Tere, lapsed. Tere, Veiko, tee nii. Vabandust, et ma natuke hiljaks jäin, aga mul lihtsalt  juhtus üks asi, oota, Veiko, sa tead, et sul on kask käes. Ongi seesama asi, mis mul juhtus, noh, saate aru,  ma olin seal telemaja juures, eks ma tulin siia  ja nägin, et seal oli seal telemaja nurga peal,  eks oli see väike kiisukene seal õues nii külm. Ja siis need autod sõidavad edasi-tagasi,  ma kartsin, et jääb auto alla. See. Ja ja, ja, ja oota, panete siia sisse. Oota siis rahulikult olla rahulik. Ma sain lemmiklooma praegu endale. Kuule timu. See loom võib olla ju kellegi oma, võib-olla tema peremees  igatseb teda, sa ei saa teda ju kodus. Mis mõttes igatseb kuule, peremees ei ole peremees,  kes jätab vaese kassi veebruarikuus talvel külma kätte,  kui. Loomulikult, see või see näiteks minu meelest vist selline  juhtum olla, et näiteks peremees või perenaine läks  prügiämbrit välja viima. Jättis ukse kogemata lahti ja kast pani kohe tänavale. Mina ei oleks selline peremees, kes jätab kogemata ukse nagu lahti,  et kas saaks viuhti välja minna. Me peame seda asja kontrollima, me peame helistama kusagile,  ma ei tea loomade varjupaika või, või uurima,  et äkki keegi näiteks igatseb oma kassi. Näete, tühjases numbris, poisid paneme võlun varjupaigast  kellegi siia ja siis me saame selle joonase endale jätta. Tere. Mina olen Mihkel ja tema on Veiko ja tema Timmu  ja meil juhtus siin selline asi, et Veiko leidis tänavalt  kassi ja nüüd Timmu, vabandust väga, aga ta võlus teid nüüd siia. Tere ka minu poolt. Jutt juhtumist ja mulle rääkima rohkem ei pea,  olen täitsa teadlik, nägin kogemata saadet just praegu. Ja kui võlumise jutt pihta hakkas, siis ma juba eeldasin,  et eks tee minu siia toote. Nojah. Mul oli muidugi valida mitme varjupaiga vahel,  aga ma valisin selle. Aga mul on hea meel, et sa mind valisid,  mina olen Hellika Lansman ja mina olen Tallinna loomade  varjupaiga juhataja. Väga hea. Kas te oskate meile kohe öelda, kas sellel kassil ei ole ju omanikku,  eks ole? Kõige parem oleks, kui tal oleks kiip küljes,  siis ma oskaksin täpsemalt öelda ja selle omaniku  ka üles leida. Mina võin öelda, mina ei näinud, kiipi mitte kusagil,  ei olnud. Ei olnud mitte kusagil seda näha olema. Kiip ei ole näha, kiip on selline riisitera suurune,  väike asi, mis süstitakse loomale kaela alla  ja seda just nimelt just seda just nimelt sellepärast,  et selle kiibiga, kui igal kiibil on oma number,  see on 16 numbrit pikk ja kiibi lugejaga on võimalik lugeda  see number ära, pannakse see number registrisse  ja siis juba tulevad omaniku andmed välja. Et sellel kassil ka, et ma kontrolliksin tema kiipi. Läbi selle saab kontrollida või meil oli seal lastetoas  lihtsalt üks see, me mõtlesime, et seal,  tal on äkki rahulikum olla. Ja siin tal on rahulikum olla. Sellel kiisul ei ole praegu kiipi. Te teete nagu, ütleme niimoodi noh pai, nagu talle. Ja sellega teeme pais on selline kiibi lugeja,  kui kiip on olemas, siis siia tulebki, vaatan kohe sellesama kiibi,  mis mul siin on, selle saan siit lugeda. Ja näed, siis tuleb selline number siia peale. Ja kui selle numbri panen registrisse sisse siis. Saabki teada juba omaniku telefoninumbri  ja omaniku aadressi ja saab inimesega ühendust võtta,  et tere, leidsin teie kassi. Nii et see tähendab siis seda, et laps, kes näiteks leiab  nagu praegu Veiko leiab tänavalt näiteks mõne kassi,  siis tema ikka oma silmadega ei näe, kas ta seal on kiip  või mitte, ta peab helistama siis varjupaika  ja kutsuma inimesed kohale, et siis aidata leida kas  siis omanik üles või teada saada, et see on tõesti üks  hulkuv kass. Või selle kassiga varjupaiga ise minema ka,  võib ju minna? Või kuidas te soovitate käituda näiteks? Kõige kõige parem ongi just see, et kui nähakse hulkuvat  looma ehk siis ta on ilma omanikuta ja ta on tänaval  väljaspool omaniku territooriumit siis helistada varjupaika,  sest kõik võluda ei saa. Ja, ja siis ongi varjupaigaauto tuleb kohale,  kontrollib kohapeal selle looma kiibi ära,  kui võimalik, tagastatakse see loom kohe omanikule,  kui mitte, siis me võtame looma varjupaika  ja hakkame tema peremeest otsima. Selge, aga kuidas saab aru, et tegemist on nagu hulkuva  loomaga vist mulle paistis ka, tal paistis külm olevat  niimoodi ja ta kuidagi oli seal üksi, hirmunud,  et. Tegelikult seaduse järgi, et kui loom on väljaspool omaniku  territooriumit ehk siis ta on tänaval, ta ei ole oma aias,  siis ta ongi hulkuv loom, on ta koer, on ta kass,  on ta küülik. Ta ei tohiks üksinda olla ilma peremeheta,  siis temaga võib õnnetusi juhtuda, näiteks ta jääb auto alla,  keegi inimene teeb talle haiget, midagi muud halba juhtub. Ja sellepärast ongi oluline, et need loomad tänaval üksinda  ringi ei hulguks. Sest et vahepeal ka, kui loom on näiteks hirmul,  siis keegi laps näiteks hakkab teda endale sülle võtma  või hakkab koerale pai tegema, aga see loom võib hirmust rünnata. Ehk siis see laps võib haiget saada, mistõttu ei tohiks meie  loomad ilma meieta tänaval olla. Kuulge, aga, aga see loom võib ju haige ka olla. On ju? Just ta võib haigega lisaks kõigele olla,  aga sellepärast ongi. Esiteks on see, et teie ei tohiks haigeks jääda,  mistõttu parem ongi, et kui te näete hulkuvat looma,  siis koos täiskasvanuga sellega tegelete,  ehk siis hea oleks teda jälgida, et kui lihtsalt helistada,  et nägin siin koer jooksis tund aega tagasi,  siis varjupaik ei, ei pruugi enam seda looma üles leida. Aga kui saab jälgida, et praegu ta on siin tänaval,  aga nüüd jookseb natukene edasi ja ma liigun temaga koos,  siis on võimalik, et see loom, et see varjupaik leiab  ka looma kindlasti üles, see loom saab varjupaika  või siis, et tema peremees leitakse kohe üles. Aga varjupaik aitaks ka, näiteks no lastel on tänapäeval  väga tihti kaasas näiteks telefon, millega saab pilti teha,  et et kui, kui sa näiteks näed mõnda hulkuvat koera,  siis oleks mõttekas ikkagi teha tast ka pilti näiteks enne  kui helistada varjupaika, et siis sa tead,  et noh, kui ta ka ära jookseb, siis on vähemalt silme ees,  kes see oli. Just et siis on vähemalt teada, et milline loom on kaduma  läinud ja kus kohas või milline loom on leitud ja,  ja kus kohas, et alati tavaliselt koerte puhul on 90  protsenti neist on kiibistatud ja ongi enamasti ongi lugu selles,  et kas nad on näiteks üle aia hüpanud või rihma otsast  jooksu pannud või, või mingid sellised mured kasside puhul  küll kahjuks inimesed leiavad siiamaani üsna tavaliselt,  et kass ongi, käibki omapäi ja võibki üksi tänaval ringi hulkuda. Et nende omaniku leida on alati keeruline. Aga see tähendab siis, et kuigi see ei ole kohustuslik,  siis niimoodi julgelt soovituslik. Kui kellelgi on kodus kass, siis võiks ta ikkagi ära kiibistada. Koerte kasside kiibistamine Tallinnas on kohustuslik kohtus just. Aga teate, mis, aga näiteks kui oletame,  et ma ei saa seda jätta seda joonest endale,  noh siis ma võtan endale lehma, eks ole. Kas lehma ka kibistatakse? Lehmadel on ka neil on enda kiibid ja seda jälgib veterinaar  ja toiduamet, et nemad oleks kõik õigesti papagoidel. On jala ümber rõngad, neile kiipi naha alla ei panna,  küll aga neil on rõngastus ja rõnga peal on oma isiklik number. Ja kui inimesel on siis loom, siis tal on tihtipeale  ka tema dokumendid. Küll aga see papagoide rõngastamine käib oma reeglite  ja seaduste järgi ja neil ei ole sellist  nii suurt andmebaasi, nagu näiteks ongi kasside koerte,  hobuste, lehmade, Ja ega see kiivitamine ju kassile midagi ei tee,  see on lihtsalt selline väike nagu süst. See ongi just nimelt see ongi süst, see on täpselt samamoodi  nagu vaktsineerimine on, et kui teie ise olete vaktsiini saanud,  siis teate, et süst võib vahepeal valus ka olla. Siis just, aga see läheb. Üle ja see aitab ikkagi nii kassi kui omaniku ja. Selle eesmärk ongi see, et see loom saaks kindlasti tagasi koju,  sest et muidu on see, et ega see omanik ka ju ei ta,  võib küll märgata, et see loom on kaduma läinud,  aga võib-olla ta ei tule selle peale, et otsida  selle õige varjupaigaaadressi. Pealt või sellest õigest kohast või kui loom ongi auto alla  näiteks jäänud, siis ei jõua see info omanikuni  ja kuigi me püüame ravida ja, ja ta terveks teha,  siis on ikkagi see, et ta ei pruugi eluga alati välja tulla. Aga igasuguseid praegu on nagu selline noh,  ma ei tea, mood või niimoodi, et võetakse  ka tuhkruid koju endale ja noh, ka tuhkruid ja. On jah, et, aga kuidas, kui tuhkr on näiteks plehku pannud,  et kuidas sa siis aru saad, et kas see on metsloom  või on see kellegi juurest plehku pannud tuhkur näiteks teil  on varjupaigas näiteks tuhkruid ka või mingeid selliseid,  mis on need eksootilised loomakesed. Meile tuli varjupaika, suvel toodi meile üks väidet,  et tuhkur kindlasti kodust peita plehku pannud,  tuli välja, et oli nugisekutsikas, ehk siis täitsa metsloom. Tema viisime tagasi metsa, temaga oli selles mõttes kõik hästi. Aga varjupaigas siiski me taluutkodu ei otsi,  sest metsloomi me enda juurde ei võta. Aga koduloomade puhul või lemmikloomade puhul meil ongi,  hetkel on meil neli tšinšiljat varjupaigas kolm küülikut,  kolm rotti. Paar nädalat tagasi oli ka üks papagoi, et ikka ikka liigub  erinevaid linde ja loomi, just nimelt, et kas  siis keegi jätab oma akna kogemata lahti  ja saavad need loomad minema niiviisi või viiaksegi just  nimelt prügiämbrit välja viies pääseb see loom välja. Ja kindlasti on ka neid inimesi, kes näiteks meie rottide puhul,  et oligi jäetud tänavale pappkarbi ga ehk  siis inimene ei soovinud enam endale enda loomi  ja hülgas nad. See on väga kole lugu. Kui sa võtad looma, sa pead mõtlema. Kui sa tuhkru võtad, Veiko, kui sa võtad tuhkru. Kui sa võtad No siis ei ole nii, et et noh, et see on tihtipeale,  et võetakse hästi armas, mingi loomakene,  eks siis endale siis kasvab suuremaks vaatab ah ei olegi  enam armas. Jätame. Aga mis nendest, mis siis näiteks noh, kui me ei leiagi  praegu sellele leiko leitud kiisule näiteks ei leiagi praegu  tal ei ole kiipi, me ei tea, kes on tema omanik,  me leia tema omanik Poisis ta võib vabalt, ta võib jääda siia. Mu tahate näiteks siia jätta, aga see päris niimoodi  ka ju ei käi, eks ole, et kui näiteks laps leiab kassi,  siis võiks ta ikkagi vähemalt varjupaigale ette näidata. Just kõigepealt ongi see, et kui loom tuleb varjupaika  ja omaniku kohe kindlaks ei saa teha, siis me teeme temast pildid. Info läheb üles, hakatakse internetile interneti kaudu hakkama,  hakatakse otsima loomaomanikku. Ja esimesed 14 päeva on see aeg nüüd, kui,  kui loomal seda omanikku otsitakse. Veterinaar vaatab looma üle, vajadusel teeb talle vaktsiinid. Veterinaar on muideks loomaarst Just nimelt loomaarst vaatab looma üle ja peale seda 14 päeva,  siis hakkame talle uut kodu otsima, siis ta seda realiseeritakse,  et ta poegi ei saaks enam, sest et kuna hulkuvaid loomi  tänavaloomi on hästi palju, siis sellepärast me lõikame kõik  enda loomad ära, et vältida hulkuvate loomade juurde teket ja,  ja neid loomi, keda keegi ei taha. Kes, kes, kes, kes see on naine, hääl, nimi on aima. Aima. Poisid kulge ega näinud minu kassi. Kas tähendab ilus triipudega mina, mina leidsin telemaja  nurga juures oli ma ei tea, kas seesama kass  või see on ju minu magnus magnus. Oli seal õues üksinda. Tundub, et ta ei taha meie pesast välja tulla. Ja me panime talle pessa, ta kartis nagu meid. Aga sina ei karda, vaata, ta tuleb ilusti sulle sülle,  kohe ilusti ja näe, tunneb ära omaniku. See on nüüd televisiooni, ma kuulge, aitäh teile. Kuule, oot-oot, on aima, kas tuli välja,  et sinu kass ei ole kiibistatud, ei ole,  mina. Mina ei lase oma kassile mingeid erineid sisse. Peab panema sellepärast, et kui juhtub jälle niimoodi jah,  et Veiko praegu leidis, kui keegi teine oleks leidnud,  ta oleks võinud viia selle varjupaika, siis ei leiagi teda. Või kui ta oleks auto alla jäänud, tuleb seegi. Mina mõtlesin, et ma jätan endale selle,  kas oi seda vist meeldib talle küll ja. Läheb valve lauda ise. Nii lapsed ja aega.
