Käisin kas neljandas või viiendas klassis,  kui meie koolis läks lahti suur šokolaadi söömine. See šokolaad ei olnud aga tahvlit, vaid üsna suurtes  ebamäärastes kängardes ja poisid tõid selle kooli. Pääsküla prügimäelt. Eks kommivabrikus oli midagi veidikene nihu läinud aga meile  tegi see üksnes rõõmu. Veidike eakamad inimesed mäletavad ka neid aegu,  mil üht kilekotti naljalt minema ei visatud,  sest seda sai aina uuesti ja uuesti kasutada. Sama lugu oli tühjade purkide ja pudelitega Need ei olnud prügi,  vaid ikkagi väikene väärtus. Seega oleneb prügimõiste ajast ja oludest  nii tänapäevase kui ka keskaegse prügi sisse,  sukeldub nüüd Kristo. Kui palju sina igapäevaselt prügi välja viies mõtled,  kuhu see lõpuks jõuab ja mis sellest saab? Kuidas on varem prügi ga majandatud ja kas me oleme oma  esivanematega võrreldes targemad, prügikäitlejad? See õu siin oli selline keskaegne. Ma ei tea jäätmeala. Tõesti, täpselt Raekoja platsi kõrval on selline hooviala,  kus Tartust praeguseks on läbi uuritud kõige rohkem  jäätmekaste teame tervelt kahtkümmend ühte. Siit leitigi jäätmekastide nii-öelda rodu,  mis asi see jäätmekast on. Jäätmekast on. Selline panipaik, kuhu asetati nii Elutegevuse käigus tekkinud prügi, kui sinna peale võid  ehitada ka kuivkäima. Nii et kaks ühes tartlased Rahuldasid oma loomulikke vajadusi ja said oma asjadest  lahti ühel ajal siis. Tõesti, mõlemad maandusid lõpuks ühte kasti. Jäätmekaste enam Tartu linnapildis näha pole,  kuid keskajast pärit prügi on nii väärtuslik,  et on viidud lausa muuseumi. Tartu linnamuuseumi näitusel ajalooprügikastist ajalukku  saab tutvuda kõnekamate Tartu prügi hulgast leitud esemete  ja nende lugudega. Peeker või blokflööt, mis keskajal kaotas purunedes oma  väärtuse ja leidis tee jäätmekasti, on tänapäeval väärtuslik informatsiooniallikas. Aga tõesti, väga erinevaid asju on sealt välja tulnud  tellistest alates, mis ometi peaksid olema rasked välja  võtta ja lõpetades tõesti igapäevaprügiga toidujäätmed,  katkised nõud, hästi palju katkeid näiteks tünnikaante,  st kõike seda kraami on muuseumikogus täitsa omajagu. Prügileidude põhjal saavad teadlased täna järeldada,  mida tolleaegsed inimesed sõid ja seljas kandsid  ning milline oli nende eluviis. Jäätmekastid olid keskaegses Tartus ajastule vastav  jäätmeprobleemi lahendus. Tänapäevase jäätmemajanduse algus. Tõenäoliselt nad toona ei mõelnud sellele,  et nad jätavad endast meie päevideni säiliva jälje. Meie see-eest oleme tänulikud, et nad nõnda tegid. Tõenäoliselt meie järglased, vaadates siin taustaks olevat  tohutut kruvima perspektiivi meile selle üle ülearu  tänulikud jällegi ei ole. Juba päris mitu aastat on eestlased kohustuslikus korras oma  olmejäätmeid sorteerinud ikka biojäätmed,  biojäätmete kasti, paber ja kartong, paber  ja kartongi kasti pakendi pakendi kasti,  ohtlikud jäätmed ja suured jäätmed jäätmejaama  ja olmejäätmete kasti peaks ideaalis jääma aina vähem  jäätmed või Peeter, kuidas sellega seis praegu on? No nii peaks olema ja eks see areng selles suunas läheb,  aga ega see ei ole väga kiire protsess, et Tallinna linnas,  kui siin võtta praegu hetkel tehti paar aastat tagasi  kõikide Euroopa Liidu pealinnade vaheline võrdlus,  liigiti kogumine ringlussevõtt ja sellise positiivse üllatusena. Tallinn oli Euroopa Liidu riikide pealinnadest teisel kohal  ehk ligemale 50 protsenti Tallinna jäätmetest kogutakse liigiti,  aga noh, Eesti paljudes piirkondades see liigiti kogumine  täna hetkel on tegelikult alla 20 protsendi. Segaolmejäätmete kasti peaks ideaalis minema prügi,  mis ringlusesse enam ei lähe. Näiteks määrdunud ja katkised riided, jalanõud,  pehmed laste mänguasjad, toidujäätmetena tekkinud suured kondid,  toidulisandid ja vitamiinid, kosmeetika,  mähkmed, kassiliiv sdplaadid, tühjad, katkised pastapliiatsid,  hõõgniidiga, lambipirnid, jahtunud tuhk ja muu selline. Aga kui me vaatame nagu täna noh, nagu reaalset pilti,  et kui jätkuvalt segaolmejäätmeid üle 300000 tonni  ja selle koostise uuringute järgi me saame öelda,  et seal hulgas on umbes 100000 tonni tegelikult biojäätmeid,  ainuüksi sealhulgas on täna ligemale 60000 tonni tegelikult  erinevaid plaste, mis on suures osas tegelikult pakendi,  aga mitte ainult seal on päris palju veel täna metalli,  seal on päris palju klaasi. Et tegelikult see potentsiaal selle liigiti kogumise mõttes on,  on jätkuvalt väga suur. Kuhu läheb siis taaskasutamiseks kõlmatu olmeprügi? Suurem osa sellest liigub Eesti Energia Iru jäätmepõletusjaama,  mis suudab ühes aastas kasulikuks energiaks muundada ligi  250000 tonni olmejäätmeid. Iru jäätmepõletusploki rajamisega 2013. aastal on Eesti  jäätmemajanduses sisuliselt alanud uus ajastu kuna massiline  segaolmejäätmete ladestamine prügilatesse on lõppenud. Siia nendesse šahtidesse valatakse siis suurem osa Eesti olmeprügist. Jah, siia tuleb tõesti meil enamus Eestimaa prügist tuleb  siia ja ja päeva jooksul käib siin ligi 70 80 autot 70 80  siis kohe-kohe peaks jälle auto tulema ja kohe peaks,  üks läks just ära ja kohe peaks järgmine tulema. Kuskohast see prügi siis tuleb, kes teile toob? No nagu me eelmise juhi käest küsisime, tema tuli Tartust,  et siin tuleb üle Eestimaa, prügi tuleb igalt poolt,  siit, nii Tallinnast kui üle Eestimaa ja see on kõik siis,  mida ei saa enam taaskasutada ja see siis põletatakse ära,  jah. Meile tuleb prügi selline, nagu ta on, siin me enam mingit  sorteerimist ei tee. Palju siin praegu see prügi on? No siia punkrisse mahub meil umbes nädal aja kütusevaru,  mis on, ütleme kuus-seitse 1000 tonni ja noh,  silma järgi praegu vaadata, et kuskil pool punkrit on täis,  nii et võib öelda, et kaks, 3000 tonni. See prügiauto tuleb siia sisse, ta ise siin valab keegi teda  sind ju ei aita ja see kraana on vist ka automaat. Jah, käesoleval momendil on automaatika peal,  aga siis mõnikord segamise aeg kasutame ka. Operaatoreid. Põhimõtteliselt siin nagu eriti töötajaid vaja polegi. No töötajad on ikkagi operaatorid, kes jälgivad kogu jaama tööd,  parameetreid, aga mis siin siis edasi toimub? See prügi läheb sinna ahju, mis siis toimub? Prügi läheb siit koldesse, koldes toimub prügipõlemine  ja koldeseinad on ehitatud nii, kus vesi aurustub  ja sellest aurustunust veest. Tekib aur ja aur läheb turbiinile, kus me toodame elektrit  ja juba soojust. Täisvõimsusel põletatakse selles katlas umbes 30 tonni prügi  ühes tunnis. Selline kogus tekib umbes 70. Eesti kodus ühes aastas. Olmejäätmete kütteväärtust võib võrrelda puidu  või põlevkiviga ja tegelikult võiks kogu Eestis tekkivatest  olmejäätmetest kasulikku energiat toota. Ometi tuuakse osa prügi ilujaama hoopis laevadega teistest riikidest. Me impordime osaliselt sisse peamiselt sellel põhjusel,  et prügi on meie jaoks kütus, ta peab olema pidevalt olemas  ja meil on olemas sellised pikaajalised nii-öelda optsiooni  või võimalus lepingud prügi importimiseks. Teiseks on see, et selleks, et ta ilusti siin põleks,  on vaja teatud kütteväärtust säilitada ja impordi prügi  aitab meil seda kütteväärtust nagu tagada paremini. Ja kolmas on see, et, et impordiprügi on  ka nii-öelda meie jaoks majanduslikult natukene parem kui  eestimaine prügi. Eelmisel aastal tootis Iru jäätmepõletusjaam umbes 130  gigavatt-tundi elektrienergiat, millest piisab umbes  50000-le kodumajapidamisele aastaks ajaks  ja 300 gigavatt-tundi soojusenergiat, mis katab umbes 20  protsenti Tallinna sooja vajadusest. Kas me siis peame oma prügistamise pärast üldse muretsema,  kui see läheb meile endale soojuseks ja elektriks? Eesti sage küsimus, aga nüüd keskkonnakaitseliselt on väga  selge ja see on, võiks öelda ka Euroopa Liidus  ja OECD-s ja muudes arenenud riikides tegelikult tunnustatud,  et ringlussevõtt on keskkonnakaitset alati parem variant,  kui on ka jäätmepõletamine, selle tõttu on see tähelepanu  ja eesmärk igal juhul ringlusse võtta. Ja alles pärast seda põletamine jah, põletamine nõuetele  vastavates tehastes tuleb kogu aeg rõhutada,  mitte kodus lõkkes on ka parem variant, kui on ladestumine prügilatel,  et, et seda nimetatakse jäätmekeelse hierarhia põhimõtteks  ja selles suunas me oleme liikunud ja peame jätkama,  ehk me ei saa olla rahul selle täna hetkel umbes ühe  kolmandiku tulemusega kogu olmejäätmete tekkest,  mis siis läheb ringlussevõttu. Iru põletusahjust sorteeritakse pärast põletamist  magnetitega välja metall mis on taas väärtuslik materjal. Viimasena jääb järele tuhk, mis moodustab esialgsest  prügikogusest 25 protsenti. Filtritega kogutud keskkonnale. Ohtlik lendtuhk viiakse Soome utiliseerimisele. Põhiline mass on keskkonnale ohutu koldetuhk,  mis liigub edasi jõelähtmele. Iru jäätmepõletustehases tuleb koldetuhka siia Tallinna  jäätmete taaskasutuskeskusesse umbes 55000 tonni ühes aastas. Neid tuhaautosid tuleb siia päeva ees umbes 10 tükki. See siin on nüüd kõik, mis sellest Iru jäätmepõletustehase  koldest välja tuleb, see nüüd põletatud olmeprügi  ja siin tõesti enam eriti midagi aru ei saa,  mis siin on, kuigi tundub, et kõik ikkagi ära ei põleb,  see on selline täiesti tavaline kahvel ja see nüüd tuleb  kõik teile regulaarselt siia, Tallinna prügilasse. Jah. Jah, täpselt, et nii kui Iru tehas töötab,  siis ka järelejäänud tuhk tuleb meile. Aga kõik ei põle ära ikkagi no ütleme jah,  et kõik ei põle, aga siiski see on täiesti minimaalne osa,  aga meid see ei häiri meie vanandama siin  selle tuha ära, paneme liini peale ja see,  mis teie käes on, me võtame selle omakorda välja  ja suuname selle omakorda uuele käitlejale. Mis see vanandamine tähendab siis seda, et materjal peab  seisma kaks kuni kolm kuud seisab ja siis päikese  ja ilmastiku mõjudel ta stabiliseerub, nii-öelda keemilised  protsessid lakkavad ja siis me võime teda edasi käidelda. Et praegu kindad te ei tundnud, aga tegelikult,  kui ta sisse tuleb, on tema temperatuur 30 kuni 40 kraadi veel. Suurem osa Eesti segaolmejäätmetest leiab oma lõpplahenduse  Iru jäätmepõletusjaamas, kuid variante on veelgi. Eestis on ka mitu tehast, mis toodavad olmeprügist hoopis jäätmekütust. Jõelähtmel asuvasse kütusetehasesse tulevad jäätmed läbivad  eelpurustuse massist, eraldatakse orgaanika  ja metallid ning järelejääv kuiv. Puru on taaskasutuseks sobivat. Osa sellest väärtuslikust jäätmekütusest liigub  ilujäätmepõletus tehasesse ja aitab sealse toorme  kütteväärtust tõsta. Seitse protsenti meie olmejäätmetest ladestatakse veel prügimägedele,  üks nendest kõrgub ka jõelähtmel. Iru jäätmepõletusjaamast tulev koldetuhk segatakse siin  viirsaviga ja kasutatakse prügimäe kattematerjalina  ka taaskasutus. Mida rohkem prügi tekib, seda nutikamaks muutume sellest  lahtisaamisel ja võrreldes keskajaga oleme oma  jäätmemajandusest tõesti kõvasti edasi arenenud. See kõik on siiski meie meeletu tarbimise tagajärgedega võitlemine. Olulisem oleks mõelda, kuidas prügi võimalikult vähe tekitada,  et me ühel hetkel selle sisse ära ei upuks. Meie keeles on olemas ütlemine, et solgi surma pole veel  keegi surnud või kui on, siis pole see olnud õige solk. Meis ongi loodushoiu suhtes sees veel üksjagu hoolimatust,  isegi üleolekut ja mürgine maailm, milles inimesed saavad  liikuda vaid gaasimaskideks on meie jaoks seni veel vaid  apokalüptiliste ulmefilmide teema. Nagu ka suurlinnade sudu, nagu näiteks Pekingis,  kus ei tuleks ära keelata üksnes sõiduautode kasutamine,  vaid vahel ka hingamine. Meil on metsad ja metsades loomad ja üsna uus tava valida  ka aasta loom. Seni on valituiks olnud hunt, viiger, metssiga  ja mäger. Tänavuseks aasta loomaks on Kuidas see kuulus foto sündis meie aasta loomast? No see oli umbes samal ajal nagu praegu,  lund oli natuke rohkem, terve päev oli tuisanud  ja kui ma siia koha peale jõudsin, siis ma muidugi kasutasin binoklit,  ma vaatasin, erinevad sellised põõsastikud ära  ja ma nägin, et seal all puhkavadki metskitsed. Ja seejärel ma mõtlesin, kuidas neile lähedale pääseda. Ma nägin pildi võimalust, sellepärast et korralik tuisk oli,  selle tõttu varusin aega ja kusagil 20 minutit läks aega,  kus ma niimoodi vaikselt liikusin distantsi hoides keha  käelt lugedes. Võttepaik oli ilus, oli näha, et metskitsed tõusevad  vaikselt püsti, ma teadsin, et kus on nende toitumiskoht  ja nad hakkasid vaikselt paremale poole liikuma. Ilm oli muidugi selline väga karm, et puhus kõva tuul,  ma ei saanud silmi lahtigi hoida, et kogu see tuisk tikkus silma,  silmad jooksid vett, siis ma pühkisin. Ja samal ajal proovisin ka pildistada. Esimese võtte tegingi, kus oli näha, põõsastik,  olid kitsed eemale liikumas, ilusad pikad varjud. Järgmine võte oli kolme kitsega. Seal ma ka vaatasin, poisid said väga ilusad,  see on mu enda selline lemmik lemmikvõte  ja siis sündis ka see üksiku kitsega pilt,  mille ma otsustasin, et ma keeran selle mustvalgeks. Et see kontrast toob paremini selle valguse  ja varju välja. Kas metskits on loodus fotograafi jaoks hea mudel? Võib öelda küll, et on hea modell, metskitse on väga lihtne  tegelikult märgata, ma usun, et kõik on teda näinud  ja loom annab ka hästi pildistada, et tegelikult,  kui sa jälgib metskitsi ja lähened neile roomates  ja kui nad näevad midagi kahtlast, on seal  ja roomab, siis nad tulevad hoopis sind ise vaatama. Ja võivad teha sulle sellise täiskaare peale,  et nende eesmärk on saada lõhn ninna. Aga samal ajal, kui nemad seda lõhna püüavad saada ninna,  Sa saad pilti teha. Et väga, ma ütleks, et väga hea modell. Seal ja. Praegu neli ja viis viis kitse olid praegu siin meie nähes. Aga nad panid meid tähele ja läksid ära. Kahju. Kuid meie aasta loom pole mitte lihtsalt huvitav modell loodusfotograafidele,  vaid ka jahiloom, mis tähendab seda, et küllap teavad just  jahimehed kõige paremini, kuidas metskitsel läheb. Metskitsel läheb täna päris hästi, et metskitse populatsioon  on täielikult taastunud ja täna on ta ületanud juba sellise piiri,  kus tuleks teda hakata tugevalt ohjama. Ekstra selle jaoks on Eesti jaamaste selts kuulutanud 2017. Aasta just loendusaastaks. Et, et saada teada, et kui palju meil siis tegelikult  metsloomi metsas on, mis sa arvad, et mitu kitse siit läinud on? No näha on, et siin on koondutud sinnapoole läheb nagu  laiali see jäljerada, aga nad on liikunud selles suunas,  nagu võiks öelda. Jah, et siin on selgelt näha, et kaks ja ilmselt kolmas loom  ka kolm kitse siis. Ja näed, leidsime esimese magamisjälje. Et see nüüd küll on jälje järgi näha, et,  et see on nüüd vana väike lumi on peal, see on paar päeva vana. Aga siin kohe kõrval on meil värske magamisase  kus on näha. Et kits on siin maganud? Pinnase lume ära kraapinud, maapind puhtaks tehtud. Et nüüd jõuame rajakaamera juurde, mis on üles pandud,  et tuvastada, kui palju loomi meil käib. Ja, ja loeme selle kaardi arvutisse. Täna öösel on nad ikka siin olnud ja pilt näitab,  et kolm tükki on käinud siin toitumas, et  mis eelis selline rajakaamera kasutamine jahiulukite  loendamisel annab. Kindlasti annab see parema täpsuse. Ta teab, mis loomad siin käivad, mis. Soost on loomad, sest ka küttimisel tuleb Struktuuri jälgida, et kui palju sa kütid,  emmasloomi, kui palju isasloomi. Aga väga oluline sõraliste loendamise jaoks on  ka soolak. Et kui me talvel paneme kaamera Söödakohtade peale siis ülejäänud ajast on kaamera siin  soolaku juures ja nagu näed, siin sool sulab  ja on soolane. No siit on näha, üks, üks loom on liikunud. Tõenäoliselt. Kas ta on läinud söödapõllust ära magama  ja näed? Siin on ju täitsa olemas. Jäljed olid peaselt sarv, kas on siis tavapärane,  et niimoodi jäävad ka vastu talve või siis täitsa talvel  sarved maha aetakse maha või paljud? Et kõik sarvilised on sellised loomad, kes iga aasta  vahetavad oma sarvi et iga aasta viskavad nad maha  ja iga aasta tuleb neil uued sarved. Siin on ju täiesti olemas ka teine. Ilmselt. Et on tegemist sama loomaga, et sarve järgi me võiks öelda,  et ta on kindlasti tugevas keskeas et ei ole enam noor  ja ei ole vana. Aga tundub, et see sokk vist on ristand sarvi  ka kellegagi siit on nagu ära murdud midagi. Jah, see näitab seda, et ta on tugev loomkarjas,  et ta on teise samaväärsega võidelnud ja ongi murdnud ära  oma sarve Kui me globaalses mõttes vaatame, siis täna on lumi Türgis  ja USA-s mitte Eestis ja tõenäoliselt kliima soojenemise mõjul. Meie talved on kergemad, lund on vähem ja see annab  võimaluse metskitsel selle rasket talve kergemini üle elada. Järelikult on suremus väike ja järelikult  ka on järglaste arv suurem. Ütle ausalt, Priit, kas kuidagi raske ei ole sellist ilusat  looma nagu metskits küttida? Jah, paraku ühest küljest on see hobi tõesti,  ta on ilus ja, ja kuigi metskitse jahiaeg kestab 31.  detsembrini siis mina jahimehei Tõsta püssi novembris, detsembris kitsele,  kui tal hakkab juba raske, et siis, kui maa on paljas  ja paraku me peame olema need. Pool ühiskonnast, kes peab jälgima seda arvukust,  et kui see arvukus liiga kõrgeks läheb, siis tekivad  probleemid metsakasvatusele ja keegi peab ju seda tööd tegema. Kas loodusfotograafid pühendavad kuidagi eraldi tähelepanu  ka aasta loomale et see oleneb aasta loomast et kui see on  selline haruldasem loom, kellest on vähem pilte  ja videomaterjali siis ma usun, et kindlasti kindlasti pühendavad. Kui nüüd tegu on metskitsega, kes on meil aasta loom,  siis ma arvan, et võib-olla mitte nii väga. Aga mida see loodusfotograafile tähendab,  kui mingi loom valitakse aasta loomaks? See võib tähendada seda, et selle liigi piltide kohta on  natuke suurem nõudlus. Kui see on metskits, siis noh, pakkumist on väga palju. Kui see on näiteks vesimutt, siis neid pilte on väga vähe,  et seal on vahe. Kuigi sa just rääkisid, et metskitse pildistamine ei ole  suur haruldus, siis meenub sulle endal mõni selline foto. Ja vot kunagi siin asus väga mõnus mustsõstarde põld  ja talvisel ajal kogusid kogunesid siia metskitsed  ja neid oli väga mõnus siin luurata ja ma mäletan just,  et see üks talvine päev see oli selline,  kus lund oli hästi palju, kõik oli lund täis,  lund 100. ja siis, kui ma siia tulin neid otsima,  siis kogu see päev oli tegelikult hall, aga siis,  kui ma olin jõudnud metskitstele lähemale,  siis üks pistis oma pea põõsa tagant niimoodi välja. Ja samal ajal ma vaatasin, et vaikselt see taevaluuk hakkab  avanema niimoodi lahti minema. Et see tuli sellist ilusat värvi ja see on  ka üks selline pilt, mis mulle on endale nagu väga meeldinud  ja meelde jäänud. Metskitse võime Eestis liikudes silmata üsna sageli peaaegu  sama tihti nagu rebast või kährikut, keda on aga marutaudi  vastu võitlemise käigus saanud kena palju võitu. Autojuhtidena pidage meeles, et kui üks metskits on üle  maantee läinud võib metsast välja tulla kohe  ka teine ja kolmas, sest nad liiguvad tihti just väikeste karjadena. Vastav taig, kitsesõnad, mis hoiaks metskitsed maanteest eemal. Turoloogide poolt alles väljatöötamisel ja seepärast olgem  ise ette ettevaatlikud. Kui metskitse näha pole Eestis eriline kunsttükk  siis väike kärbsenäpiga on lugu märksa keerulisem. Mai keskpaigas saabuvad meile Kagu-Aasiast väike kärbsenäpid,  nii nagu nimigi ütleb, on nad meie kärbsenäppidest väiksemad. Küllap on paljud kuulnud hall kärbsenäpist  ja must kärbsenäpist, kes hea meelega aedades pesitsevad. Vähem teatakse aga pisikest väikekärbsenäppi. Ka mina kuulsin temast esimest korda alles 2014. aastal. Pärast seda tekkis mul huvi teda ka oma silmaga näha. 2015. aastal alustasingi tema otsingutega tegin pisut  eeltööd ning lõpuks õnnestus mul näha nelja laulvat isaslindu. Sel aastal aga tegin pisut rohkem eeltööd  ning mul õnnestus näha suisa neljateistkümmet laulvat isaslindu. Emaslind olen näinud vaid mõned korrad märksa enam. Hakkab silma erksa punakasoranži kurgualuse ga isaslind,  kes kaugelt meenutab pisut punarinda. Väike kärbsena valib pesitsemiseks vanemad kuusesegametsad. Toiduks napsab väike kärbsepüüdja õhust putukaid. Maapinnale satub väike kärbsena harva. Peamiselt vihmaste ja tuuliste ilmadega. Vaatluspostiks kasutab ta oksi, kus ta end puhastab  ja laulab. Peatuspaikades nõksutab sabasulgi  ja liigutab tiibu. Minu jälgitavad väike kärbsenäpid istusid madalatel okstel  ja püüdsid putukaid sageli õhtuti. Nad ei pelga inimest, kuid kaovad metsarägastikku. Kui nad endast lauldes märku ei annaks, oleks neid pea  võimatu leida. Kuigi ma olen nende kahe aasta jooksul näinud küllaltki  palju väike kärbsenäppe, olen ma leidnud vaid ühe pesa,  seegi asub siin metsas, selle puu tipus seal kõrgel. See, et väike kärpsanäpipesa asub puutipus,  on pigem ebatavaline. Sageli asub see nii meetri pooleteist kõrgusel. Ma ei lase ennast sellest heidutada ja ehk õnnestub mul  järgmistel aastatel nende pesaelu jälgida. Täna, 23. jaanuaril võib väljas olla väga külm. Just 23. jaanuar oli kõige külmemaks päevaks 2010. aastal,  kui Jõgeva mõõdeti 31,5 külmakraadi. Ja ka 2014. aastal, kui jõhvis oli miinus 25,9 kraadi. Palju täna külma on, seda ma tegelikult ei tea,  sest see pilt salvestati natukene varem ja mina olen just  praegu tegelikult tagasi teel Kanaari saartelt,  kus käisin muidugi ka kala püüdmas. Seega olen ma siin, ehkki tegelikult olen ma. Siin seal siin seal Polegi nii tähtis hoopis olulisem on see,  et meie saade on eetris taas nädala pärast. O kolm. Osoon.
