Tere eelmise saatega lõpetasime oma rännujutud polaarjoone lähedasel maal Alaskal. Ja selles viimases Alaska saates oli juttu kogu Põhja-Ameerika suurimast rahvuspargist seal alas kaldal on väga uhke ja kõlav nimi, range liia püha Eliase rahvuspark ja need mägised maastikud on ka seal väga kuninglikud, aga täna tahan ma alustada siis päris uue maaga ja selle maa nimi on Gröönimaa. Miks just Gröönimaa? Aga sellepärast, et tänavuste rännusaadete teemaks on nabamaad ehk siis maad, mis asuvad maakeral kusagil polaarjoone ümbruses ja Gröönimaa on just selline maa, polaarjoon läbib Gröönimaa lõunapoolset osa, nii et suurem osa sellest jääb juba Arktikasse polaarjoonest põhja poole. Jäävad sinna arktilisele Gröönimaale need järgmised saatesarja lootsis viivadki. Ja täna on siis Gröönimaa avasaade ja ma katsun anda üldise pildi sellest mitmes mõttes väga äärmuslikust ja väga põnevast maast. Ehk siis sellest, et milline on siis maailma suurima saare loodus ja milline on sealne põlisrahvas. Praegu kuulsite kõnelemas ühte Gröönimaameest ja ta kõneles oma emakeeles. Ta on pärit, kulus sukki, asulast, kulus sukki, asula asub samanimelisel saarel Kagu-Gröönimaal ja seal kõneldakse ühte innuity murdekeelt. Noh, Gröönimaa asukad, põlisasukad ongi inu hitid. Aga sealse murdekeele nimi on tunumit oras sealt. Võib-olla läheb mu jutt natukene liiga keeruliseks, eks ta oli mullegi alguses keeruline, aga kui ma ükskord seal Gröönimaal olles juba sattusin kokku ühe innueti mehega, siis tema tegi neid keeleasja mulle päris hästi selgeks. Meil oli seal päris palju aega ja oli aega pikalt rääkida ja see mees oli haritud, oskas hästi inglise keelt, töötas muuseas ühel riiklikul ametipostil, ta oli maksaametnik ja noh, nii nagu maksuametnik peabki olema, ta tõesti oli väga korrektne, täpne ja tegi mulle asja selgeks. Ja kui nüüd lühidalt edasi rääkida Gröönimaa keelte juttu, siis Valgete tulekut tõesti elasid seal tuhanded aastad, kohalikud inimesed ja nad kõnelesid sellel väga suurel Gröönimaa saarel erinevates nurkades üsna erinevas keeles omavahel kokku ei puutunud. Ja vot üks nendest innuity keeltest, põlistest Grööni mainu itikeeltest on nüüd tänapäeval saanud siis Gröönimaa ametlikuks keeleks ametlikuks suhtluskeeleks ja seda nimetataksegi Gröönikeeleks. Aga algselt on ta siis pärit Lääne-Gröönimaa Yoitide murdest ja selle nimi on kalalis suud. Ja tegelikult on veel kaks suurt murdeala seal Gröönimaa hiigelsuurtel avarustel. Ja siis Põhja-Gröönimaal on kõneldud sellist murret, mille nimi on linnukuuik ja siis Ida-Gröönimaal jällegi tunumiit oras sead nose tunumitu ära, sealt on just see, mida see mees meile siin saate algul rääkis. Aga et huvitav, kui palju siis need Grööndlased ise saavad üksteisest haru oma murretest jämedas joones on niimoodi, et see põhja Gröönimurre on siis sellele ametlikule keelele üsna lähedane ja nemad saavad üksteisest siiski aru. Aga see Ida-Gröönimaa murre, vot see on erinev ja otse nüüd need Ida-Gröönimaal emakeelt kõnelevad Invitid. Sellest ametlikust Gröönikeelest aru ei saa, nad peavad seda õppima. No ja miks siis just Lääne-Gröönimurre on võetud ametliku keele aluseks seal Gröönimaal. Noh, asi lihtne, lihtsalt Lääne-Gröönikeelt kõnelevaid võite on kõige rohkem. Neid on seal ühtekokku kui kusagil 50000 inimest, aga näiteks Ida-Gröönimaal elab neid üle 10 korra vähem kuskil 3000 ja seal Põhja-Gröönimaal juba hoopis vähe, seal on kokku kõigest 800 inimest elamas praegusel ajal. Nii et täitsa loogiline, et see Lääne-Gröönimurdest on saanud siis ametlik Gröönikeel. Aga kui nüüd mõtiskleda veidi üldse selle Gröönimaa üle, mis Saarsele üldse on, siis noh, esimene on muidugi teadagi see, et see on maailma suurim saar. No tõesti kohe väga palju suurem kui maailma suuruselt järgmine saar, see Uus-Guinea seal kusagil troopikas. Ja noh, ettekujutuse saamiseks siis selle Gröönimaa läbimõõt põhjast lõunasse, linnulennult kusagil kaks ja pool 1000 kilomeetrit, noh, et seda natukene ette kujutada, paneme selle siis nüüd Euroopasse. Nii et kui ütleme, Gröönimaa põhjaots algaks sealt kuskilt Norra põhjaotsast, siis lõunad ulatuks välja Itaaliasse. Ehk siis kujutate ette, Põhja-Jäämerest, kuni sooja Vahemereni seal kusagil Lõuna-Euroopas pas ikka üüratult suur saar ja idast läände ka läbimõõt oma tuhatkond kilomeetrit trit. Aga üks paradoks sellel maailma suurimal saarel on see, et suurem osa sellest saarest on kaetud jääkilbiga seal siis kogu põhja poolkera kõige suurem jääkild, tehase katab tervelt kolmveerandi kogu Gröönimaast, nii et kui me nüüd hakkame arvutama, et võtame sellest Gröönimaa pindalast, selle jääkilbi pindala maha, mis ju tegelikult on elamiskõlbmatu, siis jääb ju ainult see rannikuäärne kitsas riba seal ümber kogu Gröönimaa. Ja neid Manneriast vabasid alasid on Gröönimaal kokku kusagil 400000 ruutkilomeetri jagu, noh Eestist palju, palju suurem, aga kui näiteks võrrelda teiste Euroopa riikidega, siis rootsi suurune, umbes nii, et polegi nii hirmus haarama tult suur. Aga kahtlemata ka seal rannikul on ikka need elamistingimused võrdlemisi karmid inimestele alati olnud. Ja praegusel ajal ütleme ainult selles kõige lõunapoolsemas otsas saab Gröönimaal pidada natukene ka põldu ja kasvatada natukene ka karja aga enamikul Gröönimaal see on võimatu, seal on ikka ainult kaljud ja jää ja elatakse väga hajali kusagil ranniku ääres ja enamik maad on ikka täiesti inimtühi. Ja see kõige põhjapoolsem ots sellest Gröönimaast, see ulatub kaugemale kui mis tahes teine maismaa kogu maakeral. Ehk siis selle Gröönimaa peasaare, kõige põhjapoolsem tipp asub põhja poolusest 711 kilomeetri kaugusel ja see on kõige lähem maa nukk põhjapoolusele üldse. Seal on ka veel mingeid väikeseid saari seal Gröönimaa suurest saarest veel põhja poole, aga noh, jämedas joones võime ikka nii-öelda, et Gröönimaa ulatub kõikidest maadest kõige kaugemale põhja poole. Ja elamistingimused on seal sellised. Ta inimesi elab seal ka tänapäeval ikka väga vähe. Kõige värskema seisuga 2016 on seal siis kokku loendatud 56000 inimest, noh mõtleme, mida tähendab 56000 inimest, noh meil Eestis näiteks Hiiu saar Hiiu saarel on umbes 10000 inimest. Nii et maailma kõige suuremal saarel elab kaks korda vähem inimesi kui Hiiu saarel. Nii et nad on ikka seal nii hajali ja ikka meeletult suured alad on seal täiesti inimtühjad ja selle tõttu on see maailma suurim saar veel ühe maailmarekordiomanik. Ta on siis kõige hõredamalt asustatud maa kogu põhjapoolkeral. Siin nüüd kuuldus natukene Gröönimaa-ini õiti traditsioonilist muusikat lauljaks on seesama, kulus sokiasula mees seal Kagu-Gröönimaal ja ta laulab selliste väga IZ rituaalsed tantsu-laulu-trummiga midagi šamaani laulutaolist. Ja vaat need hitid seal Gröönimaal, need on ka minu jaoks olnud alati väga põnev rahvas. Nii et nii see maailma suurim saar kui ka tema arktiline põlisrahvas, need on väga ja väga põnevad. Ma olin sellest palju lugenud, lapsepõlvest saati kujutlenud, et mismoodi see kõik Gröönimaa võib välja näha, aga tegelikkuses sain ma enne Gröönimaa üleminekut kõige reaalsema pildi sihukese üldpildi Gröönimaast. Nendel mõnedel kordadel, kui ma juhtusin lendama üle Gröönimaa, noh see oli selline mandrit vahelised lennud Euroopast Ameerikasse või siis tagasi ja enamasti siis just Põhja-Ameerikasse lennates läheb see lennutee üle Gröönimaa. Ja sellel esimesel korral juhtus olema selline, et me lendasime üle Gröönimaa keskosa ja ilm oli tasti pilvitu. Nii et sai kogu aeg lennuki aknast vaadata, mis seal lennuki tiibade all paistab. Ja kui olime mitu tundi lennanud, et lihtsalt selle täiesti tühja sinetava ookeani kohal, siis hakkas ees paistma maad ja see oli sisse Gröönimaa idarannik. Lähemale jõudes oli näha, rannik oli võrdlemisi lauge ja et seal oli isegi midagi rohe Damas võrdlemisi haruldane, tegelikult Gröönimaa maastike kohta, et isegi rohetav ja need ei saa olla metsad, sest Gröönimaal lihtsalt metsad ei kasvanud, seal lõuna otsas natukene näpuotsaga kasvab, aga sisuliselt puid, metsi seal ei ole ja see rohelus, mis sealt paistis, see oli tõenäoliselt mingisugune kidur, tundru rohuvaip. Aga see rohetav maariba lõppes õige kiiresti ära ja siis algas juba see põhjapoolkera suurim jäägilt. No kuidas tema siis silmale paistis, no lennuk lendas selle jääkilbi kohal ju väga-väga kiiresti ja tegelikult võttis üle lendile jääkilbi aega tunni võib-olla isegi natuke rohkem. Ja kogu selle aja see põhiline vaade oli selline, et täiesti niisugune üksluine Valev välitäiesti piiritu, me olime ju mitme kilomeetri kõrgusel ja mitte midagi seal silmapiiril muud ei paistnud kui selline kiiskav välisilmadel täitsa valus vaadata. Ja praktiliselt muud, mitte midagi, aga mõne koha peal eriti just siis, kui idarannik oli või läänerannik siis oli ka näha sealt jääväljast läbi murdmas mõningaid kaljude tippe, noh, need olid sellised mäeharjad või koguni mäeharjade kobarad. Ja nende tipud olid reeglina sellised teravad ja päikese käes olid nad pruuni värvi, aga loomulikult ilma igasuguse rohelusega, ilma igasuguse eluta. Ja siit väga kõrgelt passib nad üsna madalad, aga ma olen kindel, et seal maapinnal olid nad üüratult kõrged. Sest Gröönimaa kõrgeimad mäed ulatuvad ikkagi rohkem kui kolme kilomeetri kõrgusele. Ja nad tundusid sa keset seda lõputut igilume välja kuidagi sellised nagu äraeksinud või hüljatud, sest nendel tõesti vähe. Samas mõjusid nad kuidagi ka nagu hirmuäratavalt ja eluvaenulik ütleks niimoodi ütelda. Aga mis seal veel seal üleval nendel jääkilbi maastikel pilku püüdis, olid mõned järved, Need järved võisid olla tegelikkuses isegi mitmeid kilomeetreid läbimõõdus, aga siit lennuki aknast paistsid nad naguniisuguste lomp, Bidena. Aga see, mis väga eriline oli nende Gröönimaa jääkilbi järvede juures, see oli nende värv. Nad olid tõesti ebamaiselt sinist värvi. Mõned olid siis sellised helesinised ja mõned olid keskosast tumesinised nagu pink, no täiesti imelik värv ei oleks iialgi arvanud, et üldse kusagil maakeral. Looduslik järv, võib-olla sellist värvi, aga siin minu silmal, vot sellised hoolitseb, pani mõtlema, et millesse tohutu eresinisest tekib ja ja ma ise kujutlesin, et see võib olla sellest, et kuna nad asuvad jääkilbil, siis selle järve põhigi koosneb jääst ja kui päike paistab, siis peegeldub sealt heledalt jää põhjalt jälle uuesti üles läbi vee tagasi. Et sellest võib-olla tekib selline nõiduslik värv, aga noh, ega ma tegelikku põhjust ei tea. Aga ma tõesti lihtsalt nägin seda oma silmaga ja see sööbist tõesti sügavalt mällu. Ja siis, kui see lennuk oli jõudmas juba sinna Lääneranniku lähedale Gröönimaal, vaat siis jääkilbi pilt muutus, sest siis hakkas seal näha olema selliseid liustikke. Need jõustikud suundusid siis jääkilbi servast alla ookeani poole, nad olid sealt ülevalt vaadates selliseta looklevad tohutut laiad, tohutult pikad nihukesed nagu mingisugused ulmelised jääteed ja nad kõik lõppesid seal kusagil ookeani rannikul kusagil fjordi tagumises otsas. Ja vot seal nüüd sellesse liustiku lõpus lennuki aknast vaadates see fjord fjordi vesi, see paistis nagu mingisugune klimbisupp, pärnad, sinises leemes ujuvad valged klimbid. Tegelikult olid need siis lahti murdunud jäätükid ja lausa jää näed. Ja nad olid siis kukkunud sealt liustiku servast vett, aitäh. Ja tegelikkuses ma olen kindel, et kui oleks seisnud seal mõne selle läheduses, siis oleks olnud ikka tõeline mäesuurune jää seal vees, aga siit üheksa kilomeetri kõrguselt nad jah, passid nõunikelt väikesed valged klimbid. Ja nüüd see teine lend üle Gröönimaa, mis ka minu jaoks andis nagu sellise reaalse aru saama, et milline Gröönimaa oma silmaga vaadates ikkagi välja näeb. See, see lend oli minu jaoks täitsa avastuslend, sest tookord Me lendasime Euroopast Alaskale ja siis viis lennutee otse üle Gröönimaa kõige põhjapoolsem otsa selle otsa, kuhu on peaaegu võimatu inimesel pääseda, kus ei ole mingit inimasustust kõige põhjapoolsem maismaanurka, kõige kaugemal Arktikas. Sellel päeval juhtus tõesti, see oli juulikuu lõpu üks päev. Ja ilm oli selge, kõik oli näha nagu peo peal. Ja noh, ega ma ei olnud eriti mõelnud, et mis selles kõige kaugemas Arktikas üldse näha võib-olla, aga noh, normaalne oleks ju mõelda, et mida kaugemale põhja poole lähed, seda rohkem peaks seal olema siis ju jääd ja lund. Et maastikud on täitsa valges vangistuses. Aga see, mida ma nägin, ei olnud sugugi niimoodi selle üllatada. Et siin oli jääd tegelikult näha palju vähem, kui seal keskGröönimaal, kust me üle lendasime ja siin Põhja-Gröönimaa kõige põhjapoolsemas karmimas osas mida siit siis lennukiaknast paistis. Kõigepealt oli imelik see, et jääkilp siia üldse välja ei ulatunud. Ja see tühi avarus, mis nüüd seal lennuki tiibade all oli, see oli täitsa ilma lumeta. Need olid kivised, maastikud võrdlemisi lamedad ja see põhivärv, mis seal kõige karmimas Arktikas nüüd näha oli. Seelik, pruunikas pruunikad, väljad, mitte mingit asustust, mitte mingit rohelust, loomulikult. Aga see mulje, need lõputud pruunid väljad, see mõjus nagu mingisugune välja surnud jäätmaa või mingi teise planeedi pinnas. Ja see kõige karmim arktika seal Gröönimaal seal kreemja põhjaotsas. Ka see rannikuookean üllatas mind, noh, ma olin täitsa kindel, kindel, et siin peab olema meri jääs, aga ta ei olnud. Et see rannikulähedane osa seal oli päris palju vaba vett ja siit mitme kilomeetri kõrguselt siis oli näha, et tõesti kaugel, kaugel seal silmapiiril algas, siis jäätunud ookean, aga rannik oli enam-vähem üsna jäävaba. Ja siis, kui me veel edasi lendasime, Põhja-Gröönimaa rannik lõppes otsa ja siis tekkis sinna lennuki tiibade alla see väga legendaarne väin. Tema nimi on noorese väin, ma olin sellest lugenud, teadsin hästi, mis asi see on. See on see kurikuulus väin, mis eraldab Gröönimaad Põhja-Kanadast ehk Kanada arktilistest saartest. Ja kurikuulus on ta selle poolest, Ta on alati jääs ja juba sajandeid maadeavastajad otsinud, siis siitkaudu otseteed arktilistesse vetesse põhja poole aga siin noores väinas jäänud enni pidanud tagasi pöörama, sest see Murnide kaljudega äärestatud kes sünge väin on alati olnud jääst umbes. Ja nüüd see oli üks 2015. aasta ilus juulikuupäev, mida ma lennuki aknast näen. Noorese väin on peaaegu jääst vaba, et noh, vaatasin, kas ma näen mõnda laeva, ega ikka ei näinud ilmselt sellepärast, et nii kõrgelt see laev lihtsalt ei paista ära. Aga vaieldamatult Ta ei olnud jääst umbes ja seal oleks saanud sellel päeval laevaga sõita küll. Ja pärast seda lenduma veel tagantjärele uurisin, et mis asi see siis on ja siis tuligi välja ja et just seal 2015. aasta suve lõpus oli tõesti selline periood, et et väin oli täitsa peaaegu jäävaba ja et viimase 10 aasta jooksul on mõnikord harva suvel seda ennegi juhtunud. Ja siis paljud arvavad, et põhjuseks on siin nüüd siis globaalne kliima soojenemine. Aga jah, see põhja Gröönilend, see oli täitsa avastus minu jaoks, esiteks ma olin väga rahul, et olin oma silmaga ära näinud selle kõige põhjapoolsema maismaa maakeral. Ja teiseks panin siis endale kõrva taha, et ei tarvitse sugugi olla nii, et mida kaugemale põhja poole lähed, seda jäisemaks ja lumisemaks ümbrus muutub. Et see maailma kõige põhjapoolsem loodusvöönd, mida siis ju geograafid nimetavad artiliseks jää kõrbeks, siis see ei ole üldse valge suvisel ajal teinekord vaid hoopis niisugune pruun. Ja üks mu hea tuttav juhtumisi käis just tänavu suvel sealkandis ekspeditsioonil. Ta oli küll mitte seal Põhja-Gröönimaal, vaid samal laiuskraadil Kanada artilistel saartel, aga ta veetis seal terve suve seal ekspeditsioonil ja noh, ta tatsas seal päris palju ka ringi. Ja tema siis kinnitas, et tegelikult see jääkõrb seal. Ega ta ikka päris elutu ei olegi, et kui seal ikka käid, siis näiteks mõnes orus leiad natukene taime rohelust ja leiad ka samblikke. Ja mõnedes veekogudes on isegi kalu ja nendel kivistel avarustel. On isegi suuremaid loomi, vahel näiteks muskusveist või isegi hunt seda polaarhunti valget värvi. Ja millest need loomad seal elavad, sellest on tõesti raske aru saada. Aga see üldine värv kinnitas ka tema on seal kõige karmimas Arktikas. Pruun võiks siis öelda niisugune eriline arktiline, pruun. Laulis vahepeal siin jälle see Gröönimaa Ilvid, et väga iidses stiilis laulu ja nakku sellest laulustiilist kõnelda siis Gröönimaal nüüd olen ära käinud ja tagantjärgi võin öelda, et sellist kohta praegusel ajal innuity külades Gröönimaal ikka väga-väga harva. Sest tegelikkuses on ikka nii, et Grööni põlisrahvas praegusel ajal need vanad kristluse-eelsed kombed ja uskumused need on ikka praktiliselt kadunud ja ühes tavalises ei, nutikülas on ikka kindlasti olemas kirik. Ja kui üldse mingeid usundiga seotud laule lauldakse, siis on need ikkagi kirikulaulud. Ja noh, üleüldse ei nütid, elavad tegelikkuses praegu seal Gröönimaal küll väga üksildastes pisikestes külakestes iga suhteliselt tänapäevaselt. No ma mõtlen siis, et need riided, mida nad kannavad, need majad, kus nad elavad igapäevaselt arve vahendid, no need on ikka enam-vähem samasugused kui, kui siin Euroopas. Ja noh, kui nii mõelda, siis ju vormiliselt Gröönimaa kuulubki Euroop Papa ühe riigi koosseisud on ju ametlikult Taani koosseisus, kuigi siin kohapeal peab ütlema, et et seal on siiski omavalitsus ja oma parlament ja sellel Gröönimaa parlamendil on oma saare asjade üle otsustamisel praeguseks ajaks ikka olemas väga suur iseseisvus. Aga mingis mõttes seesama ini õiti, rahvas elab jällegi väga põnevalt ja võiks öelda lausa eksootilist elu sest kuigi neil on selline tänapäevane väline ilme, siis neil on säilinud ju igapäevane tegevusala, seesama, mis on olnud tuhandeid aastaid, ehk nad on siis ka praegusel ajal peaaegu kõik kalastajad ja kütid ja, ja nende toidud, et need on ikka väga erilised, ma ütleksin, lausa ürgselt arktilised. Noh, me olime seal inveti, külade sead, Nad pakkusid meilegi neid oma lemmikvoog, sain esimest korda elus maitsta kuivatatud toorest kala ja kuivatatud, täiesti ilma soolata. Ta muskusveiseliha ja näiteks tooreid, vaala nahatalasid, mille küljes oli ka tükike vaalarasva. No väga erilised maitseelamused, aga nendest Inviti küladest ja toitudest noh, nendest ma kõnelen edaspidi ühes päris omaette saates, aga siinkohal ma lihtsalt tahan rõhutada, et need hitid on tõesti väga eriline arktiline rahvas ja see rahvas tõmbas mind sinna Gröönimaale juba väga, väga ammu samavõrra nagu selle Gröönimaa loodus. Aga siin selles saates jääb siis ainult veel üle rääkida sellest, et kuidas Gröönimaareis siis ikkagi meil tegelikult Teoks sai neid mineku plaane, kuidas Gröönimaale minna, kuhu minna, mismoodi seal liikuda, neid ma tegin, ma arvan, vähemalt juba kuskil viis aastat tagasi üsna üksikasjalikke, aga need ei läinud käiku sellepärast, et, et see on üks raske pähkel. Tõepoolest, sest kes teab, siis Gröönimaaga on selline lugu, et kui sa päriselt sinna lähed, siis tavaliselt sa satud alati lennates Gröönimaale Ühte, sellisesse linnakesse või lennuväljale mille nimeks on kongelushoa. See on nagu mingi dispetšeripunkt seal ütleme lõunapoolsel Gröönimaal ja noh, sinna sa saad lennata. Aga siis edasi, mis edasi teed, sest Gröönimaal praktiliselt igasugune teedevõrk puudub, liikuda on võimalik ainult kas lennukiga või laevaga, aga neid siselende Gröönimaal, no need on ikka väga-väga vähe eriti sinna põhja suunas põhja suunas kangerlusakist ühe käe sõrmedel võid üles lugeda neid võimalusi, kuhu minna. Ja laevaühendus, selline korrapärane laevaühendus suuremal osal Gröönimaal, see puudub täielikult. Ja kui saadki näiteks mingi laeva või lennukiga kusagile sinna põhjapoolsele Gröönimaale, no kuidas sa sealses edasi liigud, mida sa seal teed? Sel pole mingit inimasustust. Täitsa võimatu ülesanne, nii et et kui hakkad plaanima seda Gröönimaa rännakut, siis tegelikult kipub see ikka väga kergesti võtma sellise ekspeditsiooni ilme. Ja sulle saab üsna kiiresti selgeks, et, et kõige mõistlikum on ikkagi otsida mingisugune veetee, sest vett mööda pääsed ikka mööda rannikut mitmetesse paikadesse ligi. Ja nii läks ka meil, et valisime oma põhiliseks liikumisvahendiks laeva. See oli küll väga eriline laev, nimelt kolmemastiline Gunnar ja selle purjelaeva nimi oli Rembrandt, on Riin, ehk siis selle kuulsa Hollandi kunstniku nime järgi pandud ja laev siis mõistagi oli ka Hollandi päritolu. Ja kunagi kolmveerand sajandit tagasi oli seal olnud üks heeringa püügi laevaga, siis ehitati ümber ja nüüd on ta siis selline noh, võiks öelda siis pisikene reisilaev või siis ka ekspeditsioonilaev. Ja selle laeva pardal oli siis kaks kummipaati ehk sa Diaaki ja kogu meie ronima. Reisi idee oli siis selline, et, et me selle purjekaga siis kulgeme kusagil Gröönimaa rannikul ja siis saame nende saudiaakidega iga päev teha retki kas siis paadiga mööda merd või siis minna paadiga kaldale ja teha seal mingeid jalgsi. Igatahes hea võimalus improviseerimiseks hästi paindlikult. Et see oli ka minu meelest parim variant sellel ülimalt hõredalt asustatud artilisel Gröönimaal. Aga siinkohal selle Gröönimaal kulus sukki saarel elava õiti laulu saatel. Tänase saate siis ka lõpetan, saate sellest, et mis Saarse maailma suurim saar on, et milline on siis kõige üldisemate soontesse Gröönimaa loodus ja Gröönimaa põlisrahvas? Kuuleme varsti.
