Meid on saanud selle maa peale juba nõnda palju,  et kipume vahel kokku põrkama. Jalgsi käies pole sellest eriti miskit, aga autodega sõites  on tagajärjed märksa hullemad. Seepärast on maailmas kehtestatud liikluseeskirjad. Eesti kubermangus hakkasid need 1910. aastal. Siiski pole liiklemine ühti nii lihtne, nagu pealtnäha paistab. Eriti kui sõidame mõnes võõras linnas. Siis võib meile olla suureks abiks, aga säärdune riistapuu  navigaat tore, see on seotud satelliitidega  ja puha. Moodne värk. Nimi tuleneb aga ladinakeelsest sõnast viga  mis tähendab mere või laevasõit. Kes arvab aga, et merel liigelda on lihtsam kui maismaal,  sest seal on ju nii palju ruumi. Paneb oma arvamusega puusse, täpsemalt aga madalikule  karidele või mütaki sadamakaisse. Punane roheline, kollane, punane, valge,  mustkollane, Need, värvilised jonnipunni sarnased,  suured tünnid ja kiitsakad silindrid pole muud kui  mereliiklusmärgid mis on talveks rohuküla sadamakai äärde toodud. Nii nagu maa peal, vaheldub ka mere suvine hooaeg talvisega. Täna läheme koos veeteede ametiga välja korjama suviseid meremärke. Need on meie tänased sihtmärgid. Need on toodrid, jah. Jah, need on toodrid. Tootrid märgistavad. Ohtu veealust ohtu ehk siis madalikke. Need konkreetselt on kardinaaltoodrid ehk  siis nende topimärk ja värvi lahendus, kombinatsioon annab  siis aimu, kus pool sellest voodrist oht asub. Ja vastavalt sellele, siis teab ka laevajuht arvestada. Kuhu poole selle toodri peab siis endast jätma. Tooder on pikk ja suhteliselt väikese läbimõõduga poi,  millele on kinnitatud kindel kujund, koonuskera  või lipp. Näiteks kahe ülespidise tipuga,  kolmnurga ja ülevalt musta ning altkollase värviga tooder  asub ohtlikust kohast põhja pool. Ohtu teistes ilmakaartes näitavad teistsugused kombinatsioonid. Punased ja rohelised ujumärgid näitavad laeva,  teeks sobiva sõiduvee farvaatri asetust,  kustkaudu tuleb läbi sõita. Märke on veelgi kokkulepitud tähistusega,  meremärgid ei ole uuema aja leiutis. Varem tehti neid vaid palju lihtsamatest materjalidest. Navigatsioonihooaja alul asetab veeteede valitsus uusi  meremärke merre. Näeme toodrikorvide viimist merekool. Meremärkide jaoks määratakse vastavate mõõtriistade abil  täpselt kindlaks nende asukohad. Tänapäevane tooder on üsna lihtne plastist,  vahel automaatse plingtulega varustatud seade,  mille veealuse osa külge on kinnitatud raskeujuk. See hoiab meremärki otse et tooder minema ei ujuks  ja õige koha peal ohuteavet edastajaks on pika keti küljes  merepõhjani ulatuv ankur, antud juhul betooniga täidetud  vana autorehv. Vaatame siis seda toodrit lähemalt, mis on terve suve siin  mere sees olnud, et mis siia peale on jäänud? Siin on elu lausa jah, elu käib siin ja tõeline loodus,  kui siit vaadata on. Karbid on siin mõnusalt kinni jäänud ja mingisugused meretaimed,  et et ma saan aru, et see liiklusmärk läheb nüüd hooldusesse. Jah. Just. Esimese asjana muidugi puhastatakse ta ära sellest karpidest  ja ja siis on elementaarne visuaalne ülevaatus. Kui suvel püsivad ujumärgid üsna kindlalt omal kohal,  siis talvistes oludes võib jää oma tohutu jõuga neid  purustada ning lõpuks hoopiski mujale nihutada. Kõiki märke siiski talveks välja ei võeta. Kumad ja olulisemad kohad suurtel veeteedel on märgistatud  aastaringsete ning palju suuremate poidega  ning lisaks ujuvmärkidele on meremeest veeteel õiges suunas  juhtimas ka maamärgid, tuletornid ja loomulikult merekaardid  ning moodne tehnoloogia. Veetee võrreldes maaliiklusega võiks tunduda ju lihtne vesi  on igal pool sile. Sõida, kus tahad, aga tegelikult vist ikka  nii ei ole. Kindlasti mitte. Kuigi ütleme niimoodi, et kui me läheme siit mõnikümmend  miili põhja poole Soome saarestiku, siis enam-vähem peab see  jutt paika, eks kõik mis on vee peal, on selgelt vee peal  ja kiilu all on parasjagu vett. Madala ja väikese veeväljaga Väinamere hüdroloogilised  tingimused erinevad tunduvalt avamere omadest. Siin on nõrgem lainetus, suurem veetemperatuuri aastane kõikumine,  väiksem vee soolsus ja läbipaistvus, paksem  ja püsivam jääkate. Eriti tuleb siin merd kündes silmas pidada muutlikke ilmaolusid. Väga hästi peab planeerima oma sõite, eriti kui tegemist on  väiksemate alustega. Arvestama ka seda, et et Haapsalust välja sõites ei,  ei saa minna kindla peale välja, et Pärnusse jõudes tuul  sama külje pealt puhub ja ja, ja sama tugev on  või vastupidi, mõnusalt mahe, nagu ta siin on,  ei pruugi ta Pärnusse jõudes mitte olla. Mõned tunnid lähevad mööda ja ilm muutub kiiresti. Tegelikult ongi niimoodi, et viie minutiga on ilm meil  niimoodi muutunud, et kui me nüüd Mõne minutiga sadamasse ei saa, siis olemegi kõva tormi käes. Suurematele laevadele on Väinameri liiga madal,  kuna keskmine sügavus on ainult viis meetrit vaid keselaiu  ja Muhu vahel ulatub sügavus 24 meetrini. Sõja ajal. Tehtud süvendustööd võimaldavad parvlaevadel liikuda mandri  ja suursaarte vahel ka tänapäeval. Hiiumaa ja mandri vahel seilav uhiuus reisiparvlaev leiger  on igati moodne alus pikkusega 114, laiusega 19,7  ja sügisega neli meetrit. Ta suudab peale võtta 150 autot ja 700 reisijat. Ta suudab seilata praktiliselt ainult moodsa tehnika toel,  kuid on ka üks kitsaskoht. Leiger peab igal oma reisil mahtuma läbi kitsukesest  rukkikanalist mis on vaid napilt, sügavam  ja veidi laiem kui laev ise. Kuigi vee peal pole midagi näha, sest kanalit märgistavad  poid on talveks välja tõstetud, siis kaardi pealt on selgelt paista,  millisest nõela silmast peab läbi pääsema. Kohe-kohe siseneme siis sellesse rohuküla Heltermaa kõige  madalamasse ja kitsamasse kohta. Siinsamas ongi see rukki kanal, meie oleme praegu siin  ja rohuküla sadam on siin. Kui palju meil hetkel seda vett kiilu all on üldse? Hetkel on kohe võime vaadata siit kolm meetrit keskeltläbi. Kolm meetrit on siis veel üle, on kiilu all  ja et laev ise on neli meetrit ja kolm meetrit jääb aga siit  alates palju, siis on seda vett. Eks see oleneb laadungist ja, ja veetasemest,  aga noh, minimaalselt me ikka tahame pool meetrit vett hoida  kiilu all, aga aga no üldjuhul tavalistel päevadel ikka jääb  meeter poolteist, kaks. Kui täpne rihtimine see siia kanalisse peab olema,  et see ei ole ju ka väga lai, eks ju, ei ole jah. Paraku päris kitsas kanal, et et ikka tuleb keset kanalit sõita. Rohuküla sadamast 15 minuti kaugusel asuv rukkikanal on  umbes kaks pool kilomeetrit pikk ja umbes 60 meetrit lai. Viimane suurem süvendamine toimus siin 2014. aastal,  kui kanali sügavus muutus nelja koma kaheksast meetrist 5,3 meetrini. Mõne aastaga tegi loodus oma töö ja uhtus kanali keskele  taas pinnast. Mulluse rekordmadala veetaseme ajal pidi kanalit jälle  paarikümne sentimeetri võrra sügavamaks lihvima. Et laevad üldse kanalist läbi mahuksid. Ja see on nüüd täiesti mõõtkavas pilt, et see laeva kujutis  seal ongi täpselt laeva maadus võrreldes ülejäänud et nii,  nii kaugel need servad täpselt ongi, jah. Mitu meetrit siis kuskil paarkümmend siia-sinna jah. Et kanal ise on laev, on 20 meetrit sisuliselt lai ja,  ja kanal on kirjade järgi 60 noh, kitsamas osas seal  sealpool otsas, väljapääsus on ta tegelikult veel kitsam. Tegelikult ei ole rukki kanal ainuke, millest leiger oma  teel läbi peab mahtuma. Hiiumaa pool asuv Helterma kanal on umbes samade mõõtmetega,  kuid kaks korda pikem. Lisaks kitsastest kanalitest läbipääsemisele tuleb kaptenil  arvestada muutliku ilma ning jää ja tuuleoludega. Tugeva külgtuulega tuul tahab külge pidi lükata ja,  ja, ja siis tuleb vastavalt hoida niimoodi,  et. Seda triivinurka, et siis lähebki niimoodi,  külg ees lohisede, siin kanalis. Et jumala eest vastu ei lähe, mis siis juhtub,  kui laev läheks kanali serva külge? Hea küsimus, igasuguseid asju võib juhtuda,  et võib, võib lihtsalt värvi kraapida, aga võib  ka augu sisse saada ja, ja väga tõsised tagajärjed olla,  et et seda ei taha keegi. Kas kapteni seisukohalt võiks olla see veetee,  no oluliselt laiem? Võiks olla laiem, võiks olla sügavam. Loomulikult võiks. Aga miks seda ei ole, ta on liiga kallis,  lihtsalt teha. Jah, ümberringi on ju päris päris madal ja  ja mitte just kõige pehmem põhi, et. Et see kaevamine oleks siin, ma kujutan ette,  väga kallis. Aga igal juhul praegu ikkagi sõita on reisijale  ja laevale nagu ohutu või ikkagi paneb niimoodi närve dama. Ei, ei, selles mõttes ei pane, et kui kui see ei oleks ohutu,  siis me ei sõidaks, et sellest tulenevalt aeg-ajalt jääbki  reis ära, kas on tuul liiga tugev või on vesi liiga madal,  et niisuguseid riske ei saa? Noh, me veame ikka inimesi, et. Jahukottidega võiks ju riskida, aga. Aga inimestega ei riski? Inimesi, kes on kaua merd sõitnud kutsutakse merekarudeks  või ka merehuntideks. Merehunt ei tasu aga ajada segamini merihundiga tähilisega  sinisega või harilikuga, kes on koleda väljanägemisega,  kuid väga maitsev kala. Ilmas on veel olemas polaarhunt s pihunt  või näiteks punahunt, kes on kõik hundi kaunis lupuse alamliigid. Kontoriinimene tunneb kõige paremini muidugi hoopis paberihunt. On see siis reksel taale või mis hunti ennast tunnevad  etemalt looduseinimesed või jahimehed. Hundijahti nüüd lähemegi. See ei ole osooni võttegrupile tavaline tööpäev. Saan ärgates kõrvemaa jahimehelt telefonikõne,  et varahommikul on nende jahimaal avastatud hundikarja jäljed. Uskumatu, aga keset töönädalat on õnnestunud mõne tunniga  kokku kutsuda 67 püssimeest. Kõrvemaa jahiseltsi maadel ja viimane luule ütles seda,  et siin selles metsamassiivis peaks olema viis kuni seitse hunti. Praegu oleme jahil, kütiliin on paigas, kõik ootavad tulemust. Hundijaht on eriline jaht, sest inimene ja hunt on läbi  ajaloomaid jaganud. Võib öelda, et kahe liigi vahel eksisteerib tänaseni  konflikt minevikust istub paljudel inimestel veres hundihirm. Tõsi, juba enam kui 100 aastat on kunagiste rivaalide  duellist väljunud võitjana inimene. Vanaema. Kohta, et see olevat olnud Torma mõisa poolt lastud kaevata  siia hundiauk huntide püüdis. Hundiauke meil enam tänapäeval vaja ei ole,  aga seni on ikkagi hundihirm säilinud inimestes,  kust see pärineb. Eks ta pärineb vast nendest aegadest, kui hunti oli palju  ja huntide peale ei peetud jahti. Ja oli ka selline asi, et hundid murdsidki pärast põhjasõda  ja 1800 murdsid aeg-ajalt hundid ka inimesi,  et kui võtta see raamat, tuli susi soovikus ta Ilmar Rootsi kirjutatud,  seal on kirikuürikutest välja korjatud. Lood ta on suurt tööd teinud ja mina mäletan oma vanaema jutust,  kui vanaema rääkis sellest, kuidas Torma mõisas rukkilõikuse  ajal põllu pealt huntviis hällist ära lapse  ja Ilmar Rootsi järgi oli see siis aastal 1873. Nii et seda juttu siis rääkis minu vanaema,  kui ma väike olin, alati hoiatas huntide ees  ja umbes sellistest asjadest. Ta tuli. Hundid. Hakkasid inimese suhtuma lugupidamiselt ja lõpetasid. Sellise inimestega jamamise pärast seda,  kui Vene tsaar kuulutas kütitud hundi pealt välja preemia. Ja siis tekkis Eestimaale palju selliseid mehi,  kes olidki hundikütid. Kangemad hundikütid küttisid aastas sadakond hunti  ja rohkem sel ajal küll rohkem tegeldi pesakondade  otsimisega ja kutsikate hävitamisega. Aga hundid said. Väga lühikese ajaga teada, kes on püramiidi tipus. Et inimene, et inimene on kõige võimsam Kõrvemaal Hundiajujahis liiguvad ajajad ühtse liinina läbi metsa. Nad hõiguvad ja paugutavad püsse, et loomad liiguksid nende  ees küttide suunas metsast välja. Metsakvartal on poolteist kilomeetrit lai,  iga 300 meetri peal on mees. No ma tean seda, aga minu juurde tund järgi tulnud,  ei ole veel ta minust parema ees või sinust vasakule mina  paremale või vasta päikest või. Ja. Metsloom. Kuidas ta siis tajub ohtu, millega mismeel on tal üks  arenenumaid meeli ja kui te taju paugutad,  siis see kisa, mis tuleb tagant ja paugud on pidev loomale  on väga selge pilt silme ees. Ja küti liin, kes seisab ees on vaike. Iseasi on see, mida tunnevad need mehed,  kes parasjagu hunte ajus sees ajavad. Need mehed, kes on praegu kütiliini peal,  peavad kannatama umbes 11 kraadise külma. See pole lihtne ühe koha peal seista ja külma taluda. Viimaste uudiste valguses pole hundi ja inimese läbisaamine  Eestis sugugi paranenud. Hiljuti tegutses Tartumaal Hunt, kes murdis koduloomi. Piisab sellistest sündmustest, kui konflikt kiskega lööb  taas lõkkele. Keskkonnaamet neid kahjustusi hindab ja ja see info tuleb  jooksvalt meile. Keskkonnaagentuuri ja, ja vasta seda me võtame päris  tugevalt arvesse ka ka hundiküttimismahtude nii-öelda  jagamisel korralik isas hunt võib kaaluda 40 50 kilogrammi  ja pole ime, et selline loom ajab tihtipeale  ka inimesel hirmu nahka. Kas just sellised õige suured isendid kipuvad näiteks  inimestel ketikoeri hoovi peal murdma? Ei, see ei pruugi olla reegel, et just suured seal võivad  võib-olla ka mõni noor hunt, kes ei saa asjaga hakkama. See hunt, kes siin praegu meil konkreetselt on see sellest  oma lugu on küll, sellest on nüüd mäletagi täpselt,  üle 10 aasta on sellest tagasi, kui ta pala vallas murdis  kas oli seal 16 koera või. Ja mina selle hundi küttisin. Oma maja trepi pealt öösel kella nelja paiku. Vana kuu oli taevas, kui ta tuli minu koeri murdma. Aga põhjuseks võib olla jahipidamine, et tema kari võis olla  otsa saanud ja oma territooriumist oli ta ilma jäänud,  pidi ennast kuidagi vee peal hoidma. Sagedasti ongi niimoodi, et kui hundikarjast küttida ära  näiteks mõni vana huntidest siis põhitegijad on ju emahunt  ja isahunt, kes kogu seda majapidamist seal üle veel hoiavad  ja kogu karja söödavad. Ja kui mõni nendest ära küttida, siis üks alles jäänud  vanadest ei suuda metsas murdmisega hakkama saama. Kari jääb nälga ja hädaga hakataksegi vaatama koduloomi,  olgu nad siis lambad või koerad või vasikad  või või mis iganes, sest pere on näljas. Lahendus tuleb ju kuskilt poolt leida. Nii et oskamatu jahipidamine ja salaküttimine võib panna  nii mõnedki hundid ebahundilikult käituma  ja inimesele probleeme tekitama. Tunde väldanud hundijaht, mis nõudis jahimeestelt suurt kannatust,  on nüüd läbi ja see lõppes tegelikult edukalt. Hommikul jälgede järgi tuvastatud hundikarjast on tabatud  üks vanem ja noorem isane loom. Kas te küttimisel teete mingisugust konkreetset  valikküttimist huntidele või tegelikult proovite ikkagi  saada need mingi vot see on nüüd, see on nüüd niisugune elteema,  et kuna ma ütlen, ma olen niisugune, see niisugune inimene,  kes on seda meelt, et hunt on, on metsas  ja peab seal olema kogu aeg. Ja siis hea meelega ei laseks maha neid nii alfa,  ema kui alfa, isa. Et laseks ainult kutsikaid. Aga hundi puhul nagu tänagi nägid selle kasvu järgi,  mis sa metsas tuleb. Ega sa ei tee ikka vahet küll, mis tuleb? 2002.-st aastast on Eestil olemas suurkiskjate kaitse  ja ohjamiskava, mis peaks ennetama inimese  ja metslooma võimalikke vastasseise. Dokumendis on täpselt kirjas, mitu hundikarja tohib Eestis  alaliselt elada. Eesti tahaks hoida igal aastal 15 kuni 25 hundipesakonda. Igal suvel toovad hundid ilmale järglasi. Eesti hundipopulatsioon võib täieneda ka naaberaladelt ida  ja lõuna poolt. Samamoodi rändab ka meie hunte välja. Huntide kaitse ja ohjamiskava kohaselt tuleb ette nähtud  arvukuse hoidmiseks hunte küttida. Kui juba üks-kaks kolm hundipesakonda erineb sellest meie prognoosist,  siis noh, siis tuleb kohe korrigeerida ka küttimismahte,  nii et need on siin läbi aastate läbi viimase 10 aasta  jooksul nagu päris palju erinenud, mõnel aastal on võime  lubada küttida 150 tunti ja mõnel aastal 40 hunti. Kaitse ja ohjamise eesmärk on ka, et hundid ei oleks  koondunud mitte kusagile ühte Eesti piirkonda kogu need 20  pesakonda vaid nad oleksid võimalikult ühtlaselt laiali  levinud siis üle Eesti sobivates elupaikades. Ja, ja see on üks asi, mille järgi me siis suuname küttimist  ehk siis igal aastal küttimismahud erinevad erinevates maakondades,  näiteks. Milliseid hunte küttima peaks? Eelkõige tuleks küttida selliseid hunte,  kes kardavad inimest vähe. See tähendab, et kes käivad koduloomi murdmas,  kes hoiavad asulate ligidale. Et need oleks eelkõige tarvis ära küttida. Hundid. Et rahule peaks jätma hundikarja sellised hundikarjad,  kes pahandust ei tee. Käesolev hundijahihooaeg algas esimesel novembril  ja kestab 28. veebruarini. Selle aja jooksul võivad iga maakonna jahiseltsid küttida  ettenähtud arvuhunte, et mitte põhjustada Eesti  hundipopulatsioonile soovimatut kahju. Ainuõige on hoida tal oma jahipidamisaega  ja teaduslikult põhjendatud limiiti, et kui palju teda tohib  siin Eestimaal olla, sellest tuleks. Sellest tuleks raudselt kinni pidada. Võib öelda, et hunt on ikkagi Eesti metsades selline  metsamajandaja just loomastiku seisukohast. Kindla peale. Kohe kohe kindlasti. Ja meie mets oleks ikka. Palju vaesem, kui meil siin hunti ei oleks. Mees võsa, villem, pajuvasikas ja nii edasi,  edasi. Hundil on meie keeles mitusada kaasnime  ja just hunti pidasidki meie esivanemad kõige tähtsamaks metsloomaks. Sest kõneleme hundist ka meie järgmises saates nädala pärast. Et kuidas teda loendatakse ja milline võiks olla tema  tulevik siin. Eestimaal. Ütlen ette ära, et küsimusele, kas hunt Ta on halb  või hea loom, me vastata ei suuda. Sest hea ja halb on olemas üksnes inimühiskonnas. Looduses neid ei leidu. Tegelikult ei ole looduses ka ilusat ja inetut. Ilu ja inetus on meie endi silmades. Liblikaid peame me reeglina ilusateks ja neid nüüd vaatamegi. Liblikalised jagunevad ööliblikateks ja päevaliblikateks. Päevaliblikaid on maailmas umbes 28000 liiki. Eestis leidub neid üle 110 liigi. Sarnaselt ööliblikatele koosneb ka päevaliblikate elutsükkel  neljast staadiumist. Muna, röövik, nukk ja valmik. Päevaliblikaid on peetud nii Eestis kui ka mujal maailmas  pigem positiivseteks putukateks kelle abil on  nii ennustatud kui ka soovitud. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel soovitati esimene kollane  liblikas lehmale sisse sööte, et siis pidevalt  või kollasem tulema. Ma ei soovitaks nüüd hakata kellelegi libikaid lehmadele  sisse söötma, vaid tasuks lasta neil rahus lennata. Päevaliblikad on kirevamad kui ööliblikad. Nende keha on väiksem, tiivad on suuremad  ning tundlad on pulkjad. Tunnistan, et väiksena püüdsin liblikaid  ning ei mõistnud, miks käed pärast väikeste värviliste  tükikestega kaetud olid. Nüüd tean, et liblikad on kaetud tundlike,  lamenenud karvadega värviliste soomustega. Päevalibikad on taimtoidulised ning söövad ainult  rikkalikult suhkrut sisaldavad taimset materjali. Sellepärast võimegi kohata liblikaid, sageli õitel. Nad imevad nektarit pika keele imilondi abil. Taimedel on ka oma kasu. Õielt õiele lennates aitavad päevalibikaid taimi tolmeldada. Mul õnnestus filmide ka meie suurimat liblikat pääsusaba. Ta muneb sarikaõielistele, kadillile ja porgandile  ning röövikud toituvadki vaid kindlatest taimedest. Enamik liblika röövikuid ongi spetsialiseerunud kindlatele toidutaimedele. Meil tegutsevad päevaliblikad paarituvad suvel  ning pärast paarumist üldjuhul nad surevad. Enamik liblikaliike talvituvad Eestis munade  või nukkudena, kuid valmikuna talvitub meil näiteks koerliblikas. Kui liblikad parasjagu õitel ei toimetanud,  kohtasin neid sageli rohus ja seintel, aga näiteks  päikesesoojadel kividel, kus nad olid justkui peesitamas  ning lubasid oma värvilisi ja kirju tiibu imetleda. Kellega on soov võimalikult palju erinevaid liike kohata,  siis tasuks kindlasti suunduda sihtidele,  metsavaheteedele ja kindlasti ka niitudele,  mis mürgitatavatest põldudest võimalikult kaugel asuks. Parim aeg selleks on juunis ja juulis. Tasuks ära unustada äkilised liigutused ja ei tasuks lasta  ka enda varjul langeda libikatele. Hea oleks, kui oleks päikesepaisteline, tuulevaikne  ja väga soe ilm. Eriti sooja ilma puhul. On võimalik kohata ka näiteks pääsusabasid. Samaaegse päikesepaiste, soojuse ja tuulevaikuseni kenade  liblikailmadega suisa suure suveni on veel mõnevõrra aega. Kuid ega see aeg nüüd nii pikk ka ei ole. Tuleb vaid ära vaadata paarkümmend sooni,  milledest järgmine on eetris eris juba küünlakuu esimesel esmaspäeval. O kolm.
