Täpselt nii, et järjekordne see neli korda. Lähme avastama seda, mida, mida me enne teinud ei ole. Tähendab mitte, mida teinud ei ole, vaid  kus käinud ei ole. Lähme proovime teha nii, et on meil äge ja,  ja pärast aasta pärast, kui väint selle telekõlbulikuks teeb,  on teil ka äge vaadata, et aga suur tänu,  kõik, kes tulid ja super luks. Aga me lähme ära nüüd. Okei, tšau. Ja niimoodi see meie 2015. aasta suvematk pihta hakkaski. Kaukaasia piirkonnas paiknevate riikide inimeste olude  ja imedega sõitis tutvuma kaheksast mehest  ja neljast naisest koosnev reisiseltskond,  kes mahutas end koos kõikide pampudega kolme  eriettevalmistusega matkamaasturisse. Ees oli ootamas viienädalane põnev seiklusi  ja sekeldusi täis autovat varem külastamata riikidesse. Peale muretult sujunud piiriületust olimegi Venemaal. Lasime autode paagid silmini soodsat kütust täis  ning asusime juba eelnevatest aastatest tuttavaid maanteid  mööda Venemaa alumise otsa poole teele, et sealt  siis vasakule põhja-Osseetia Tšetšeenia ja tagestani poole keerata. Seejärel aga ootasid ees Aserbaidžaani, Georgia,  Armeenia ja Mägi-Karabahhi. No nii, kolmas sõidupäev on salamisi kätte jõudnud  ja me oleme kuskil natukene Brjanskist eemal,  ööbisime ühe põllu peal ja, ja nüüd järgmine koht,  kuhu me peame jõudma, on Voronees see on kuskil seal. Üsna juba piiri lähedal ja, ja ma usun, et täna õhtuks me  jõuame sinna ja meil on tegelikult põhjus sinna minna  ka sellepärast, et tee peal olles on selgunud,  et raiuauto tagumised vedrud on veidi pehmed  ja sinna tuleb vahele panna mingisugused jublakad. Ja sealt me endale leidsime kohe ühe, ühe sellise tuttava,  kes on valmis natukene organiseerima meil neid jublakate panemist. Nii et täna õhtuks oleme, oleme seal, saame auto korda  ja ma arusaan, et homme on juba see päev,  kui me jõuame kuskile sinna tšetšeenia piiri äärde ja,  ja siis hakkab juba huvitav ka saab see lõputu transiidi osa läbi. Paar väikest tähelepanekut veel selle vene kohta,  viimased kaks päeva on kohutavalt soe, temperatuur on üle 30 kraadi,  siis on üllataval kombel aastaga Venemaal teed läinud  oluliselt paremaks. Ja mingil arusaamatul põhjusel on ka politseinikke jäänud vähemaks. Ei teagi nüüd, kas see on mingi hea märk  või või halb märk. Et nüüd juhtus nii, et autot ehitades sai väike valearvestus  tehtud ja, ja päev enne reisi, kui ladusime,  koormata auto peale, istusime radi auto kõrvale,  vaatasime, et tagumine osa vajab natuke liiga alla,  kui kui võiks minna. Saime sõber Varbluse käes kiirkorras veel viimase päeva  õhtul ühed pakud, mitte kasepakud ja teised pakud. Ja, ja oleme nüüd mööda Venemaad vedanud siia edasiia tagasi ja,  ja leidsime ühe remonditöökoha tänu kontaktidele,  kus nüüd tullakse meile appi ja pannakse need vedrudele vahele. Siis saab natukene suure hooga sõita, enam ei tao tagumist  otsa vastu maad, ponks teeb muidu vaat sisse igale poole. Neli inimest ja natuke raske koorem praegu ja. Noh, jah, eks siin talvega natuke rasvu juurde kogunud ka,  et see teeb oma töö. Aga aga jah, lisapaak on ka kõige suurem,  kui teistel, et sellega sai ka natukene mitte kalkuleeritud  seda kaalu sisse ja, ja nüüd on tulemus käes. Need on siis need pakud? Mis sinna ülesse vedurile vahele lähevad? Tõsta auto siis nii palju kõrgemalt sest tegelikult mul ei  ole vaja praegu kõrgemaks mitte tõsta või petrumismaad  juurde saada, sest praegu läheb rataskoopasse. Nüüd ma saan viis senti petrumismaad juurde. Teeb sõidu mugavamaks. Lihtne tänapäeva ma ei tea mehaanika. Töökojas selgus veel üks probleem, auto liiga kõrge,  nad ei suuda seda üles tähendab maast lahti tõssida. Nad ei suuda autot nii üles tõsta, et sild rippuma jääks. Et saaks vedrud käte alt. Nüüd leiutatakse igasuguseid kasepakke ja,  ja mis iganes asju siia vahele, et nad vist ei ole  nii suurt autot näinud või nad ei osa oodata,  et nii suur auto tuleb. Arvasid, et sõidame vist mingi väikse väikse niivõrd ringi. Nüüd oli auto taas löögivalmis ning uhamine ees terendavate  põnevate alade poole sai jätkuda. On neljas sõidupäev et hirmsa hirmus transiitsõit sihuke  igav ja tüütu, et midagi põnevat ei ole. Oleme rosto vist läbi saanud ja oleme siin. Ütleme niisiis Tšetšeenia pool otsas, et nüüd on plaan niisugune,  et homme vast läheb juba põnevaks, et lähme,  katsume kuskil natuke mägedes sõita ja ja Krosnisse  ka välja jõuda. Aga siin kuulsime, et kuskil mägedes sõitmiseks on vaja  politseist mingid load taodelda, et katsume homme  selle endale selgeks teha. Aga. Tahaks asfalti pealt juba hirmsasti maha saada  ja kuhugi turnima minna. Kuum on hirmsasti, päeval on, mis meil oli  siis 35 kraadi kuuma 38 ja et niisugune niiske,  niiske, kuum, et. Elu kleebib seljas kõik. Aga käime jälle ujumas ja ja ongi tiba toba jälle kõik. Politsei see on siin mõnusat ikka ikka on  ja peavad ja. Ja ühe vana Tallinna juba said, sest ütlesid,  et me oleme kuskil mingeid ohtlikke liigutusi teinud,  kaamerad on neil igal pool üleval ja. Me teame ka, kus see ohtlik liigutus oli,  oli vaja, mingi ummik oli ja kõik pidurdasid järsku. Et vältida otsasõitu, sõitsime üle pideva joone  ja kohe oli probleem. 16 kilomeetrit tagasi oli kaamera, mida nad nägid  ja ootasid ja püüdsid kinni või. Aga kõik lahenes rahumeelselt. Järjekordse õhtu saabudes keerasime teed maha  ning asusime sobiliku laagripaika otsima. Üldiselt seal tee ääres kõige esimene koht,  mis me nägime, oli kõige normaalsem. Tekkimise jaoks. Või lähme sügava rohu sisse. Kell on kaheksa õhtul ja jääme kuskil padrikusse seisma  ja ma näitan nüüd kaardi pealt ka ära, mida see Rait enne  siin rääkis? No põhimõtteliselt on siin nüüd üks kaart,  aga see on niisugune Sigri Migri, ma võtan siit hoopis teise kaardi,  on küll raudteekaart, aga aga vot siin on Ukraina ja,  ja põhimõtteliselt me siit ülevalt sõitsime läbi  selle Rostov nats. Ja, ja me oleme jäänud ööbima kuskile kuskile  selle koha peale ja homme jätkame siit siis juba edasi  Tšetšeenia ja ja, ja tagestani aladele. Nii et homme läheb põnevaks ja, ja siis juba saab täpsemalt rääkida,  mis siis mis siis saama hakkab ja, ja kuhu me läheme,  sest tegelikult see on igavesti põnev kant  ja siin on igavene hulk erinevaid pisikesi selliseid  venesisesed vabariike alates Ingusiast ja,  ja Tšetšeeniast ja Tagestanist ja kõikvõimalike imenimedega  riikideni välja. Igavesti põnev ja, ja nüüd on lõpuks saanud läbi see  neljapäevane pikk transiidisõit ja meie reis 2015. aastal  saab tegeliku alguse. Üks. Veel. Ja täna teeme siis kartuliputru kontserviga. Ja värsket salatit, tomatit ja kurki ja eile tegime  ka värsket soolakurki, et see on. Väga hea. Osad rahvad on juba telgi üles pannud. Vesi läheb kohe käima ja. Sööma. Praegu teeme siis meie matkasööki, aga hiljem hakkame sööma kohalikku,  et hõrgutised alles ootavad meid ees. Et kindlasti jälle hakkame me hammas sööma. Kohalike rahvustoite, mis sealkandis on väga-väga-väga head Kõik on sibulast hommikusöök, lõunasöök,  suprad, magustoit. Supra. Mis selle ülemise, selle jutuga tuleb sealt alla niimoodi. Kuule, et Stavrapool on lähemal, sest sinna me jõuame päris õhtu,  kui Vladikavkaz jõuame, kurat, 500 kildiga,  400 gildiga tegelikult ei ole ka kaugel,  kell on nii vähe ju. Mis te arvate, aa ühesõnaga, ma panen punkti sinna,  hakkame sõitma ja, ja saame jooksvalt panna  nii et ma saan, panen haiglad või mingid asjad sisse  ja lähme mingisse sure noh, palnitsasse või kuhugi. Stardime nüüd ja meil on sõber Romekiga on natukene halvasti,  tal on, tal oli siin trauma vahepeal kodus  ja ja nüüd teeb tal see hirmsasti haiget,  et ei saagi aru, kas on liigese valu või on  või on närvivalu. Käisime arsti juures, sai mingeid rohtusid,  eilse päeva elas üle, aga nüüd on jälle nii,  et mees öösel magada ei saa ja. Autos sõita, juhtida ja palavas siin olla on hirmus keeruline,  kui sul mingi häda küljes on. Et see on niisugune, suisa piin, et. Et lähme otsime kuskilt mingi arsti Ja katsume ravi saada. Et muidu võib juhtuda see, mis juhtus eelmine aasta,  et mingi asja pärast tuleb kellegi koju sõita,  mida me keegi ei taha. Olmeinfot nii palju, et erinevalt Eestist läheb siin  pimedaks kuskil kella üheksa aeg ja siis läheb  nii pimedaks, et juba pealampe vaja ja ja muud moodi tuleb  endale mingisugust nägemiseks vajalikku valgust toota. Ja, ja teine asi on see, et tervis kannatab magada täpselt  umbes kella kuueni hommikul, siis selleks hetkeks on jälle  kerinud temperatuur ennast kuskile 25-st ülespoole,  sinna 30 alla. See mingisugune väga lihtne ei ole, elu ei ole,  ma mäletan, et eelmine aasta oli ka samamoodi,  et ühel hetkel hakkas tervis juba hommikul  nii palavaks minema, et kuidagimoodi enam magada ei saanud. Ja noh, kui päike peale hakkab paistma, siis ongi olemas,  tellis temperatuur tõuseb kohutavate kõrgusteni  ja kõik vedelikud hakkavad jälle peast ja kehast välja voolama. Okei, mitte kõik vedelikud, aga noh, sellised vedelikud,  mis kehatemperatuuri eest peaksid hoolitsema. Mingisugune isjas on hakanud kummitama oli siuke kerge valu,  õlas läks väga räige, eks siis juba. Tähendab siis ühesõnaga siin turja peal,  siis läks õlga, nüüd juba küünarnukini ja,  ja käsivarde ja vahepeal läheb jälle, kaob ära  ja siis jälle tagasi. Et lähme vaatame, meil on niisugune reisikindlustus. Vaatame, kas toimib. Eelmises kohas ei tulnud, ei tulnud meelde,  aga mõtlesin, noh, proovime siis. Ja eks siis näib, kas saab nagu. Praegu on muidugi jälle valu ära läinud või noh,  niikuna väga lahja, et see on vist alati nii,  et kui arsti juurde lähed, siis kaob häda ära. Meil on nüüd see tore koht, kus pool rahvast on arsti juures  ja teine pool, kes kaasa läks, läks varuosadeks kaasa  ja meie nüüd siis naiste lemmiktegevus võimalik kõrbeda  päikese käes. Mida mina ei suuda kuidagi nautida, ma oleks metsas sopa sees,  kuskil oleks palju parem olla. Või sõidaks mäe otsa? Arstid kuulasid tähelepanelikult Romeki kaebused ära,  vaatasid sisse siit ja sealt ning jõudsid järeldusele,  et nemad aidata ei saa. Sõitume linna teises otsas asuvasse suuremasse haiglasse. Oleme haigla juures, saime Romeki arsti juurde  siis leidsime sellise huvitava märgi. Invaliidi koht on siin, saad nuppu vajutada,  kutsuda arsti. Aga see nupp on siia lastud plekikruviga lihtsalt märgist läbi,  teiselt poolt ühtegi kaablit ei lase. Ei lähe, aga, aga võib-olla on ta mingi sinihambaga,  kutsub siis selle arsti välja. Kaks korda olen vahe vajutanud, aga kedagi. Tuleb välja, et närvid läbi anti peoga süstlaid  ja ja medikament ja nüüd tuleb ennast viis päeva süstida. Kaks korda päevas ja siis läheb valu ära. Saab jälle inimese moodi tunda ennast. Ja ma juba olin, pakkisin öösel asju, et lähen sõidan koju  ära aga ehk saab ikka abi ja siis saab edasi minna. Terve doktor Parts tegi terveks. Aga see niisugune väike õppetund ka, et tegelikult oli siin  kaela peal niisugune valus koht juba paar nädalat,  aga mõtlesin, noh küll ta ära läheb, mis ta ikka väike  lihaspinge ja väga tühja tuli siukese litriga tagasi. Nüüd oli Roomet töökorras ja sõit jätkus uue hooga. Saime oma sõpradelt nüüd vähe juhtnööre,  siin nad vaatavad hoolega, kus me ringi kärutame,  on muresid, mis me siin ulgume mööda linnas,  aga, aga meil on väiksed tervisehäired, mis said,  loodame, et said lahendatud ja nüüd on siis soovitati minna Elbrusele. Võtsime kohe sabast kinni ja ongi plaaniks saanud  ja nüüd saame etigorskis saame siis tuttavate-tuttavatega  kokku ja nemad siis loodame, et suudavad näidata meile  sellise tee sinna Elprusele. Mida teised ei sõida, nii kui meile meeldib,  et, et ei lähe sealt, kus turistid lähevad,  vaid läheme sealt, kus kus meie läheme mööda väikseid  radasid ja on põnevam ja niisugune vähe turnid autodega ja. Et niisugune plaan, mul hakkab käed higistama,  mul hakkab põnev. Saab vassalti pealt maha. 3000 kilomeetrit varsti need asfalt sõitnud minu jaoks on  natuke liig. Käime vahepeal ühe supsaka kõrvale ja Elbrusele peaks saama  sinna esimesse baaslaagrisse kuskil 3000 kõrgusele. Tõenäoliselt sealt siis ööbime ja homme tagasi. Plaan on siis selline, et eelmusele proovime ööseks jääda ja,  ja hommikul tuleb, sõidame sealt edasi ja  siis sõidame Vladikakasi, mis peaks olema  siis Põhja-Osseetia administratiivkeskus  või pealinn ja sealt siis omakorda proovime juba mägiseid  teid kasutades jõuda välja siis šeseeni aladele ja,  ja roosmise. Davai tri masin, see Tri Toyota. Sponion. Poni. Nii mustad. Ei midagi, ootame ühe pealiku ära, kes tahab kindlasti meid näha,  siit ei saa niimoodi ära joosta, et sa pealikule tere ei ütle,  siis siis räägime ära, kus me saame Elbrusele,  kus on kosk, kus on kuumaveeallikad. Kohe otsitakse meile kontakt Aserbaidžaani,  et kui meil midagi vaja on, siis tõmbame kõne  ja kõik hakkab sujuma. Äge värk. Ei saagi aru, kuidas neid tutvusi nii palju tekib,  et enam salaja ei saagi sõita, igalt poolt peab varsti. Et nüüd on üks sõber Arsen meil siin kes juhatab meid  linnast välja ja, ja siis järgmises linnas pidi meid  järgmine mees ees ootama. Kes viib meid siis õige koha peale. Ühel hetkel tuli aga endale tõsiselt silma vaadata  ja küsida, et kuidas sai reisiettevalmistuste käigus juhtuda nii,  et Elbrus kui suur ja uhke vägi kõigil meelest ära läks. Õnneks oli nüüd tänu headele tuttavatele Euroopa kõrgeim  mägi meie reisikava liidetud ning mõtted põnevatest  mägiteedest panid kogu seiklusjanuse hinge kibelema. Siis aga selgus üks Aserbaidžaani puudutav ebasobiv. Nüanss ühesõnaga, et asi liiga lihtne ei oleks,  siis on meil Aserbaidžaani sisenemiseks vaja,  et autod oleks euro neli kvalifikatsiooniga või,  või vastaks nendele nõuetele, mida meil loomulikult ei ole ja,  ja, ja see võib meie Aserbaidžaanile panna väikse põntsu. Mingi jutt on, et piisab ka sellest, kui piiri peal ära anda  4000 dollarit tagatiseks. Või eurot, samas ei ole väga vahet ka. Ja, ja nüüd on vaja natuke pabereid ajada,  et äkki meid õnnestub ikka kuidagi sinna Aserbaidžaani miitsitada. Aga praegu hakkame Elbrusele jõudma kohe varsti. Nagu kuulda oli, kaob levi ära ja ja siis pidi paar päeva  olema rahu ja vaikust. Mine tea, kaardino Balkarskaja vabariigi piiril kohtusime  järgmiste inimestega, kes Elbrusele sõidu osas väärt  nõuandeid jagasid. Usud, et lähed, lähed külmaks, et siin juba ei ole väga palav,  38 käest 21 kätte saad, siis hakkad hambad lõgisema. Aga seal paistab sisuline sume ja sompus. Kui vihma sadada, siis seal ei ole parem kuskil  katusepoksist neid riideid otsida. Mingit köha ei saa ka endale siin lubada,  siis vist igaüks päeva? Ei, homme mitte külma mõttes, aga homme. On koht on selline, et pika püksipäev Oot, aga õhtu istume ja paneme kaarti ette,  siis räägime selgeks, et need asjad sest muidu me no 3000  kilti lihtsalt lihtsalt sõita edasi-tagasi,  see ei ole üldse mõistlik tegevus. Ja siis algas tee tundmata. Euroopa kõrgema mäe juurde idee oli igati huvitav loogeldes  mööda mäe külgi ning üle silmapiiril ulatuvate agendike. Kõrgus kasvas ning väljas läks järjest pimedamaks. 5642 meetrisele mäele muutusid järjest lummamaks. Sama sai. Väga pimedusse mattuva ümbruse ning teekohta,  mis lookles nüüdseks juba pea Meid ümbritses erakordselt hingemattev vaatepilt  ning kirjeldamatu visuaalne kogemus jättis hinge oma sügava jälje. Pimeduskatte varjus jõudsime mingisse laagrisse. Kui tuli palju udu ja pime ja tee piirdeid ei olnud  ja siis, kui sealt alla vaatasid, siis. Pidurdasid kohe. Kuigi hoog oli niigi madal Vägev oleme nüüd siin siis selle Elbruse esimeses. Laagris vist aklimatiseerimislaagris? Et ennast ei jää lõutsutama, muidugi ma ei tulnud jala  ka siia üles. Aga me oleme enne, oled kõrgel käinud, siis enam ei ole  nii hull, esimest korda oli küll vist 3000 peal oli päris  siuke tõmbas lõõrid kinni. Täna on tegelikult ju päris kõva tõus, sest me hakkasime  mingi 80 meetri peab tulema ja nüüd on 3200 peale. Aga vaated olid nii ilusad, et aga läks pimedaks ja. Vaata vaated tõmbasid niimoodi pinge kinni,  et ei jõuda ära vaadata, aga lihtsalt sundisime ennast edasi tulema,  siis läks pimedaks ja, ja nüüd noh kohalikud siin  või kohalikud, keegi siin ütlesid, et siit on väga ilusad vaated,  kui udu ei ole, et, et, et eks me siis homme näeme. See ongi, et alguses üritasime kõik enda sisse ära ahmida  ja seda, mida tegelikult vaadata, seda veel ei näinudki. Aga noh, küll me näeme. Vägev, aga nüüd me peame kohalikega minema. Asjatsa. Teekond pandi tulele ja tõenäoliselt midagi veel. Aga lähme, vaatame, mis, mis seal saab. Ei midagi lihtsalt mägedes ja. Tunneme ennast hästi ja magame ära ja hommikul vaatame,  kuhu me sattusime. Pimedas. Panime laagri paika, et täpselt ei tea,  kus me oleme, aga. Eks hommikul näis. Praegu on kõik hästi, igal juhul.
