehas,  mille toormaterjali igapäevane kogus on aukartust äratav  ja kuidagi tuleb kohale saabuvates kogustes selgusele jõuda. Uurisime, kuidas käib puidukoorma hindamine. Laius kaks, kolm, viis on see, nagu võtan  selle sise sisemise mõõdu nagu puss toel. Igaks juhuks, kui kontroll on pikkust, et peaks nagu kolm  meetrit lõigatud. Kui nüüd puit jõuab tehasesse, miks see on oluline ta  kõigepealt üle mõõta ja kaaluda. No lehe peale on vaja tihumeetri kirja panna,  palju metsast on toodud, palju vastu, võtame,  mis see koorem sisaldab endast? Kiiduettevõte on üks neist, mis mõõdab ja kaalub  puidukoormaid mitmel pool Eestis. Mõõteriistade ja täpsete silmadega varustatult on nad  vahemeesteks puidu, kokkuostjate ja töötlejate vahel  kes võib-olla tahaksid koorma suurust erinevalt näha. Kui aga viia koorem sõltumatu mõõtja juurde,  jäävad omavahelised vaidlused ära ja tehing saab aus. Millised mõõdud veostelt kaalumajas võetakse? Kõigepealt mõõdan kõrguse. Igal pakil eraldi siis igal pakil ka laius  ja ka materjal, pikkus, et tuleb nii kolme meetris kui viiemeetrist. Ja kase puitu ennast ka, et ütleme, et need diameetrid on  ka oluline ülemõõte? Ei, ma selle panen silma järgi, ütlen ära,  et mis see keskmine teame, et on, vastas sellele ka,  panen need koefitsiendid. Palju siit päevast üldse läbi käib neid autosid,  mis toovad puitu, noh, sõltub hooajast ja sõltub päevast,  et keskmine päev ütleme on 1500 õhu, et 30 ihu on rekkakoorem,  et siis tuleb millised tulemused kirja said? Ei tea veel, ma pean arvutisse vanemad, siin ma,  noh, nüüd hindan selle kvaliteediga üle,  loen üle palju. Noh, igas pakis on neid okslikke medasid,  noh, mis see vastukvaliteet on ju. Kuidas see kvaliteedi hindamine üldse käib,  mismoodi te seda teete silma järgi, et siin,  mis ma nüüd näen, eks, et noh, näiteks mis poe silma hakkab,  on see, näiteks, on? Metsamada, et on liiga On liiga suur otsus. Ja kui nüüd kvaliteedi kontroll on tehtud,  siis läheb edasi juba kaalumiseks ja vormistan talle lehe ära. Palju tihumeetri on, siis läheb kaalu peale  ja siis läheb edasi platsi peale. Aga nüüd, et need mõõdud on võetud, nüüd saab  siis selgeks teha ka selle täpse tihumeetrit. Läheme arvutus, panen sisse. Päevad pole vennad ja nõnda on ka puidukoormad üsna eri nägu. Mõnikord, et metsaveomasinad lubatud massi ületama  siis on paljud pahased, et teed saavad seeläbi rikutud. Metsavedajad ise aga toovad välja, et nende masinatel on  võrreldes kaubarekkadega rohkem rattaid ja need on laiemad. Sestap ei saa neid asfaldi lõhkumises süüdistada. Olgu kuidas on, aga juba peagi vuriseb kaalumaja ette uus masin,  millel hea hulk haaba peal. Kui seda koormat nüüd iseloomustada, siis milline see on? No võrreldes eelmise koormaga, see on tunduvalt parem,  et samas on ka väljendukoefitsiendi, et suurema parema  numbrid koorem on ju tihedam noh, paremini laotud. Lund vast on ka vähem kui teises koormas. Ei ole nii okslik. Et materjale on tihedamat koos, mida peab jälgima nüüd  koorma pealeladumisel, et saaks ikkagi selline hea koorem? No hea koorem on ta siis, kui ta siia ka jõuab niisuguse  kuubikuna kohale nii-öelda, et ei ole notid välja jooksnud noh,  koormast kummalegi poole ega ei ole. Ei ole ka noh, ära kadunud midagi tee peale. Et see tähendab ki siis on noh, kui korralik puu sirge hästi  laasitud siis taga on koormus korralik. Kas siin on mingisugune, ütleme selline ideaalne haap  ka peal kohe silmaga näha, et mis nüüd väga hästi sobib just  selle tselluloosi tootmiseks see koorem selles mõttes ei ole ideaalne,  et seal nagu näha, et on nädal, on jälle palju,  et läheb praagi hulka. Diameetri poolest on ka täitsa korra puu jah. Kuigi metsamehed haaba väga ei armasta, sest ta kipub  mädanema minema juba keskeas on ta ometi laialdaselt  kasutusel paberitööstuses. Mismoodi saab ühest haavapalgist paber, sellest räägime juba  järgmises saates. Inimene keedab metsast paberit ja püsirohtu,  kaeva ab ja pumpab maa seest kõiksugu kraami,  külvab, lõikab ja teeb ümber kõike, millele jõud peale hakkab. On see meie eksitee liigina käitub inimsugu just  nii nagu üks liik käituma peabki, teeb kõikvõimalikud,  et püsida hästi suure ja elujõulisena. Kui see on eksitee. Mitte inimkonna kui liigi eksite, vaid looduse  või kui soovite, siis looja eksimus, kes lasi niisugusel  liigil üldse maa peale tekkida? Meie ei pea ennast süüdistama sellepärast et me olemas oleme. See ei ole meie süü. Küll aga võib loodus ühel päeval ütelda inimkonnale  nii nagu kasakas taras pulba oma pojale. Mina olen su siia sigitanud, aga nüüd sorry,  mina sinu ka hävitan kogu lugu ehk teisiti,  üteldes O kolm. Osoon.
