Tere eelmises rännusaadete loos jõudsime me maailma kõige suuremale saarele Gröönimaale. See oli sissejuhatav saade Gröönimaa kohta, sellest, milline on sealne loodus ja maastikud ja ka sellest, et millised on Gröönimaa põliselanikud ini uitid. Aga täna on minu vastus siin stuudios juttu ajamas. Rännumees Guido Leibur. Guido Leibur on tõesti kogenud matkaja ta naastat kümneid käinud hästi kaugetes soovitavalt inimtühjades, paikades, mis asuvad väga tihti polaarjoone kandis. Tänased jutud keerlevad siis ameerikaretkede ümber selle Ameerika maailmajao kõige kaugemate otste ümber siis põhja tipp- ja lõunatipp. Guido Leibur on läbi teinud ühe ligi kuu aega kestnud jalgsimatka pahvini karmis looduses ja sama pikka jalgsi ja paadiretke Alaska inimtühjadel aladel. Aga ta on korraldanud ka raske ja keeruka matka Ameerika maailmajao kõige kaugemasse lõunaotsa ehk tule maale. Neis kantides olen minagi rännanud ja nii me siis täna vahetamegi oma rännumuljeid neist Ameerika kõige ääre pealsematest paikadest. Tere, Guido, Leibur. Tere päevast. See muusika, mis nüüd siin just kõlas, on sinu valitud. Kas sa kommenteeriksid, kust sa selle said? See muusika on pärit Põhja-Kanadast paphini Alt ühest väikesest kitarri joagi asulast. Ja me saime selle muusika sellisel moel, et asula, kus elab umbes 400 inimest, omab raadiojaama ja kõikidel küla elanikel on vastuvõtja tegelik saatja kodus kahepoolne side. Siin ma raadiojaama ja ütlesime, et meid huvitab kohalik traditsioone kandev muusikat. Kas ta oskab soovitada meile kedagi, kes sellist muusikat teeb? Selline tekst anti siis Innoidi keeles eetrisse ja öeldi meile, et minge nüüd ukse taha, oodake seal, et kohe tulevad inimesed. Me ootasime viis minutit ja hakkasidki inimesed tulemusi. Aga seal selle saare oma koduraadio ja seal elavad innu hitid ja selle raadio kaudu olid inimesed. Tulid noored inimesed, kes ütlesid, et nemad teevad nädalalõppudel sellist muusikat kohalikele, see meeldib nendele. See on tänapäevane dinoidimust. Jah, ta tõesti kõlab täna päevaselt, et seal on elektroonilised pillid. Et ta ei ole traditsionaalne, aga vähemalt keel, milles nad laulavad, on küll Inviti keel. Aga nüüd, kui mõelda tänase põhiteema peale, me rändame siis mõttes läbi oma rännakuid ja võtame Ameerika kogu maailmajao kõige põhjapoolsema otsa ja kõige lõunapoolsem otsa. Aga need on ainult murdosa. Meie reisidest ja kes palju käib, rändab, reisib, et igalühel on nagu oma oma stiil. Näiteks noh, mina olen niisugune kangesti uudishimulik, nii et mul meeldib küll väga laialt maailmas ringi käia. Ja vahel ma teen ka selliseid tõsisemaid matku. Aga tihti on need ka niisugused niimoodi paar päevamatkad ja siis jälle reisid mingi muu vahendiga ja nii edasi. Aga sinulaad on rohkem keskendunud ikkagi sellistele pikkadele matkadele kas maismaad mööda või, või vett mööda ja need on ilmselt sellel põhjusel, et sul on lihtsalt vaja jõuda kuskile, kuhu muul viisil ei ole võimalik kohale minna. Koht ise tõmbaks sind. Stiil ole pikad, aegade jooksul kujunenud ja tõepoolest mulle meeldib käia jalgsi. Mulle meeldib hästi palju oma ümbrust jälgida, aga veematkamine on vahendiks, et matkarajoonist välja tulla, sest vee peal on võimalik suurt koormat päris pika vahemaa taha lihtsalt hõlpsalt liigutada. Ehk materjalist välja tulla või sisse minna. No ja nii palju kui ma üldse mäletan, su matku saaled ju aastakümneid matkanud ja see sinu omapära minu jaoks olnud see, et just nimelt niukene kombineeritud, et matkatakse jalgsi, aga siis on tegelikult kaasa võetud just katamaraan lahtivõetuna ja vajadusel see pannakse kokku ja jalgsimatk muutub sujuvalt üle veematkaks ja siis jälle vastupidi. Minu meelest see on nagu sinu stiil. Aga et just katamaraan, et mingite mingi süst aega Või laesõiduk, et see on 1980.-st aastast pärikuma esimese katamaraani ehitasime, ja katamaraan on siis selline riistapuu, millel on täispuhutavad kaks ballooni, mille külge on ehitatud kas puidust või alumiiniumist karkass tavaliselt puidust koha peal metsamaterjalist ja karkassi peal istuvad siis inimesed seljakottide otsas et sinna mahub, ühesõnaga, sinna mahub palju ja ta kaalub vähe. Ja ta peab ka ise hästi tasakaalu, eks ole, ta on suhteliselt stabiilne, muidugi häda on selles, et tuuletakistus on suur, nii et mis põhjarajoonides on probleemiks. Aga see eelis, et kaalub ikkagi umbes kaks-kolm kilogrammi ühe inimese kohta see on ikka väga vähe võrreldes süstaga, kus on umbes 15 kilo ühe inimese kohta see on väga suur vahe ja nii et lihtsalt ei ole võimalik neid matku teistmoodi teha. Me ei jõua tassida, kui rasketele matkadele on meil olnud seljakoti kaaluks 45 kilo, mõnikord siis noh, sinna juurde panna enam kümmet kilo ei ole võimeline. Muidugi kogu toit on kaasas, eks ole, ja muu varustuse, miks need matkad nii pikad on olnud, sellepärast et kui sa juba nii kaugele piirkonda kuskile lähed üheks korraks, siis tuleb sellest maksimumi võtta. Ja ega meie ei ole ka sellest numbrit teinud, et kui on võimalik matka keskel kasutada mingit abivahendit, helikopterit või autot kohe kasutama Eesmärk on ikkagi kohale jõuda minu sõnastuses, saada selle paiga tugev puudutus, täpselt nii. Ja sellisel moel oled kas siis Ameerikas käinud ja 2008. aastal käsid Zapaffinimaal pahvini. Ma muidugi peab looma kuulajale mingi kujutluse kusse imeliku nimega Manson, tegelikult hiigelsuur saar, ta on kaks korda suurem kui suur britt Tanja saar. Ja kui mõelda näiteks Gröönimaa peale, siis ta ongi Gröönimaa naaber, väike koopia? Jah, väike koopia, aga ta kuulub juba ikkagi Kanadale. Aga samal ajal ma kujutan ette, et kui mina olen käinud Gröönimaal, et noh, mis on tüüpiline Gröönimaa maastik, kaljud, kidur, taimestik. Puudest võid ainult unistada. Liustikud, suurejooneline, võimas, karge maa. Kujutlen, et see pahvinimaan Suures plaanis midagi sarnast, jah, on küll, et esimene asi, mis meenub, on kohe 1000 kilomeetrit põhja-lõuna suunas kulgevat liustiku, mis on mõnisada kilomeetrit lai. Ja siis jõeorud, mis on küll rohelised, kuid ilma kõrgema taimestikuta küll väga palju. Lilleväljasid aga ikkagi kalju sammalrohi ja sa käisid, mis aastaajal? Ikka nii nagu põhjas käiakse augusti kuu septembrikuu no see on jah, see lühike suvi, muud varianti. Õieti polegi, ja kui mõelda veel selle pahvini maa peale, siis seal on inimesi kokku sellel kahe Suurbritannia saare suurusel alal 11000, nii et seal naeruväärselt vähe ja nendest dist ka enamik asub seal kuskil keskustes, sest need sisuliselt on enamik sellest inimtühi. Jah, et ega meie näiteks seal 2008. aasta suvel teisi matkajaid ei kohanud ja kohalike elanik matka keskel ka ei kohanud, nadolid ainult matka alguses ja lõpus asulates ehk see, et nendest elanikest kohalikest elanikest on saanud püsiasukad, see juhtus kuuekümnendatel aastatel, eelmisel sajandil. Nii, ja vot jälle, kui ma võrdlen oma Gröönimaakogemusega, siis seal vahe on nüüd selles, et pahvini maa kuulub administratiivselt Kanada juurde ja Gröönimaa kuulub administratiivselt Taani juurde ja kummalgi riigil on erinev taktika ja suhtumine põlisrahvastesse ini õitjad elavad nii siin kui sealpool, aga Gröönimaal ma küll nägin pigem seda, et nendel invettidel lasti väga rahulikult elada Nendes paikades, mis olid hästi kalarikkad, mida nad ise olid välja valinud ja nad said seal harrastada oma traditsioonilisi eluviise ja mulle see väga broneeris. Sest noh, see on ju selge, et kui ta saab pidada oma traditsioonilist eluviisi elatuda vanaaegsetel viisidel kalastades, küttides, siis säilib ka tema, see traditsionaalne kultuur. Aga nii kui pannakse vägisi püsi asukateks, siis hakkab murenema. Praegu veel rändhõimusid, rändhõime ei ole, aga nad valivad oma külaks selle paiga, mille nad ise tahavad ja nende elatis tuleb ikkagi kalapüügist ja küttimisest. On teatav sarnasus jah, et tõenäoliselt tahvli kohalikud ei valinud ise neid asulaid, sellepärast et kitarri vaak tekkis Ameerika radarijaama lähedale selle jaama ehitamise eesmärgil. Ja teine asula, kus me sisse läksime, see oli niisugune loogiline sadamakoht. Nii et need olid ikkagi lääne inimeste poolt valitud asukohad külla, aga tegeldakse seal kohaliku traditsioonilise eluviisi alalhoidmisega ehk põhitoidust saadakse rahastamisest. Ja mingil määral ka siis küttimisest. Aga siis need asulad peavad ikkagi olema üsna vee ääres, nad on vee ääres mõlemad. Aga see nende igapäevane eluhoiak või olid nad tõsised kristlased või olid need rohkem niukene loodusrahva meelsusega? Raske öelda, nüüd aga niukene üldmulje nendest inimestest jäi, et nad on selle olukorraga leppinud, nad on üsna leplikud inimesed, nendel ei olnud erilisi ambitsioone, väga rahulik. Üldmulje jäi, kuidas alkoholiga lood olid, seal ka seal on keelatud, see on tüüpiline, on ametlikult keelates põhjalasesti tüüpiline, kuigi noh, suhteliselt hilja ja see lembus on nendel sees, nii et kui ikka kuskilt kätte saab, siis meie pakkide vahelt kadus ka üks vana Tallinna pudeli ära. Ise aitas ja aga Grööni maineutide juures ma sain ikkagi maitsta toorest vaalaliha, suitsutatud vaalaliha hülgeliha, rääkimata kuivatatud kalast ja mustraditsionaalsest, kuidas seal pahvinima nuttide toidulauaga. Loodan. Põhiliselt on merekala nendel kuigi ütleme Alaskal käies kümmekond aastat varem, siis me saime ka neid samu delikatesse proovida. Aga mis kujul see kala on tehtud? Kala raske ikka ja kuna nendele on seal see raadiojaam, nagu ma enne nimetasin, siis on fantastiliselt hea idee minu meelest ühe kogukonna kooshoidmiseks, et meil tekkis Oisu ja läksime jälle raadiojaama ja ütlesime, et kellel kala on, siis võiks meile tuua ja läksime õue jälle viie minuti pärast oli järjekord meie juures, seal, kes kõik pakkusid kalaga. Kas vaalapüük on neil lubatud? Vaalapüügiga, ma ei tea ametlikku seisukohta, aga ma arvan, et see vist on väga suurte piirangutega või lausa keelatud hülgejaht. Hülgejahist ei olnud kuulda midagi, seal kalamehed olid kõik, me saime proovida. Tundub natukene, et Gröönimaa sugulastel on natukene lahedam see oma eluviisipidamine, aga aga tegelikult teie põhiline käik pahvinimaal oli ikkagi looduses, kus inimest praktiliselt ei kohta, ilmselt olid ma kujutan ette väga dramaatilised mägimaastikud ja küllap ka niisugused noh, kuidas öelda, väljakutsuvad rajad, kus oli võib-olla mõnikord väga raske Nojah, ütleme nii, et ametlikult nagu radu seal üldse ei ole, nii et kuigi seal põhimatkapiirkond on selles esimeses orus, kus oli meie matka esimene pool aga matkad, teine pool, siis selleks, et saada esimesse asulasse. Me pidime ületama kolm, neli liustiku ja merelahte, mis jäid risti meie teele. Ja liustikud ja gurud olid seal umbes kilomeetri kõrgused, jälle nulli ehk merepinnale alla. Kaljusid maastikud, kärestikuline mägijõed, kus tuli läbi minna. Aga samas, kuna teil oli kaasas lahtivõetav katamaraan näiteks ja, ja ilmselt ka siis muu hea matkavarustust suutsite ikkagi pidada seda suunda, mida te tahtsite pidada. Jah, aga noh, kahjuks katamaraan oli nagu endale lohutuseks rohkem kaasas, sellepärast kasutada me seda ei saanud teha, sest suur merelaht, mis meiega mees oli. Kui me üritasime sinna esimeste jõeharude kaldale minna, siis kruusa-liiva segu, mis seal jõe sääres oli, oli nii pehme. Ehk ta oli just värskelt lahti sulanud, igikeltsa vajusime sinna umbes poole meetri sügavusele sisse jalga, sikutad siis tükk aega välja, pool meetrit seal põlvini, peaaegu põlveni koos matkasaapaga iga samm põlvini sisse. Et me lõime, aga et me ei hakka sedasi trügima selle esimese vee äärde, siis üle selle lahe sõitavaid Campisime 25 kilomeetrit ringi liustiku alt. Üks näide, kuidas tuleb liikuda looduse vastu, ei saa nagu öelda, tuleb kohaneda ja ruumi loomadega, nii et jäneseid nägime mitmeid, need on need valged, eks valged, suvel ka valged. Ja kes ei karda, muide, Gröönimaal oli see kogemus, et nad üldse ei kartnud neid. Ma arvan, põhjus oli selles, et ta polnud inimest näinud. Vot samasugune lugu oli meil Venemaal. Ma räägin vahepeal nüüd ühe loo Venemaast siiski jänesega jänesega seoses. Et see oli Taimõri poolsaarel põranga mäestikus, see on siis Taimõri põhjaosas juba 500 meetri kõrgusel kiltmaal arktiline arktiline kõrb. Ja kus on üksikud rohututid, mättad, aga põhiliselt on kiviklibu ja künka tagant ootamatult niiviisi välja tulles terve grupiga. Me nägime jänest jänes alguses kitlites kõrvu, aga siis on tema taktika see, et ta külmutab ennast. Kangestub ehk ta üritab nagu peita ennast. Ründaja ja see on minu meelest eriti naljakas, sellepärast et suvisel maastikul valgejänesekasukas paistab eriti hästi välja. No loomulikult, ega me nägime teda väga hästi ja siis, kui lähemale läksime, siis me olime lausa tema kõrval ja mõtlesime, et katsume gaasistadaga, tegime pai. Aga siis üks mees meie seast ütles, et noh, vaatame, et äkki äkki on elus või on äkki juba surnudki. Ja siis ta oli, kas te Lõsutus maasse ja ja, ja siis tuligi välja, et süda enam ei lööda. Niimoodi Sist põhjustasid näkurma, eks Ugala ehmatusest ehmatusest. Meie jänes oli umbes kuskil kolme meetri peal, siis ta ikkagi suvatses ennast ajada niisugusse valve seisan kusse pea püsti ja kuskilt ütleme meetri pealt, siis ta ikkagi. Kas minek aga tagasi siis Põhja-Kanadas? Meie suurim lootus minu jaoks oli see, et me saame seal jääkaru näha ja see teoreetiliselt võimalik ja, ja selle karuga kohtumiseks oli meil umbes kaks tundi kohalikus päästeteenistuses või pargivaht või kuidas seda öelda, peeti meile instruktaaži, kuidas käituda, kui koostada karuga võeti allkiri, et sa oled asjast aru saanud, aga samas näiteks ütleme, teravmägedel on niimoodi, Sul peab olema kohustuslikult piss kaasas jääkaruohu tõttu, aga Pafinime, arst ei tohi Krissi olla. Ei tohi jah, et kui sa jääkaruga kohtunud, siis maha lasta teda temaga kuidagi hästi läbi täpselt. Ja seda, kuidas hästi läbi saada, seda meile õpetati. Põhine hetk siin lühidalt öelda on see, sa pead ennast hästi suureks tegema, aga see on mulle tuttav, nii et kuigi meil oli tegelikult pipragaas ka kaasas, aga aga nüüd sellest kohtumisest siis nii palju, et Me tegelikult jääkaruga ei kohtunudki. Kuigi nägime tema jälgi ja põhjuseks oli tõenäoliselt see, et 2008. aasta, kui me seal olime, oli erakordselt soe. Meil olid Põhjala matka kohta temperatuurid üle pluss 15 kraadiga päev peaaegu et see oli ikkagi karude jaoks liialt kuum muidugi, nii et nad olid põhja poole läinud. Ja nende karude jutt muidugi kohalik, igasugust seal matka lõpus me kuulsime väga palju, nii et igal aastal on ikkagi karud inimesi rünnanud. Mõni inimene on hukka saanud. No jääkaru on teatavasti seotud jääga ja ta saab ellu jääda ainult seal, kus on jää ja just ookeani peale, et see on tema tegelike elupaik. Ja nüüd, kui ma mõtlen oma ülima kogemusele, muide see paik ma vaatasin kaardi pealt järgi seal pahvini maal, kus teie matkasita, et see on praktiliselt samal laiuskraadil, kus mina olin Gröönimaal lahe kandis siis disco lahe kandis öeldi niimoodi, et ma nägin näiteks innuetide suveniiride seas oli näiteks jääkaru küüsi, mida muidugi on suurim rumalus osta, sest see on lihtsalt mitte lubatud Euroopasse tuua neid üldse. Aga neid kahtlemata oli seal olnud, aga kui sa küsid, et millal viimati nähti, siis öeldakse, et oi-oi, et palju-palju aastaid tagasi ja põhiliselt ikkagi nii-öelda ära eksinud Karu, kes on tulnud triivjääga siia ja õnnetu looma tulevik on ainult ühene, ta kindlasti ei jää ellu, et sealkandis pahvinimaal ikkagi seal põhjaosas on, siis nagu pidev populatsioon. Ei, ma arvan, et nad ikkagi üksikud karud satuvad sinna pahvinima lõunaossa, kus meie käisime põhjaosas. Seal võib neid rohkem olla põhjaotsas. Aga ikkagi, ma arvan, need on nii-öelda eksinud karud ja aga nüüd seesama ameerika põhjaosa ja seal nüüd või mõttes minna lääne poole siis seal Kanada kõrval on arktiline Alaska Alaskal, sest olen ma siin tänavusel hooajal just rääkinud päris palju lugusid. Aga minule rünnakud ulatusid välja, ütleme Lõuna ja keskalascani, aga põhja Alaska, nii, ehk sinna aktilist seal Askasse ma lihtsalt ei jõudnudki. Ja siis ma kadedusega lugesin sinu aruannetest, et sina oled just seal põhjalas. Jah, et meie alustasime seal, kus Salist lõpetasid far Banksy juurest me saime siis juhusliku auto, millega me sõitsime mööda seda torujuhtme äärt põhja poole, kuulus Daltoni maantee altani maanteed, läheb sinna surnud hobuse linna lõpuks välja, läheb mööda torujuhtme väärt kogu aeg ja siis kuskil poole tee pealt tutti maha sealt umbes poole tee pealt, kus on Brucci Brooksi ahelik. Sealt meie aktiivne matka osa algas liikkonnal, sealt maanteelt siis lääne poole. No iseenesest see proksi mäeahelik on ikka ikka täitsa võimas mäeahelik ja ta kulgeb siis nagu ida-läänesuuna läänesuunalised, nii et me läksime paralleelselt ahelikuga ja, ja siis need kari puude ju, kes rändavad nüüd seal ehk siis metsikud põhjapõdrad talveks, nad tulevad sinna Brucci ahelik Ko ja suveks lähevad siis põhja poole. Suund on põhja-lõuna suunas ja ja siis nad suvel on seal nende tundrate aladel, aga talveks nad tulevadki sinna proksiga, neid kari puhusid. Me nägime päris mitmes kohas seal kas nad olid ühekaupa või kambaga, väiksemates karjades olid, ütleme, karja suurus võis olla umbes 100 isendit. Aas lõika näiteks mina seal keskAlaskal nägin eetika põhiliselt ühe- või kahekaupa. Aga see oli ikka seevõrra põhjapoolse, bruksime ahelik, et ka suvel karjana talvel karjad muutuvad. Ja siis see esimene osa matkast oli kindlasti jälle jalgsimatk, arvestades sinu käike tavaliselt siis mingisugune, ma ei kujuta ette üle 200 kilomeetrialale. Ega ma täpselt ei mäleta, aga 300 kilomeetri kandis lugesin aruandest, sul oli 297 kilomeetrit ja see oli siis mägedes põhilises mägedes. Me käisime sinka-vonka korda ühel pool seda peaahelikku siis jälle teisel pool läbisime ka ühe asula, mis oli seal keskel, liustikud liustik on seal vähe, seal ei ole selliseid suuri liustikke, pigem nimetatakse lumelaigud, aga kaljud, aga nad on suhteliselt niuksed, teravad mäed ja mõnes kohas seal peaaheliku ümbruses kaugemale laugemad, aga pea elaniku ümbruses. Me kasutasime isegi köit seal mõnest kohast, kui kõrged need on seal mäed, üheski tipus. Ei no seda ma tean, aga nad ma arvan, et natuke üle kahe kilomeetrist ja siis orgudes ka metsa siis olla või ei olnud. Seal oli aga vähe märja tundra, ta on ikka ju polaarjoonest ikka tublisti põhja pool muidugi seal, kus ma juba v osa alustasime, et siis põhja jäämereni kummipaadiga välja sõita. No seal oli jube metskaa täiesti kadunud, sealt algab minu kujutluses põhilised tundlad või niuksed, tasased alad. Seal olid jah täiesti tasased alad, kuigi see jõgi oli päris kiirevooluline jõgi ja, ja sealt ju tegelikult sõitsite ligi 350 kilomeetrit kummipaadiga mis suhteliselt kehvasti läheb edasi võrreldes katamaraanid ja siis lihtsalt õhtul laagrisse. Ja hommikul ei ole paat ja niimoodi ja muide, selle kummipaadiga pidime ühele karule otseseid Chrysoli pruunkaru mitte grisli, vaid pruun pruunkarud on rohkem nagu suuremad vee lähedal. Pikslid on nagu sisemaal rohkem agressorit armastavat kalu siiani. Tere, kuna jõgi oli nii kiire ja parasjagu pruunkaru kalastas seal jõe peal ehk püüdis käpaga kalu, kui me ei oleks kisa teinud, siis ma oleks talle kõhu alla vist sõit. Kirglikud kalastajad, aga noh, kõik loomad üldiselt inimesi ikkagi kardavad, välja arvatud oble jääkaru, ainult kui me kõva häält tegema, siis karu jooksis ikka minema. Kala oli ka jões püüdsite kala. Püüdsime. Ma nüüd nimesid ei mäleta, aga küllap oli harjus, ma arvan, et sest põhikala, mis me saime, oli hari. Nii et saite ikka toidulisa ja teine roheline kala. Ja nüüd ütleme sügisel neid just ongi suhteliselt palju seal jões tulevad jõuga üles, eks ole, just nii kudema tulevad ja teine asi, mida mina Alaskalt alati meenutan mõnuga augustikuus palju marju. Jah, et meil oli ka marjadega niisugune lugu, et kui meil v osa algas sealt jalgsi osa lõpust, siis meil oli tellitud vesilennukiga b varustust sest 300 kilomeetrit seda veevarustust ja selleks vajalikku toitu seljas tassida, me lihtsalt ei oleks suutnud seda teha, nii et omaette leeruk tegelebki loojal, mitte lennuk tellitud, vaid meil oli postipakk tellitud postkontorist nii aadressiks oli märgitud Narva ja nii pidi olema Ameerikas võimalik ja siis tuli see väike lennuk, eks ole, ta tuli kolm päeva hiljem. Ja siis me olime vahepeal päris tabel juba, et toit hakkas otsa saama ja siis me kuna jutt läks marjade peale, siis pohli oli seal meie ümbruses hästi palju. Me jaguneme kaheks, enamus meie grupist hakkas pohli korjama ja üks mees, kellel oli, siis tol ajal oli Ameerikasse võimalik revolver kaasa võtta jääkarude tõrjeks igaks juhuks ja grislikarude tõrjeks. See oli ametlikult meil kaasas hästi väikse kaliibriga küll, aga ikkagi revolver. Siis üks mees läks põdra jahile, aga põhjapõdrajahi, põhjapõdrakari puujahile, nii püstoliga kihtidega ja no kuigi neid põtru me olime varem näinud korduvalt, nad olid päris lähedalt mööda läinud, aga aga ta oli terve päev otsa ära ja ütles, et lähemale kui 100 meetrit põhjapõtradele ei saanud ja sellelt kauguselt selle püstoliga. Noh, ta arvas, et ei ole ikka kindel pihta saada, nii et põdralihast me jäime ilma, küll aga saime terve päev, aga ma ei tea, 20 liitrit pohli või umbes nii. No võib-olla vahelduseks oligi nii vaheldus, hädase taimed olid pahade just ja te sõitsite sisuliselt välja siis jäämere äärde. No natukene jäi puudu. Me läksime ühte teist jõge mööda ülesvoolu veel, et esimesse asulasse saada, sest täpselt selle jõe suudmes asulat ei olnud. Ja see asula, kuhu me lõpetasime, oli siis Nuik suti asula mis oli ameerikapärases stiilis pärast ristuvate tänavatega uute majadega, kujutan ette, niisugused hästi kandilised, mujal kandilised majad ja ühesuguselt küll värvilised, ilusad. Aga ma tean, et selles linnas puht statistiliselt peab olema 87 protsenti põlisasukaid Ekin võita ja kokku elab 400 inimest seal külas. Nii et tegelikult päris suur küla oli. Aga kui sa nüüd võrdleksite, sa nägid öine õitega seal pahvini maal ja nüüd siin Alaska põhjaotsas. Omavahel 10 aastat oli nüüd küll vahetust aga raske öelda, ühesõnaga see traditsiooniline eluviis on kadunud mõlemast kohast, see on nüüd kindlasti ühine joon, et see, et inimesed on paikselt tänapäeva kultuuri elama pandud ma ei tea, mulle isiklikult tundub, et, et see ei ole nendele hästi mõjunud nende traditsioonide säilimisele. Ja sinna juurde kuulub ju televiisori vaatamine endale kindlasti poest mingisugused ameerika toidud, mingisugused koka süsivesikud, laialdane tarbimine nii sinna kuulub kohe juurde ka, ma ei tea, kuidas seal aga Ameerika põlisindiaanlaste puhul on tihti näinud, kuidas nad oma toidumenüü muutuse tõttu on tõesti läinud. Ülekaalulised. Jah, meil oli hea võimalus, tegelikult elasime ühe pere juures nende majas ja selleks, et neid siis lõbustada, nad näitasid meile trikke. Niukseid rahvamänge, siis Invicki rahvamänge, võinoidi rahvamänge, täpselt nii. Aga kui nüüd kõrvutuseks võtta siin maal, siis nendel mingisuguseid mänge ei olnud aega mängida, ei mängiga neenetsi Venemaal mingisuguseid mänge. Sest neil ei ole, seal on igapäevane elu, pressib peale, kogu aeg on vaja tööta, see on heaoluühiskonna tunnuslatria, tekib vaba aega, seda tuleb nüüd sisustama hakata. Need mängud tundusid meile väga naljakad. Mängud, nadolid. Nojah, et kui nüüd kokku võtta see kogu see Põhja-Ameerika jutud siin, siis see Invittide lugu ikka nii Alaskal kui seal Kanada Arktikas paistab ikka ühes suunas läinud ja nende eluviisid on, on ikka tõsiselt muutunud. Pöördumatult jah, kahjuks küll, nii et see torkab kohe selline. Ja siin oligi nüüd kuulda seda tänapäeva ainuitimuusikat, mida mängitakse siis vabal ajal meelelahutuseks tantsu Stahlis, nii nagu eurooplaste kombe järgi see on olnud. Ja see on tänapäevane Ineutide elu seal Põhja-Ameerikas. Aga meie oma mõtte rännakuga läheme nüüd tohutult kaugele Ameerikasse maailmajao kõige lõunapoolsemas otsa ja see on tulema. Me oleme mõlemad seal käinud eri aegadel eri marsruutidel, aga see tunne, mismoodi ta välja näeb, on olemas isikliku kogemusega ja tulema, kui keegi üldse püüab ette kujutada, siis Lõuna-Ameerika manner lõpeb ära ja sealt edasi tulevad siis need tulema saared ja nende vahel on siis magalasi väin arestiks tulema, aga teistpidi saarestik tegelikult küllaltki suur ja seal on päris päris palju saari, suuri ja väiksemaid ja. Ma olen oma tulema käikudel kahel korral alati, kus hoiasse jõudnud ja sisusse aiast läinud nagu lähimatesse rahvusparkidesse, siis see on tegelikult siis need argentiinapoolses tulema, jaguneb Tšiili ja Argentiina vahel. Argentiinas just see rahvuspark. Ma olen käinud, on alatsepteeerradel fuajeego ehk siis ongi tule maha tõlkes hispaania keelest ja see on selle peegli väina ääres ja, ja minul mulje sealt oli, noh, kui oled palju käinud Lapimaal ja Põhja-Skandinaavias, siis oli noh, esimene seoselised. Et väga niukene tuttav tunne nagu Lapimaal, aga siis natukene midagi teisiti ja kuidagi nagu kiuksuga, lapimaad on küllased, avatud maastikud, palju veesilmi, natukene mingisuguseid künkaid. Aga ometi kõik need näiteks humal liigid, taimeliigid, Need on täiesti teistsugused ja üks minu kogemus ka sealt oli just see, et näiteks Nesu hani, kes on niisugune väga ilus musta-valgekirju, hani ma võisin talle minna paari meetri kaugusele ja ta ei lennanud ära, ta ei kartnud. Samamoodi tuli meile peale pampa räbal, me lihtsalt seisime. Rebane on hästi suur rebane, nii ta natukene isegi meenutab hunti, sest ta oli suurem kui meie rebane ja ta tuli lihtsalt, ta ei tulnud meile kallale, vaid tuli meie kõrvalt mööda. Nuuskis seal ringi, läks edasi, nagu meid poleks olnud olemaski. Minul mulje jah, et meie matk tule maale oli siis koordiliela Darwini ahelikus see piirkond jääb siis Piigli Väinast, mis on see, kust laevad põhiliselt ühest ookeanist teise sõidavad? Pihli väinast põhja poole jahetult selle väina lähedal. Jah, ja kui nii võtta, et peegli ja magal väin on mõlemad põhiliselt nagu ida-lääne suunalised, siis siis jälle magalasi väinast, eks ole. Lõuna pool seal on ilmakaartega üldse nii naljakas, et hommikul, kui ärkad, siis päike käidu, vastupidisel taevas ringi, see on ka keeruline, sellega tuleb harjuda ja üldse, mis mind nagu esimesel pilgul hämmastas, sealkandis oli see et jah, loodus on natukene meie põhjal aga sarnane, kuid kui sa hakkad tähelepanelikult vaatama, siis mitte ühelegi taimele sa ei oska nime panna mitte ühelegi loomal ei oska nime panna. No ja kõik on niivõrd võõras ja Mul olid kodutööd tehtud, mul olid määrajad, nii et ma ikka jõudumööda neid seal määrasin, aga kindlasti nad absoluutselt ei kattu, noh, kaasa arvatud, eks ole, see, et seal on ju see lõuna pöök näiteks on põhipuuliiki ja mida põhja poolkeral üldse ei olnud. Lenga et maastik on seal tõesti väga-väga karm, meie kõikidest matkadest, mis ma põhjapiirkondades olen teeninud, oli see matk maastiku mõttes kõige karmim. Aga samas ta on ju uhke ja tiitlid on väga majesteetlik, sellepärast et seal on väga palju liustikke, seal on sademeid väga palju, seal on liustike tekke peapõhjus. Enamus liustike kukuvad vahetult merre, et kui me matka alustasime, meid viidi spetsiaalse laevaga sinna matka alguspunkti, mitusada kilomeetrit leeme põhja poolt ja jäeti sinna sule lahesoppi, mis oli kõrget püstloodis kaljuseintega ümbritsetud ja mõnest kohast kukkusid siis liustikud otse vette. See oli fantastiline vaadega, et esimene öö ei saanud õieti magadagi, sellepärast et kogu kumises kogu aeg kukkus midagi. Kuskilt see heliliustike jäätükkide vette kukkumise heli, mis on niukene, tume kõmin resoneeruse ümbritsevatel kaljudel. Ja noh, see on nagu kõlakoda täpselt Gröönimaalt ma mäletan ka neid neid kahuripauke, aga need kuuldasid nagu eemalt, aga nad kõlasid jah, nagu äike või kahuripaugud, aga kui sa oled selle kõlakoja keskel, siis muidugi Võimendab ja noh, kui palju seal on võimalik päeva jooksul üldse liikuda, kui raske see maastik on, iseloomustab see päevateekonna pikkus. Esimese päevateekonna pikkus oli meil neli kilomeetrit. Oja. Kusjuures higi kui palju valatud. Aga seal läks teil küll seda katamaraani vajas. No vot see maastik on seal samamoodi mere lahtedest liigestatud ja, ja selleks et seda väga rasket maastikku natuke vähemaks saada, siis me lõikasime nii mõnestki merelahest otse üle magala häisi Väinast sõitsime katamaraani küla. Vot see oleks küll huvitav mõelda, et kuidas see käiks, sest mina tulin nüüd just õunapoolt Ushuaia poolt läksin nagu Lõuna-Ameerika mandrile, sõitsime ikkagi niisuguse korralise laevaga, mis oli keskmise suurusega. Aga seal oli tõsine torm ja see laev lõõtsasid pähkli koorial. Lained käisid üle teki tohutu õhinaga, et see. Mulle meenub magalasi enda nagu aruannetesse, et ka temal oli see kogemus, et see oli kohutavalt tormine. Ohtlik kindlasti oli see ohtlik ja õnneks me muidugi väga suuri laineid ei saanud, küll aga olid tuuled tugevad, nii et tuulega pidime võitlema küll loojust, katamaraan võtab päris tuuletakistus suur ja, aga saite jagu, see oli tõeline niukene, kombineerimine, osalejat, kihutada Lelle igaks juhuks varuvariandid, kui üks jääb ühele kaldale teineteisele kaldale, toiduained oleks võrdselt, et tuli mitu korda käia, me käisime seitse korda edasi-tagasi. Keegi vette ei kukkunud. See veel puudus, et vesi on seal ikka väga külm ja tähendab seda küll, et järgnevatel päevadel me üritasime oma tegevust jah, nii palju lihtsustada, et mõtlesime, et kaks inimest sõidavad siis paralleelselt kaldaga mitte enam üle väina, vaid paralleelselt kaldaga. Ja võtavad siis osa varustusest Enda katamaraani peale. Ja niiviisi on lihtsam ronida siis nende kaljude peal ja nendes okkalistes põõsastes, mis seal kõikjal kasvavad koorem seljas ja kergemaks. Ja seal oli mul küll selline juhus, et murdlained, mis kaldale paiskusid Nendest läbi sõitmine esimesel korral ei õnnestunudki, nii et teha küünal salto. Kas natukene niisugune tunne, et seal tulema matkal, et oled maailma otsas? Tõepoolest sellepärast et tol korral meil ei olnud ka mingisuguseid kommunikatsioonivahendeid kaasas, ei olnud meil satelliittelefoni kaasas. Mida hilisematel matkadel me oleme kasutanud? Mulle lihtsalt see maa maailma otsast tuleb sellepärast meelde, et ushu aias on ju selline suur kiri üleval, et Ushuaia finn. Kell Mundo ehk maailmaots. Aga see maailma ots lõppes meile väga neil ootamatult, sest matka lõpus, kui me tulime Tšiili poolelt paralleelselt Argentiina piiriga põhja suunas siis järsku selles džunglis, selles kohutavas võsas, kus me läbi trügisime, tuli ette meile siht meie õiges suunas. Punased lipukesed ja siht. Me läksime muidugi sihi peale ja kui me sihti mööda oli mõned kilomeetrid kõndinud, siis tuli kruus sinna, ehitati parasjagu teed strateegilise tähtsusega teed pikki Argentiina piiri siili poolele. Siis lihtsalt võiks praegu mõelda, et teie pärast oli rajatud Sydneyst sobist teile. Seda infot meile ennem ei olnud, nii et see oli suhteliselt salajane tee, aga noh, Argentiina Tšiili omavaheline kemplemine ammust ajast teada Aga seesama tulema, noh mulgi oli natukene niisugune tunne, et nüüd on siis maailmaots ja ja ometi minul juhtus siis niimoodi, et kuna teisel korral siia tulin, siis ma läksin juba maailma otsa taha. Avastasin Falklandi saared ja Antarktika ka. Ja ma arvan, et sinulgi on olnud nendel oma põhjala käikudel mitugi korda tunne, et sa oled maailma äärele jõudnud, see põld Esimene jah, et see, et sa ise pead kõigega hakkama saada, see on päris hea tunne. See tekitab sinus enesekindlust. See süstib optimismi edasiseks. Ja see annabki, tegelikult annab elujõudu ja tunned, et sa oled täiega elus, minul on just see tunne. Ja see on just ka see, et ta annab sulle tahtmist minna nüüd jälle edasi sinna maailma lõppu taha ja minna järgmisele. Matkame vot oma piiride avastamine, see on jah, üks põnev tegevusalad, eks selleks me ju käimegi. Aga nüüd selle pahvini In juttide, tänapäevase noortebändi, muusika, hotell ka lõpetaksime saatekäikudest Ameerika maailmajao kõige äärmuslikumatesse põhja ja lõunaotsa pahvinimaale ja laska Arktikasse põhjalas ja tule maale Lõuna-Ameerika lõunatipus. Aga millest tuleb siis nüüd järgmine rännusaade, siis läheme Gröönimaale. Eelmine saade Gröönimaa kohta oli selline avasaade, seal sai siis kõneldud kõige üldisemates joontes sellest, milline on Gröönimaa loodus ja inimesed. Aga nüüd järgmises Gröönimaa saates, ma tahan juba kõnelda üksikasjalikult sellest, mismoodi me seal Gröönimaal reisisime ja kuhu me täpselt läksime. Me liikusime ju Gröönimaa vetes purjela laevaga, see oli väga põnev. Ja seal siis käisime teatud kindlates väga huvitavates punktides ja selles järgmises saates räägingi lahti, et milline see meie purjelaeva marsruut seal siis oli.
