Tere eelmine kord stuudios oli siis kaks maailmarändurit ja teine oli Guido Leibur, keda tõmbavad maakera külmad paigad ja ta on olnud korduvalt pikkadel matkadel euroop Vaba Aasia Ameerika Arktikas. Ja eelmises saates Me meenutasime siis neid muljeid Aasia Arktikast ja just aasia Arktika põlisrahvastest nendest rahvastest, kes elavad elu võimaluste viimasel piiril ja on sedamoodi seal toime tulnud aastasadu ja isegi aastatuhandeid siis meenetsid, tänassaanid, Tšuksid ja muud sellised. Ja me rääkisime siis oma muljetest, rännakutel, mida me eri aegadel sealkandis olime kumbki teinud. Aga tänane saade paneb õieti punkti nendele Alaska rännakutele, millest on siin juba päris pikalt saatesarjas juttu olnud. Ja täna taandama kõnelda siis Alaskal asuvast Põhja-Ameerika kõige suuremast rahvuspargist. Selle rahvuspargi pindala on suurem kui meie Eestimaal kokku. Nii et see on tõepoolest tohutu, kui suur ala kuninglike mägede ja liustikega ja kuninglik ja uhke on ka tema nimi, nimelt frangeli ja Püha eeliase rahvuspark. No miks selline nimi ja kuidas park välja näeb ja mis mulje, et meie sealt saime, sellest ma siis tänases saates tahangi kõnelda. Siin kõlas ühe sellise laulu algus, mida teatakse üsna hästi nii Alaskal kui õieti kogu Ameerikas. See on üks õige vana laul, tema sõnad on kirjutatud 1800.-te aastate keskel. Ja selle sõnad on kirjutanud, võib öelda ameerika rahvalike laulude isa kelle nimi oli Stephen Foster. Ja see laul rändas siis koos Nende kullaotsijatega sealt lõuna poolt Alaskale, kui siinse kullapalavik oli 19. sajandi lõpus ja Alaskalt vaata et seal on üks linnake nimega käe või see loodigi ka just seoses selle kullapalavikuga ja et seal oli olnud 1898. kas tal üks kõrts, selle kõrtsi nimi oli Hanna Marr ja seal laulis seda laulu kõrtsilaulik, kelle nimi oli veti. Peti oli ilus, ta laulis väga särtsaka moel seda laulu ja sai just selle lauluga Alaskal väga kuulsaks. Aga kui nüüd mõelda, et kus on kägu ei, ja kus on siis rangel ja püha eile see rahvuspark siis nad asuvad suhteliselt üksteisele naabruses. No kägu ei, on siis nagu lõuna pool ja rahvuspark on sealt põhja poole linnulennult noh, nii 500 kilomeetrit, 500 kilomeetrit Alaskal, seda ei loeta siin sugugi pikaks vahemaaks. Aga meie tulime sellesse samasse Alaska suurimasse rahvusparki hoopis vastaspoolelt põhja poole. Tulime mööda maanteed keskAlaskalt ja kui me sinna rahvuspargi piirile jõudsime, siis kõigepealt otsisime üles oma öömaja, sest me olime sinna kinni pannud oma öömaja pidime siia jääma kolmeks päevaks ja kaheks ööks, öömaja oli kindlasti vaja ja selle koha nimi, kus öömaja oli, oli kakoona. Seega Kona on ajalooliselt kuulus paik, noh, Alaska on üldse hõredalt asustatud Kacona tänasel päeval õige pisike küla, aga ta on päris kuulus ja tema ajalugu on siis niimoodi, et rohkem kui sajand tagasi oli siin siis metsalangetajad, kalurite laager ja kusagil sajanditagusel ajal rajati siia juba esimesed püsiehitised, tehti postijaam ja kõrts ja veel mõned tähtsad hooned ja ehitati ka esimesed palkidest majakesed, kus said siis rändurid ööbida ja selle ööbimispaiga nimeks pandi 100 aastat tagasi kakoonalotš ja vot see samaga Rootsi oli nüüd ka meie ööbimispaik. Ja noh, meie olime seal nüüd mingi aasta tagasi 2015 augustis ja siis olid seal parajasti peremeheks perenaiseks Clif ja Rebecca noored inimesed. Meil oli peres sirgumas kolm väikest last, riff oli hästi energiast tulvil noorepoolne mees ja ta Räekese. Ta oli enne juba olnud kutseline sõjaväelane, päris mitu aastat. Päeval sai ta sellest villand, ta tahtis pääseda loodusele lähemale ja siis valiski välja selle väikese kakoona küla. Ja nüüd, kui ta sai selle konnalotsi peremeheks, siis esimene asi, mis ta tegi. Ta lasi juurde ehitada veel mõned palkmajad ööbimiseks ja need on siis samasugused nagu need sajanditagused oma stiili poolest. Niisugused rohmakad, palkmajad saad hästi lihtsad, tugevad sees lihtne, tugev puidust mööbel ja kaunistuseks siis loomade karusnahad ja sajanditagused esemed. Täitsa stiilne paik, uhke oli sinna ennast elama seada ja kui me olime ennast seal siis löömajal sisse seadnud, siis tegime klahviga kiiresti valmis plaanid, mida siin rahvuspargis teha. Siin rangeli Eliase rahvuspargis, siin on ikka tohutu pult, palju võimalusi, mida sellel tohutul alal ette võtta. Ja meie seltskonnas oli ka erinevate huvidega inimesi. Need Me jaguneme kaheks. Ühed tahtsid kangesti minna lavastama. Siinkandis olid väga kuulsad lõhejõed ja praegu oli just augusti algus õige aeg lõhepüügiks ja teised tahtsid jälle minna kohe kiiresti rahvuspargiradadele matkama. Nii et me jagunesime siis kaheks. Need kalamehed, Saidsid spinningu ja muu varustuse ja ka siis instruktorid ja läksid paati kidesse ja läksid sinna kuskile jõgede peale. Ka meie istusime siis oma väikesesse matkabussi ja sõitsime siis sinna jalgsimatkaraja alguspunkti sõit, noh, seal üldse selles rahvuspargis vahemaad on suured ja, ja see oli nii-öelda lühike ots, kõigest tund aega sõitu. Aga see sõit juba andis mingisugust aimu, et mida see rahvuspark endast kujutab, sest kogu aeg oli meil mägitee ja paremal pool tee ääres oli silmapiiril väga võimas mäeahelik tipud, kõik valgetes lumemütsidest ja üks nendest mäetippudesse lahelikus küündis ikka tohutult palju kõrgemale taevasse kui teised üleni valge lumemütsi all, hästi selliste järskude servadega ja korrapärase koonuse kujuga kuju järgi, kes juba on rohkem mägedes käinud. Selge, see pidi olema mingisugune vana vulkaanikoonus ja kindlasti oli ka vulkaani tunnus see, et seal lumemütsi tipp oli justkui ära lõigatud. Mägi oleks nagu tömp pealt kindlasti kunagi oli see vulkaan on tegutsema hakates plahvatanud ja lihtsalt see mäetipp oli selle plahvatusega sealt minema lennanud. See oligi väga kuulus selle rahvuspargi mägi nimeks siis Sanfordi mägi ja selle Sanfordi mäe kõrgus merepinnast on tervelt viis kilomeetrit. Ma olin ka enne reisi lugenud, et sinna tipu otsa ikka praegusel ajal ronitakse ja see ei ole sugugi võimatu. Kui sa oled mägironija ja sul on õige varustus, siis sa sinna ikka pääsed. Ja teistpidi ma teadsin ka seda, et Sanfordi tipp, kuigi ta ligi viis kilomeetrit kõrge ei ole siiski kogu selle rahvuspargi kõrgeim mägi. Kõige kõrgem on mägi, mille nimeks on püha Ehilise mägi ja saan sellest Sanfordi mäest veel pool kilomeetrit kõrgem, ehk siis viis ja pool kilomeetrit kõrge. Üleüldse kogu selles väga suures ja mägises rahvuspargis asuvad siis kõigist Ameerika Ühendriikide 16-st kõige kõrgemast tipust rohkem kui pooled just siin ehk siis üheksa kõige kõrgemat tipu asuvad just selles rahvuspargis. Ja kõik nad on kunagised vulkaanid, mis tähendabki seda, et, et sinna paik on olnud orgaaniliselt aktiivne pikkade aegade jooksul ja teistpidi, kuigi nii kaugel põhjas asuvad nii kõrged mäetipud seal kusagil viie kilomeetri ringis siis ei kahtlust, et nende mägede ümber nii karmis kliimas peavad laiumaga väga võimsalt jääväljad ja liustikud ja nii see tegelikult ongi. Dialoogid on isegi välja arvutanud, et, et siin selles rahvuspargis asub rohkem kui pool kogu jäämassist, mida laska mäestikel üldse leida on. Ja siinsed liustikud on tõesti tihti Ameerika Ühendriikide jaoks rekord mõõtmetega. Seal on niisugusi, tohutuid jäävälju, tohutuid liustikke ja üks liustik on isegi maailma rekordiomanik, selle nimi on Nabesna oru liustik. Ja see on siis maailma kõige pikem oru liustik. Seal siis kulgeb see hõbedane jõgi 121 kilomeetri pikkuselt. No katsuge ette kujutada 121 kilomeetrit pidevalt laia võimast jääliustiku. Aga kui me nüüd seal bussis sõitsime, siis ma tundsin aga veel ühe niisuguse tähtsa näe seal selles ahelikus, mis meist parema poole jäi ja bussiaknast paistis. See oli kindlasti frangeli vulkaan. Rangeli vulkaan ei näe välja väga võimas, ta on üsna selle Sanfordi Khani kõrval, ta on madalam ja selline lamedam kah, üleni jää ja lumega kaetud. Aga ta on kuulus selle poolest, et see on nüüd praegusel ajal kogu rahvuspargi kõige aktiivsem vulkaan. Noh, siit bussiaknast mitme kilomeetri kauguselt ega sealt ei olnud need näha mingit vulkaani purskamist. Aga Ma mõtlesin, et kui minna sinna üles tippu, siis seal selle lumemütsi sees on kohti, kus lumi on kuumusest täiesti ära sulanud ja on ka kohti, kus värske lumi on kaetud halli tuhaga. Nii et rajalt seal midagi ikka podiseb ja geoloogid jälgivad seda väga murelikult seda mäge, sest viimase 10 aasta jooksul on tema aktiivsus, seismiline aktiivsus kogu aeg kasvanud ja geoloogid hoiatavad, et mine tea, väga suur oht on, et lähematel aastatel elustub see siis täielikult ja siis paiskub sealt plahvatusega taeva poole. Tohutud hulgad tuhapilvi. Siia vahele siis natukene selle Alaska populaarse laulu meloodiat. Laulu nimi on muide, mõned rahvad on, vaat niisugune pealkiri ongi ja enamasti esitatakse seda sellises kantristiilis, nii nagu siingi kuuldan. Ja kui nüüd mõelda selle peale, et seal kohapeal ka Koonased, mis muusikat seal kuulsime, kuulsime väga palju muusikat. Kahe päeva jooksul oli just juhtumisi siis, kui me seal olime, kakoona kantrimuusika festival, see oli niisugune klassikaline külafestival, et seal ei olnud mingisugused üle Alaska kuulsad staarid, noh paar tükki olid küll ka, aga enamik olid lihtsalt ümbruskonna küladest tulnud bändid ja üksiklauljad. Aga kõik nad tegid kantrimuusikat. Ja mõned tegid seda ikka uskumatult hästi, nii et kohe kõrv puhkas. Kuulsid seda muusikat ja minu meelest isegi on niisugune Alaska tüüpiline jooned. Enam-vähem igas külas leidub punt laulikuid või üksiklaulik, kes ikka väga hästi tarri näpib ja väga meeleolukalt kantrit oskab teha. Aga meie nüüd läksime ju tegelikult selle bussiga oma esimesele jalgsiretkele seal rahvuspargis ja selle jalgsiretke raja nimi oli pärirada, noh siis seal kõrval oli suur kupperi jõgi, selle järgi siis nimi. Ja enne kui me rajale läksime, siis võtsime kaasa kohaliku giidi ja tema oli ootamas meid seal pargivahtide majas ja seal me natukene kuulasime ka siis üldse sellest rajast lugusid ja elustikust, mis meid seal ees on ootamas ja, ja seal juhtus üks minu meelest väga õpetlik ja samas natukene naljakas seik. Nimelt juba ammu enne, kui ma siia parki olen jõudnud, olin ma endale selgeks teinud, käes on üks paiku Alaskal, kus algne põlisrahvas on siiamaani säilinud, need on siis indiaanlased, nende nimeks aht, linnarahvas, nad on elanud siinkandis mäletamatuid aegu ja lootsin neid oma silmaga näha. Ja nii kui ma nüüd krediiditäis nägin, siis paistis kohe nüüd olengi saanud kokku esimese Ahtna Indiaanlannaga, ta oli selline noor nägus naine, nimeks Anna ja noh, need näojooned, need reetsid selgesti, et ta ei ole mitte mingil juhul valge inimene. Et küllap on siis siin kohaliku indiaani rahva inimene ja ta rääkis väga huvitavalt, vot just metsloomadest, tal olid seal Näidisena rivis metsloomade nahad ja neid siis näidates ta siis rääkiski nendest metsloomadest, kes siinkandis on, ja siis ta rääkis ka huntidest, tal oli selline suur kohev pargitud hundi nahk ja kui ta rääkis siis hundist siinkandis, siis, siis ta rääkis ka nendest indiaanlastest siinkandis ja ütles, et indiaanlased on alati hinnanud neid hundinahku väga kõrgelt, sellepärast et ta, meil on oma sellised tantsutseremooniat olnud nendel akna indiaanlastel hunditantsud ja seal siis pandi need hundinahad endale tantsuks nagu, nagu peale. Ja siis ta näitas, kuidas käib, tõmbas hundi naha endale niimoodi peale, et selle nahapeaosa oli tal pea peal nagu müts või mask ja sättis siis naha niimoodi õlgadele. Hundi esikäpad rippusid kahelt poolt kaela juurest õlgalat rinnale alla ja kui ta niimoodi meile otsa vaatas sealt hundi naha alt, siis minu meelest oli oivaliselt sobiv kostüüm tema näojoontega kuidagi kokkusobiv, sest tema näos oli niigi natuke mingist nihukest, metsikust või hundilikust ja see hunt hundinahk andis talle siis veel seda vaba ja taltsutamatu Alaska hundi ilmetel juurde. Ja vaat siis me läksime selle tallaga juba siis välja metsarajale ja hakkasime ühest kui teisest rääkima ja ja siis mingil hetkel nagu kogemata tuli siis jutuks, et mis rahvusesse, et anna siis õieti on tema vastas rõõmsasti, et jah, et mina olen rahvuselt Filipp piinlanna. See ajas mul küll silmad imestusest suureks. Ta ütles, et kui hea, et ma olen elanud Ameerikas terve elu, et mu vanemad siis tulid juba siia elama ja ja varem olen olnud seal lõuna pool, aga viimased viis aastat olen siis töötanud siin Alaska rahvuspargis, niiet säh sulle siis ahna indiaanitüdruk. Aga teisest küljest mu meelest väga tüüpiline tänapäeva laskale Ameerikale ja üldse maailmale, et lähed mingisse väga kaugesse kolkasse ja kohtad siin inimest, kes on pärit ei tea kui kaugelt teisest maailma nurgast. Aga noh, see meie oma retk seal Dannaga, seal metsas, see oli selline kerge jalutuskäik, see on tüüpiline õpperetked. Uurisime taimi ja, ja õppisime, Neid nimesid tundma ja kuulasime linnuhääli ja vaatasime loomade jälgi. Ega me ühtegi metslooma otseselt ei näinud, aga sattusime küll ilvese jälgedele ja näiteks nägime, et jälgi mööda minnes saime määrata Ta, et milline saak oli ilvesel hiljuti olnud, seal olid nimelt Ilvese väljaheiteid seal tema rajal ja nende järgi Danna vaatas peale, seal olid niisugused hallid karvad vaat näha selle väljaheite sees ja selle järgi oli kahed annal kindel otsused. Et Ilves on hiljuti murdnud Ameerika jänese. No ameerika jänes meil Eestis on ju halljänes ja valgejänes, eks ameerika jänes on neile lähedane samast perekonnast, aga ikkagi omaette liik. Ja siis me kõndisime ja jõudsime raja lõpus välja, siis lõpuks selle laia kooperi jõe äärde ja seal jõe peal nagu köitis pilku, eks niukene, väga kummaline ehitis või seadeldis või kuidas seda öelda. Taliranna ääres ometi vee peal tuli üleni puust ja nägi välja, noh kui võiks öelda, niisugune suur labadega vesiratas, mis käis ringi ja läbimõõt oli tublisti paar meetrit või rohkemgi, ühtegi inimest seal lähedal ei olnud. Ta ajas ringi käima siis see, et tal olid niuksed, suured labad seal rataste küljes vool, siis lükkas aga ratast natuke edasi. Ja labade juures olid jälle niisugused imelikud suured okstest punutud korvid. Ja iga kord, kui siis ratas sealt veest läbi läks, siis see korda sattus vee alla ja kui siis kord tuli veest välja, ta oli vett täis, aga kuna ta oli hästi hõre, siis seal vesi jooksis kõik sirinud minema. Ja siis varsti jõudis jälle ringiga vetesse tagasi ja nii need korvid seal käisid koos nende labadega kogu aeg ringiratast. Ja see oli siis Danna seletuse järgi niimoodi, et see riistapuu, selle nimi on kalaratas, kalaratas ütleme niimoodi. Et kui see korv sinna vette satub, siis ta võtab lihtsalt kahmapsaltest mida iganes. Aga kuna jões on kalu palju, siis tihti kahmalt ka ta sinna korvi sisse kalu ja kui see kala nüüd tõuseb seal korviga üles vesi valgub välja, siis kala jääb kuivale ja enne vette sattumist siis jällegi see korve pöördub korraks kummuli ja see kala pudeneb maha ja pudeneb sinna kalaveski alla suurde sum. No see sumpa niisugune, kus kalad saavad siis olla, aga nad ei pääse sealt kuidagi välja. Ja see Kalaratav jumalik, see tuleb siia võib-olla alles mitme päeva pärast ja siis korjab need sumpa sattunud kalad kokku ja niimoodi asi toimibki. Leiutise geniaalsus seisab muidugi siis selles, et ta püüab kala iseenesest jõe voolu jõul ühtejärge öösel ja päeval vahetpidamata. Ja saagid on võimsad, eriti näiteks praegu, kui on see lõheparvede ülesvoolu liikumise aeg. Ja selliseid kalarattaid on kasutatud Alaskal ja õieti ka mujal Ameerikas juba kuskil sadakond aastat. Ja kui siia tulid need esimesed asukad, siis muidugi nende jaoks oli kalaratas väga, kes asi, see oli peaaegu nagu rahamasin, sest ta ainult ei toitnud mitte ära seda peret, seda kalalata omanike peret, vaid ta püüdis nii palju kalu, et sellest jätkuks ka müügiks ja sealt sai siis raha. Aga nüüd on need kalarattad natukene niisuguse halva kuulsuse saanud isegi nagu selle jõgede kalade nuhtluseks. Ja põhjus, lihtne inimesi on liiga palju, palaveskeid on liiga palju ja kui neid nüüd liiga palju on, siis on ju see, et need kalaveskid püüavad kalu täiesti valimatult olenemata sellest, mis liiki nad on, kui suured nad on. Kõik kahmatakse veest välja ja praegusel ajal on mitmed kalad püügi keelu all, näiteks mingitel aegadel ja kaladel on oma alammõõt, millest väiksemaid ei tohigi püüda. Aga kalaveski töötab masinlikult ja püüab kõike. Ja praegu pidi olema siis ka niimoodi, et nende kalaveskite omanikuks saada siinkandis on raske. Mitte sugugi igaüks ei saa seda luba ja neid lubasid antud kas mõnedele kohalikele peredele ja mitte ka kõigile, isegi kohapeal elavad nendele peredele ja ikkagi on see probleemiks, sest inimesi on siginenud liiga palju. Seda, seda anna meile seal siis rääkis. Aga kui me nüüd sealt oma kuupery esimeselt matkalt tagasi pöörasime ja jõudsime sinna Koona lootsi, siis olid need paadimehed kah tagasi jõudnud koos oma kalasaagiga. Ja meie Eesti spinningupildujad olid väga rahul, igaüks oli saanud mõne korraliku lõhepurika ja jälle need need saated, need kohalikud mehed, need tegid umbes niisugust üsna hapu nagu ütlesid, et oh, et praegu pole veel ikka õige lõhede püügiaeg, et et siin jõgedes on lõheliike üle viie eri liigi, kujutate ette üle viie erineva lõhe liigi ja mõnikord on see jõgi nendest lõhedest lausa. Kas aga praegu need lõhed seal kusagil ühekaupa ja, ja parajasti on siin ainult kujutate ette kõigest nelja liiki lõhesid, need on siis kuninglõhe, inglise keeles on ta nimi lahe, hästi suur lõhekala eesti keeles on ta ametlik nimi Chow otsa ja siis on veel selline väiksemat sorti lõheliik harjus. Ja siis veel vikerforell ise, keda meil siin Eestis kalakasvandustes kasvatatakse, saab poest osta, seal on ta siis looduslik ameeriklast, ongi ta ju pärit. Aga siis on veel üks niisugune, kelle nimeks on ketta. Ja meie eestlased olid just saanud kõige rohkem seda viimast, seda kettat, keda on suur kala pool meetrit või midagi taolist, pik vahel suuremgi. Siin Cooperi jões oli ta juba muutunud täiesti mõtleks tulipunaseks tulipunast värvi ja siis niukse roheka peaga. Ja vot neid kalu siis meie mehed sealt said ja neid oli nii palju, et kohe esimesel õhtul tegid nad seda lõhe äkist, seda sibula ja toore lõhega, niisugust kiiret toitu ja järgmistel päevadel me maitsesime neid samu omapüütud lõhesid veel mitmel moel valmistatuna. Nii et sellest ühest korrast jätkus nendest omapüütud kaladest kogu seltskonnale küll ja küll. Siin kuuldus jälle veidi seda laskallastele ja õieti kõigile ameeriklastele päris hästi tuntud vana rahvalikku laulu. Selle nimeks on siis mõned rahvad on ja kui selle sõnu nüüd keegi natukene püüdis, siis sellel laulul on oma sõnum seal hästi lihtne sõnum. Juttu on seal siis sellest, et mõned rahvad on sellised, kes ainult hädaldavad ja kiruvad, aga teised rahvad on jällegi sellised, kes naeravad ja on rõõmsad. Ja meie oleme ikka nende viimaste hulgas. Ja ma saan aru, miks ta siin Alaskal populaarne on, sest ka laska loodusolud ei ole sugugi mugavad tihti. Ja siis laul nagu tuletab meelde, et mis hoiakut siin pidada. Ja mina jälle millegipärast tuletasin meelde Eestit ja seda, kuidas eestlased oma loodusesse ja kliimasse vahel suhtuvad, et eriti nüüd, kui on see pimedam ja, ja niiskem aeg, siis siis kirutakse seda pimedust ja rõskust ja vahel võib kuulda, aga seda võiks öelda peaaegu kõige populaarsemat tänapäeva rahvaütlust, et ei, meil ei ole siin enam mingeid aastaaeg, on ainult kogu aasta üks vilets suusailm ja nii edasi. Ja siis ma mõtlesin just seda seal, et tegelikult võib-olla peaks ka meie rohkem selle laulu järele joonduma. Kuigi see laul ise on ju natukene naiivsevõitu, aga ometi see sõnum on hea, et ärme viriseme ja ärme vingume, et oleme nihukeses toilisemad ja rahulikumad, sest tegelikult on Eesti ilmad väga muutlikud, ei ole nad alati nii viletsad ja aastaajad, neli aastaaega on meil Eestis ikka täiesti olemas. Aga meil seal Alaskal järgmisel hommikul, kui me tõusime, siis oligi niukene, sihukene, sombune ilm ja piserda seal kerget vihma ikkagi hämar. Aga ega siin kiruda ei olnud, midagi oli nagu oli ja seal selles rangeli ja püha eel ja see rahvuspargis me läksime siis kõigepealt sellel hommikupoolikul sinna rahvuspargi peavärava juurde, seal pidi asuma siis muuseum ja üldse selle rahvuspargi tutvustus. See oli tõesti õpetlik koht, seal oli palju paviljone, veetsime seal päris mitu tundi ja mina sain küll täitsa sellest pargist üldpildi kätte aitäh. Ja ka vastuseid mitmetele küsimustele, mida ma olin mõlgutanud, aga ei olnud nagu välja osanud mõelda noh, kasvõi see, et miks selle rahvuspargi siis nii pikk ja pidulik nimi on. Range leiab pühaeelse rahvuspark, et miks ta nii pikka noh, selgus siis, et see esimene nime pool on pandud Alaska esimese kuberneri auks. Ja tema nimi oli Ferdinand mon rangel. Ja siinsamas muuseumis oli ka tema elulugu kirjas ja, ja see oli huvitav, et tegelikult Ferdinand von rangel laskja esimene kuberner on Eestist pärit, et ta oli baltisakslane, veetis oma lapsepõlve Virumaal, vahepeal elas väga palju seiklusrikast elu, aga vanaduspõlves pöördus jälle tagasi Eestisse ja on isegi maetud Virumaale sinna Viru-Jaagupi kalmistule. Ja see suur mees ta elas 73 aasta Ta vanuseks, ta oli tõesti maailmamees. Ta oli teenekas teadlane, vene geograafia seltsi asutaja väga palju teinud kaasa artilisi mereekspeditsioone. Ja pärast tema surma on pandud tema nimi mitte ainult sellele laska suurimale rahvuspargile, vaid ka näiteks rangeli saarele, seal arktilises Siberis ja veel paljudesse paikadesse maailmas. Ja muuhulgas oli siin stendil Alaska rahvuspargi keskuses kirjas, et tema nime kannab ka üks kool Eestimaal. Ja see on siis Roela kool, noh see Roela oli siis see paik, kus Ferdinand von rangel veetis oma vanaduspäevi. Aga nüüd see rahvuspargi nime teine pool, püha Ehiljase nimi. Selle panin siis siinse kandi üldse esimene uurija ja avastaja viitus Behring viitesteeringuli, Taani meresõitja ja kusagil aastal 1741 seisab siis tema logiraamatus kirjas, et 16. juulil nähti läbi udurannikut ja oli näha üks hiigelkõrge mäetipp, mis ulatus kõrgele üle pilvede piiri ja selle nimeks otsustatud panna püha eeliase mägi, sest 16. juuli on püha eilse päev. Ja nii see nimi jäigi pärast pandi mitte ainult sellele mäele, vaid kogu mäestik olla sama nimi ja praegu kannab siis sama nime koguni Se rahvuspark. Aga kui me sealt keskusest ära tulime, siis me läksime juba loodusesse ja käisime seal rahvuspargis ikka päris mitmetes paikades ja ka mitmetel radadel. Aga kõneleksin ainult ühest meie matkast seal rahvuspargis. Sellepärast et see jäi vist kõigile osalistele kõige rohkem meelde. Noh, iseenesest see käik ei olnud pikk rada, kuskil poole päevaga saime selle läbitud. Aga seal oli seiklusi ja seal oli elamusi, nii et ma räägin sellest käigust, see oli niisugune rada, mille nimeks oli Liberty fools. No elamuspargis on palju radasid ja väga paljud neist on tähistatud ja see oli tähistatud rada. Läksime sinna ilma kohaliku giidita, sest kõik paistis ülimalt lihtne, et tõused mööda tähistatud rada mööda nõlva aina kõrgemale ja kõrgemale. Lõpuks jõuad sinagi kõrgemasse punkti. Jah, ja siis laskud jälle teist haru pidi tagasi raja algusesse. Lihtne. Noh ja alguses nii läkski, tõusime üsna järsk nõlv võttis kõvasti hingeldama aga lõpuks saime sinna ülesse ja seal oli tõesti väga võimsaid vaateid, seal oli siis nagu otse meie jalge ees laskus väga sügav Niuke Beatööritavalt järsk org ja oru laius oli mitmeid kilomeetreid ja vaade oli väga-väga avar kilomeetrid ja kilomeetreid sellised metsadega kaetud. Mäed vastas kaljudel alla tormas vahutav mägijõgi, imetlesime seda ja tõmbasime ka hinge, sest tõus oli tõesti olnud väsitav. Ja siis, kui olime veidi kosunud, siis läksime mööda tähistatud rada edasi rada viis siis mööda seda oru serva samal kõrgusel. Ja siis rada läks ka aina põnevamaks, seal vaated läksid võimsamaks ja lõpuks kõndisime nagu mingisugusel kaljuselja. Nii et kahele poole jäid sügavaid orge ja kusagil seal orgude põhjas oli nagu siniste järvede kee. Niimoodi see oli kõik väga uhke ja, ja mõjuv. Ja siis järsku Me avastame, et rajatähised on otsas, et nad lihtsalt enam edasi ei lähe. Ja vaatasime, mitu korda tõesti lõppevad ära ja noh, mida sa siin teha oskad, vaatame, et sealt omast laskub samas suunas, kus me pidime tagasi minema, niisugune sissetallatud rada, et oli selge, tsitelt ennegi matkajad läinud, vaadanud rada lõpeb otsa, võtnud suuna otsesihis sinna matka alguspunkti ja läinud sealt minema, noh väga loogiline, võtsime ka siis sama raja ette. Aga kui me olime seal üksjagu juba laskunud, vääris järsku nõlva mööda, siis hakkasime märkama, et see rada muutub aina kitsamaks, haihtub ära ja lõpuks, kui olime ikka hulk aega laskunud, siis oli rada lihtsalt kadunud. Me olime oma pead keset Alaska kõige suuremat rahvusparki tagasi minna ei olnud mõtet, sest me olime käinud nii pika raja ja suund oli päris õige, et siit tuleks Donald otse laskuda ja oleks jõudnud alguses punkti tagasi kõige lühem tee. Mul oli GPS kaasas, otsustasime nii lähenesid GPS-i järgi lihtsalt silmat läbi selle Alaska mägede ja metsade ja siis hakkasime laskuma. Ja noh, see see oli seiklus, sellepärast et, et see oli ikkagi päris järsk nõlv. Radasin ei olnud ja tuli hästi ettevaatlikult minna, sellepärast et seal kaljude vahel oli selliseid auke ja nihukesi lõhesid ja iga sammuga pidid vaatama, et kuhu sa astud, et mingisse auku, kui astuks, aga kerge on oma jalga välja väänata. Enamasti kulges laskumine mööda niiskust. Kuusemetsaalustel kaeti niukse ühtlase, põhiliselt nihukese, hästi tiheda samblavaibaga, mõnikord oli sõnajalgu, aga mõned kohad jälle olid keerulisemad, seal oli mingi pajuvõsa üks tohutult tihedalt, nii et et sa tead, et sa pead sealt läbi minema ja sa pead hullult pressima, et sealt nende peenikeste tüvede vahelt ennast sõna otseses mõttes läbi suruda. Nii et sa samal ajal üldse silmad ette ei näe. Takkapihta hakkas seal vihma ka sadama ja hakkas aina rohkem sadama. Ja siis, kui me juba ikka veel edasi laskusime mööda seda samblast nõlva, noh siis sesseme oli muutunud väga libedaks, nii et aeg-ajalt, et me vahepeal lasime ka seal sambla peal liugu ja ikka läksime kindlas suunas ja siis järsku selgus, et me ei saa selles kõige otsesemas suunas üldse minna. Sellepärast, et meile tuli vastu selline Särak, see oli väga järskude kallaste ka väga sügav Tänak ja, ja sealt need laskuda, no see oleks olnud juba tõesti, ma ütleks elu ja tervisega riskimine, seda ei saanud lubada, siis me läksime mööda seda Jääraku serva, noh, pidime nagu ringiga minema. Saime sealt lõpuks niisuguse koha peal, tantsisime ikka sellest rakust läbi rakupõhjast sellest jõest ka üle ja jälle edasi ja edasi ja vihma 100. ja kõik olid väsinud. No lõpuks me jõudsime ikkagi suure tee peale välja ja lõppude lõpuks kõik pääsesid kenasti terve nahaga, mis sest, et märjad ja, ja väsinud ja retkel oli kulunud mitu korda rohkem aega, kui me olime plaan roninud. Aga minu meelest oli seal üks huvitav tav seik see, et kogu selle laskumise jooksul, mis oli tõepoolest ebamugav ja, ja kahtlase tulevikuga kogu selle laskumise ajal mitte keegi meie rühmast ei hädaldanud ega Torisenud. Et oli hoopis nii, et, et mida raskemaks siin jääriskantsemakse minek laskumine läks, seda rippamaks inimesed muutusid. Nad hakkasid 11 rohkem aitama ja üksteisest rohkem välja tegema kui selle retke alguses. Ja lõpuks hakati veel isegi omavahel nalja viskama ja see meeleolu püsis lõpuni ja ka pärast seda matkama kunagi kuulnud, et keegi oleks öelnud, et see oli ohtlik ja kahtlane ekslemine. Et pigem oli see, et oh, see oli vägev käik. Ja see on tõesti huvitav, et ma olen seda ennegi kogenud. Niisugust seal matkadel, et kui midagi läheb nagu riskantseks, siis alguses Torisetakse. Aga kui läheb veel riskantsemaks, vaat siis lõpetatakse kirumine ära ja, ja siis hakatakse hoopis 11 aitama ja ja isegi nalja viskama, noh, minu kogemus on see küll nende seltskondadega, kellega mina niimodi matkanud olen. Aga kui nüüd mõelda selle vana ameerika rahvaliku laulu peale, eksis ju sealgi, kõlab seesama sõnum, et mõnedel on kombeks viriseda, mõnel jällegi välja visata ja meie oleme nende poolel, kellel meeldib nalja visata ja rõõmus. Ja siinkohal saab siis tänane saade otsa saade Põhja-Ameerika suurimast kaitsealast nimega range liia püha eel ja see rahvuspark ja selle saatega saab ka otsa siis õieti tee Alaska sari ja järgmises saates lähen hoopis teise maailma nurka. See on siis maailma suurim saar. Maailma suurim saar on teadagi Gröönimaa samamoodi külm nagu kas ka isegi võib-olla veel jäisem ja põhjamaisem. Aga noh, sellised need tänavuse hooajarännusaated on valitud, et kulgeme mööda nabamaid seal põhjapoolkera ja lõunapoolkera külmadel aladel. Ja järgmises saates siis Gröönimaal. Et mis maa see Gröönimaa ikka on ja kus meie seal ringi liikusime.
