Hääleta internetis ära kaks poee. Raadio aastaid 2006. Te kuulate raadio kahte värske ja vaba. Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuse eest, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile raadio kahes on taas alanud saade nimega puust ja punaseks ja nagu ikka, võtame siin käsile ühe laiema teemad üha laiema teemade ringi populaarteaduslikust vaatenurgast ja katsume siis vaagida viimaseid uudiseid ja viimaseid uuringuid, mis selles valdkonnas ilmsiks tulnud on. Ja täna on selleks teemaks. Meie viimases jõulueelses saates siin 23. detsembril arheoloogia ja minuga koos siin raadio stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa, tere Marge. Tere. Ja esimene teema, mis meil siin tegelikult nüüd käsitlusele tuleb, noh, kuivõrd on aasta lõpp, siis natukene vaatame ikkagi tagasi ja kõik asjad ei ole päris pärit nüüd siit detsembri keskpaigast, vaid on ka natukene kaugemast ajast. Sest aasta lõpp ikkagi on nagu öeldud, kokkuvõtete tegemise aeg ka esimene teema, millest kohe siin nüüd rääkida sooviks ulatubki, tegelikult natukene kaugemasse aega, sellepärast et meil tuleb nüüd Ühest Ühest Tallinnas avatud näitusest ja sellest näitusest tõukunud või selle näitusega kaasas käinud raamatust, mis ilmus mõnda aega hiljem ja ma pean ütlema, et tegelikult selle näituse peaaegu avamisele ja selle näituse autoriga juttu vestma suvel isegi jõudsin. Jutt käib siis sellisest näitusest, mis on praegusel hetkel avatud, et paksus Margareetas ja mis räägib eesti viikingiaja Aaretesti sellest kuidasmoodi üldse siin elati ja äkki siis rikkaks saadi. Marge, nagu ma aru saan, siis see Mauri Kiudsoo väitus, tema on siis selle selliseks kokkupanijaks kostaks. Sealt ikkagi selgus üks selline oluline asi, et tegelikult me olime siin Eesti viikingiajal palju rikkamad, kui seni, on arvatud. Tõepoolest see on üks selle näituse põhisõnumeid. Et me ei peaks ennast haletsema, vaid. Me osalesime viikingiajal väikses kaubandussüsteemis üsna võrdselt teiste Läänemere ümbruse rahvastega. Viikingite kohta veel lisada, et lisaks sellele sellele ühele näitusele, mis on paksus Margareetas ja on meremuuseumi korraldatud, on praegu ka teine viikingite näitus avatud, see on lennusadamas ja seal on lahti kuni 15. jaanuarini. Selle näituse on teinud Rootsi ajaloomuuseumi arheoloogid. Et inimestel, kes nüüd tahaksid viidingitesse natukene põhjalikumalt süüvida, isegi soovitan alustada võib-olla lennusadamanäitusest, sest see annab viikingite elust üldisema pildi. Et, et seal on nii loomulikult nende mereretkedest laevadest, aga kas siis sellest, kuidas nad elasid oma igapäevaelu kodus ja mis mis tõi nad tegid ja, ja käsitööst ja riietusest ja ja võib-olla siis pärast seda, kui sealt on nagu selline esmane ülevaade võiks lasta paksus Margareetas olevat näitust millega kaasas käib siis Mauri Kiudsooraamat. Ja see siis keskendub eeskätt kust. Kaubateedele ja kaubandusele rahvusvahelises suhetele, et Eesti nagu kontekstis Ja üks selliseid suuri uusi mõtteid, mis sellest raamatust ja sealt näitas, et siis ka välja tulid, kui nüüd just siin eestlaste viikingiajast rääkida oli, siis see, et üks kõige olulisemaid selliseid ida teid käis, siis mitte läbi Venemaa jõgede, vaid siis läbi Peipsi järve ja Narva jõe ehk siis meile oluliselt lähemalt. See võib olla Ma lähen nüüd nagu päris korrektne, et margi otsa rõhuta Peipsi tee olulisust, aga noh, ta ei ütle, et see oleks olnud olulisem, kui see. Vabade. Digingite tee läbi Loode-Venemaa et Tal on ikkagi piisavalt palju samamoodi aardeid ja kaubitsemis kohti ja varaseid linnu, et, et seda ta ei vaidlusta, aga see uus aspekt, mis ta, mida ta rõhutab, on just see, et tegelikult see üks teema entidest läks siis Narvast, Narva jäädigi Peipsis Peipsist alla, siis liike kaudu ja ühines siis selle läbi Venemaa mineva teega ja kuni jõudis välja musta mereni ja Konstantinoopolisse. Üks selliseid põnevaid asju, mis sealt sellelt näituselt, et minu jaoks välja tuli ja millele ka näitusel päris palju keskendutakse, keskendatuks keskendutakse üks põnevaid asju, mis minu jooksvalt näitas, et väljatulija, millele näitusel ka päris palju keskendutakse, on siis tegelikult raua tootmine Eestis ja ma pean ütlema, et ma olin küll ise nagu lugenud varem selle kohta, et millega ikkagi vanadel aegadel Eestis tegeletud on, aga mina ei teadnud, et siis kui no oli siin see nii-öelda eestlaste viikingiaeg, mis oli Skandinaavia omast õitsengu mõttes pisut hiljem, et siis tegelikult raud oli üks põhilisi väljaveoartikleid lausa, kust see siis suuremalt jaolt viidi Gotlandi saarele. Ja see oli ka nii-öelda sellise rikkuse allikas. Seda, et Eestis muinasaja lõpul palju rauda toodeti ja ka tööstuslikus mahus ja see oli tegelikult varem juba teada, et see on nagu Jüri Petsi. Doktoritöö käsitleb seda teemat. Aga see, mis Mauri Kiudsoo oma raamatus nüüd välja toode rõhutab, on see, et tegelikult see raua tootmine hakkas Eestis juba varem viikingiajal ja eeskätt just Põhja-Eestis, et see kaubatee, mis tuli Pirkas või hakkas pihta Rootsist, see läks läbi Ahvenamaa ja edelas homme jõudis Naissaare kohalt Põhja-Eesti rannikule ja siit Põhja-Eesti rannikul, ta läks siis Loode-Venemaale või siis Peipsi peale ja, ja see tähendab ka seda, et kõik need põhjaeesti rannikul olevad linnused osalesid selles kaubasüsteemis, mis tähendas seda, et nendel oli tunduvalt rohkem võimalusi siis ka jõukust koguda ja, ja ja Mauri siis arvabki, et üheks peamiseks kaubaartikliks võis olla raud mille vastu siis vahet saadi, hõbedat ja Põhja-Eestis on hõbeaardeid hästi palju, mis nagu näitaksid, siis näitavad seda osalemist siis kaubandussüsteemis. Naljakas on muidugi see, et tegelikult hilisemast ajast me ju kuigi tuntud selline rauamaa ikkagi ei ole. No see olukord ikkagi pärast ristisõdasid, täiesti muutus, nii et noh, me räägime nagu ajast enne, ristisõdasid. Selge see. Aga ikkagi muutus Me oleksime võinud ju ka siin võib-olla tõesti soomaagist midagi edasi toota. No sellepärast ja me ei saanud enam osaleda niiviisi selles kaubanduses, kaubandussüsteemis, et kui, kui nagu sakslased eesti vallutasid, et siis tegelikult juba muinasaja Eestis muinasaja lõpul, sel ajal kui. Teised läänemeremaad olid juba ristitud, siis neil neil tegelikult ka keelati teha kaupa paganatega ja osta raud, aga noh, sellest hoolimata eestlased suutsid seda rauda miinium, üks huvitav teema. Nende hõbedaga on seatud see, et et ja seal oma raamatus tutvustab siis neid erinevaid hõbeaardeid, toob välja ka kogused ja mahud. Et kui palju on Eestis hõbedat leitud ja kui palju on siis mujal, et viikingiajal on Skandinaaviast on Rootsis ta on kõige rohkem hõbeda leida ja seal on need mahud on umbes seal suurusjärgus 80000 hõbemünti. Eestis on sellest ajast leitud umbes 4000, mis tundub, et ei ole nii nii eriti palju, aga noh, samas jälle ümberkaudsetes maades on, mis on veelgi vähem. Et soomes seal 1500 ja, ja Leedusse läinud mõnisada. Mis näitab ikkagi seda, et me olime väga-väga oluline kaubavahetusmaa, kus inimesed elasid päris korralikul järjel Ja nüüd, kui, kui teistmoodi vaadata, et mida siis nende müntidest sai et et seda, see on seal ka näitusel on üks stend selle kohta, kus on näha, et et mis, milliseid kaupu ja kui palju miski maksis, et hõbeda puhul tuleb arvestada tollel ajal Eestis hõbe mündid ei käi mind nominaali tänavaid, oluline olis hõbedagrammid ja kilod. Nii palju praegu siin siis nüüd Mauri Kiudsooraamatust ja näitusest ja kel mahti käia siis kindlasti mõlemalt viikingiteemalisest näituselt läbi, nii siis lennusadamast, mis on lahti jaanuari keskpaigani, kui ka siis meremuuseum avastus saab juurde sellist eestimaist tausta eestimaist konteksti ka ja see meremuuseumi näiteks on väga mõnusalt ja sedasi lihtsalt ja interaktiivselt koostatud ei ole midagi midagi kuiva või igavat. Siin raadio kahes on täna, stuudios saatis puust ja punaseks Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ning Madis Aesma. Me läheme järgmise teemaga järgmise paari teemaga Eestist oluliselt kaugemale. Puust ja punaseks. Raadio kahte saade on puust ja punaseks, täna, 23. detsembril räägime siin arheoloogia uudistest ja üks põnevamaid sõnumeid, nüüd tuleb toitumise ja toiduvalmistamise valdkonnas, täpsemalt siis pikast ajaloost. Ja kui veel kitsamaks minna, siis just nimelt teraviljakasvatuse ajaloost, sellepärast et kui varem on arvatud, et teravilja hakkasid ehk kasvatama mitmed erinevad rahvakillud ja hakati seda tegema mitmes erinevas piirkonnas, siis nüüd paistab, et on suudetud natukene seda asja täpsemaks saada. Ja on siis leitud Hispaania teadlaste poolt, et esimestena hakkasid teravilja kasvatama ja seda siis toiduks töötlema umbes 11000 aastat tagasi. Ühed inimesed, kes siis elasid tänapäevases Süürias. Põhimõtteliselt selle piirkonna kohta öeldakse viljakas poolkuu, nii et noh, et see, et seal viljaka pool, kui alal kunagises Mesopotaamias inimesed teravilja kasvatasid, see oli juba varem teada. Aga noh, nüüd tõepoolest on täpsustunud, et, et kes, kuidas seal täpselt kasvatama hakkasid. Need esimesed liigid, mida siis ikkagi kodustati hakati edukalt kasvatama, olid siis. Kodakondsus jah, koderionise nüüd selle uudise puhul on võib-olla huvitav mõelda, et kuidas teraviljakasvatus ikkagi sealt Süüriast siis Euroopasse ja ka Eestisse jõudis. Et see on ka üks selliseid teemasid, mille üle on nagu väga pikalt Ta arutatud ja siis ka üks hiljutisi uuringuid ütles, et näitas, et tegelikult seal süüres isal viljaka pool kui alal, et et seal noh, see üleminek teraviljakasvatusele oli ka väga pikaldane ja seal tekkis siis mitu kogukonda, kes seda hakkasid tegema, siis nendest läänepoolne rühm oli see, kes rändas välja Lähis-Idast Euroopasse. Ja, ja nendelt nende kaudu jõudis siis põlluharimine Euroopasse. Nii et see nüüd uuring ka lahenduse ära küsimuse et et kuidas põlluharimine ikkagi jõudis, et kas Euroopas elanud kütid korrilased läksid ise põlluharimisele üle või on tutt otseselt migratsiooniga. Ja nüüd on selge, et see on migratsioon. Aga huvitav seal selle juures on veel see, et et need kogukonnad siis põlluharijate ja küttide kogukonnad elasid eraldiAga, segunesid küttide-korilastena naised ja põlluharijad mehed. Ja, ja tõenäoliselt siis kas käidi naisi, hammas või siis naised ise liitusid põlluharijate kogukondadega ja põlluharimine üleüldse väga suure tähtsusega uinutatud tähendas väga suurt murrangut inimeste elus. Et tänu sellele, et oli nüüd võimalik saada apteravilast Paremini süsivesikuid ja ja noh, toidulaud olla üldse püsivam, varem stabiilsem nagu püsivam ja energiarikkam kui varem, siis mõjus rahvaarvule, nii et need põlluharijate kogukonnad kasvasid, nende arvukus kasvas nagu palju kiiremini kui küttide ja korilastena, nii et põhimõtteliselt nüüd siis Euroopas saavutasid ülekaalu. Aga huvitav, Tal on sealjuures see asjaolu, et see esimene põlluharijate migratsioon, mis hakkas seal Lähis-Idast 10000 aastat tagasi jõudis Skandinaavia ja nii 6000 aastat tagasi. Aga ta ei jõudnud Eestisse. Nii et sellest on ka olnud varem juttu, et noh, eestlastel on nagu kõige suurem oblastest kõige suurem protsent neid missat küttide korilaste geen. Ja noh, see ongi see üks põhjus, et see esimene põlluharijate Laina miskipärast Eestisse jõudnud. Aga nagu segadust tekitab asjaolu see, et, et meil meie soodes ja järvedes on tegelikult samast ajast mis on siis 6000 aastat tagasi olemas särgid, teraviljade õietolmust, nii et teraviljad kasvasid oder ja nisu ja kaer. Aga samas me ei tea, kuidas nad siis ikkagi Eestisse sattusid, et kas nad olid siis lihtsalt umbrohuna levisid või siis ikkagi keegi neid kasvatas. Aga lihtsalt see, keegi, kes kasvatas, ei andnud oma geene edasi. Meil ei ole ka mingit esemeid, mis viitaksid põlluharimisele sellest ajast ja veel üks asjaolu, et nüüd päris selle aasta viimased uuringud näitasid ka seda, et kui tehti analüüs tollel ajal Eestis elanud inimeste luudest siis ka need näitasid, et et Eestis kirja tuleperioodil, siis ei söödud veel teravilja toita, vaid jätkuvalt oli kala ja liha ja sellised noh, küttide-korilastena toidubaas. Nii et meile jõudis teraviljakasvatus siis alles, mis rändega, mis toimus päris kirja lõpul, nöörkeraamikakultuuriga, see on umbes siis 4500 aastat tagasi. Sellest ajast pärinevad siis kõige vanemad leiud Eestist, mis kinnitavad seda, et siin on teraviljast midagi teha. Ja, ja sellest ajast on meil ka füüsilised jäljed, et meil on keraamikakild, kus on säilinud lõhestunud odratera seal sees ja sellest ajast on tehtud ka DNA analüüs inimestest, kes siis kas olid otse tulnud musta mereäärsetest treppidest või siis olid nende otsesed järeltulijad. Nii et nende puhul on jah, juba teada, et nad olid põlluharijad ja karjakasvatajad. Kui nüüd päris kaugele sinna minevikku tagasi minna ja siis selle Süürias asuvate Elga rassa leiukoha juurde, millega nüüdsest seostatakse neid kõige vanemaid teraviljakasvatajaid, siis üks asi, mille Hispaania teadlased veel teada said, oli siis see, et kuidasmoodi seda vilja seal täpselt kasvatati. Tegemist oli siis taliviljaga, nagu ma aru saan, missis külvati sügisel ja mida siis koristati veebruaris-märtsis enne seda, kui see teravili päris valmis sai, selleks, et siis tolleaegsed inimesed kartsid seda, et muidu lihtsalt viljapead ühel hetkel kukuvad maha ja siis ei jõua neid terasid keegi kokku korjata, et ühesõnaga vili koristati enne küpseks saamist ja siis kuivatati seda edasi. No ja selle kaudu hakkas siis toimuma aga looduslik valik, et inimene hakkas nagu selektiivselt siis neid teravilja kujundama. Võib vist isegi öelda, et tegemist vaatate esimese sellise inimese suunatud geenimutatsiooni Kõve. No põhimõtteliselt küll jah, et kogu see kodustamise, kas taimede või loomade kodustamise protsess on, on näha, et inimene nagu suunat geneetilist valikut Siin raadio stuudios on Tartu Ülikooli arheoloog Marge Konsa ja Madis Aesma ja järgmise jutuga tuleme palju-palju rohkem olevikule lähemale, aga siiski. Siiski sellisesse momenti, mida on aastaid katnud üsna paks saladuse segaduses. Kuulad raadiosaade on puust ja punaseks ja me räägime täna siin arheoloogiateemadel ja üks selliseid teemasid, mis nüüd 19.-st sajandist saadik on ennekõike siis mõelda merearheoloogide meeli, erutanud on siis see, et mis ikkagi juhtus 19. sajandi esimesel poolel, täpsemalt siis aastal 1845 toimunud kuulsa Franklini ekspeditsiooni, mis läks Inglismaalt laevadega välja soovis leida loodeväila ehk siis põhjapoolset läbipääsu Atlandi ookeanist vaiksesse ookeani. No see on teada, et kusagil mingisugusel hetkel need laevad jäid jäässe, mehed jäid nälga. Ja terve ekspeditsioon hukkus, aga just see põhjus, et miks nad ikkagi kõik seal Põhja-Kanadas seal Arktikas hukka said nagu selgusetu ja ühed versioonina on siis väljapakutud seda, et kuna seal laevavarudes olid veetorud pliis tehtud ja samamoodi oli siis ka konservide purkides kasutatud väga palju pliid, siis see põhjus, mis ekspeditsioonile saatuslikuks sai, võis olla hästi selline noh, tõsine pliimürgitus või siis võib ka inimeste vaimsele tervisele oluliselt mõjuda ja et see võis olla siis üks selliseid olulisi faktoreid, mis just nimelt terve ekspeditsiooni kukkumisele kaasa aitas. Nüüd aga siis analüüsiti Ühe ekspeditsioonist osavõtnud mehe surnukehalt võetud imepisikest varbaküünetüki laseritega ja kuivõrd siis varbaküüs kasvab umbes kolm milli meetrit kuus, annab see oma koostise oma ajaloo poolest siis üsna hea pildi ette, et mis inimesega selle kuu aja jooksul üldse pikema aja jooksul juhtuda võis. Ja sealt leidis ikkagi midagi muud. No põhiline ja mis, mis sealt siis selgus, oli see, et et tal oli seal plii kontsentratsioon, plii tase oli ta organismis üsna kõrge juba ja enne sellele frakid Franklini ekspeditsiooniretkega liitumist ja selle retke ajal siis hoopis mis, mis oli toimunud see, et et tema, tal oli tugev tsingi puudus. Nii et see pliikogus kahanes, nii et näib, et see ei saanud olla tema surma põhjus. Küll aga tugev tsingi puudus. On üsna ohtlik, et see põhjustab emotsionaalset ebastabiilsust, depressiooni ja, ja üldse vastuvõtlikkust haigustele. Ja paistab keeta siis tänu sellele tsingi puudusele see konkreetne vere mees, keda siis analüüsida. Tema nimi oli John Haatnel. Paistab siis, et tänu sellele tsingi puudusele nõrgenes kada immuunsüsteem ja mees surigi siis tuberkuloosi. Kuna nad talvitusid ikkagi arktilistes tingimustes, siis kuna ta organism oli väga nõrk, et siis siis ta haigestus kopsupõletikku ja tuberkuloos ja, ja see viis ta siis tema surmani. Ekspeditsiooni enda kohta on muidugi ja selle käekäigu kohta Ta on teada veel ka nii palju, et ühel hetkel siis kõik nende ellujäänud, need, kellel polnud enam laevadega kusagilt jäässe kinni jäänud laevadega kusagilt minna, otsustasid hakata ikkagi jalgsi sealt Kanada Arktika osa saarte vahelt siis mandrile kõndima, ehk siis sinna Kanada maismaa osale, aga selle reisi jooksul nartsiss väidetavasti kõik otse saidki, kes, kes veel üldse noh, nii-öelda minejad olid sellepärast et ka seal kahe talvitumise jooksul, mis neil üleval tuli, üsna palju mehi ikkagi Läks teise ilma ja need laevad, kusjuures leiti ju alles suhteliselt hiljutised kaks laeva, mis siis ekspeditsioonist osa võtsid. Üks neist siis alles äsja ja teine paar aastat tagasi, nii et tundub, et nüüd vist ikkagi hakkab üks viimase paarisaja aasta suurimaid mere mõistatusi küll oluliselt selgemaks saab. Ja muuseas Erevuse vrakk, mis üks Franklini laevadest, kui see leiti 2014. aasta septembris, siis see kuulutajate arheoloogide poolt aasta tippsündmuseks ja siis meil oli siinsamas saates sellest üks lugu, nii et kes soovib seda järele kuulata, siis 2015. aasta üheksanda jaanuari saadet saab sound Klaadi cloud'is järgi kuulata. Ja oluline sündmus oli ka veel selle aasta sügisel, septembris siis avastati, leiti olles teine Franklini ekspeditsioonile laev, mille nimi oli terror. Nii et nüüd on mõlema laeva asukoht teada. Ütlesin enne oli teada ligikaudselt, kus, kus need laevad võisid jäässe jääda, aga täpset asukohta on teada. Ja väga palju selliseid detaile ja selgitusi selle kohta, et kus need laevad võisid olla, mis ekspeditsioonist üldse sai, pärines tegelikult ju innuittide pärimustes. Just nimelt, et tegelikult need Franklini mehed, kes üritasid siis sealt laevade pealt hakata Kanada mandrile minema, kohtusid innuetidega ja innuetit seal mõnda meest ka toitsid, aga probleem oli selles, et mehi oli nii palju. Ja noh, lihtsalt innuetidel ei oleks ka olnud võimalik neid kõiki aidata, et, et noh, tegelikult jahi nutit inuid, et nad ei olnud nagu päris inimtühjas. Maastikul aga aga jah, et, et sealsetes tingimustes ellu jääda, aga sa pead olema väga hästi nagu kohastunud selle loodusega, aga seda Franklini ekspeditsioon kindlasti mitte ei olnud. Aga noh, seal on palju siukseid, kummalisi asju, et tegelikult nad olid väga hästi toiduga varustatud. Et nad teadsid seda, et nad peavad talvituma, et ei ole võimalik ühe aastaga selt arktilises saarestikus läbi sõita ja nendel oli vähemalt seal kolme-nelja aasta toidutagavara olemas ja samamoodi küttematerjal. Aga ikkagi Need luudest ja nüüd need küünest tehtud analüüsid näitavad, et nad kannatasid ikkagi ka toidupuuduse all. Nii et üks, mida siis arvatakse see, et kogu see konservitagavara, et nendel oli üsna suurtes kogustes lihakonserve. Et ilmselt suur osa nendest oli riknenud, sest konservide valmistamise tehnika tooge, oli tollel ajal üsna uus ja neid konservipurk on arheoloogid kas lähemalt uurinud, mis sellest ekspeditsioonist maha on jäänud. Et seal on näha, et nad ei ole olnud korralikult kõik kokku joodetud. Lõppude lõpuks mäed olid merel, nad oleksid võinud ju, ma ei kujuta, küttida mingisuguseid arktilise mereimetajaid värske liha saamiseks, püüda siis ohtralt kala. Aga tõepoolest sellest Hartnelli varbaküünest siis nähtub, et ta ikkagi oma elu viimastel nädalatel sõi liha väga-väga-väga vähe, nii et võib arvata, et ehk oli neil siis mõni selline mõni selline, mitte riknenud konservele järelmeda jao pärast anti aga midagi juurde just nagu ei püütud. Ja just, ja see küüneanalüüs näitas seda, et, et ta ei ole üldse merelist võitu saanud, mis tõesti on väga kummaline, sest nendel olid vahendid olemas, et kalu või hülgeid püüda. Aga teisest küljest ei pruugi olla, aga nii lihtne, et kui nüüd natukene minna ajas edasi 20 sajandi alguses, siis oli Admonson, oli see, kes lõpuks siis selle loodeväila läbis. Ja tema. Ta oli terve aasta aega in huntide juures ja õppis kuidas üldse toituda ja ellu jääda selles keskkonnas. Muideks ma tahaks kogu selle Franklini ekspeditsiooni uurimise kohta lisada, kus see, et seal on selline väike ka poliitiline tagapõhi, miks praegu seda nii hirmsasti uuritakse, siis tegelikult need ekspeditsioonid vrakkide leidmiseks on tohutud kallid ja neid on tehtud juba siin mitmeid mitmeid aastaid, et see päris nii lihtne ei olnud, et, et sõidetakse välja ja kohe on seal vrakk käes. Et asjaolu on selline, et praegu kuulub, see on need Arktika saarestik, Kanadale. Aga see loodeväil on selline, mille peale USA ei tunnista Kanada õigusi, vaid USA peab seda rahvusvahelisteks veteks. Ja Kanada sai Arktika saarestikku endale brittidelt 1880. aastal. Nii et nende jaoks on nagu ülioluline näidata, et siis Franklin, britid olid loode väide on jõudnud tolleks ajaks, kui britid andsid selle saarestiku kanadele sealjuures ja miks üldse on oluline, et 19. sajandil see tõesti oli, noh, lihtsalt väli. Aga praegu Arktika jää sulab ja kogun kõik need maavarad, mis seal on, muutuvad palju lihtsamalt kättesaadavaks ja praegu juba näha, et sellest loode Väigas saab üsna oluline laevatee tulevikus. Sil raadio kahes on Marge Konsa ja Madis Aesma ja me räägime täna arheoloogiateemadest ja viimase saateosaga, võtame siis kokku kui tõmbame joone alla aastale ja räägime ühest kõige olulisemast teemast paljude tähtsate asjade seast, milleni aastal 2016 jõuti. Kuula traadi kohta saade on puust ja punaseks ja siin stuudios on Marge Konsa, Tartu Ülikooli arheoloogia, Madis Aesma ja enne tänase saate alguses arutasime seda ka, et võiks vaadata otsa sellistele tähtsamatele teemadele, mis siis sel aastal esile kerkinud on ja ehk ühe neist välja valida. Ja sina, Marge, siis leidsite, et üks teema, mille võiks kindlasti aastat 2016 iseloomustama, vana välja tuua millest siin veel rääkida, on siis üks oluline avastus, mis tehti siis Prantsusmaal ühes koopas, mille nimi on Brunicelli koobas, on siis Edela-Prantsusmaal ja seal on siis väga palju selliseid väga ammuste inimeste ehitatud konstruktsioone, mis seal tehtud stalagmiitidest. Aga miks just nimelt, miks just nimelt see uudis niivõrd oluline oli sinu jaoks? Iga aasta lõpus arheoloogid koostavad erinevaid toppe, et topp, arheoloogilised avastused ja üks selliseid kõige tuntumat Open Ameerika arheoloogide assotsiatsiooni top 10 ja ja seal oli see uudis välja toodud. Miks seda peetakse nii oluliseks, et seal on mitu põhjust, et seal on ühed teaduslik teaduslikud põhjused. Aga sealjuures on ka see, et objekt ise, kogu see avastamislugu ja see on sellega seotud, on, et see on nii tavainimestele on äärmiselt huvitav kui ka siis arheoloogidele, et et, et nii mõnigi kord nende uurimisobjektide puhul need avastamislood on, on sellised väga paeluvad. Ja nii ka selle koopa puhul. Et nimelt see koobas avastati juba 90990. aastal. Ja Rõnnik kell on niisugune väike koht seal Edela-Prantsusmaal. Aga seal on palju siukseid tahad ja koopakoopa uurimine on sihuke inimeste hobi, sellega tegelemine. Ja ühtlasi kohaliku koopauurijat seltsi kuulusid ka isa ja poeg, et kes, kes käisid siis koha lähedal olevates mägedes uusi koopaid otsimas. Ja siis ühe koha juures. Neile tundus, et äkki on tegemist käigu suudmega, aga kas, aga see oli niisugune kinni varisenud siis isa tundis, et seal on niisugune õhu liikumine, et noh, võiks olla seal käik, aga ta on üsna sihuke kitsas. Noh, nad ei pööranud, see isa ei pööranud sellele väga tähelepanu. Aga siis viieteistaastane poeg küll ei jätnud jonni, vaid hakkas seda käigu suud lahti kaevama ja tal kulus selle lahtikaevamiseks 10 aastat. Ja siis ilmselt. Ja ilmselt ta ei teinud seda ka iga päev. Ja, ja kui ta siis lõpuks oli 30 meetrit käigu suud ära puhastanud, mis oli ka kitsas, on niiviisi, et täiskasvanud inimene ei saa sealt läbi roomata otse, vaid sul peab olema üks käsi ees ja teine taga, ainult niiviisi sa mahud sellest pisikesest käigust läbi. Sõna absoluutne see on. Ja krunn, kuidas siis oli selle 30 meetrit sellistes tingimustes ära puhastanud, pärast kolme aastat siis oli nagu täiesti vapustav vaatepilt, siis avanes tohutu suur saal Kiie viie meetriga kõrgune ruum, seal 15 meetrit teistpidi. Ja siis need ruumid siis nagu jätkusid niisugune noh, need avar galerii ja siis samm sellest koopaavast 300 meetri kaugusel. Natsid leidsid tookord kummalise konstruktsiooni või struktuuri mis siis koosneb, nagu sa ütlesid, stalakmiidid, sest need olid siis ära lõigatud, noh, nad on umbes nagu käsivarre kused ja nendest olid siis tehtud siuksed, kummalised kiviringid ja need olid pannud siis vallidesse. See tundus, et see kindlasti ei saa olla isetekkeline või looduslik. Siis ühel hetkel vabandust, leiti üks selline põlenud karuluu, eks ole, karu kant, mille järgi siis arvati, et need inimesed, kes seal elasid, olid seal paigas. 47000 aastat tagasi. Ja no vot, ja siis siis muidugi arheoloogid liitusid sellesse uurimisse ja, ja kui nad said teada selle vanus on siis see on küll väga huvitav, et see oli nii vana, aga nutta nagu kuidagi noh, selles perioodis, et on ka nagu teisi objekte juba teada, nii et ta nagu kaob kaotusse huvi ära ja probleem oli ka selles, et see juhtiv arheoloog, surier ja ja siis alles eelmisel aastal hakati koobas siis uuesti põhjalikult uurima ja kasutati teistsugust stateerimis meetodit, et kunstis esimene konstateeriti Sist pluateeriti raadiosüsiniku meetodil. Aga probleem on see, et see raadiosüsiniku meetodiga saab ainult noh, nagu teatava vanuseni dateerida, et kui on nagu palju vanemad, siis ta tegelikult ei näita enam seda õiget vanust ja nüüd kasutati hoopis teistsugust meetodit. Doteeriti, neits talakmiide, see hetk, kui need stalakmiidid olid ära murtud ja need kummalise kiviringid tehtud, siis pärast seda hakkas uuesti sinna pealasse kaltsiidist kiht moodustuma, onju ja nüüd oli võimalik siis kindlaks teha, et mis hetkel need olid murtud või mis hetkel hakkas sinna uuesti see kiht peale moodustama. Ja siis selle põhjal nüüd selgus, et need struktuurid on ehitatud 176000 aastat tagasi. Ehk siis vahesele eelmise doteeringuga on 129000 aastat, mis tähendab ühtlasi ka seda, et need inimesed, kes seal elasid, ei olnud minu, sinu liigikaaslased, vaid siis neandertallased hoopis. Just ja no kui nüüd saadi aga tegemist anne Ander taanlastega, siis võttis nagu arheoloogide kogukonna ahetama. Sest esiteks need on nüüd siis kõige vanemad noorde taasterajatised, mis me, mis on üldse teada, teine asi on see, et siiamaani tegelikult üldse ei teatud, et neandertallased tegutsesid nii sügaval koobastikus. Et neandertallased, nad kasutasid küll koopaid, aga nad ei läinud päevavalgusest nagu kaugemale. Et asi on selles, et seal on ju täiesti pime, sul peab olema, lihtsalt sa pead need valguskandja tulema sinna viinud ja sa pead neid noh, sa pead sisuliselt oskama nagu tõrvikuid teha, eks ole. Ja noh, need kõik need asjad kokku, et nad oskasid kuidagi neist niite, tulid selle peale, et neid üldse seal tükeldada ja nendest midagi hakata ehitama. Mis see täpselt on, seda ma küll välja ei tea. See, et nad oskasid niiviisi seda valgust seal kasutada, et kõik need asjad kokku noh, heidavad meile anda peale selle hoopis nüüd jälle teistsugust valgust. Praktiliselt ei olegi enam jäänud vist omadust, mille puhul nagu andartaallan on nüüd väga erineks homo sapiens. Ja neile nii-öelda tuleb pidevalt selliseid inimlikumaidiooni juurde noh päris inimlikumad joon siis meie vaatenurgast. Ja ainukene, mis praegu on nagu küsitav see, et nendel oli olemas kõne, aga noh, et tõenäoliselt see kõne ei olnud noh, nii arenenud kui kui oma saapiantsil. Kas see tähendab, et nagu kõneaparaadi poolest või siis nagu ütleme, sõnavara poolest tegema? Tegelikult ilmselt mõlemast poolest jahtis nende kolju, ehitus oli ikkagi natukene teistsugune aja siis selle koopa juures, mis on, mis on nagu müstiline, noh, see, et me päris täpselt ei tea, mis asi see siis need struktuurid seal oli. Probleem selles, et tegelikult ilmselt see sissekäik sinna koopasse, mille siis selle 15 aastane koolipoiss avastas ei saanud olla originaalne sissepääs, sest neandertallased oma kasvu poolest nagu tunduvalt jässakamad Ma mõtlesin sama asja, kui sa sellest kõigest rääkida, nemad ei oleks sinna ka. Mitte mingil juhul suutnud sisse pugeda. Ja pluss veel see, et seal nendes, selles koobastikus on ka avastatud koopakaru tegutsemise jälgi, karvu, küüniseid selge ja nii edasi ja, ja ka karu ei oleks ilmselt sealt noh, nii väikesest sellest urust saanud sisse pugeda. Nii et selle koba puhul nüüd on arheoloogid seal veel uurimist ja mõtisklemist küll. Selline sai tänane saade puust ja punaseks siin vahetult enne jõule, 23. detsembril 2016. Stuudios olid Marge Konsa Tartu Ülikooli arheoloog ning Madis Aesma. Suur aitäh kõigile kuulamast ja toredaid pühi ning head vana aasta lõppu. Järgmised teemad juba siin raadio kahest puust ja punaseks saates uuel aastal.
