Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossib vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile raadio kahes on taas alanud populaarteaduslik saade puust ja punaseks ja nagu ikka, käsitleme siin selles saates järgneva tunni aja vältel ühte laiemat teemade ringi ning vaatame ja räägime uudistest, uuringutest, mis selles valdkonnas viimasel ajal esile kerkinud onni tähelepanu väärivad. Tänane vaata, see on aga pisut erinev selle poolest, et me võtame kokku ühe valdkonna olulisemad uudised terve aasta lõikes ja me räägime sellest, missugused on olulisemad Eesti elusloodust puudutavad sõnumid aasta 2016 jooksul meieni jõudsid ja oli vaja stuudios on Tartu Ülikooli zooloog Randel Gretz pärg ja Madis Aesma tervist randa. Kui nüüd kõige värskematest sellistest olulisematest uudistest rääkida, siis, nagu ma aru saan. Eile valiti üks teadusartikkel, mida me ka siin saate eel omavahel teemasid kokku leppides meilitsi põrgatasime üheks kõige tähtsamaks ja paremaks teadusartikliks üldse, nii et võib-olla sellest võikski alustada. Milles täpselt see artikkel siis räägib? Siin Tartu Ülikooli taimefüsioloogid ehk siis need inimesed, kes huvitavad taimedest, aga vaatavad just seda, mis taimerakkudes toimub. Et õhtul hanesid ja sellist gaasivahetust uurivad taimefüsioloogid avaldasid hiljuti ühe vahva töö, mis, mis räägib sellest, kuidas taimed tajuvad süsihappegaasi, kuidas nad reageerivad sellele ja kuidas sellest lähtuvalt siis nii-öelda jutumärkides planeerivad oma kasvu ja edasisi tegevusi. Ja selline taime, molekulaarbioloogia artikkel valiti siis ajakirja pland sell ehk siis taimerakk poolt üheksa aasta kõige tugevamaks teadusartikliks, et tõsine tunnustus Tartu Ülikooli taimefüsioloogid. Seal on muidugi üsna selline mõnus ajakirja nimi, ses mõttes, et pealkiri räägib sellest, millest ajakiri ilmselgelt lihtsalt räägibki. Ja ja täpselt niimoodi. Loomelendu pole ajakirja nimetame selle ka olnud, aga, aga nagu ma aru saan, selline tegelikult see teadusajakirjade pealkirja valik üsna sageli ongi, et pealkiri ongi lihtsalt sellest, millest sisu. Ega Neitcheri Science ka ei hiilga oma eriti. Lennuk, pealkiri ja seda küll jah. Ka mis sellest nende uuringust täpsemalt selgus, no okei, see, kuidas taimed tajuvad süsihappegaasi, see on nagu selline laiem teema, aga, aga mis sealt siis seal, kus, kuidas natsid seda tajuvad, kuidas see mõistmine nüüd on, erinev selles valdkonnas sellest, milline mõistmine meil varasemalt oli. No põhimõtteliselt nagu tegemist on niisuguse molekulaarbioloogia uuringuga ja molekulaarbioloogiline on siis ka tulemused, põhimõtteliselt avastati uut tüüpi regulaatorvalkude kompleks mis siis reageerib sellele süsihappegaasihulgale õhus ja, ja miks see tähtis on see sellepärast et teadupoolest Me oleme ajas, mil on kliimamuutused aktuaalne teema ja kliimamuutused toimuvad juba pikemat aega ja, ja nendega koos kasvab meil atmosfääris süsihappegaasi hulk kogu aeg. Jaan, on reaalne oht, et tänu sellele järjest kasvavale süsihappegaasihulgale võivad tulevikus kannatada meie toidutaimedesse igapäevased toidutaimed ja kui kannatavad toidutaimed sisse, siis on inimesel vähem toitu. Ehk siis selline väike molekulaarne mehhanism, millest siis tehti suhteliselt oluline avastus, aga selle mõjud võivad olla inimese jaoks suhteliselt käegakatsutavad tulevikus. Meie tänase saate läbivad teemad, millest siin kohe Randoliga rääkima hakkame, puudutavad natukene suuremaid asju, kui seda on taimerakk, mida silmaga näha on enamasti ikkagi raske. Me räägime ikkagi sellistest tegijatest Eesti looduspildis, nagu seda on siis rasvatihased. Samamoodi huntide ja koerte hübriididest, keda on Eestis ilmselt rohkem kui on arvatud. Lisaks räägime ka ühest uuest rakendusest, mille abiga plaanitakse teha elu lihtsamaks loomadel, kelle keskkonna on läbi lõiganud mõni tee. Ning lisaks sellele räägime siis ka sellest, kuidas elavad kaks hülgeliiki, kes meil siin Eestis on kirju, hülged ja hallhülged ja olgu vihje on öeldud, et ühel neist liikidest läheb päris hästi aga teisel paraku üsna raskelt, niisiis saatest puust ja punaseks. Täna teemaks elusloodus ja stuudios on Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzberg ning Madis Aesma. Puust ja punaseks. Kuulates raadio kahte saade on puust ja punaseks, räägime loodusest ja stuudios on Tartu Ülikooli zooloog Randel, Kreitzberg ja Madis Aesma. Ja meie esimene laiem teema puudutab siis lõppeva aasta aasta lindu ja aasta linnuks oli Eestis või noh, on veel paar nädalat rasvatihane. Ma arvan, üks selliseid tegelasi, kes on kahtlemata kõikidele väga hea tuttav linnuke, kes külastab hea meelega paljusid toidumaju, mida inimesed oma akna taha üles panevad ja tuleb nüüd välja, et tegelikult on rasvatihaseid ka üsna põhjalikult siin Eestis uuritud ja üsna kaua. Ja tegelikult on meie rasvatihaste uuringud olnud koguni sedavõrd põhjalikud ja head, et selliseid teadustöid rasvatihaste kohta, millele on välismaised autorid omaenda töödes viidanud on tehtud ikkagi kümneid ja kümneid aastate jooksul. Kas Randel võib öelda, et me oleme üks selliseid noh, lausa juhtivaid rasvatihase uurimismaitses maailmas? Ja seda võib küll öelda, et Tartu Ülikooli zooloogia osakonnas on rasvatihaseid uuritud juba 70.-test aastatest alates ja rasvatihane on nagu sa ütlesid, et meie igapäevane kaaslane ja sellepärast on teda ka hea uurida. Et on selline selline liik, keda ei ole lihtne ära hirmutada, kui sa lähed näiteks mingi pesakasti peale teda uurima ja nojah, siuke piisavalt nunnu ka, et läheb inimestele korda. Aga mida me nüüd sellist viimasel ajal teada oleme saanud rasvatihase kohta, mida me juba varem ei teadnud, selles mõttes, et ta tundubki olevat selline just nimelt tänu oma igapäevase seal üsna harilik ja käitumiselt isegi lihtinimesele mõistetav linnuke kusjuures mingisuguseid suuri müsteeriume, mille me oleme siin siis lahti murdnud No oja ministeeriumid on kõvasti on ja neid tuleb, mida rohkem suurid, seda rohkem neid tuleb juurde. Et selline loomulik jala selle uurimise juures on olnud niimoodi, et et siin, seitsmekümnendatel, kui alguses ei teatud suurt midagi lihaste kohta, siis uuriti tema rändeid, uuriti, kui palju mune nad munevad oma kurnadesse toitumisseisundil, terviseid, siis järjest üha sihukese molekulaarbioloogia ja nõnda metoodika arenedes hakati siis ka rasvatihastele rohkem nii-öelda minema siukse molekulaarsete ja rakkudes toimuvate protsesside uurimise peale. Siis hakati võtma lihastel juba vereproove. Hakati vaatama, et milline roll on, on näiteks nendel bakteritel ja, ja nendel parasiitidel, kes sulestikus elavad, vaadati nende isiksuse omadusi ja et niimoodi järjest järjest saab minna nii-öelda üha üha keerulisema ja, ja kitsama sellise uurimisteema peale. Tartu Ülikooli loomaökoloogia professori Raivo Männi intervjuust, mis räägib rasvalihastest, ma lugesin sellist huvitavat asja, et rasvatihastele noh, põhimõtteliselt on pesitsuspaikades siit valida kahe variandi seast, kas ta läheb okasmetsa või siis ta läheb lehtmetsa ja tuleb välja, et kuigi okasmets iseenesest on toidu mõttes just nagu isegi parem siis eelistavad tehased ikkagi minna lehtmetsa pesitsema ja nagu ma aru saan, siis sellepärast, et seal on rohkem tegelikult tigusid ja tigusid omakorda on tihasele vaja siis sellepärast et nendes sisalduv kaltsium aitab muna tehase sees luua munakoort, täpsemalt siis. See kaltsiumi olulisuse avastamine oli just nimelt eesti teadlaste üheks selliseks tööks, mida, mida võib kindlasti esile tõsta, et et see panus tihase uuringutesse anti just nimelt meie teadlaste poolt. Aga jah, seal Kilingi-Nõmmes, kus meil on metsa sees nii okas, kui lehtmetsades on terve suur hulk pesa kasta siis seal selline standartne koht, kus linnuökoloogid käivad neid tehaseid uurimas ja, ja tihased juba teavad iga aasta oma pesakasti tunnevad ära, kuhu nad peavad, tuleb jälle pesitsevad. Üks osa siin sellest intervjuude sarjast, mis nüüd tegelikult rasvatihaseid puudutab. Ma saan aru, et see on osa, mis veel ei ole ilmunud novaatorist. See räägib ka rasvatihase intelligentsusest ja tema sellisest, et iseloomust nagu ma aru saan. Aga kas sa julged, võib-olla siin nagu eelnevalt ette midagi rasvatihase kui sellise, kui liigi loomuse kohta öelda, missugune lind ta siis oma iseloomu. Triga linud kahtlemata lindude isiksuseomadused ja loomade isiksuseomadused on üks teema, mis on bioloogidel kah siin viimasel ajal rohkem päeva võrra tõusnud. Et see, kuidas üks lind käitub, see on nii-öelda selline selline kompleks osalt sellest siis nendest omadustest, mis päranduvad vanematelt ja osa siis see, mida see lind õpib, et elu jooksul inimesel tegelikult samamoodi, et osa tuleb kergelt ärritatavust või, või mingisuguseid iseloomuomadusi tuleb geenidega ja osa õpime elu jooksul juurde lindudel lindral samamoodi. Et ma ei julgeks praegu ühte liiki nüüd niimoodi otseselt iseloomustada, võib-olla tihase uurijad teavad täpsemalt, aga ma ütleks, et on täitsa selline Harju keskmine karakteriga liik ja, ja kuna ta elab inimesega nimetatagu lähestikku siis ta ei saa olla väga tundlik, et ta peab olema kõrge stressitaluvusega ja oskama kohaneda uute situatsioonidega. Suhtlemise inimesega inimese talumise osas on ju tegelikult üldse kaks üsna äärmuslikku varianti, kas loomaliik on elanud nii kaua inimesega koos, et ta on temaga ära harjunud nagu siis tõesti, ütleme näiteks rasvatihane või siis teine variant, kus loomaliik ei ole lihtsalt üldse kunagi inimest saanud ja seetõttu tal pole ka harjumust teda väga karta. Ta on näiteks nagu siis ütleme pingviinid, kes tunnevad inimesi võib-olla ainult viimased paarsada aastat ja kes Tatsevad täiesti rahulikult uurijate ümber Antarktikas ringi. Jah, selle inimesega hästi või halvasti läbisaamine on paljudel loomadel selliseks võtmeküsimuseks ja tihtipeale on inimene või inimtegevus ka looma jaoks selline paras ökoloogiline lõks. Nendesamade tihaste puhul on, on tehtud uuringuid, kas tihased, kes suudavad siin põhjalaiuskraadidel nagu talve üle elada just nimelt tänu sellele, et nad leiavad linnast toitu kasvõi mingeid McDonaldsi friikartulid? Nende tihaste toitumine on just tänu nendele friikartulitele läinud ebatervislikumaks no täpselt samamoodi jälle nagu inimestelegi. Ja, ja seetõttu on nendel seedimine korrast ära soolestikus, meid põletikud ja üleüldine niisugune immuunvastus või selline vastupidavus igasugustele haigustele on siis nõrgem. Ja kuigi lind meile nagu tundub, kõlab hästi, meil on siin normaalne olla talvel nad saavad süüa igalt poolt, siis tegelikult nad võivad olla haiged ja me võime teha neile karuteene hoopis sellega. Risti ette. Sest. Korruse. See Sõrnataažima ja. Kuulad saadest puust ja punaseks, stuudios on Randel Kreitzberg ja Madis Aesma läbivaks teemaks täna elusloodus. Tihastest rääkisime ühest teisest kodumaisest loomast nüüd ka ja selleks loomaks on hunt ja mis hunte puudutab, siis tuleb välja nüüd, et kuld võib meil siin Eestis olla palju-palju rohkem selliseid loomi, kes siis polegi nii-öelda puhtaverelised hundid vaid hoopis hundi ja koerahübriidid ja seda on siis eeskätt täheldanud jahimehed, kes on siis näinud selliseid hunte, kelle kasukas erineb tavalisest värvi poolest näiteks. Ja kui meil on siin pesakondi Mandri-Eestis eelmise aasta seisuga 28 huntidel, siis ma ei teagi nüüd, kui paljud neist siis tegelikult need päris õiged hundid ei ole? Seda ei tea keegi täpselt, et see protsent on siin erinevatel hinnangutel siin neli kuni 11, vist, mis need hübriide võib populatsioonis olla. Aga siin ongi selles mõttes ka keeruline tõmmata piiri, et kust maalt see hunt lõpeb ja koer algab ja kust maalt võime öelda, et see pürid sellepärast et noh, pikka aega arvati mina mingisugustest oma loodusõpetuse tundidest, mäletan, et koer on mingisuguse šaakali või mingi hundiga kauges suguluses oleva looma nii-öelda järglane aga no nüüd siis ikkagi saadi teada ja nii-öelda on kindlad selles, et koer ongi ikkagi hundist arenenud ja huntidel ja koertel omavahel nii-öelda sellist barjääri sigimis barjääri ei ole, et nad võivad omavahel täiesti vabalt järglasi saada. Need järglased võivad jälle omakorda nii koerte kui huntidega uuesti jälle sigimisvõimelisi järglasi saada ja nii edasi, et seal on selliseid 25 protsenti, hübriid 75 protsenti, hübriid 50 50, et kõik variandid on võimalikud. Ja, ja nagu läinud kuul ühes Tartu ülikoolis kaitstud doktoritööst selgub, siis üks huvitav nüanss on see, et tegelikult kui nüüd hundi ja koera järeltulija üles kasvab, siis huntide peres on tema tema nii-öelda suureks saamine tõenäoliselt mugavam ja parem sellepärast, et hundid on kutsikate eest paremad hoolitsejad, kui siis koerad, eeskätt see kehtib siis just nimelt isasloomade kohta, sellepärast et koera isa on selline tegelane, keda võib ka nii öelda rongaisaks, vaata, kes siis pärast teo tegemist lahkub ja keda kutsikad üldse ei huvita. Samas kui siis huntide perekonnas kasvatavad kutsikaid üles ikkagi mõlemad vanemad koos. Niimoodi võib seda loomade sellist nii-öelda käitumisbioloogiat kirjeldada küll, jah, ma arvan, et paljud paljud koerakasvatajad ilmselt on kurjad sellise sellise kirjelduse peale, aga paratamatult ta pigem niipidi on. Aga mida see tegelikult tähendab, et hunte ja koeri ja nende ristandid meil siis arvatust rohkem olla võib, kas pigem näitab, nagu siis seda, et meie hoolitsema koerte eest, kes kusagil huntidega läbi käivad või see pigem näitab hoopis seda, et hunt on väga-väga hea selline adapteeruda ja muutuva keskkonnaga kaasa tuli? Mõlemad täpselt, et koerad võiks olla hoitud peremeeste poolt niimoodi, et nad ei käi huntidega, diiva lipsutamas ja hunt on tõepoolest väga hea adapteeruda ja tänu sellele on hunt ka viimastel aastatel ja aastakümnetel oma levilat ja arvukust Euroopas üldiselt kasvatanud, eriti Lääne-Euroopas. Ja missid doktoritööst tulevadki välja, ongi konkreetsed soovitused, et noh esiteks see, et hoidke koeri kinni on ja ma ei mõtle seda silmas, et et heid ketis ja toast välja ei tohi lasta ainega aga selle hundikarjaga ringi ei jookseks ja, ja teine asi on see, et tuleb vaadata hundipopulatsiooni piiride üleselt. Tihtipeale on niimoodi, et mingisugused keerud või normid ühes riigis on ühte poodi ja teisel pool riigipiiri on teistmoodi, et see teeb selle, selle hundi nii-öelda majandamise ja selle hundi olukorral silma peal hoidmise keeruliseks. Ja miks on vaja silma peal hoida ja miks on vaja näiteks sellel hübriidide hulgal silma peal hoida nimelt sellepärast, et Ta on ju hunt just nimelt sellepärast, et ta on aastatuhandete jooksul kujunenud selliseks ja ta saab siinses keskkonnas sellisena, nagu ta metsiku hundina on kõige paremini hakkama. Ja kui nüüd sinna hundikarja siginevad sellised hübriidid, kellel on osad geenid kodu, koertelt ja nii-öelda võib-olla nende käitumine ja näiteks vastupidavus haigustele ja mingisugused teised omadused, nagu ei ole niivõrd head, et metsas ellu jääda, et need hübriidid lihtsalt võivad populatsiooni nõrgestada. Kuigi tegelikult sellest hundi pikast ajaloolaste suhtest inimesega rääkida, siis ongi tõesti noh nagu sa siin isegi mainisid, hunt on selline, nagu ta on aastatuhandete jooksul nagu milliseks ta on välja kujunenud ja tegelikult ju on ka aastatuhandete jooksul kujunenud noh, kasvõi meie enda sellises rahvapärimuses või siis iidses teadmises pilt ikkagi sellest, et hunt on tegelikult selline tark ja kaval vaenlane, kes metsas võib inimese täitsa vabalt maha murda, kes kusagile viis kuud, ega ma ei, ta läheb, ütleme, puid tegema, aga tegelikult on ka hundi selline roll selles osas muutunud, et nagu sellest samast doktoritööst selgub tegelikult see loom ei ole enam inimese nii-öelda vaenlane. On adapteerinud niivõrd, et noh, põhimõtteliselt inimesega ära harjunud nagu seesama rasvatihane, eks ole, kellest me eelmises teemas rääkisime. Ja praeguseks hetkeks on ikkagi inimene ja hunt täiesti võimelised rahulikult ühe ja sama maa-ala peal elama. No enam-vähem, et kui rasvatihane käib akna taga pekki söömas, siis hunt võib käia osades piirkondades ikkagi lambaid, koeri, seda küll see nagunii ei ole olnud. Aga, aga põhimõtteliselt on nii-öelda see olukord hundipoolde positiivselt kaldub küll. Viimati kusjuures siis langes inimene tegelikult hundi ohvriks siin Eestis ka ikkagi väga-väga ammu, see oli siis poolteist sajandit tagasi sellised lood. Järgnevalt räägime ühest rakendusest, tänu millele, kas metsloomade elu lihtsamaks muutuma selliste stsenaariumide puhul, kui plaanitakse näiteks nende elualast mõnda teed läbi ehitada? Siin raadio kahes täna elusloodusest rääkivast saates puust ja punaseks on Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzbergi, Madis Aesma. Puust ja punaseks. Sir raadio kahes on Randel Kreitzbergi, kuidas ma saade on puust ja punaseks teemaks on loodus nüüd siis natukene ka sellisesse nutifonide maailma või noh, pigem peaks ütlema ikkagi IT tehnoloogiamaailma nimelt on loodud üks uus rakendus, mille nimi on siis Wayldaar, see on veebiplatvorm ja see peaks olema siis abiks neile inimestele, kes tahavad ehitada teid, teid ehit ehitatakse muidugi palju tahetakse ehitada ka väga palju selleks, et jõuda punktist A punkti B või C Euroopas siis ehitatakse või renoveeritakse igal aastal teinud lausa 200000 kilomeetrit ja see peaks siis aitama, sellisel puhul ütleme näiteks, et kui sa tahad teha kusagile tee läbi mingisuguse loodusliku keskkonna võtad selle veebiplatvormi lahti ja siis annab sulle nõu, mida sa täpselt teaksid seal kohas tegema, selleks et see sinu tee võimalikult vähe häiriks ümbritsevat elusloodust, sest et loomad, neid sinu tee ideed suure tõenäosusega ikkagi huvita, neil on ikkagi vaja saada teisele poole teed näiteks ja siis selleks antaksegi selle rakenduse abil nõuet kas ta näiteks konnatunnel või siis teha mingisugune sootuks suurem tunnel või noh, mida üleüldse tegema peaks niisugune rakendus. Väga mõistlik ja, ja. Et osad nendest tunnelitest on meil juba valmis ka, tehti ilma selle Vollerita aga selle sihukese uue innovatiivse ja inseneri ja loodusteaduse piirimail toimuva tegevuse selline pluss ongi see, et tulevikus peaks ta omajagu aega kokku hoidma ja ka raha loomulikult, et oleme astumas ühe sammu edasi sellest, kus, kus zooloog bioloog pidi selleks, et mingile küsimusele vastata, minema metsa spetsiaalselt seda looma uurima. Et nüüd on kõik uuringud noki, mitte kõike, aga terve suur hulk uuringuid on tänaseks tehtud. Ja noh, ongi viimane aeg tegelikult hakata sünteesima seda infot, mis meil on igasugustesse andmebaasidesse nende aastakümnete jooksul kogunenud. Et väga palju seda infot on juba meil ette teada ja, ja selle rakenduse tegijad siin Jaanus Remm ja teised nemad on ise nii praktilise poole pealt on, on teinud erinevaid keskkonnamõjuhinnanguid ja näinud seda poolt, et milliseid asja saaks lihtsamini ja kergemini teha ja, ja millised andmed on, on kättesaadavad. Ja no variante on muidugi ju kaks, eks ole, kas teha siis sild või tunnel Eestis neid nii-öelda loomade sildasid on vist praegusel hetkel üks selliseid, mis seal siis ainult loomadele mõeldud ja see on see hästi tuntud ökodukt, mis ehitati Tallinn-Tartu maanteele sinna neljarealise peale ikkagi, eks ole, teisele poole Kose ja Tallinna vahele. Aga no mäletatavasti selle ehitamise ja avamise puhul oli ikka üsna kõva selline. Avalik arutelu pehmelt öeldes just nimelt selles mõttes, et kas seda on ikka vaja, see läheb ikkagi nii palju maksma ja kas loomad üldse hakkavad sealt üle käima ja ja mis siis ikkagi saab nüüd, nagu selgub, on tegelikult loodus selle ökodukti päris hästi omaks võtnud ja käiakse ikka üle küll. Jah, isegi tuhandeid loomi on siin viimased numbrid kirjas, kes on sealt üle käinud. Eks loomulikult, iga asi tahab harjumist ja alguses võttis aega, enne kui see taimestik seal sai nii-öelda suureks kasvada, sest üle lageda liiva ei taha ükski loom jalutada, et see harjumine võtab mõnevõrra aega. Ja Eesti suureks miinuseks sellist ülekäik, kui te tegemisel ja loomade nagu rännete võimaldamisel ongi see, et meil on niivõrd lame maa, et kui meil maastik lainetaks, siis oleks väga lihtne, kui tehakse mingisugune viadukt, seal on mingisugune sügav org, mingi jõe org. Me teeme sealt viadukti üle ja rahulikult seal toru põhjast jõe kaldaid mööda saavad loomad, et liikuda edasi-tagasi, et me ei pea hakkama mingit spetsiaalset hullu silda neile ehitama. Aga meil kahjuks teha sildasid või siis väiksemate loomade puhul või tunneleid. Tunnelit puudutavad siis ma sain aru ennekõike just nimelt konnasid, kes on ju saanud Eestis lausa kuulsaks tänu sellele, et meil toimuvad lausa konna päästmisaktsioonid, eks ole, kus siis inimesed käivad ja konnade liikumiseks ja just nimelt siis katsuvad teedel vastutada selle eest, et nad elus püsiks. Ja tegelikult need numbrid on ikkagi päris murettekitavad, nagu siin just nimelt selle Wayldari üks loojaid Jaanus Remm ütleb. On Eestis selliseid kohti, kus ühe ööga saab maantee peal surma kevadrände ajal lausub 5000 konna ja seal on ka looduskaitsealused liigid siis sees. Minu arust, kui ma nüüd õigesti mäletan, peakski olema kõik konnad Eestis looduskaitse all. Et see võib natukene tunduda niimoodi ehk liialdusena ja ma minu arust olid tõesti niimoodi, et kõikunud kaitse all et neid konnasid on ja nagu igal pool, aga samas konnad on muidugi me ei saa jätta mainimata, et need on üheks kõige olulisemaks siukse toiduahela toiduahela lüliks üleüldse on tohutult palju loomasid, kes konnadest toituvad, kelle jaoks on oluline toiduobjekt, aga konnad on ka tegelikult üle maailma üheks ohustatud liigirühmaks. Et nad reageerivad keskkonna muutustele väga tundlikult. Ja, ja väga paljud vihmametsade konnad on väljasuremisohus ja öeldakse, et konnad võivad olla esimene suurim liigirühma, mida reaalselt võib praeguste stsenaariumide jätkudes ähvardada väljasuremine. Aga jah, meil samamoodi, et 5000 konna ööga? Ta on tõepoolest palju. Ja kuigi võiks ju mõelda, et on vaja inimesel need konnasid ämbriga ühest teeservast teise vedada siis. Lööb kohati on vaja küll ikkagi. Selge arusaadav ja loomulikult selliste tunnelite rohkem olemasolek ikkagi aitab loomulikult ka nendele konna päästjatele kaasa. Nii et ühesõnaga siis tõepoolest nüüd on loodud veebiplatvorm nimega vall tar, mille abiga ja need, kes tahavad tõesti teha kusagile mingisugust kergliiklusteed ainult jalgratta jaoks, saaksid siis teada, mida täpselt teha tuleb, millega tuleb ja õigemini kellega tuleb arvestada, kui on plaanis teed rajama hakata. Seesugused lood ja olgu veel öeldud, et seesama Wayldaari platvorm jõudis kaks kuud tagasi Tallinnas toimunud sellise rohetehnoloogiate ideekonkursi finaali, mille nimi siis oli Klaimat Loons päädia, sinna selle võitis samuti üks Eesti firma, kes siis pakkus välja sellise lahenduse, kuidas ta selatiinist kunstnahka põhimõtteliselt igasugustest lihatööstuse jääkidest, aga tõepoolest parima 300. oli siis ka Wayldaaria konkurents oli seal päris tugev, ikkagi kümneid kümneid erinevaid roheettevõtteid oli kohal, kes võistlesid, nii et ideel ühesõnaga on jumet. Siradi kahest saatest puust ja punaseks on täna loodusest rääkimas randal Kreitzbergi, Madis Aesma. Üks teema on veel jäänud. Ja see puudutab hülgeid. Saates puust ja punaseks on täna teemaks elusloodus ja me räägime aasta kõige olulisematest Eestit puudutavatest eluslooduse uudistest, võtame nii-öelda aasta kokku, kuivõrd meil on siin viimane looduseteemaline saade ja oleme rääkinud juba tehastest, oleme rääkinud sellest, et on loodud uus veebiplatvormi nimega Wilder, oleme rääkinud ka sellest on meil rohkem hunte kes on siis osalduse koerad, kui me oleme ise arvanud. Ja nüüd üks teema veel, siis mis on tegelikult otsapidi pärit üsna aasta algusest, mis puudutab siis seda, et kuidas käib meie hüljeste käsi, no praegusel hetkel Meri pole jäässe läinud, on see teema taas aktuaalne, sellepärast et hüljeste jaoks on oluline jää peal sünnivad hüljestel pojad ja kui jääd ei ole, siis on nende poegade ilma, tuleks väga-väga keeruline. Meil on siis ostsin endale kaks hülgeliiki hallhüljes ja viigerhüljes ja randal, nagu ma aru saan, siis nende käsi käib ikkagi ühel teisest kardinaalselt erinevalt. Jah, et jää on oluline just nimelt sellele viigerhülgele, kelle käsi nii hästi ei käi või võib-olla käib halvasti. Hallhülge ka läheb meil paremini, hallhüljes võib edukalt ka väikeste laidude randadel poegida ja hallhülged on meil ju ka suurulukite nimekirjas ja ma ei tea, kui palju neid hallhülgelaskmise lubasid tänavu aasta välja anti. Kümnetes on see arv aga aga, aga jah, et, et siin kui rääkida hüljest populatsioonide mõõnast, mis meil siin nüüd paarkümmend aastat oli ja, ja mis nagu viigri puhul kestab siis hallhüljes on sellest mõõnast suutnud välja tulla, aga viigril läheb endiselt kehvasti ja eks kliimamuutused mängivad siin oma rolli. Aga kuidasmoodi hallhüljes siis sellest sellest läbi tuli sellest kehvast ajast, kas ta hakkas midagi teistmoodi tegema. Ega seda väga täpselt ei teagi, noh üheks põhjuseks, miks hüljestel käsi käis, kehvasti, oli Läänemere reostus ja reostus mõjutab mõlemaid liike ühtemoodi. Ja ei saa öelda, et noh üks hüljes ei hakanud järsku puhtamaks vees ujuma kui teine. Et see faktor see olla isa, et täitsa võimalik, et see põhjus ongi siis nii-öelda kliimamuutustega seotud. Et konkreetselt viigerhülged ei ole kohtasid, kus poegida ja nii-öelda on seetõttu pidanud taanduma oma rooliga, sellistesse nii-öelda servaaladesse tsin Botnia lahe nii-öelda põhja tipp, kus veel seda jääd leidub. Ja ka Soome lahe siis idapoolne ots, kus on jääkate võib-olla püsivam, kus on väikseid saari, kus nad saavad talvel jää peal poegida. Et kui hülged on pisikestele väikestes alades nagu kokku surutud, siis on neil omavaheline konkurents, suurem omavahelised suhtlused keerulisemad. Et võib-olla ikkagi jah, puhtalt jääkattes võib see viigri halb käsi põhjustatud olla. Omapärane on samas see, et isegi kui nüüd, osalt tänu inimesele, eks ole, kliima soojeneb, jää araabia viiger kaob siis tegelikult on hülged just nimelt need loomad, kes meid, täpsemalt siis meie esivanemaid kunagi ammu-ammu siia tõid, kus me nüüd praegusel hetkel elame nimelt siis arvatakse, et just nimelt meie hülgeküttidest esivanemad olid need, kes umbes 10000 aastat tagasi Läänemerele äärde tulid ka siis, kui samal ajal, kui siis just nimelt viigerhüljes Läänemerre elama jõudis. Ja siis oli meil ka veel kolmas hülgeliik randalhüljes, kes praeguseks asustab Rootsi lõunarannikut ja, ja Taani väina sidet siia Eesti vetesse satute harva. Et hülged on meie kaaslased olnud pikka aega ja selles mõttes ongi nii, nagu ka hülgeuurija. Mart Jüssi ise kommenteerib, et on äärmiselt ebameeldiv olukord, et ise me kaitseme neid ja mõtleme välja terve hulga tegevusi selleks, et neil läheks paremini. Kõigest sellest hoolimata neil paremini ei lähe. Et ju siis kuskil midagi on ikkagi valesti tehtud. Just nimelt jah, võib-olla midagi palju, palju suuremas plaanis, kui seda on paar sellist kohaliku looduskaitseseadust või siis määrust ja on olnud tegelikult siin veel murekohti seoses sellega, et hüljestele on külge hakanud igasugused muud haigused, mida nendega otseselt just nagu seostakski näiteks siis eelmisel aastal suritaanis mõnes hülgeid linnugripi ja Kaspia meres tuhanded hülged, surnud koerte katku tõttu, nii et mida rohkem on igasuguste bakterite liikumist maailmas viiruste liikumist, siis seda rohkem mõjutab see ka selliseid loomi, keda otseselt algused nendega seostada üldse võikski. Samas võib siia ühe positiivse märgina tuua meie kurikuulsa võõrliigi ümarmudila, kes on kogu meie rannaalad ära kolonnis eel koloniseerinud, et tänu ümarmudilane on üks nii-öelda toidu Allikesele hüljestel juures selline aeglaselt ujuv ja hästi söödav kala. Kui kaua meil see ümarmudil üldse siin eesti vetes elanud on? 10 aastat 10 12 midagi sellist kõigest jah, väga kiiresti alguses jõudis Poola Gdanski lahes räägiti, et püütakse juba tonnide viisi teda Eestis ikka ei olnud ja siis minu arust esimesed leiud olid äkki Pärnu lahest, kui ma õigesti mäletan ja siis ta liikus järjest tasapisi edasi, siis Soome lahe poole ka, et et nüüd on ta igalpool meie rannikuvetes täitsa täitsa levinud. Aga kuskohast on see nii-öelda päriskodu on, kui me siin teemas turult kõrvale lähemalt küljest ümarmudila vääriskodu täis pool oli jaht, kas, kas ta üldse Kaspia loomelnud? Ahnii laseb, okei, seal olid igatahes sellised lood täna siin saates puust ja punaseks, nagu öeldud, siis hüljeste tulevik viigerhüljeste tulevik paistab olevat aga hallhüljes, kes on siis hakanud võõrliiki isukalt ümarmudilat, siis tema käsi käib pigem hästi. Täna siin raadio kahes võtsid aasta olulisemad Eestit puudutavad loodusuudised kokku Tartu Ülikooli zooloog Randel Kreitzbergi eraldi kohe poolelt. Madis Aesma. Suur tänu kuulamast ja mõnusat detsembri jätkub.
