Ja. Oled sa mõelnud, kuidas värske kala ja kalamari sinu kodus  või restoranis taldrikule jõuab? Kohe saad sa teada, kuidas valmis hõrgutis minu ees siiski avastada,  palju rohkem, sest ma kutsun sind kaasa kalakasvatuse maailma. Tä tätä. Naudin forellifileed, mis viib lausa keele alla. Tunnistan, et mulle meeldivad kalatoidud. Kerime aja umbes pool tundi tagasi. Noor andekas kokk Andero valmistab restorani köögis toidu  tegemiseks ette forellifileed. Tema teab täpselt, mis on hõrgu kalaroa saladus. Värske kala toidu võti peitub. Maitsestamises ja kala kvaliteedis, et meil on tavaliselt tarnija,  tuleb, toob kala ütled talle, mis kala tahad. Siis ta ütleb sulle, kas on või ei ole, et kui ei ole,  siis kas sa käidki turul või poodides otsimas,  et on paljud tõesti, kes käivadki, kas saavad kalameestega  läbi ja lasevad tuua endale kogu aeg värsket kala. Või siis mõni kokk? Restorani omanik käibki ise siis turgudel vaatamas seda  kõige värskemat kala. Hästi kvaliteetne kala on värske ja sellest toorainest  saabki valmistada maitsva toidu. Muidugi on parim võimalus värske kala hankimiseks käia ise  kalal või siis osta seda näiteks kaluritelt. Paraku ei ole meil selleks alati võimalust. Samuti pole päevad vennad. Vahel ei soosi ilm kalapüüki. Mõnikord on kalasaak väike ja pole ka mingi ime,  kui kalalkäik lõpeb saagita. Kuidas siis kindlustada, et meil oleks alati värske kala käepärast? Selleks tuleb kalu kasvatada. Me. Selline näebki välja üks kalakasvandus. Need siin on kalakasvatus, basseinid ja siin sulistavad vikerforellid. Eestis kasvatatakse põhiliselt just nimelt vikerforelli  karpkala tuurasid ja Euroopa angerjat. Meil kasvatatakse kalu nii sise kui välistingimustes. Õues peetavad kalad kasvavad Eestis aeglasemalt,  sest viiel jahedamal kuul ei saa neid sööta. Sisekasvanduses saab hoida sobivat veetemperatuuri  aastaringselt ja kalad kasvavad kiiremini. Siiski on sisetingimustes kalade kasvatamine mõnevõrra kulukam,  sest näiteks veetemperatuuri reguleerimiseks  ja hoidmiseks kulub rohkem energiat. Olenemata sellest, kas kalu kasvatatakse siseruumides  või õues on kõige tähtsam täita kalade vajadused. Puhast vett, head kalasööta ja nii-öelda oskust,  kuidas seda kala kasvatada. Et kui meil need kolm asja on olemas, siis peaks peaks,  peaksime saama korraliku toiduaine meie lauale. Esmapilgul võib tunduda, et kala kasvatamiseks polegi väga  palju vaja. Tegelikult on tähtis teada, mis paneb kala hästi kasvama. Kalad erinevalt meist, erinevalt loomadest,  on kõigu soojased loomad ja nende kasvukiirust mõjutab seda  kui soe on vesi. Kui vesi on neile optimaalse temperatuuriga,  siis nad kasvavad väga kiiresti. Kala on kõigusoojane elusolend, nii nagu selgrootu loom,  roomaja või kahepaikne. See tähendab, et tema kehatemperatuur on sama soe kui tema  elukeskkond ehk vesi. Iga kalaliik tahab elada just temale sobivas temperatuurivahemikus. Sellest madalamatel või kõrgematel temperatuuridel. Kalaainevahetus ja kasv aeglustub, kuni jääb päris seisma. Praegu me oleme õues, praegu kalad ei kasva,  veetemperatuur on poolteist kraadi, nad nii-öelda küll  haaravad sööta, aga seedimine on väga aeglane. Et meie peame temperatuuri õhku enda ümber kütma,  mida kogu aeg toodame. Sooja kalad ei pea sooja tootma, nemad saavad kõik,  mis nad söövad, panustada kasvu. Tõepoolest, kalad saavad kogu söögi suunata enda suuremaks kasvamisse. Räägin sellest lähemalt juba varsti enne jutustan,  miks ühed kalad armastavad sooja ja teised jahedamat vett. Kõigi kalaliikide esivanemad on pärit loodusest. Neile kaladele, kes arenesid evolutsioonis välja külmema  veega piirkondades sobivad jahedamad veetemperatuurid. Selline kala on näiteks ilusa roosa triibuga vikerforell  kelle kasvukiirus on kõige suurem 15 16 kraadi juures. Ahvenat sa ilmselt tunned, aga põneva välimusega tuura. Ahvenatele ja tuuradele meeldivad kõrgemad veetemperatuurid  20-st 23 kraadini. Paraja veetemperatuuri juures on kalade isu hea  ja kiire kasv tagatud. Vaja läheb vaid õiget sööta. Tere. Tähtis on see, et röövkalade jaoks ikkagi on vaja loomset  valku ja seal on rohkem kala sees, söötades  ja lihakondijahu ja nii edasi. Karplaste jaoks ehk taimetoitlaste jaoks on rohkem ikka teravilja. Kasvatuse kalade söötmiseks kasutatakse enamasti  spetsiaalseid automaatsöötjaid. Need on masinad, mis annavad kindla aja tagant kaladele  sobiva söödaportsu. Iga kalaliigi ja kala suuruse jaoks valmistatakse  söödatehastes erinevas suuruses kokkupressitud söödapalad  mida nimetatakse kraanuliteks. Miks tehakse kalasööt graanuliks? Tuleb välja, et sellel on kindel põhjus. Need söödad ei tohi ka vees kiiresti ära laguneda. Nad peavad nii kaua püsima ühes tükis, kui kala need ära sööb. Et seal ei tohi midagi kaotsi minna. Vesi ei tohi reostada, kõik peab kala kätte saama. Kõik erinevad kalad söövad erinevaid söötasid. Näiteks forellide jaoks on välja töötatud väga täpsed retseptid. Et saavutada kõige väiksema söödakuluga kõige suurem juurdekasv. See vikerforell siin kaalub 1,3 kilogrammi. Selleks, et nii suureks kasvada, peab ta ära sööma 1,3  kilogrammi selliseid kraanuleid. Ehk lihtsamalt öeldes, kui ta päevas sööb ära 13 grammi  ehk minu peotäie graanuleid, kasvab ta ise täpselt sama palju. 13 grammi. Kasvanduse kalad on tõesti ideaalsed toidukasutajad. Loomulikult erineb kalade kasv ka liigiti  ja hooajati ning sõltub sellest, kui vana kala parasjagu on. Kõige kiiremini kasvavad noorkalad. Kuid huvitav on see, et kala kasv ei jää soodsates oludes  mitte kunagi päris seisma. See tähendab, et ta kasvab aina suuremaks,  kuni surma. Kalade kasvamise juures on veel üks eripära. Kui võrdleme kalu näiteks põllumajandusloomadega  siis nad tunduvad lausa fenomenaalselt kokkuhoidlikud. Toidutarbijad. Nad raiskavad sööta vähem kui kilogrammi sea kasvatamiseks  läheb kolm kilogrammi sööta, siis kilogrammi kala jaoks  läheb üks kilo sööta. Ja, ja veel veel nii-öelda veistel veelgi rohkem kulub sööta,  et kalad on väga-väga ökonoomsed tegelikult nii-öelda valgutootmisel. Tänapäeval räägitakse taime ja loomakasvatuses palju,  ka veekulust. Kuna vesi pole lõputu ressurss, siis tuleb toidu tootmisel  arvestada alati lisaks kuluvale energiale  ka tarvitava veekogust. Kalade elukeskkond on vesi ja pealtnäha on kalakasvatuses  väga palju vett. Kuid ilmselt sind üllatab, kui palju vett kulub tegelikult  kalade kasvatamiseks. Nad ei kuluta vett ära, kui meil. Kilogrammi taimede kasvatamisel läheb mingi 500 700 liitrit  vett kilogrammi sealiha tootmisel kolm-neli tonni vett  ja kilogrammi veiseliha tootma tootmisel 16 kuupmeetrit vett  siis kalatootmisel tegelikult veekulu on väga väike,  see on üksikute kilodega mõõdetav. Ehk me saaks kalu kasvatada ka Saudi Araabias,  kus vett on väga vähe. Näiteks. Kuidas on võimalik, et kalu saab niivõrd säästlikult vett  kasutades kasvatada? Osa kalakasvandusi töötab vee läbivoolu põhimõttel. See tähendab, et vajaminev vesi juhitakse jõest  või allikast basseinidesse. Pärast vee kasutamist ja puhastamist suunatakse vesi tagasi loodusesse. Teine võimalus on pumbata kasvandusse teatud aja tagant vett  ja hoida seda kasvanduses järjepidevas ringluses. Näiteks selles sisekasvanduses elavad tuurad. Nende basseinide vett pumbatakse pidevalt ringi. Basseinidest väljuv vesi puhastatakse kalade ainevahetus  jääkidest ja setetest. Seejärel vabastatakse veest kalade hingamisel tekkinud süsihappegaasi. Enne veel, kui puhastatud vesi jõuab tagasi basseini,  lisatakse sinna täiendavat hapnikku, et kalade elukeskkond  oleks piisavalt hapnikurikas. Vee korduvkasutus ja puhastamine võimaldabki kalakasvandusel  jätkusuutlikult tegutseda. Oled sa kuulnud ütlust, söö kala, sest kala teeb sulle head. Kas see on lihtsalt kalamüüjate reklaamlause  või on sellel väitel tõsi taga? Kalaliha. On üks väärtuslik produkt. Peaasjalikult hindame temas valkusid mis on vähese kiudaine sisaldusega. Hästi omastatavad, teiseks väga tähtsaks komponendiks peame  me rasvasid. Kalalihas on umbes 20 protsenti valku ja sõltuvalt  kalaliigist 0,1 kuni 30 protsenti rasva. See tähendab, et on olemas väherasvased ja rasvased kalad. Oluline on ka ühe ja sama kala liigi rasvasisalduse võib  olla väga erinev. Näiteks on kaladel pärast talvitumist või paljunemist  reeglina vähem rasva. Lisaks sõltub kala rasvasisalduse sellest,  mida ta sööb. Kala liha sööva inimese jaoks on tähtis see,  et kalarasvas leidub palju rasvlahustuvaid vitamiine näiteks t,  A.E ja teisi vitamiine. Pole vähem tähtis, et kalast saame ka hästi omastatavaid  tervisele kasulikke rasvhappeid. Sellega kalaliha väärtus veel ei piirdu. Kalas on kuni viis protsenti soolasid ehk erinevaid  mineraalaineid nagu fosfor, kaalium ja jood. Kala süües jõuab meie organismi ka mikroelemente,  nagu näiteks seleeni mis aitab vähendada südamehaigustesse  ja vähki haigestumise riski. Lisaks sellele on teatud kalarühmadel ka üks väga tähtis  komponent ehk siis karotinoid, astaksantiin,  mis teeb seal need konkreetsed kalad siis punast värvi,  selle liha, punase värvilised. Aga see komponent on tähtis ka antioksütant meile. No hästi tõestatud kalaliha on inimesele väärtuslik toit. Aga millist kala ma peaksin sööma, kas ma valin kalaliha  värvi järgi või siis lihtsalt selle järgi,  kumb kala mulle rohkem maitseb? Kala liha värvus oleneb sellest, millest kala toitub. Tuntumad lõhilased, nagu näiteks forell või lõhe,  on kalasõpradele hästi teada oma roosaka lihatooniga. Kust selline värvus tuleb. Osad vees elavad vetikad toodavad punase värvus ga ainet  nimega astaksanti. Nendest vetikatest toituvad vähikesed, keda omakorda söövad  forellid või lõhed. Või siis kalad, kes on toiduks suurematele forellidele  ja lõhedele. Ja nii toitumisahela kaudu tulebki lõpuks astaksantiin  tippkiskjasse lõhesse, forelli ja tänu sellele on nende liha  siis ka punakat, verd. Mida intensiivsem see värv on, mida intensiivsem see palett on,  seda rohkem on selle aastaksantiini. Tõsi, selle punase värvi varjab natuke ära  ka rasv mida mõnel kalaliigil on palju, mõnel vähem. Aga see sõltub jälle ka hooajast. Kasvandustes antakse lõhedele ja forellidele astaksantiini  sisaldavat toitu. Kui sedasama punast pigmenti kalade toidus poleks  siis ei oleks ka kalaliha punane. Siis iseenesest oleks see kalaliha samamoodi hallikas,  pruun, pruunikas, hall, hallikas, valge. Ja ongi kõik kõige lihtsam seletus sellel asjal. Kui need kalad poleks nii-öelda lõheroosad  siis nad tunneksid ennast lausa halvasti. Kui näiteks lõhe liha on tuhm on tema organism haiguste  poolt haavatavam. Ka inimese tervisele on astaksantiin väga oluline. Näiteks toetab see meie immuunsüsteemi, aitab kaasa  seedimisele ja parandab lihaste vastupidavust. Kuid loomad ja sealhulgas imetajad seda ainet ei tooda. Ja sellepärast tuleb meil saada astaksantiinitoiduga. Kinnitatud näide on see, kuidas mõjutab punase kala söömine inimesi,  kellel on kalduvus ja kellel on soodumus põdeda maohaavasid  haavatõbe või siis soolte põletikku. Punase kala lihas olev astaksantiin parandab soole  limaskesta mao limaskesta rakkude tööd. Sellega leevendab neid ebamugavaid nähtusi sümptomeid  ja kergendab selle inimese elu kahtlemata. Taimtoidulistes kalades astaksantiini pole küll leidub seda  teiste röövkalade lihas, kuid mitte nii palju,  kui lõhedel ja forellidel. Liha värvi järgi me kala siiski valima ei pea,  sest väärtuslikke aineid leidub nii valge kui punase lihaga kalas. Üks ja seesama kala võib maitseda erinevalt sellepärast et. Eelmine kord püüdsid sa selle kala hoopis teistsugusest kohast. Kala maitse oleneb peaasjalikult kolmest faktorist. Kõigepealt sellest, millises veekeskkonnas ta on kasvanud. Teiseks sellest, millest ta on toitunud. Ja kolmandaks, milline on tema valjumist ükli faas,  antud aastaajal. Viimane just sellepärast, et kui kala hakkab kudema poole  aasta pärast, siis on ta kahtlemata rasvasem. Ta valmistub suguproduktide valmimiseks,  ehk siis kogub endasse varusid ja kõige,  kõige kehvem kehvema maitsega ja kõige kehvema kvaliteediga  on ta pärast kudemist vahetult. Ehk siis ta on andnud kõik oma marjatootmiseks. Eesti toidupoed esitavad igaks hommikuks härjanurme  kalatalule tellimused. Seejärel algab siin kalakasvanduses tihe tööpäev,  et panna poodide poole teele värske kala,  kalafilee ja kalamari. Kujuta ette, juba järgmisel hommikul saad sa sedasama  värsket kala poest osta. Kalal Herenurmes turustab oma kala ja kalamarja kõigis  tähtsamates kettides. Suuremad kliendid on meil siis Selver, kaubamaja,  Rimi, Stockmann ja ka Aldar Market. Kui kauplused on oma soovid edastanud, püütakse vajaminev  kogus kalabasseinidest välja. Tootmishoones kalad roogitakse, pestakse  ning pakendatakse. Kui poed tellivad kalade fileed, siis lõigatakse  ka need juba siin valmis. Nende kalade teekonda sammhaaval jälgides võime olla veendunud,  et kui nad poodi jõuavad, on nad värsked. Kuid kala poest ostes me ju ei tea täpselt,  millal ja kuidas ta sinna jõudis. Kala värskuse kontrolliks on siiski mõned kavalad nipid. Kala peab olema märg. Kala silm peaks olema selge ja mitte sissetõmbunud. Lõpused peaksid olema umbes sellist värvi punased,  mitte mingil juhul hallid või pruunid. Viimane asi muidugi on kala nuusutada, see on juba väga äärmuslik. Forellil on tavaline värske kala lõhn mis ei tohiks kedagi häirida. Paraku ei saa alati kala silmi ja lõpus näha,  eriti siis, kui kala on juba fileeritud. Õnneks on ka selliseks juhuks kala värskuse testimiseks lahendus. Tõstame filee üles, painutame seda siis värskel fileel on  liha tekstuur ühtlane, mitte värske, kalal. Need lihaskimbud, nende vahel tekivad praod,  teine on see vajutate kala peale ka värske kala peale näpuga. Vajutate natuke, no jää siia mingit mõlki  või lohku külmutusest tulnud üles sulatatud kala jääb mõlk sisse,  lokk sisse. Pea siis meeles, et kui ostad poest kala,  siis saad müüjad paluda, et ta aitaks sul kala värskuse  kindlaks teha. Kalad ja kalatoodang on pakendatud ja valmis poodidesse sõitma. Mitmed Eesti kalakasvandused ei tööta ainult inimestele  toidutootmiseks vähemalt mitte otseselt. Kala kasvatatakse ka selleks, et neid loodusesse asustada. Lääne-Virumaal tegutseb põlula kalakasvandus  ja siin elavad teatud mõttes erilised kalad. Meile kõige sagedamini esitatav küsimus on,  et kas te kala müüte ei müü, et meie toodamegi noorkalu  ja asustama neid veekogudes. Põlula kalakasvandusel on suur kogemus lõhede,  aga ka meri ja jõeforelli paljundamise ja kasvatamisega. Praegu on siin kaks uut liiki siid ja looduskaitsealune,  harjus. Minu kõrval nendes kaussides on kuue erineva lõhe kalamari,  mis on parasjagu viljastatud. Kui sind huvitab, kuidas saab alguse ühe väikese kalapoja  elu siis oota natuke, kohe näed ja kuuled? Teie. Lõhepaljundamine meil siin algab sugukarjade kasvatamisest. Et me võtame juhusliku valikuga oma kasvatatavast kalast,  kes pärineb Kunda jõest, võtame siis sugukarja jaoks  osakaalu kõrvale ja, ja kasvatame nad siis suuküpsuseni. Selles rohelises basseinis ujuvad ringi nelja kuni seitsme  aastased isased ja emased lõhed. Igal sügisel jälgivad põlula kalakasvanduse töötajad  tähelepanelikult nende kalade sugurakkude küpsemisprotsessi. Kui aeg on õige, tõstetakse lõhed basseinidest välja  ja algab marja ja niisa lüpsmine. Siin ujuvatel lõhedel on naha all kiip nii nagu lemmikloomadel. See on justkui ID-kaart, mis võimaldab kontrollida kala  eelnevat elulugu. Nii saab näiteks teada, kas kala on juba eelnenud aastal  niiska või marja andnud ja milline oli sugurakkude kvaliteet. Kui mari on näiteks verine või muud moodi ebasobiv,  siis tuleb see ära visata. Nüüd jääb hinnata veel isaste lõhede niiska. Selleks tuleb vaadata mikroskoobiga, sugurakkude liikuvust. See emane lõhe kaalub kolm kilogrammi ja tema kõhus on umbes  liiter marja. Kui ma need marjaterad ükshaaval üle loeksin,  saaksin kokku 7000. Me valime need kalad selle järgi, et nad ei oleks ühe sama  aasta käigu omad, siis nad võivad õed-vennad olla omavahel. Et sellepärast me valime nii, et nad on erinevatest aastakäikudest. Tavaliselt on isane noorem ja emane vanem. Igale kalale on vastav paariline, see tähendab,  et ühe emase lõhemari viljastatakse ainult ühe isase kalaniisagisaed. Kalad hakkavad niiske andma nooremana kui emased marja. Näiteks annab vaid osa emaseid lõhesid esimest korda marja nelja-aastasena,  teised hiljem. Samas isased kalad on selleks ajaks juba suguküpsed. Parim viljakus on kuue kuni seitsme aastastel emastel lõhedel. Siis on neil üks kuni poolteist liitrit marja. Üldiselt kehtib reegel, et mida vanem on emaskala,  seda rohkem on tal marja. Isaste panus. Niisaga jääb emaste viljakusega võrreldes suisa tagasihoidlikuks. Ühe liitri lõhemarja viljastamiseks kulub 1000 korda vähem  ehk ainult üks milliliiter niiska. Marja viljastamine toimub hämaras, sest tugev valgus võib  viljastatud marjateras arenguprotsesse rikkuda. Mõne aja möödudes uhutakse mari puhta veega  ja siis tuleb seda kaitsta võimalike nakkuste eest. Praegu meil on mari pandud desinfitseerivasse lausesse  hoiame seda peale kümmekond minutit, siis peseme  selle pealt ära, loputame puhtaks ja viimegi  selle marja hauduma ja siis on sellega meil see marjavõtmise  protseduur lõppenud. Novembris viljastatud marjateradest kooruvad veebruaris  pisikesed lõhevastsed. Siin kasvatatakse nad maimudeks ja kui aeg on sobiv,  asustatakse lõhepojad jõgedesse. Põlula kalakeskuse eesmärk ongi pöörata tähelepanu  kaitsealuste ja ohustatud kalaliikidele ja seal,  kus looduses on vajaka, seal tuleme appi  ja üritame neid populatsiooni päästa ja,  ja aidata. Nüüd on sul selge, milleks põhiliselt Eestis kalu kasvatatakse. Meil on vaja kalu söögiks ja ka selleks,  et looduslike kalapopulatsioone toetada. Eestis on kalavarud majandatud küllaltki hästi  ja me ei pea praegu kartma, et ühel päeval püüame oma jõed,  järved ja merealad kalas tühjaks. Mujal maailmas pole olukord aga kiita. Maailma merede kalapüük jõudis järjest, kasvas,  kasvas, kasvas, jõudis kuskil 90 miljoni tonnini ja,  ja see ei ole sealt edasi kasvanud, sellepärast seda  ressurssi lihtsalt ei ole. Kalakasvatuse mahud on jätkuvalt kasvanud,  täna on 150 miljonit tonni maailma kodutoodang  ja see, see on võib-olla üks kõige kiiremini kasvav  toiduainete tootmise valdkond üldse. Eesti kalakasvanduste kaubakala toodang on umbes 1000 tonni. See on 150000 korda väiksem kui kogu maailma toodang. Samas pole meie esmane ülesanne võistelda suurte  kalakasvatus riikidega. Esialgu on oluline, et kodumaised kalakasvatajad suudaks  värske kalaga varustada meie kalalette. Uute kasvanduste rajamise potentsiaal on Eestis tegelikult  täiesti olemas, meil on väga palju kasutamata  nii magevee kui mereveeressurssi. Meie toodang võiks olla Eestis näiteks 5000 tonni,  aga miks mitte ka rohkem. Kuid sinna on meil veel pikk maa ja kõvasti on vaja  investeeringuid nii olemasolevate süsteemide  rekonstrueerimiseks kui ka uute võimsuste rajamiseks. Kalakasvatus on suhteliselt pika vinnaga tegevusala  ehk tegelikult kui kuskil Norras on kalu kasvatatud juba  viimased neli-viiskümmend aastat, intensiivsus meie sellel  ajal alles iseseisvusime. Lisaks see vajab nii-öelda arenguks aega  ja raha. Jaa. Kala. Laade kasvatamine võimaldab toota üllatavalt kokkuhoid  likult väärtuslikku ja tervisele kasulikku toitu. Elanike arv maal suureneb ja on selge, et ainult kalapüügist  inimkonna toiduvajaduse rahuldamiseks ei piisa. Värske kala jõuab kodumaiselt püüdjalt või kasvatajalt  tunduvalt kiiremini meie söögilauale. Jaa.
