Inimene ei mõista siin ilmas olla niisama,  vaid ihkab olemise kõrval arusaamist sellest,  et kes või mis ta on, kuhu kuulub peenema sõnaga identiteeti. Et elame Euroopas ja oleme seetõttu eurooplased. Okei ja vool ladna, aga millised eurooplased,  töökad ja kultuursed? Selge see, kuid kas võime endi kohta näiteks ütelda,  et me oleme põhjamaalased? Mulle tundub, et vahel võime ja vahel mitte. Tänavuses talvekülluses oleme erinevalt mullusest  ja tunamullusest kohe väga-väga põhjamaalased. Põhjamaalane on tugev, tark, visa ja vapper,  sest muidu ei peaks ta pimedal Põhjamaade vastu  ja pageksid lõunasse. Kus on igavene suvi ja kartulikrõpsud kasvavad puude otsas? Miks ta seda siis ei tee? On ta selleks äkki liiga loll, laisk jarg? Mina ei tea, sest mina kuulun oma vaimuannetelt nende hulka,  kes jõuavad rohkem küsida kui üheksa tarka vastata. Näiteks kas näriline, kes asustati Eestisse juba enam kui  poole sajandi Eesti on siin enam-vähem kohanenud,  on meie jaoks ikka veel võõrliik. Või on ta nüüd meie loom, ehtne Eesti vesi,  küülik. On tatran poolveelise eluviisiga imetaja. Kaalu ta üks kuni kaks kilogrammi on värvuselt,  pruun on tatra, isasloom paaritub ainult ühe emasloomaga  ehk siis loomad on monokaamsed ja rangelt territoriaalsed. Võõraid oma territooriumile nii lihtsalt ei lasta. Nagu närilistele kombeks, eriti väiksematele närilistele  paljunevad nad väga intensiivselt. On tatra juba aastas kaks kuni kolm pesakonda poegi anda. Korraga võib lausa seitse looma pesakonnas olla. Kevadised pojad võivad juba ise sügisel sigida,  kui me nüüd hakkame mõtlema, et see loom  nii viljakas ja Siis tekib küsimus, et kuidas neid loomi kõik kohad täis ei ole. Aga sellepärast, et on tatral, on väga palju vaenlasi. Kõik kellel vähegi kiskja nägu peas Tahaksid tema magusat liha maitsta on tatra eelistatud  veekogudeks on taimestikurikas, mitte põhjani jäetuvad  veekogud on tatra, on valdavalt taimetoiduline. Aga vahest näeme me ka, et ta sööb. Limusiinimalik on ehk siis niisugused väiksed lavatsid,  kus tema armastab söömas käia, võivad tihtipeale olla  karbipooli täis. On tatreid, on toodud Eestisse mitmel korral,  eelmise sajandi keskpaik. Loomad lasti Eestisse lahti ja nad hakkasid kohutavalt hästi  sigima ja levima 80.-te aastate keskpaiku oletatava  loomaarvukust lausa 100000 ringi ja 90.-te keskpaiku oli see  loom praktiliselt meilt hääbunud. Miks see nii on, päris täpselt ei oska, et mitte keegi öelda. Loomulikult avaldas väga suurt mõju mink. Ehk siis mingi populatsioon kasvas, kui on tatra  populatsioon vähenes. Aga päriselt üks liik teist ilmselt välja süüa ei suuda. Praegu me võime, on tatrat leida sellistes veekogudes,  mis asuvad Peipsi vesikonnas. Mina läksin onttate jälgimiseks ühte vanasse jõekääru. Mida imet Ta on, on tatramaak sellepärast et seal on mitmed kohilad. Ja kuna veel natuke oli vaba vett jää vahel,  siis õnnestus mul jälgida, kuidas üks pesakond  ehk siis ema ja isa toimetavad oma pesakuhila juures  ja mida nad siis teevad? Päeva läbi käib toidu toomine ja kuhila remontimine on  tatran selline liik, kes on kaasleja liik kopraga. Ehk siis ta võib ka vabalt elada kopra kuhilas. Kui kobras teda sallib, seal praeguse pakaselise aja elavad  siis kaks poolvillist imetajat kobras ja on tatra. Üle oma kuhjates. On tatra ehk piisamrott ennast identiteedi küsimustega ei vaeva,  tema lihtsalt on, olgu Ameerikas või Eestis. Meile on aga identiteet väga oluline, see juurtega Eestimaa  küljes olemise tunne ja usk, et me jääme siia igaveseks. Paraku võib loodus oma lõppematus muutumises meid koos  juurtega oma kodupaikades välja rebida, just nagu tulvavesi,  mudavool või sulav jääliustik. Kesk-Aasia vaeseim riik, Tadžikistan asub praegu kliima  soojenemise südames. Tõusev temperatuur põhjustab sealsete liustike sulamist  nii palju, et ohustatud on riigi veevarud. Liustike sulamine Tadžikistanis mõjutab ka sealseid naabermaid,  kelle veevarud sõltuvad liustike sulamisest. Näiteks serafasjani jõgi voolab Tadžikistanis naaberriigi Usbekistani,  kus selle veest sõltub seitse miljonit inimest. See on üks Tadžikistani kiiremini sulavaid liustikke. Viimase 20 aasta jooksul on tema kahanemis tempo enam kui kahekordistunud. Tartu Ülikooli professor Volli Kalm, kes on  spetsialiseerunud liustike uurimisele, ütleb,  et tegelikult on liustikud Kesk-Aasias ja mujal alati sulanud. Kuivema ja soojema kliima domineerimise tõttu sulab  Tadžikistanis liustikke praegu lihtsalt rohkem,  kui neid juurde kasvab. Kui liustikud ei sulaks üldse, siis nad varsti kataks kogu  maa ära. Ehk et olukorrad, kus me, kus me arvame,  et liustikud ei sula, on tegelikult seisund,  kus liustiku sulab või ka aurub mägedes muidu sama palju,  kui teda juurde kasvab. Ükstikud paiknevad seal, kus on kombinatsioonis mõõdukalt  külm kliima, palju sademeid. Ehk teistpidi lihtne on näha liustiku pole seal,  kus on hästi külm näiteks Kesk-Aasia puhul üks selge  põhjusliustiku sulamiseks on see, et sademeid on vähe,  lihtsalt. Temperatuur tõuseb vähem mida suurem pindalaliustiku alt vabaneb,  seda kergemini ja kiiremini soojeneb ka maapind üles sellepärast,  et maapind soojeneb oluliselt kiiremini. Kevadel näiteks kui liustike pind. Viimase 10 aastaga on Tadžikistani keskmine temperatuur  tõusnud poolteist kraadi. See on kaasa toonud ka loodusõnnetuste sagenemise. Kevadel sulab lumi kiiremini ja vihmad on muutunud intensiivsemaks,  põhjustades äkilisi üleujutusi ja mudalaviine,  mis hävitavad nii põllusaake kui majapidamisi. Selles külas on mudalaviinides saanud iga-aastane oht. Külas elas varem 250 perekonda, kuid laastavate  loodusõnnetuste tõttu on enamus neist minema kolinud. Mudalaviinid ja üleujutused suurendavad ka haiguste levikut. Inimeste igapäevaeluks vajalik vesi on läinud mustemaks  ja mudasemaks. See naine viib oma nelja-aastase poja taaskord arsti juurde. Nagu paljud teisedki külalapsed, haigestub tema poeg pidevalt,  sest on joonud jõevett. Puhta vee puudus on viinud selleni, et üha enam inimesi  tuleb vee kaudu levivatest haigustest terveks ravida. Assisobi ongi. Ju Turnhami ba. Kohalikud külad on saanud palju abi ka Euroopast annetustena. Kingitud ja paigaldatud veepuhastussüsteemid hoiavad ära  paljude laste haigestumise. Eriti arengumaades, kus joogivesi tihtilugu on,  on pinnavesi ehk võetud jõest näiteks siis esimeses lahenduses,  suur hulk sulavett tegelikult puhastab jõgede vett viib selle,  selle, ütleme asulatest küladest tulnud solgi otse öeldes  allavett minema. Aga pikemas perspektiivis muidugi, kuivõrd seda sulavett  jääb vähemaks ja on ainult mingi lühikese perioodi jooksul,  siis kõik ülejäänud periood on esiteks seda vett vähe  ja teiseks tihtilugu reostanud, teine probleem on natukene  jõukamates piirkondades või ütleme, suuremates asulates,  kus kasutatakse samas regioonis, küll aga kasutatakse  põhjavee siis seal on probleem natukene kaudsem,  nimelt põhjavee juurdekasv järjest väheneb,  sellepärast et mille muu arvel ta kasvab kui pinnavee arvelt  sademetea lüüstiku sulavesi ja kui seda on vähem,  siis moodustab ka vähem põhjavett, pumpame seda järjest  rohkem ja, ja nii see defitsiit tekib. Kliimamuutused põhjustavad siin ka äärmuslikke ilmaolusid. Väga viimased aastad vahelduvad äärmiselt kuivadega. On mingi periood, kus väga aktiivselt liustik sulab,  siis on tegemist üleujutustega. Võib-olla ei pruugi alati olla. Aga samas, kui vaatame nii-öelda mitte mitte ühe aastast tsüklit,  vaid vaatame pikemat ajalõiku, siis niiskuse üleüldine  vähenemine tegelikult tähendab lõppkokkuvõttes seda,  et et need kuivaperioodi suveperioodid muutuvad lihtsalt pikemaks. Ja eriti raske on see olukord, mis kontinentide sisealadel noh,  nagu nagu Kesk-Aasia näiteks jälle, kus sademeid. Jõuavad sinna kohale väga kaugelt või on nende kohale  jõudmine üldse takistatud? Põud mõjutab oluliselt ka riigi elektrivarusid. Vee vähenemine on kaasa toonud sedagi, et riigi suurim  elektrijaam ajutiselt seiskub. Liustikud, mis reguleerivad Tadžikistani vee  ja energiavarusid, on selle maa rikkuseks. Kuna nad annavad enamuse Kesk-Aasia veevarudest,  siis võivad liustike kadumise tagajärjed olla üsna kaugeleulatuvad. Volli kalm aga ütleb, et taolised muutused pole selles  piirkonnas esmakordsed. Tegelikult veel, ütleme Noh, seitse-kaheksa 1000 aastat tagasi, kui globaalne kliima  oli praegusest õige mitu kraadi soojem. Natuke sõltub ka, mis laiuskraadi me vaatame,  täpselt. Polnud neist liustikest ühtegi olemas. Nad on tekkinud mõne viimase 1000 aasta viimase nelja-viie  1000 aasta jooksul tagasi uuesti Skandinaavias alpidesse  enamus mäestike aladel. Noh, nüüd nad uuesti on sulamise faasis,  me peame harjuma kohanduma, kliimamuutustega midagi teha ei  ole nagu rannaalade inimesed kohastunud sellega,  kuidas näiteks on veetase kõikunud või, või maapind tõusnud,  vajunud. Midagi muud üle ei jää. Ega me neid liustiku kustikult hoida ei saa,  küll nad hakkavad, võib olla 100 aasta pärast kasvama jälle siis,  kui sademete hulk suureneb. Me pole mägirahvas ega stepirahvas, kõrberahvas  ega tundra rahvas, oleme laulurahvas ja mererahvas. Meid on sõimatud maarahvaks, sest elasime maal sel ajal,  kui saksad olid linnas ja meid on peetud  ka metsarahvaks. Ehkki pole sugugi kindel, kas me olemegi kunagi elanud üldse  niisuguste metshõimudena, nagu neid veel praegugi Amazonase  džunglites avastatakse. Kindel on aga see, et kui me tänapäeval tahame omandada metsatarkusi,  ei lähe me otsima tohletanud metsatarka või haokubuga  vanamoori vaid suundume otsejoones luua metsanduskooli. Luua metsanduskoolis jagatakse tarkuseid  nii noortele kui ka täiskasvanuile, kes siin täiendusõpet käivad. Saamas jaanuari pakasest läksime koolitusel olevate  konsulentidega metsa meiegi et saada aimu,  mil moel käib tänapäeval metsa takseerimine  ehk mõõtmine. Oma teadmisi oli teiste seas täiendamas ka 35 aastase  staažiga metsamees Lembit Tuuk. Kuidas see asi on, et tuleb ikkagi ajaga kaasas käia  ja koolis ka, et uusi nippe? Noh, kas nüüd eriti uusi, aga nagu lihvida  ja eks muidugi siin on noh elektroonilise vahendeid  ja asju, mida juurde tuleb, et vahel on neid vaja teada. Miks nooremad inimesed tahavad neid vigureid näha kuigi  sageli tulemus tuleb vanade võtetega sama? Konsulendi ja metsakorraldajana tegutsev Lembit püüab  paar-kolm korda aastas koolipinki istuda,  et midagi juurde õppida. Põhjus on lihtne. Nimelt on tänapäeval metsaomanikud nõudlikuks muutunud. Millistes küsimustes siis. Kuna palju tahetakse neid metsi säilitada võimalikult algses  olukorras paljudes kohtades siis ei saa võib-olla metsa enam  kasutada traditsioonilisel moel. Et ainult raiega, siis ka seda, et eksponeerida nüüd seda loodust. Nii et selle metsa konsultandi ameti kõrval on mitmel korral  päris kasulikuks osutunud ka nii-ütelda  rekreatsioonivõimaluste hindamine ja nõuandmine. Et selles suhtes oli see koolitus ka päris hea. Konsultantide koolitusluual on jagatud kahte ossa. Metsas tehakse praktilisi mõõte ja soojas klassiruumis,  tutvutakse teooriaga ning uuemate mõõteriistade  ja tabelitega. Viimastele on kombeks üha uueneda ja muutuda. Sestap tuleb hoida kätt elu pulsil. Kui kaasaegsed elektroonilised vahendid kipuvad pakase käes  oma töövõimekust minetama, siis jäävad alles vanamoodsamad vahendid. Milliste vahenditega, aga paarikümne aasta eest metsas käidi? Puude kõrgust määrati kas kolmnurgaga mida sageli  siis ütleme, omal ajal kasutati ikkagi klubi. See on nüüd tänapäeva klupp, plastiku ja alumiiniumanad olid puust. Ja siis olid ka, olid vastavad avaused ja nöörid. Ja, ja selle nurga järgi siis valiti välja,  siis mõõdeti, et kui kõrgel või kui madalal oli  ja selle nööri langemisega, siis tuli välja,  kui kõrge ta on või siis nurga saamiseks 45 kraadi saamiseks. Et siis, kui kaugel puust oled. Nii kõrge on puu. Et see käis põhiliselt niisuguste vahenditega  ja muidugi olid ka seieriga niisugused. Mehaanilised mõõduriistad, mida siis sihtisid  ka vastavalt kas 20 meetri pealt või 25 pealt  ja siis seier panid üles välja, fikseerisid ära,  siis vaatasid külje pealt palju, see seier näitab. Et noh, põhimõte on ju sama, nüüd ainult,  et ta elektrooniliselt palju asju märgib  ja loeb ja. Aga noh, ütleme niisugune kõige kiirem ja ja,  ja. Lihtsam ja sageli ka kindlam variant on ikkagi see,  nende vanade geomeetriliste nurkade kasutamine eksib kõige vähem. Vana karjapoisi tarkus ütleb, et kui puu kõrgust hinnates  ja pead üles tõstes ka suu lahti vajub siis on kindlasti  tegu enam kui 30 meetrise puuga. Kui täpseks on aga võimalik silma treenida? Niisuguses tavalises silmamõõdulises hindamises ikkagi me  kasutame mõõteriistu niimoodi pisut paar korda päevas  nii-öelda selleks täpsustamiseks, et. Ütleme, tüvekuju on igas maakonnas ja metsas natukene erinev  ja kõik, et noh, midagi ära ei peta, siis tuled metsa,  siis vaatad ühte ja teist puud siit-sealt üle  ja ja siis käid juba läbi ja teed seda. Luua metsanduskooli õpetaja Lauri Toim seletab tunnis,  et täpsus sõltub kõik, sest koefitsiendiga läbi korrutades  hakkab ka viga suuremate koguste puhul üha suuremaks muutuma. Oleneb otstarbest muidugi, kõige täpsemad nõudmised on  kohtucase ide puhul. Et seal tahetakse siis ikka niimoodi, et  kellel siis ikkagi õigus on? Muidugi ostumüügi juures kalkulatsioonide juures,  et mis sealt metsast siis saab? Kas siis omanik ise raiuda ja müües või müües ülestöötajatele,  siis see on oluline, et ikkagi oleks selge,  mida inimene müüb ja teisest ka, kes ostab,  et mida ta siis ostab. Siis ta teab kalkuleerida, kui palju ma sellest vahtrast saan,  palju ma sellest tammest saan, palju ma sellest saarest saab,  palju ma kuusest saan? Siis ta arvestab, kas tema suudab osta? Oleme siin luual ja metsa all on nii paks lumi,  et see ulatub kuni põlvini välja. Ringi astuda on raske. Ja tundub, et puudel on samamoodi raske. Aga kas peaks neid hakkama päästma? Näiteks? Raputades on see ikka hea mõte. Kindlasti on puudel praegu väga raske, nagu looduses,  kõigil on praegu raske. Samal ajal tuleb arvestada sellega, et, Et teatud määral teeb see lumi tänavu igal pool oma korraks. Kahjuks nii loomade seas kui ka puude seas. Võib-olla pigem peaksid inimesed mõtlema  selle peale, et et kui toimub midagi lumeraskuse all  või lume tõttu, siis on nad midagi valesti teinud. Et tegelikult õigesti hooldatud puistu Peab sellele lumele vastu võib-olla noored puud,  aga ka seal võib olla siis põhjus inimese tegemises  või tegemata jätmises. Aga kuidas nüüd õigesti hooldada puistut,  et see lumi kahju ei teeks, seal? No kindlasti ei tohi lasta õigel hooldus ajal mööda minna  ja siis proovida ühe võttega puuõigete vahekogusteni viia vaid. Kui puud on oma pikkuses üle kasvanud, siis tuleb puid  harvendada hästi ettevaatlikult. Mitu korda. Kolme kuni viie aasta jooksul just nagu noores metsas Dilemmasid on siinkohal mitu. Ühest küljest kaitseb lumi puid liigse külma eest mõjudes tekina. Teisest küljest võib see tekk muutuda liiga raskeks  ja murda ära uksi. Seepärast peaksid inimesed praegu eelkõige männimetsas  käimisega väga ettevaatlikud olema. Kas aga on mingit võimalust omanikul oma lumega kaetud metsa päästa? Kui on selline väike mets nagu siin praegu,  siis tegelikult võib ju kasvõi minna ühel päeval metsa koos  perega ja, ja miks mitte võtta see puu ja aidata ta välja  sedasi sealt. Ja veeta üks kaunis päev. Aga kui puu on juba natuke suurem ja jõud enam üle ei käi,  siis, Tulebki jääda lootma sellele, et midagi ei juhtu. Ootamatu ilma vaheldumine võib metsas ka puu lõhki lüüa,  isegi maha raiutud palgi. Ent siin pole inimesel kuidagi võimalik sekkuda. Küll saab aga lund maha raputada väiksematelt puudelt. Selliste suuremate puude raputamisel selles suhtes tuleb  ettevaatlik olla, et nad seal üleval on üks oks murdunud. Võib juhtuda nii, et just nendel noh, mändidel näiteks,  et see oks murdub ära, aga ta ei kuku alla. Ja kui nüüd raputama lähed, siis see oks võib pähe kukkuda. Kui nüüd see päästeoperatsioon on meil siin toime pandud,  siis on näha, et välja tulid sellised üpris kõverad kuusekesed. Kas nad jäävadki selliseks? Ei, tegelikult isegi oleks praegu hea, kui inimene teda  rohkem ei puutu, sest puu on külmunud. Et kui praegu hakata teda siin väänama, siis sellest kasu ei  ole ja ta võib pigem ära murduda. Aga kui päike hakkab peale paistma ja mahlad hakkavad liikuma,  siis puu ajab enda jälle püsti, et see ei ole veel noh,  ta ei, ei, ei jää, nii et ta tõuseb veel püsti,  aga kevadel. Eesti rahvas tõusis Taas püsti kahe aastakümne eest, lauldes oma identiteedi kinnituseks,  et eestlane olla on uhke ja hää. Mina küsin, et kas me võiksime vahel ka laulda? Mitte-eestlane olla on mitte uhke ja mitte hea. Miks ma nii küsin? Ühtpidi sellepärast, et üheksal targal oleks  ka masu ajal piisavalt vastamistööd. Teistpidi aga seepärast, et homme on Tartu rahu aastapäev  ja ühtlasi ka küünlapäev. Küünlapäeval ei lööda aga küsijale suu pihta,  vaid hoopis murtakse katki. Talveselgroog. See juba krõpsubki kuulete. O kolm. Osoon.
