Kord hilja, sügisel, kui ühel hommikul ärkasin, nägin oma imestuseks, et Veeväli Anu Oja luhal läikis kui peegel. Öösel oli tulnud külm, armatanud puud ja rohu ja luhale oli tekkinud juba jää. Rutasime siis õhinal alla luhale. Proovisime jää kõvadust ja leidsime, et jää on küllalt kõva ja kindel. Jooksime jääle ja see oli ilmatu lõbus. Aga pea tulid, suured poisid sidusid alla uisud ja jooksid uiskudega jääl, nii kiiresti nagu tuul. Ei julgenud suuredki poisid sõita kaldast kaugele. Kuid nädala-paari pärast, kui külmad kestsid, hakkasid uisumehed otse üle luha sõitma kuni Anu oja paluni. Hoolimata sellest, et kohati jää kõvasti praksus. Olile sellel külatänava ääres nurme serval sepikoda tagus lell seal rauda hommikust õhtuni. Ja külamehed sepilised tõmbasid lõõtsa, mis kõvasti kohises. Alati oli sepikojas mehi, suuri poisse, kes istusid sepikoja eesaial ja puhusid imelikke jutte. Seisime meiegi lapsed sageli seal sepikoja lävel kuid kadusime siis välkkiirelt, kui lell haaras klaasilt pikkade tangidega tulipunase raua pani alasid peale ja mõni suur poiss virutas raske vasaraga pihta tuliseid sädemeid, purskas siis täiskogu sepikoda, nii et vanadki mehed kargasid eest. Jah, siis ma ühel päeval, kui suured poisid uisutasid all luhal, hakkasin lelle paluma. Bay lell tee minule ka säärased uisud, nagu on suurtel poistel. Tahaksin väga luhal sõita, samuti kui sõidavad, nemad. Oligi Well pai tegi mulle väikesed uisud. Marutasin luhale, sidusin uisud alla ja proovisin sõita, kuid kukkusin ikka ja ikka pikali, nii et nutt kippus peale. Väike-Märdi jaan, nähes minu uiske, oli kurb, et tal neid ei ole. Aga mõne päeva pärast olid temalgi uisud, ei jätnud poiss kodus mangumist, enne, kui isa oli muretsenud temalegi uisud. Õppisime peagi Jaanikesega uisusõidu selgeks ja kõik läks hästi. Aga ükskord pidime mõlemad uisusõidul hukkuma. Oli tol päeval kõva tuul. Me sõitsime kaugele luhale, aga kui ümber pöörasime ja tahtsime kaldale tulla, tuli nii kange tuulehoog, et lõimeid mõlemaid pikali ja hakkas libedat jääd mööda kaugele oja poole ajama. Ei saanud me kuidagi jalgu alla ja tuul aina vedas ja vedas meid kaugemale. Korraga hakkas jaan karjuma. APPI APPI tuul ajab mülkasse. Hirmunult vaatasin ma eemale ja nägin, et üsna meie lähedal oli jääs suur must auk, mis lainetas. Seal oli allikakoht, mis polnud veel kinni külmanud. Oma hirmus hakkasime kõigest jõust jääl kõhuli olles kalda poole roomama kuid ikkagi püüdis kange tuul meid tagasi rebida. Meie võitlesime tuulega ja karjusime appi. Meie kisa ja appihüüd oli juba kostnud, külla tulid mehed ja poisid, pikad kaikad ja lauad õlal ruttasid meie juurde, kuid ragises ja raksus nende all kõvasti. Pandilauad jääle. Suured poisid tulid laudu mööda meile juurde, nabisid meid käest kinni ja toimetasid kaldale. See oli uisusõit, mis ei ununenud. Vaheldusid suvi ja talv. Kevadel. Ühel märtsipäeval läks isakodust, jäi mitmeks päevaks ära ja kui ta tagasi tuli, siis kuulsin, kui ta emale kõneles. Leidsin viimaks kohakese, kus saab elada. Toon koyula vallas Holvandi küla tagamaadel kivijärvel. Sain osta seal majakese ja sinna juurde ka maad rentida. Ei mõistnud ma sellest palju. Kuid paar nädalat hiljem, kui oli suur sula ja 100. lumelörtsi, siis sõitis õue mitu külameest hobuste ja rägedega. Nüüd läheb lahtise ärasõit, kõneles isa, kes oli hommikust saadik askeldanud nii toas kui väljas, sidudes kaste ja kompsusid. Ema oli sõnatu ja kurb. Ja mingi nukrus valdas meid lapsigi. Varsti nägin läbi akna, kui laudas toodi välja paar lehma ja mõned lambad ning asetati retkedele. Laoti reegedele terved koormad, veel muudki kraami. Ja ema ütles meile. Lapsed nüüd ruttu riidesse. Meie peame siit talust lahkuma, sest vanaisa on lubanud talu Lellele. Lähme elama uude kohta. See on kivijärvel, kus tuleb meil alata uut elu. Peagi oli ärasõiduks kõik valmis. Meid, lapsi asetati kraami koormate otsa, kuhu ronisid ka isa ja ema. Isa ja külamehed kõnelesid kõvasti. Vanaisa seisis tare lävel oli vaikne ja sõnatu. Sõitis mitme hobuseline kraami voor varatist välja. Keeras alla luhale, kust käis Stalidee. Sest külatänav oli ääreni kõrgeid lumehangi täis. Venis pikk voor aeglaselt, luhal ikka edasi, ikka edasi. Maha jäi kodutalu. Külatänav Anu Oja palub. Maha jäid kõik, mis oli olnud seal armas. Kadus jäädavalt. Mu esimene lapsepõlvekodu.
