Tere, me oleme olnud rändamas Alaskal seal kauge Põhja-Ameerika mandri põhjaotsas ja eelmises saates sai siis kõneldud Alaska mõnedest asundustest, kus sai käidud, mis olid väga omanäolised ja kus järgitakse traditsioone, hoone, mis võõrale võivad paista üpriski kentsakad sai siis käidud talkeetna Janenana asulas ja kirjeldatud neid traditsioone, mis seal on, et talki endas on olnud kombeks korraldada igal aastal selliseid kummalisi põdra, pabula võistlusi ja ninas jällegi jõelt jäämineku ennustamise võistlusi. Mõlemad sellised humoorikad võistlused tegelikult jaa, Alaskaliku huumoriga välja mõeldud, aga täna stuudios on siis juba kaks maailmarändurit ja teine on Guido Leibur. Guido Leibur on korraldanud pikka aega kohe mitmeid aastakümneid matku maailma külmadesse paikadesse ja eelkõige just euroop, Papa, aasia-ameerika põhjalasse. Ja need on olnud niisugused pikad matkad ja nende eesmärgiks on olnud siis alati looduse ja kohalike rahvaste tundmaõppimine. Ja kes tahab nüüd Guido Leiburi matkades täit ülevaadet saada, siis soovitan vaadata internetist, seal on kodulehekülg aadressiga Guido punkt ee lihtne. Aga tänases saates võtame siis ette aasia Põhjala. Seal artiliste rahvaste juures oleme me mõlemad eri aegadel eriretkedel käinud ja neid muljeid Nendest arktilises põhjarahvastest me siis hakkamegi jagama. Tere, Guido, Leibur. Tere päevast. Esiteks ma ütleks paar sõna kommentaariks selle heli kohta, mis siin kõlas, see ei ole laul. See on tegelikult loits ja see on loits nõukogude kohtu vastu ja selle salvestuse tegin man kanassaanide juures, nad elavad siis seal kuskil Taimõri poolsaarel, see on maailma kõige põhjapoolsem poolsaar üldse. Ja seal kanassaanidel on säilinud veel seda samanismi traditsiooni Tubja kookoskerkima, kes seda nüüd laulis. Ta laulis seda aastal 1929. Et me olime siis osalised seal loitsu sa ei saa olla kuulaja, sa pead ise osalema, sõbrad, kaasa aitama, tama šamaanirännakule ja vahetevahel täitma ülesandeid ja nii edasi. Aga, aga see oli üks poolepäevane loits ja igal juhul nii palju. Ütles, et seekord Nõukogude kohus, kes tahtis seal kedagi vangi panna, ta ei pannud seal külas ühte saani meest vangi loitsu järel. Ja teistpidi oli see väga haruldane kogemus, sest sama peaku kosterkin pool aastat pärast meie seal käiku suri, nii et see enam ei saa kunagi korduda ja see oli üks teaduslik ekspeditsioon, kus ma olin fotograafina kaasas ja see oligi niisugune etnoloogiline ekspeditsioon. Aga sina, Guido, oled väga olnud kiindunud just selle aasia põhjalasse, selle loodusesse, sele rahvastesse oled teinud sinna päris tõsiseid matku. Mis sind sinna. On tõmmanud mitte ainult Aasiasse, vaid üldse põhjapiirkonnad on mind huvitanud elu jooksul ja põhiline huvi on just sellelt pinnalt, et ega seal ei ole ju midagi eriti vaadata. Et see on ju tühi maa. Esmapilgul. Kuid sunnib sind sügavamalt mõtlema selle maa olemuse üle selle looduse, inimeste hinge üle. Ja see, et Ta teeb sind enam tähelepanelikuks. See on minu jaoks kõige suurem huvi Põhjala vastu. See on siis nagu tühjus või see, et, et mitte midagi ei ole ja näiteks ka taimeliike on seal väga vähe, loomi on vähem, aga ometi kui neid on vähe, siis igaüks nendest tõmbab eraldi rohkem tähelepanu. Jah, ja loodus on seal ju väga omapärane, ta on väga kiire tsükliga ehk kõik toimub seal väga lühikese aja jooksul väga intensiivselt, kui lilled õitsevad, on nad äärmiselt ilusad. Kuidas, mis seal põhjalas hakkama saavad, seal nüüd omaette teema ja see on mind kogu minu elu paelunud, et üritada elada loodusega käsikäes, niiet et teda võimalikult vähe häirida ja kahjustada. Ja seda eeskuju võib põhjast päris palju leida. Ja no mul on tegelikult ju samasugused niisugused tõmbed, noh näiteks mõtlen nende Põhjala rahvaste peale siis nende puhul on see, et nad elavad elu võimalikkuse äärmisel piiril minu meelest, et noh, seal, kus nagu justkui ei olekski väga võimalik ellu jääda, näiks, mõtlen põhjala rahvastel näiteks on ju taimset toitu too alati vähe valida olnud ja nad on oma menüü väga ümber korraldanud loomse toidu peale ja ometi nad on seal aastatuhandeid vastu pidanud. See näitab seda, kuivõrd kohanemisvõimeline on inimene kui ta paneb tähele enda ümbritsevat maailma. Ja ta on võimeline ikkagi ka seal toime tulema. Toimetulemise oskus väga äärmuslikes tingimustes mind on inspireerinud, jah, ta on eeskujuks ka meile, siin Eestis, eks me oleme ka tegelikult Põhjala rahvas oma olemuselt, kui võrrelda kogu maakera rohkem kui seitsmemiljardilise inimkonnaga. Aga praegu võiks siis minna konkreetsemaks ja mõelda nende piirkondade peale seal põhjalas aasia põhjalas, just nimelt, et kus me oleme eri aegadel eri põhjustel olnud, aga umbes need piirkonnad on, on samad. Ja üks nendest on siis ütleme hobi jõe alamjooks. Kui inimesed kujutlevad neid suuri hiigelsuuri, Siberi jõgesid, siis kolmest suurest kõigele läänepoolsem on siis Obi jõgi ja vot selle Obi jõe alamjooksul on üks selline linn, mille nimi on Salephard ja sinna me oleme eri aegadel läinud ja sealt oma pikka rännakut alustanud. Selle lähedal on lääne pool kohe Uuralite ahelik ja sinna jääb selline piirkond nagu polaarUural kus elavad neenetsid, komid, hundid ja kus klimaatilised olud on ikka äärmiselt rasked. Jah, seal puudub kõrgem taimestik. Metsa on väga vähe. Ilmad on jahedad, suve keskmine temperatuur 50 kraadi vahel plussis. Ja talved muidugi väga-väga külmad. Ja sa oled ka käinud seal polaarUuralis ja ja see, ma kujutan ette, on päris karm, et seal ju mets praktiliselt kaob ära. Kuidas mina olen käinud seal jah, kolm korda 1000 978990 ja 2005 ja mis metsas puutub, siis metsapiir on seal kuskil 800 meetri kõrgusel merepinnast madalamal on hõre metsatundra, aga kõrgemal pool on juba kas päris tundra või arktiline tundra. Nii et oma puid nartad ja ehitamiseks nad varuvad ikkagi madalamalt ja rändavad siis põhja poole ja kõrgemale mägedesse. Suvel. Ja siis on niimoodi, et kui rändur tuleb sealt kuskilt Euroopa poolelt, ma ei tea, kuidas sina sinna Salehvardi sattusid, aga tavaliselt on ju võimalik minna rongiga sõitma ta siis välja kuni Labotnangi raudteejaama, mis on teisel pool Obi jõge ja siis minna sealt üle hobi ja siis idapoolsel kaldal on siis juba seesama sale hardi linn. Meie lendasime sinna lennukiga ja teadagi, et sale haaraton, piiritsoon kõik, mis Uurali ahelikust ida poole jääb, on piiritsoon ja ja meil ei õnnestunud ennem Tallinnas siit need piiritsooni lubasid saada, aga meid lubati ikkagi lennuki pealt maha selle hea jutu peale, et et me sõidame kohe piiritsoonist rongiga välja lääne poole, see on, seda me tegelikult ka tegime. Need on need Venemaa reisioskustepagas, mis praegusel ajal tundub väga imelik, aga Venemaal reisides ka tänapäeval, ilmselt sa pead kogu aeg selle vene eripäraga arvestama. Meil oli näiteks niimoodi, et, et see oli üks väga sügav elamus, tegelikult me läksime sinna sale kaardi selleks, et minna hantide juurde sale haardistoppis siis natukene lõuna poole põhja hantide juurde tähendaks üksildast külasse loba rei külasse. Aga selleks, et Solephardi saadame, sõitsime Labot Nangi raudteejaama ja tulime seal maha ja oli pime, oli talvine aeg, see oli aasta lõpp ja igavene kaane ja meil ei olnud mingit varianti sinna sale Fardi muidu minna kui jala. Ja me läksimegi üle Obi jõe, selle koha peal on ta kuskil oma kolm kilomeetrit lai. Et selline autode jäätee, aga autosid ei sõitnud ja taeva kohal siramas tähed kuu ja tohutu külm kuskil 40 kraadi ringis. Nii et üks kottidest oli, meil oli palju kotte niimoodi ja üks nendest oli mingisuguse plastikuga, see igatahes läks nii rabedaks, et selle sang murdus selle külma käes. Ja siis me lihtsalt kõndisime ja siis julgustasime ennast lauluga ja niimoodi marssisime sinna sale kaardi sisse ja sellega disain meelde need mingisugused imelikud puiduga sillutatud kõnniteed nüüd oli hea, aga sealt edasi oli juba niimoodi, et sinu tee läks sealt dist põhja poole, minu oma läks siis nagu lõuna poole minu oma hunti, teod sinu oma neenetsi juurde. Jah, et meil oli eesmärk uurida neenetsi elu seal uurali ahelikus ja kõigepealt sale Hardi, siis me tahtsime kangesti teada, kus nende neenetsi asukohad üldse on. Ja kui need vene piirivalve oli meie suhtes väga lahke, siis vastukaaluks need ametnikud, kes valdasid seda infot brigaadide asukoha kohta, tundras meile, seda millegipärast ei tahtnud avaldada. Seal on ka tüüpiline Venemaale, et institutsioon on mitu ja iga institutsiooni sa pead eraldi vallutama selleks luba saada. No meil ei olnud nii palju aega sellepärast et ülejäänud gruppide järgi tulema. Ja meil lihtsalt läksime, nagu öeldakse Exprumpi peale. Tegelikult me läksime matkarajooni sisse, siis Norrilski poole peal ja sõitsime seal umbes 140 kilomeetrit roomikautoga vene keeles, on ta siis vestefoot ja sõitsin 14 tundi. Nii et saime siis sinna mägedesse sisse, niiviisi. No see see ruumika autoga sõitmine on mullegi tuttav ja tavaliselt on need roomikautod seal Venemaal üsna viletsas seisus. Ütlevad üles, eks kord läks põlema, see ükskord tuli mingi roomik pealt ära, aga teistpidi on see ainus võimalus ikkagi suhteliselt kiiresti. Edasi saab. Seda küll, jah, eks meilgi läks lint katki, Kivilaks vahedeni. Ja, ja see kõik käib asja juurde, aga vot need Neinetasid iseenesest. Kui nüüd võrrelda näiteks huntidega, siis Antid on väga suurel alal tegelikult nad on seal põhjaosas, aga, aga nad on ka seal, ütleme, lõuna pool hopi keskjooksul. Anti on kokku kusagil 30000 ringis, neenetsi jäid 2010. aasta seisuga T 45000 ja nad siis kuuluvad samojeedi ide hulka need neenetsi, kes on siis soomeugrilaste lähim keelesugulus. Ja kui nüüd sa sinna läksid, sa käisid seal 2011 vista 2011 ja viimane kord olnud enne ka käinud ja anna mulle ka kaks korda käinud ja see on küll selles mõttes väga eriline rahvas, et kui oled jälle maailmas laiemalt ringi käinud, siis seda põhjapõdrad on kodustatud ja et neid peetakse karjadena aetakse tundras edasi-tagasi, ütleme Euraasias on see tavaline, Ameerikas ei ole inimene iialgi Caribuusid kodustanud. Ja nüüd need siis omakorda on tänapäeval üks kõige visamalt selle põhjapõdrakasvatuse traditsioonidest kinni pidav rahvas, kujutan ette Ausalt öelda nendel rahvastel, kes seal piirkonnas elavad, praegu on suhteliselt raske vahet teha, nad on üsnagi segunenud, nii et. Traditsioonid on sarnased, uskumused sarnased, elu Vi sarnane. Nende piirkonnad on omavahel ära jagatud kokkuleppeliselt igalühel on oma kindel piirkond, kus need tohivad karjatada piirkonnad suured piirkonnad on väga suured, sest karja suurus on ju umbes 2000 pead põhjapõtra, keda hoiavad siis kuus-seitse inimest ja kellega tuleb kogu aeg ilme talve, karjamat, suvekarjamaad? Noh, selles mõttes, need on erinevad jah, et talvel nad on enam-vähem paiksed, liiguvad asustuse juurde, see on siis lõuna pool. Ja suvel nad põhiliselt rändavad. Põtrade toit saab otsa selles kohas, kus laagris ollakse ja on vaja asukohta vahetada. Jah, tundra on lihtsalt selline taimekooslus, mille produktsioon on suht Kazineks ja sellepärast, et seal kulub aastakümneid, et see sammal taastaks. Nad on selle tasakaalu enda jaoks leidnud ja nad väga täpselt teavad, millal tuleb ühest kohast teise liikuda. Päevateekonnad ulatuvad seal 10 15 kilomeetrini. Me tegime ka ühe sellise rännaku kaasa. Muide Me elasime nende juures seal kaks nädalat ühe brigaadi juures nad ise nimetavad neid brigaadideks. Tegelikult on seal brigaadis praegu domineerivalt ikkagi erapõhjapõdrad. Ja kas nad on tihti ka perekesksed brigaadid ei tarvitse. Vot kui me nüüd olime seal kolme-nelja brigaadi juures, siis sugulasi oli kõikides nendes brigaadides, aga üks brigaad on enamasti jah, mitte ühe perekeskne, aga aga seal on kaks-kolm peret, aga sugulasi leiab seal naabrusest igalt poolt. Ja need need püstkojad, need on täpselt sellised, nagu me ette kujutama ei tea, mis vanadelt piltidelt ainult presidendist, eks ole. Suvel presendi suvel talvel põhjapõdranahkadega kaetud ka praegu. Ja nüüd, kui sa astud üle selle püstkoja läve, näiteks seal oskad sa kirjeldada, mis seest välja ja mis lõhna sa tunned, näiteks. No esimene lõhn on muidugi suitsulõhn, siis tuleb igasugust majapidamisma, ei tea, kuidas öelda siis tarvete jäätmete lõhn, liha lõhna, natukene natuke mingit Liisunud ja selline sellist lõhna on kindlasti toonud. Aga see ei sega, muide, tilk haarab kõigepealt vastasseinas olevat. Altarit, võiks nii öelda, et see on kombeks praegugi veel igast jommis omada. Keskel on muidugi lõkkeaselaest ripub alla pikk traadist või rauast konks, millel on mitu haru eri kõrgusele saab neid padasid, sinna lõkke kohale riputada. Ja siis seina Määri mööda on magamisasemed. Magamisasemed on põhjapõdranahkadel ja mõned neist on siis varjatud niukse sitsiriidega kirju sitsiriidega, mille taha siis saab natuke privaatses tundes pugeda magama. Ja ega seal muud suurt polegi, üks laud on ka tihtipeale veel, noh, see laud on niukene madal, ta on umbes 40 50 sentimeetrit kõrge ja selle ümber istutakse siis maapinna peal põdranahkadel. Ja seal on siis külakost. Nii, ja mis seal siis külakostiks pakutakse? No kindlasti tee ja loomulikult ka siis põdraliha nad ise söövad väga palju kuivikuid, leivakuivikuid, saiakuivikuid. Ma mäletan, kui ma olin hantide juures, aga see oli nüüd südatalvel, siis oli niimoodi, et peremees ütles, noh, umbes viis korda päevas, kuna talvel on elurütm väga aeglane. Hakkame nüüd sööma ja see tähendas seda, et kõigepealt Haatide vesi kuumaks siis oli leib ja siis suure tünni sees. Tõeliselt suur tünn oli soolatud kala antidel ja see oli tuurakala niukesed, suured kamakad, need tõstati siis lauale ja siis oligi leib. Tuurakala ja tee oli antide talvine. Jah, et meie sattusime muide ka ühe sellise eluaseme juurde, kus põhitoiduks oli kala, nad elasid jõe ääres. Aga ma võin öelda, et nad olid oluliselt vaesemad kui need inimesed, kes elasid põdrakarjade juures. Aga need, kes jõe ääres elasid, kas nad ei pidanudki põtru? Nendel olid ka vähesel määral põdrad, aga nende põhitoit oli nagu kalast. Põhjapõdrad tähendas ikka rikkust, põhjapõder on tähendanud alati rikkust. Aga eks ole, need põhjapõdrad on ju laiali seal suvisel ajal nad ise teavad, kus nad on, aga nad ei ole seal selladžummi külje all päris vä? No tegelikult on need laagrite asukohad valitud kusagile kõrgema künka peal ja suhteliselt lahtisele maastikule, nii et ümberringi kuskil mõne kilomeetri ulatuses on kõik näha. Nii et põhjapõdrad käivad selle laagri ümber vabalt ringi ja neid karjatavad väga targad karjakoerad. Nii ja sääsed, minu kogemus tai võõrilt oli küll see, et, et ma ei ole nihukest sääseuputust iialgi te kusagil mujal maailmas saanud selle kui ma võõril olin taimeri poolsaarel, see oli kuskil augustikuus taevas oli sõna otseses mõttes Mustnud ilmades sääskedest pidi olema soe. Soe august ja tuulevaikne ka tavaliselt kuskil 10. augusti paiku hakkavad sääsed kaduma, sest siis tulevad esimesed öökülmad. Aga suhtlemine, ütleme nende peredega, noh, minu kogemusel on see, et kui sa ise oled inimene ja suhtled inimesena, siis tegelikult on täitsa inimlik. Kuid suhted seal absoluutselt. Aga arvestama peab sellega, et head suhted ei teki üleöö. Selleks on aega vaja ja nende juures kulgeb aeg väga rahulikult. Ja et sa ei tohi nagu pressida, need on jah, pigem oled vait, eks ole, ja õpid nagu tundma natukene, et kuidas seal elu käib. Niimoodi. Hea suhte aluseks on usaldus ja see usaldus tuleb tekitada. Nende juures siis põhjapõdraliha oligi see põhiline, mida nemad pakkusid. Jah, eks meie kõht muidugi sellega harjunud ei ole ju tavaliselt Annuke esimene reaktsioon niukene üsna terav, tihtipeale aga aga sellega tuleb arvestada ja ei tohi siis liiga palju ahmida. Seda. Teisest küljest võrreldes mõnede teiste Põhjala rahvaste toitudega, mida ma maitsnud olen, noh, minul isiklikult on põhjapõder mõnus neutraalne võrreldes näiteks toore vaalalihaga, mida main õikide juures seal on saanud maitsta. Jaan kannassaanide juures oli kuivatatud kala, mis oli kuivatatud ilma soolata. Muide, põhjarahvad ei tarvita ju eriti üldse soola, ajalooliselt ei ole kunagi eriti tarbiti, noh, tänapäeval on see natukene tulnud, aga soola tarbimine on suhteliselt väike. Ja kui tarbitakse, siis ei panda seda mitte toidu sisse, vaid enne suhu panemist raputatakse vastavale toidutükile seda soola peale. Kusjuures ma ütleks, et, et kui on näiteks kuivatatud kala, siis tundub maitse järgi nagu oleks maitsestatud, see on niisugune kontsentreeritud, niisugune mingisugune maitse on tal ometi olemas, kuigi mingeid maitseaineid seal pole kasvatatud. No minu kogemus sa rääkisid sellest altarist, sa läksid sinna trummi sisse siis seal selle ukse vastus teises seinas oli altar, mis usualtar. Õigeusk on domineeriv usk ikkagi praegune elasite komide hantide seas kuigi ma pean ütlema, et viimasel 10-l aastal on seal päris jõudsalt pakkism peale tulnud. Baptism muide keelab toore põhjapõdravere joomise näiteks mida nad teevad, mida nad peaksid tegelikult tegema. Sest see on terviseallikas, seal on kõik vitamiinid sees. Konkreetselt, kui sa nüüd olid 2011, kas nad tarvitasid või ei no need, kes olid baptismi usku, need ei tarvitanud nii, aga neid ei olnud praegu väga palju. Ja kes olid õigeusku, need siis tarvitasid ja, ja, ja ise ka proovisin möödudena ja näiteks hantide juures oli ka õigeusu ikoon oli kindlasti nurgas. Aga kui see Petrase peremees ant hakkas mulle rääkima, et mida ta siis õieti usub ja kuidas taevas on siis selleks ka kaugele kristlikust taevast tal oli seitse taevast, igast taevas olid omad vaimolendid ja see oli segu. Vot see loodusrahvaste usk on omaette põnev teema, nii et see on ju tuhandete aastate jooksul välja kujunenud usk, mis on optimeeritud nende elutingimuste tarvis. Absoluutselt, ja mis tegelikult toetab nende eluviisi. Jah, et kui sa seda usud, sa elad hästi alati. Ja kui kaob usk siis kaob eluviis, kui kaob eluviis, siis kaob usk, need on omavahel seotud. Ja nüüd siin kuuldus vahele, siis jälle Tubiaco Sterkeni lotsi laulu tema on siis kanassaan, kanassaaneid elavad seal Taimõri poolsaarel, neid on tohutult vähe järel. Mõnisada praegusel ajal ainult ja neil on säilinud natukene väga ürgse usundi jäänuseid, mida praktiliselt ei olegi mujal, isegi Aasia Põhjala rahvastel säilinud ja sellepärast seda kanossani ürgset usundit on ka väga palju uuritud ja õieti ka mina sattusin sinna sellepärast, et ma olin nende uurijad Teiega koos ekspeditsioonil NETS kanassaani ürgne usund seal pööraselt pööraselt põnev asja samonism kuulub kindlasti sinna juurde. Aga kui me nüüd mõttes hüppame ühte Aasia veel kõige kaugemasse nurka, sinna kuskile kirdeosasse ehk kontsatkaja tšuktši maa kanti sisse on ka ju tegelikult väga põnevaid rahvaid väga põnevate traditsioonidega ja väga huvitavate eluviisidega. Ma ise olen nüüd olnud seal Kirde-Aasias, sest Kamtšatka all ja näiteks Sitelmeenidega kuigivõrd kokku puutunud põline kantsaka rahvas vanasti neid nimetati kantsandaalideks kütid, kalastajad ja nii edasi. Ja siis sealsamas Kamtšatka ida poole. Olen siis käinud ka komandöri saartel ja seal ma olen kohtunud Ale uutidega. Neid on siin suhteliselt vähe, siin Venemaa poolel. Mõnisada ainult enamik nendest elavad seal Ameerika poolel, Ale uudi saarestikus jälle uute, kokku laetakse 15000. Need on erakordselt põnev rahvas selle poolest, et juba need esimesed uurijad ei suutnud ära imestada näide tarbeesemeid ja ja riideid näiteks tüüpilised riided olid Ale juutidel linnunahast tundub jube habras. Samamoodi kala rahast tehti riideid, salve, esemeid, siis ütleme niimoodi, et Ale uudid on olnud traditsiooniliselt merekultuurirahvas. Aga sina, Guido, Leibur, oled käinud hoopiski Tšukotkalson veel see kõige äärmisel Aasia kirdeots üldse seal kuskil Beringi väina lähistel ja see on sul olnud, ma tean, väga pikk ja põhjalik matk. 1987, kaks kuud. Aga miks su Kotkale sellepärast et. Ma pidasin tšuks ja Venemaa rahvastest kõige elujõulisemaks rahvaks. Ja selle tõestuseks võib öelda seda, et nad on 300 aastat pidanud sõdu venelastega. Kõik sõjad võitnud ja eelmise sajandi alguse Tsaari-Venemaa entsüklopeedias on Tšukside kohta öeldud niiviisi, et seal kehtib osaliselt Vene võim. Ja see kehtib ainult siis, kui tšuks on tapnud venelase. Kõikidel muudel juhtudel kehtib seal oma või tšuktši või. Ja see on neil olnud küll niimoodi, aga eks ole, kui sa reaalselt seal ringi käid. Ma arvan, et tihti on ka nendest tšuktši küllates üsna masendav pilt. Tänapäeval. No siis ta kõigepealt ütleme, mis on siukse küla üldse, sellepärast et tšuks on ju rändrahvas olnud ja siis, kui meie käisime seal 80.-te aastate lõpus oli ta domineerivalt ikka veel rändrahvas. Aga sa pead nüüd täpsustama ka muidugi kotka hiigelsuur ala et mõned kohanimed. Jah, ekitabki arv, näiteks geograafiliselt Musch Schmidti neem selles Lõuna-Poola pillingsi asulas lõuna poole. See on, ütleme, see Šukotka Julskuza jultimist Lääne-Poola see piirkond Ja sealkandis on siis säilinud see eluviis. Jah, et ta oli tol ajal küll sovhoosidesse jagatud. Sovhoosi brigaadid olid seal, aga see traditsiooniline eluviis oli säilinud klaasis püstkojad, kestkojad, nad olid natuke teise kujuga. Kui võrrelda nüüd neenetsi sitaga. Aga nüüd astud tšuktši püstkoja uksest sisse, mida sa seal näed? Ega see pilt on umbes samasugune, nii et tegelikult need Tšuksid jagunevad kaheks, ühed on põhjapõdrapidajad ja teised on kalastajad. Ja kalastajad, meie puutusime kokku nende maismaa, Chuccitleda, nende põhjapõdraga seal oli, aga ega ma ei oska praegu nii täpselt vahet teha, et ma arvan, et see lõhnade maailm ja see visuaalne esimene pilt on üsnagi samasugune. Aga mis mulle kindlasti silma torkas. Tšukside juures oli see, et kui neenetsite puhul oli nagu seda tänapäevast mõju rohkem tunda siis Tšukside puhul on see mõju ikka oluliselt väiksem. Ehk nad on niivõrd tugev rahvas olnud, et ma tahan neid oma vanu traditsioone suutnud paremini säilitada. Ehk nad riietusid endiselt põhjapõdranahkadesse ka suvisel ajal. Samas kui ennetasite puhul oli ikka suhteliselt palju tänapäevast riietust. Ja, ja see on, ütleme, 2010. aasta paiku oli neid kuskil 16000 järel, aga nad jagunevad tohutu suure maa-ala peale, see on tõesti meeletult suur ala ja väga tihti ilmselt ka see kant, kus sina käisid, et seal ju sisuliselt ikkagi teedevõrk puudub, täiesti. Ega seal sisemaal ei ole mitte mingisugust teedevõrku, nii et liikuda saab ikkagi ainult Martadega ja tänapäevased vahendid on ka natukene juurde tulnud, siis need mootorsaanid ja traktoreid oli kasutusel. Ja ma tean, et see matk iseenesest oli väga pikk, see oli vist niimoodi, et osalt jala ausalt. Oli jah, et enamus need põhja matconian niiviisi tehtud, et matkame kuskil 300 kilomeetrit sisemaal ja siis me tahame kusagile lähimasse asulasse välja tulla. Ja põhjamatkade puhul on see tihtipeale siis Põhja-Jäämeri, ehk me vaatame mingi jõe, mis sinna suunda voolab. Ja seda mööda siis kas 500 kilomeetrit või 800 või 1000 kilomeetrit, sõltuvalt piirkonnast on siis tulnud sõita ja natuke on mind ikkagi need mägipiirkonnad ka ahvatlenud, nii et me oleme reisisihiks alati võtnud mingisuguse mäestiku. Aga nii või naa see mäestik, kui varem või hiljem lõpeb ja siis seda tundramaastikku nagunii lisamatka juures, nii et näiteks siukseid maal me käisime ikkagi kuskil ligi 300 kilomeetrit mägismaad mööda. Osa muidugi mööda orgusid. Nägite te käies näiteks tšuktši inimesi, loomi? Kõigepealt inimestest inimesed elavad kindlates kohtades, nõndanimetatud brigaadide juures ja nende ümbruses võib siis kohata karjusid, aga seda siis ütleme, 50 kilomeetri raadiuses ja kaugemal kindlasti ei ole, kaugemal nad ei ole. Aga tol ajal oli veel väga palju Venemaal geoloog Looge, keda Mägatšuksimaal nägime, muide kui 2005.-le seal ta ei mõrrel, käisime Võiputaraanas, siis oli seal see omapära, et geoloogide tegevus Venemaal oli praktiliselt nulli läinud. Ühte geoloogi nägime seal, nemad meile nii rääkisid, et rahad on kadunud, enam geoloogid ei tegutse Venemaal. Aga veel nõukogude ajal oli need igal pool päris palju, aga loomade poolest, et ega see Põhjala on ikka vaene loomule vaene jah, aga kui sa hoolega vaatad, siis näed viiksjänes. Ja see saab tagumiste jalgade peal ja teeb piiks-piiks Talon, niuksed, vahvad, ümarad suured kõrvad on väga uudishimulik loom. Ja peenikese häälega vilistab jah. Ja siis v matkal on see hea omadus, et sa kulged looduses väga vaikselt ja vot veematkadel me oleme näinud väga erinevaid loomi, nii et isegi ahmi oleme näinud vene keeles roosa maha. Aga kohtumine karuga on alati niukene ja huvitav. Mitu korda oleme karuga kohtunud, tšuktši maal ka või? Tšuksimaal ühe korra põhja Jakuutias käis karu meie taga kolm tundi. Põhjalas on need karud ju ka suuremad seal päris äärmises põhjas kui lõunapool, et seal peaksid olema hästi suured Kamtšatka karud on ka muidu hästi-hästi suured. Aga näiteks, kui te kulgesite nüüd seal mööda jõge pikka aega, et mis aastaaeg saalis Tavaliselt augusti teine pool või septembri algus selles vahemikus kuldne sügis, kuldne sügisvärvid olemas ja väga ilusaid jõudsitegi jäämere äärde välja. Jah, kutsuksin matka juurde tagasi tulla, siis me lõpetasime jah, pekte malli jõe alam jooksul, kus me nägime veel 2000 aasta vanuseid Petroklisse mis tõestasid, kuidas Tšuksid ja maiad on omavahel seotud kaljujoonise kalju jooniseks sarnaselt kujutised kärbseseen, inimesed seda materjali nimelt kärbseseene leotist on paljud rahvad kasutanud joovastav ainena. Aastatuhandeid. Ma Tšukside kohta olen kuulnud isegi, et seal, kui näevad eemal kärbseseeni, siis nad kiiresti lepivad kokku, et kes esimeseks nägi, sest muidu läheb tüliks. Ja mis on hämmastav, et põhjalas on üldse palju seeni ja kohe rohkem puravikke komandöri saartel ma mäleta ka ainult puravikud välja, et mitte midagi muud puid ei ole, ainult puravikud väljad, puravikud on põhjapõtrade lemmiktoit. Mäletan saamide juures korra, kui ma olin. Ma küsisin, et saamide käest, et kas te seeni sööte, siis ta oli natuke aega vait, sest et me sööme neid põhjapõtrade kaudu. Aga aga muidugi, seal põhjas on niukseid looduse mõttes niukseid väga huvitavaid nähtusi, nii et kui me nüüd Tšuksima matka lõpust räägime, siis me pidime umbes 150 kilomeetrit. Astume mööda Põhja-Jäämere rannikut esimese asulani jõuda, oli see vesine või suhteliselt kuivastumine. Tegelikult oli ta kuiv, sellepärast et ma käisin mööda Põhja-Jäämere rannikut killustikku mööda nagu killustikku mööda ja päevade kaupa niimoodi jah, viis-kuus päeva astusime just seda täiesti lautosena. Osale kahel pool oli vesi ja ehk mis oli siis sisemaa pool sisemaa pool olid laguunid soolane vesi ja nende kahe vahel kulges kitsas maismaariba ja aeg-ajalt maismaaribasid katkes. Ja siis me panime oma katamaraani kokku, jälle sõitsime sellest katkenud kohast üle. Teisel pool jätkasime jälle jalgsimatka sõita, oma suunda pidada. Aga ma tahtsin nimetada seal põhjas, me kohtasime veel ühte väga huvitavat loodusnähtust, need on nimelt jäänuk kaljud ja sellist elamust, nagu nendele jäänuk kaljudele lähenedes tajusime. Ma ei ole vist kusagil mujal kohanud. Et juba kuskil 10 kilomeetri kauguselt näed horisondil, et nagu mingi loss paistab sakilised tornid püsti, sest ümberringi on ju nähtavus väga hea. Maastik on tasane, suuri mägesid ei ole ja mida lähemale me läksime, siis saime aru, et need on tegelikult kaljunukid, mis on ülejäänud maastikust püsti jäänud. Ja kõik nende ümbert on siis kunagi erosiooni poolt ära uhutud ja moodustasid nad fantastilisi kujundeid, mõni oli alt kitsam, pealt laiem ja vastupidi. Aga üldiselt nad olid niisugused teravad ja tugevast Looduse fantastilised meistriteosed, mida inimene ei jaksakski järgi teha, ei kogu see aasia põhjala, ta on paratamatult suur ja kui mõelda niisuguse jälle globaalse pilguga näiteks ma mõtlen nüüd ka Ameerika poolt Kanada poolt nende rahvaste olukord on Venemaal kindlasti vilets, vilets olnud, neid on seal alati ahistatud ja peetud teisejärguliseks. Aga kui võrrelda näiteks ütleme globaalselt, siis on ikkagi niimoodi, et need, keda võib nimetada Põhjala rahvast, eks neid on, ütleme Aasias, praegusel ajal kokku need põlisrahvaid hiigelsuurel alal kõik rahvaid kokku loetakse praegu kuskil kaks miljonit ja Ameerika põhjaosas seal kuskil kaks korda vähem. Ja kui mõelda nüüd Ameerika põlisrahvaste praeguse seisu peale ja Venemaa põlisrahvaste praeguse seisu peale, et nii haletsusväärne kui ta ka ei ole ta ometi parem kui Põhja-Ameerikas. Minu meelest. Jah, võin seda kinnitada, sest olen ka Alaskal käinud. Ja mulle tundub niiviisi, et inimestele on teatavaid eluraskusi, võib-olla isegi vajaga, ehk Venemaal puudusid paljud võimalused, et neid rahvaid aidata. Ameerikas tehti seda kiiresti ja kähku pandi inimesed majadesse elama, maksti suuri toetusi ja nende elu käis alla, inimesed läksid laisaks, läksid paksuks ja nii edasi. Jah, nii võib ka öelda ja minu peas on seal umbes niimoodi, et venelane ise ka laisk ja ta ei ole viitsinud hõivata neid hiigelsuuri alasid ja seal on ka looduslike barjääre ja ebamugavusi ja selle tõttu need rahvad jäetud omapead võiks öelda, nad on unustatud ja jumal tänatud. Siin kõlas Tubjaku kosterkini loits peaku oli sisinganassaani, rahvasuus on ja ma käisin ta juures õige hulk aega tagasi aastal 1989. Jänwanassaanid on siis see Põhjala rahvas, kes elab Euraasia mandri kõige põhjapoolsemad nukil seal Taimõri poolsaarel. Ja sellega saab otsa siis meie tänane saade, kus me ajasime juttu Guido leiburiga matkamehega, kes on alati tahtnud minna just hästi karmidele aladele Põhjala looduse ja arktiliste põlisrahvaste juurde. Aga järgmises saates seal jätkan ma juba siis üksi neid laska rännujutte ja võtan jutuks Alaska ja õieti kogu Põhja-Ameerika kõige suurema rahvuspargi. See on võimas ja suursugune park. Ja tema nimigi kõlab uhkelt ja suursuguselt rangeli ja Püha eeliase rahvuspark. Ja vot sellest, mis me seal rahvuspargis nägime ja kogesime sellest sisse. Järgmine saade tuleb.
