Öösel päeval ilm on ilus. Teisi rõõmsaks edelas. Üks on kindel täna. Kus me, kus me kokku saame? Saame kokku Tommi juures. Niimoodi jäätist limpsida ja päike paistab ja. Peaaegu suvi. Peaaegu jah. Sellise pala ilma palava ilmaga ongi kõige parem jäätist süüa. Iga kord, kui on palav ilm suvel, siis mul tuleb kohe isu  millegi külma järele. Aga jäätis peab limpsima ikka kuskil varjus,  vaata kui päikese käes oled, siis ta sulab,  tilgub, oh, see on nii paha. Aga mulle meeldibki jäätist just niimoodi rahulikult limpsida. Niimoodi vaikselt ja rahulikult mõnuleda. Ja oota nii vara kevadel või kus ta vara on juba mai lõpp  peaaegu käes. Ammu väljas, muidugi. Mulle ei meeldi eriti erilised, erilised tahavad,  rahu, on. Tulnud siia selleks, et inimesi lihtsalt kiusata. Ta nahu rahu ära rapsi paneb. Pääsesime vist eluga. Küll Migi utsa ees, täiesti. Kuule, Tom, sa ju lausa värised. Kas sa tõesti nii kardad neid? Ei, ma lihtsalt ei salli neid silma. Otsaski. Tule istun maha. Täiega vastikud suvi oleks muidu täiesti suurepärane aastaaeg,  soe, mõnus, saab minna ujuma, lähed telkima sõpradega,  käid kergete riietega linna peal ringi siis on need herilased,  tulevad lihtsalt sulle ja hakkavad sind kiusama,  nad on erilised, on vist kõige vastikumad loomad üldse. Putukad, putukad ja. Meil on ilmselt magusa nina Nad tulid jäätise peale limonaadi peale või? Kohe jagavad ära, kus see ma. Elle ele ele, neil võib siin pesa olla veel. Mõtle, neil on mingisugune pesa kuskil siin lihtsalt ma ei tea,  räästa all ja nüüd nüüd ei julge, ma ei lähe enam üldse siit  toast välja, ma panen toa ukse kinni, ma panen aknaga kinni. Oi, ära nüüd nii hullusti, küll me siis ju. Näeme seda, eks see peab muidugi silma majal peal hoidma,  kui nad rohkem hakkab kuskile kogunema, eks  siis peab olema ettevaatlik. Hellen, sa arvad siis ka, et siin on mingi putukapesa  ja no nii selge. Siit toast ma enam ei lahku. Kui ole nüüd rahulik, kui Tõnu teaks, et siin on erilase  pesata ju kutsub kohe teatava inimese siia,  kes selle pesa ilusasti alla võtab ja ega  siis keegi jäta sind siia erile pessa elama. Küll ma sellest hoolt kannan. Ära sellepärast muretse. Aljan sa oled üldse saanud herilase või mesilase käest nõelata. Küll mitmeid kordi. Aga muidugi, ega ma ei tea ju, kas see oli eriline  või mesilane. Mina nüüd vahet ei tee. Mina ka ükskord sain, kui ma olin väike,  jooksin muru peal ringi, ühe hetke oli ai pärast oligi ei tea,  kas oli herilane või mesilane ja pärast paistetas jalg üles  nagu puupakk. Aa, vaat sellepärast sa neid nii kardad. Võib-olla sa oled koguni allergiline. Sul on selle mürgi vastu allergia, näiteks mõni inimene on  isegi sääsehammustuse peale allergiline. Sääsed, ma ütlen, need on need teised hirmsad loomad. Ma ei saa üldse aru, miks need siin maailmas on,  nad võiksid täiesti olemata olla, jälle pinisevad sulle siin ei,  nad võivad ju vaikselt, kui nad seda verd sealt inimese  kehast vaikselt imeksid. Ega mul ei ole kahju sellest ühest veretilgast,  aga ei, siis pärast sääsepunn peab valutama veel mitu päeva. Ja eks ta ole muidugi. Aga ega need sääsed on ikka ju kasulikud ka. Kellelegi on nad ju vajalikud. Ei ole mitte kellelegi vaja, minule neid ei ole üldse vaja. Elu oleks suurepärane, kui ei oleks olemas maailmas  mingisuguseid sääski, herilasi, mesilasi  ja neid puuke. Ke vist jah, ei ole vaja, nad teovad ainult kahju,  ega neist mingit kasu ei ole, aga sääsed,  parmud, noh, ütle mulle, kuidas lennukesed  siis elavad, kui ei oleks neid. Mõtle selle peale. No just puuke küll vist ei söö, keegi, jah,  ei tea. Aga tead, on, minul on üks tuttav, kes võib meile  selle kõik ära rääkida, mis need putukad on  ja kuidas nendega käituda ja. Ma kutsun ta siia, siis saad kõik tema käest küsida. Väga tore mõte, väga hea, sest et minul oleks kohe kohe  talle üks küsimus, et et miks need puugid ikka siin on,  kas nad on tõesti ainult sellepärast, et kõiki inimesi  ja neid loomi kiusata ja, ja, ja, ja piinata ju. Ja seda sa küsid ki tema küsin, ja ma nägin,  teil oli all ka. Putuka raamat ka, mine too see ka siia, vaatame seda  nii kaua, enne kui meie putukateadlane Urmas siia saabub. Väga hea mõte, nii ma lähen toon selle, sina söö see jäätis  lõpuni ja mina lähen toon selle. Ja mina lähen helistan ja. Urmas tere. Ja saad sa meile siia suure Peetrisse külla tulla. Aga Urmas, võib-olla jah, tahtsidki küsida. Mina ka, ma sain aru, et kuidas sääst ka mustab. Kas sääsed ja parmud on siis nagu vereimejad? Et nemad toituvad siis meie verest või Jah, on nad sellised või? Nii ja naa saab sellele küsimusele vastata sellepärast,  et nii sääsed kui parmud söövad tõesti suurte loomade verd  aga ainult väga erilisel ajal oma elust siis,  kui nad peavad paljunema ja seda teevad ka ainult emased sääsed,  emased parmud ja nemad vajavad palju toitu selleks,  et siis saaks mune kasvatada oma kehas ja jõuaksid muneda,  sest see nõuab ka väga palju jõudu, väga palju energiat. Muul ajal söövad sääsed ja varmud taimemahla nektarit. Kas isased sääsed siis söövad kogu aeg ainult taimeavad kogu  ainult taimemahla, aga parmud, nemad hammustavad,  aga kas nemad võtavad siis verd ka või nad lihtsalt hammustavad? Ei, need parmud, kes meil hammustama tulevad,  need on kõik emased parmud, kes tõepoolest vajavad ki verd. Ja parmude ja sääskedega on see lugu, et sääsk on selline  hästi täpne ime ja temal on peenike imelont  ja tema ka süstib sinna haava natukene valuvaigistid. Seetõttu sääse istmest me peaaegu et ei tunnegi  ja ta imeb oma siis kõhu täis ja lendab ära,  läheb muneb ja ta saab omale järglased jätta. Ja siis tuleb pärast võib uuesti tulla tagasi verdimema ka. Meie ei teagi, meil on lihtsalt kuput peal pärast. Jah, no kuppudega on muidugi see lugu, et kui sul see kupp  hakkab sügelema ja kui sa väljas mängid ja  siis võib-olla natuke pesemata kätega veel hakkad kratsima  seda sügelevat kuppu, siis läheb sinna ka mustust sisse  ja see kupp läheb võib-olla punaseks üldse mitte enam sääse tõttu,  vaid pigem juba muud. Nii et parem on seda mitte kratsida. Loomulikult kõige parem on see, et kui sääsk on hammustanud  või ka parm, siis tuleb tuppa pesed seebiga sooja veega  puhtaks tavalise lasteseebiga ja pärast on kõige parem olla. Aga räägiks siis nüüd natukene sellest kõige hirmsamast meie  metsade putukast sellest puugist, sest et mina äkki tead sa,  Urmas veel, mis on hirmsad putukad? Puuki, me teame kindlalt, mida. Puuk muidugi, kui nüüd looduse inimesena öelda ei ole üldse  mitte putukas, vaid puuk on üks täiesti omaette,  siis loomarühm ta on ämblikulaadsete hulka kuulav lestaliste  hulka kuulub, tema on kaheksa jalaga loom aga puugid on  siis muidugi need, kellega meie kokku puutume,  on siis meil võsapuuk, laanepuuk, kes meil looduses elavad  ja nemad on nüüd küll sellised loomad, kes kogu oma elu  jooksul peavad imema verd nii noortena kui täiskasvanutena  ja seda siis suurte loomade pealt. Ja. Väikeste putukate ja üldse mutukatega ka puukidega on juba nii,  et kui näiteks meie peame ennast väga nagu hästi  fantaasiarikkalt mõtlema, kui me tahaksime mõelda ennast  näiteks kärbse selga sõitma või ratsutama mõne mardika selga  siis suur loom on väikese putuka jaoks tegelikult täpselt  samuti ka vahel lausa elupaik või ka täiesti saakloom,  mida siis kasutada, nii et see suur rõõm tegelikult jääb  ellu ja nii ka puugid kasutavad natuke siis suuri loomi,  imevaatsat verd, mis on hästi toitainet,  rikas ja kuivõrd suuri loomi on ju ka looduses hästi palju. Eriti praegu on ju inimeste arvukus maakeral äärmiselt suur. Mis tähendab seda, et kõikidel nendel loomadel,  kes imevad verd, on nad siis sääsed, tormud  või puugid? Pole mitte kunagi maakera ajaloos olnud nii palju süüa,  kui seda on praegu. Neil on rõõmus aeg, nendel on tõeliselt rõõmus aeg,  nendel on pidusöök täiesti. Aga puukidega ja jah, ja on niimoodi, et nemad  siis peavad imema verd ja jällegi neid on omakorda hakanud  ära kasutama siis mõned viirused või siis bakterid,  kes siis tekitavad teistel loomadel haigusi  ja me teame, et ju puuk levitab väga rasket haigust,  puuk see valiiti, mis on siis viirus, haigus,  aga puuk ise ei ole süüdi, tegelikult see viirus kasutab  puugi ära. Viirus on läinud tema sisse, puuki ei tahtnud. Puuk ei ole teda üldse tahtnud ja puuk ei tegele  selle nimel, et seda viirust levitada. Lihtsalt viirus tavaliselt elab mõne väiksema imetaja sees  on mõned hiired. Ja siis kui puuk ime hiire pealt, siis saab tema see nakkuse  enda sisse. Puuk ise haigeks ei jää. Aga nüüd, kui puuk läheb ime värv mõne suurema looma käest,  siis see viirus läheb jällegi suure looma sisse edasi,  et nii see levitamine käib ja siis võib suur loom haigeks jääda. Nii et puuk iseenesest süüdi ei ole küll,  aga kui me teame, et puugilt me võime sellist haigust saada,  siis me peame puukide suhtes käituma ettevaatlikult. Ja kui me metsas käime, siis peame vaatama,  et nad kusagil aeg-ajalt vaatavad oma jalgu,  vaatame käsi ja keha üle, et puuk ja seal peal kõnnib  ja kui kõnnib, siis võtame nad sealt pealt ära. Ja loomulikult tasub ka meil kindlasti näiteks kaasa võtta  apteegist osta selline hea puugieemaldusvahend,  kas mõni pintsett või müüakse ka selliseid lihtsaid plastmassivahendeid,  mis väga hästi töötavad, saab väga kiiresti,  väga kergelt puugid kätte. Ja loomulikult kõige sellisem tähtsam vahend on  ka ennast vaktsineerida lasta puukine Valide vastu,  mis on võimalik teha. Mille poolest siis puuk inimesele ka kasulik on  või hea on? Aga inimesed, kui nad uurivad loodust lähemalt,  oskavad sageli leida sealt ka ideid, mida kasutada omanda  elu parandamiseks. Ja näiteks on leitud puugisüljest selliseid aineid,  mida on võimalik kasutada äärmiselt efektiivse  allergiavastase ravimina. Mitte kusagilt mujalt pole selliseid asju leitud. Või siis näiteks uuritakse sääse just nimelt pistmisaparaati  väga hoolega seda lonti, seda lonti selleks,  et teha selliseid süstlanõelasid, mille kasutamine oleks valutu. Nagu nii väike ja, ja, Aga kui need putukad kõik on nii head, nagu te,  Urmas, ütlete, et nad on meile kasulikud  ja ja nad tegelikult on väga-väga toredad loomakesed,  aga kas siis on ikkagi mingit putukast, keda me peaksime  ikkagi kartma või kes on nii irmus, putukas,  et ta kohe ongi kohe hirmus? Ei, mitte ühtegi putukat ei ole tarvis karta vaid vastupidi,  kui kohtab midagi põnevat, mis esialgu tundub selline eriline,  mida pole näinud. Ja võib olla koleda näoga. Koleda näoga, siis vaata, kas sul õnnestub ta ära määrata,  kes ta võiks olla, kui ei õnnestu, siis tee kas pilt  või võta ka topsiga kaasa ja mõne mine mõne targema inimese juurde,  kes oskab öelda, kes ta on ja siis hakka uurima tema elu  kohta ja näiad hästi palju põnevat. Aga kes on Eestis see kõige toredam putukas  või keda, keda me keda inimesed peaksid armastama,  hoidma ja koduloomaks ja võib-olla peaks nimetama Eesti  putukaks või Eesti rahvas ka? No Eestimaal rahvusputukat ei ole olemas. Meie naabritel Lätimaal näiteks on kaks parim rahvusputukaks  ja mitmepool liblikad rahvusputukateks ja eks  selle üle peaks võib-olla arutama, missugust putukat  rahvusputukaks pidada. Aga putukaid tervikuna tasub armastada ja tasub hoida,  sellepärast et nad on meie elus äärmiselt põnevad. Mitte ainult, et meil otse kasu oleks, vaid  ka neid on tõesti huvitav jälgida. Ja me teame ka, et nad on väga palju legende inimestele  andnud ja väga palju toredaid pärimusi meile andnud. Et putukatesse tasub ainult armastusega suhtuda. Aitäh sulle, Urmas, et sa jaksasid tulla siia meie juurde  ja nii põnevalt rääkida, see on vist teema,  millest me võiksime rääkida terve terve 24 tundi järjest  võib-olla terve hooaja saateid sellega täis. Just olgu nii ja väga väga.
