Alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere ja head uut aastat algab selle aasta esimene kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ning täna on koos minuga siin stuudios Tartu Ülikooli teadvuse ja ajuteadlane Jaan Aru. Tere. Tere kõigile ja head uut aastat. Aga enne kui me hakkame rääkima teadvuse ja ajuga seonduvatest asjadest, mis tõugu kuvad sirbis ilmunud artiklist maailma loomine ajus, mille autorid on Jaan Aru koos Madis vasseriga. Räägime natukene muudest sirbi teemadest. Tänane sirp on suuresti pühendatud liit reaalsuse teemale, mis seal täpsemalt on, saab igaüks lugeda. Aga mõne vihjena ütlen lihtsalt ära, et Oliver Laas kirjutab siin liitreaalsusest, virtuaalsusest ja väärtustest, muuhulgas esitab küsimuse, kas siis, kui virtuaalses ruumis toime panna mõni kuritegu, näiteks vargus kas see on päriselt ka moraalselt vale või mitte ja üldse, mis on tegelikkus. Samuti on siin päris põnev arutluskäik kirjanik Meelis Friedenthal lilt. Kõik asjad on täis jumalaid, kus ta arutleb maailma lisakihtide siin hulgas liitreaalsuse üle tuues nagu paljud teisedki sirbi autorit tänases sirbis, sageli näiteks vahepeal palju kõneainet tekitanud mängu Pokemon Go. Ja mida see tegelikkusega teeb? Põnev on ka Jaak Tomberg, Jaak Tombergi pikem ülevaade Ameerika ulmekirjanduse klassikuid onude Lillo loomingust ja selle mõjudest muudele kunstiliikidele eelkõige filmile. Väga huvitav kõik, kes see ka kõigile neile, kes ei ole tema loominguga tuttavad. Ja tegelikult täitsa lõbus, hoopis muust valdkonnast on sirbi lõpus ilmuv essee, mille autor on Kaarel Tarand, liberalismi lootuskiired. See on siis poliitikaalane jutt, et mis arutleb Reformierakonna tuleviku üle ja nagu arvata võib, teeb Kaarel Tarand seda suhteliselt sarkastilisest võtmes. Nii et sirbist leiab tõesti äärmiselt palju väga mitme külgset lugemist. Mass peaks välja tooma veel ka filosoofia, nimelt on siin ka Janek Kraavi postsõnastiku 35. osa, mis on pühendatud igaviku mõistele, mida ta esitleb erinevate märksõnade kaudu nagu staatilisust, kestus, aeglus, tähendus, kordus, anti narratiivsus. Mis asi on igavus ja kas igavus on igav või võib põnev olla, umbes need on need küsimused, mille ümber tema jutt tiirleb, nii et tõesti väga mitmekülgsed asjad ja kindlasti ei tohi ära unustada ka seda, millega sirp alustab. Palju õnne meiegi poolt sirbi laureaatidele. Nimelt täna pärastlõunal antakse üle sirbi auhinnad kolmele sirbi teenekale autorile kelleks on Marta palju aga Jüri Reinvere ja Mari-Liis Sepp per Eesti igaühe kohta on sirbis ka väike lugu ja põhjendus, miks just nemad on tänavused sirbi laureaadid. Aga läheme hetke pärast edasi põhiteemaga. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme ning nagu öeldud, on koos minuga täna stuudios Ülikooli teadvuse ja ajuteadlane Jaan Aru ning räägimegi sellest kuidas toimub maailma loomine ajus, nagu me enne saadet just tõdesime. Me mõtleme häbiväärselt vähe aju peale ja ei saa üldse sellest aru, et see kõik, mida me maailmaks enda ümber ja reaalsuseks peame selle loobio, meie aju, kuidas see siis nüüd käib, kuidas, kuidas aju loob reaalsuse, kas siis reaalsus ei olegi reaalne? Jah, et see on selline huvitav asi, mida mina alati kogenenud inimesed arvavad, et näiteks et ta, et asjal laua peal mõju kogen, seda vahetult, et et mis ajusin teeb. Aga kui me hakkame asja vaatama või selle sama inimesega koos mõtlema selle üle, et kuidas ta seda tassi tegelikult kogeb, siis selgub, et tõesti, et, et seal on natukene keerukam see asi. No kõigile on selge, et kui paneme silmad kinni et siis seda tassi enam ei näe, seda võib ette kujutada sellest pärast rääkida, aga tassin järelikult midagi seal silmas, kas siis silmas midagi seotud sellega, mis ta tassi näeme. Aga probleem on sellega see, et kui me vaatame, mis silmas toimub, silma võrkkestas silma võrkkestale, sellest samast tassist langeb selline häbiväärselt teistsugune kujutis kui see, mida me tegelikult tajume või mis tass on. Et silma võrkkestal on see kahedimensiooniline kujutis ja ta on selline, et ainult keskel on värvid ja tegelikult igal pool äärtes on olla halltoonid, aga nii me seda ei näe. Järelikult tundub, et Silmas isase nägemistaju reaalsus tekkida, siis tulebki vaadata edasi ajupool, et kas ja kuidas seal ajus tekib. No see muidugi viib kohe mu mõtted renessansiaegsete maalikunstnike peale, kes nägid just väga palju vaeva selleks, et mõista seda, kuidas silm töötab, sest et nende peas ei olnud ka tekkinud seda ühendust ilmselt aju ja silma vahel. Jah, et see et see on hea hea näide selles suhtes, et tollal pidime me mõistma ja seda, kuidas silm töötab, ütle, saame väga hästi aru sellest, kuidas silm töötab ja kuidas, kuidas noh, milline see kujutis päris maailmast võrkkestal silma võrkkestal on. Ja nüüd siis üritame aru saada sellest, et mis seal ajus edasi toimub, selle infoga, mis silmast tuleb. Sinu ja ütlengi oleks korraks siis kõigile raadiokuulajatele ka, et me, Jaaniga leppisime enne saadet kokku, et me sinatame Jaan, sinu ja Madis Vassari artiklis te mainite korduvalt ära või peatute korduvalt sellele, et lõpuks see, mida me peame reaalsuseks, need on elektrilised pulsi, mis tabavad meie aju. Jah, et siin siin ongi oluline siis mõtiskleda, et me saime aru, et silmas nägemine ei saa toimuda järelikult peab kuidagi seal, kas, kas ta siis toimub ajus, siis vaatame, et mis sealt silmast siis ajju läheb, et silmas on iseenesest lihtne, et välismaailmas tõesti näiteks sellest tassist tulevad siis valguslainet, mis silmal võrkkestal siis tekitavad teatud muutusi, aga nüüd silmast edasi ajju saadetakse ainult elektrilisi impulsse, sätti, saadate mingit pilti. Ei mingit mingit valguslaineid või kõrvas helilaineid, vaid saadetakse ainult elektrilisi impulsse, mis on siis noh, umbes niimoodi võrkkestal võib-olla 50 või vahel 10 korda sekundis, mingisugune punkt, punkt, punkt, punkt, pulk, pulk pulk ja saadab sade, saadetakse sellist signaali ajju ja aju seal, ainus, mis ta välismaailmas saab, elektrilised signaalid, me nimetame neid elektriliseks koputusteks, mis tulevad siis kas silmast või kõrvast või, või puutemeele kaudu ja nii edasi ja aju saab välismaailmast ainult neid elektrilisi signaale. Ainult neid elektrilisi koputusi ei midagi muud. Ja nüüd, et aru saada sellest, milline see olukord on, siis kujutage ette, et näiteks, et ei tunne morsekoodi, aga siis hakatakse teile edastama sõnumit morsekoodis. Te kuulete ainult neid koputusi. Te ei tea, mida see tähendab, aga nendest koputustes te peate aru saama selle, mis ta, mis see tähendab. Või võtke teine näide, et kui te lähete näiteks Jaapanisse, ei räägi jaapani keelt. Ja siis kuulete jaapani keelt, üritate aru saada, mida teile räägitakse, ilma mingi abita. Et see on see probleem, millega siis vastsündinu aju peab tegelema, et see saab? Ta saab lihtsalt elektrilisi koputusi ja ta peab nende põhjal selle maailmamudeli looma ja ilmselgelt ta teeb seda väga hästi lõppkokkuvõttes, sest meil kõigil on see subjektiivne reaalsus ja seal nii veenev, et me küsime, et mis aju seal üldse teeb või mis, mis udu see on, mis ajul pole siin midagi pistmist, lihtsalt kogenud seda maailma, seda tassi. Nii et mul tekib siin kohe terve hulk küsimusi, aga üks, üks esimesi suuremaid on, et sellise definitsiooni järgi tundub maailm või see, mida me nimetame reaalsuseks, olevat lihtsalt üks skisofreenia erinähte. Sõnastasid natukene karmilt, et võib-olla ma ütleks teistmoodi, et teisipidi, et skisofreenia on üks maailma loomise erinähte, et skisofreenia on üks, üks nendest paljudest häiretest mis tekib siis, kui sellel ajus maailma loomise protsessil midagi natukene viltu või teistmoodi läheb. Aga skisofreenia ja mõned teised häired on mõistetavad läbi selle, et ajul on vaja lahendada väga raske probleem selles suhtes, et ta on seal nagu kinni, ta kuuleb elektrilisi koputusi, pead nendest aru saama, mis seal välismaailmas toimub. Aga kas omavahel siis mitte kuidagi ei erine näiteks heliline informatsioon või visuaalne ehk siis kas see, kui ma kuulan muusikat või vaatan mõnda pilti, on oma nende koputuste mõttes põhimõtteliselt sama. Selles suhtes on samad, et koputused, elektrilised koputused tol on, on mõlemal juhud tõesti mehhanistlikud samad, aga mis on väga oluline, on see, et nende koputuste statistika või see, kuidas need koputused näiteks ajas muutuvad. Et ühest, ühest hetkest teise, see on erinev näiteks kuulmisel ja nägemisel näiteks nägemismeelest tuleb siis tegelikult silmas tuleb, mitte mitte üx morse kood, vaid korraga umbes miljon morsekoodi inimaju puhul. Aga, ja mis on siis nagu jaotatud üle teie nägemisvälja erinevate punktikest. Aga need kõik on omavahel natukene seotud eksed kõrval olevat punktikesi, teie nägemisväljas on tihti sama värvi näiteks või sama asja kujutavat ja nad on siis omavahel seotud kõrvuti olevat, aga kõrvas on siis see teistmoodi kõrvas on pigem pigem teistmoodi, sest see statistika ja selles suhtes erineb nägemine kuulmisest ja selles suhtes, kui me nüüd meil on see mudel olemas, me kuuleme või me näeme, siis need on selgelt erinevad asjad. Aga mõned inimesed näiteks suudavad omavahel seostada justkui erinevatesse tajurühmadesse kuuluvaid asju, mõned inimesed ütlevad, et nad suudavad mingeid helisid seostada värvidega või mingeid lõhnu värvidega või mingisuguseid lõhnahelidega ja kuidas sellist asja seletada on võimalik. Ja ega see, see ei ole mingisugune probleem selles suhtes, et ajus siis, kui me õpime või ka lihtsalt võib-olla geneetiliselt põhjustel võivad olla ja ongi tihti visuaalne ja auditiivne nägemismeel ja kuulmismeel omavahel seotud ja see on väga-väga-väga tähtis funktsionaal, aga näiteks inimkõne mõistmisel. Me näeme visuaalseid signaale, kuidas inimese suu liigub. Ja samas me kuuleme neid helisid. Ja need kaks signaali. Need, kaks signaalide rühm on vaja ajus kukub alla ja väikelapse ajukassa teeb nii, siis nägemine ja kuulmine on igal juhul olulisel määral seotud omavahel. Nende artiklis te ütlete, et kui inimestele näidata üht-sama kunstiteost, näevad nad seda tõesti erinevalt, sest nende maailma mudel on erinev. See on üsna intrigeeriv mõte, mis tekitas minus kohe küsimus, et või noh, mitte küsimuse, vaid pani mind mõtlema, et me peame siis järeldama, et kasvatus ja haridus on sellised nagu ühtlustavat tegurid mis aitavad meil kuidagi, kes me igaüks oleme lõpuks suletud iseenda aju väikesesse maailma üksteisest aru saada. Eks, eks ta nii on jah, et mõte on siis selles, et väikelapse aju peab õppima nendest elektrilisest koputustes seda maailma mõistma ja seda maailmamudelit looma. Ja see tähendab, et selleks, et seda maailmamudelit subjektiivset reaalsust luua ta tõesti väga-väga sõltub nendest sisenditest või andmetest, mis ta aju saab. Seega tõepoolest kõla kõikide meie kogemused on mingil määral erinevad ja kohati drastiliselt erinevad, siis see mudel, mille aju ehitab, see saabki olema väga erinev. Ja on mõned sellised ühtlustajad, mis võib tõesti natukene üksteise sarnasemaks, teevad nagu haridussüsteem ja nii aga fundamentaalselt tasemel me tõesti olemegi erinevad vähem või rohkem alati. No see on tänapäeval üsna elementaarne tõdemus, et ei ole olemas universaalseid, näiteks värviõpetusi või universaalseid vokaalharmoonia, et, et need on kultuuriti erinevad ja ja neid saab, et noh, nagu me teame, ise juurde luua ja ja väga palju sellest on õpitud, aga me oleme siiski sama liigi esindajaid, seega meil peavad olema mingisugused asjad, mis meid universaalset üksteisele ühendavad. Ja muidugi, et ega meie ajud on. Inimese aju on siiski sarnane teise inimese ajule ja rohkem erinev šimpansi ajust kui teise inimese ajust. Lihtsalt on väga oluline aru saada, et inimeste ajud on ka erinevad, sõltuvalt sellest, millised on olnud nende kogemused, aga muidugi see, et meil on juba teatud struktuuriga teatud suurusega aju, see tähendab, et meil on teatud asjad, mida me ka üsna sarnaselt Me näeme ja kogeme näiteks, mis on just väga huvitav, et arvestades seda, et et see mudel, mis ma, mis aju loobetzee luuakse ainult nagu kogemuste põhjal siis see huvitav on see, et näiteks kõikidel inimestel on üsna sarnases kohas ajus selline keskus, mis on seotud nägude tajumise ja nägude, kogemise ja nägude eristamisega. See tähendab, et geneetiliselt on siiski mingid asjad, mis on kindlaks määratud näiteks natukene mingid ühenduste tugevused on nii, et teatud piirkonnad ajus saavad just spetsialiseeruda nägude nägemisel ja nii edasi. No siinsamas sirbis on juttu ka sellisel teemal nagu uued tehnoloogiad. Allan aktsiim kirjutab, miks demoniseeritakse uusi tehnoloogiaid ja ta arutleb selle üle. Uute tehnoloogiate roll ühiskonna arengus on alati selline keeruline. Ühest küljest on neid justkui vaja, aga teisest küljest on väga raske hoida koos üha kiiremini arenevat ühiskonda. Ja ta arutleb selle üle, et avalik arutelu uute tehnoloogiate üle on väga oluline. Ja tänapäeval kindlasti ühiskonnas peaksid just ühiskonna juhid olema need, kes teinekord eeskuju näitavad. Aga meil on üks probleem, tsiteerin. Õieti polegi inimene evolutsiooni psühholoogilistel põhjustel eriti kõlbulik tänapäevaste riskide hindamiseks. Meie esivanemad, nagu ka meie ise nendelt saadud geenides oleme ehitatud vaagimakas, joosta lõvi eest ära või jääda paigale ja võidelda, aga mitte kaaluma seda, kas isejuhtivasse autosse istumine tähendab turvalisemat sõitu. Ehk siis küsimus on, et kas võib olla, et meie aju on meie ühiskondlikule tehnoloogilisele arengule äkki kuidagi jalgu jäänud või jäämas. See on väga oluline ja lausa noh, suurem, suurem küsimus on muidugi, et noh, et arvestades seda, et, et väga palju investeeritakse praegu just tehisintellekti arendamisesse ja sellega tegelemises, aga tuleme selle juurde tagasi. Üritame seda küsimust vastata. Et tõepoolest inimaju on siiski miljonite aastate vältel kujunenud hoopis teistsuguses keskkonnas kui see, mis meil praegu on ja kohati see seab meile tõsiseid piiranguid. Selles mõttes ma nõustun autoriga, et peaaju ei ole loodud selliste otsuste tegemiseks, siiski aga seda ägedam on minu arvates, et meie aju suures osas saab hakkama ka tänapäeva sellises väga keerulises keskkonnas, mis on väga teistmoodi sellest, kus aju arenenud on ja see näitabki seda, mis seal nagu inimese puhul võib-olla eriline ja teistest liikidest eriline meie ajus on kuidagi paremad või teistsugused õppimismehhanismid nendest elektrilisest koputustest, mis ju ahvi aju seal samasugused suudab luua selliseid uusi asju kas või neid samu uusi tehnoloogiaid, et et see on selline päris põnev, põnev küsimus, et kuidas see toimub. Aga miks siis ikkagi on nii, et inimesed on õppimisvõimelised, aga meie lähimad suguvennad on seda väga vaevaliselt ja väga piiratud ulatuses. Ei, no ei tasu nüüd siin teisi loomi ala ala alahinnata, et kes on kunagi vaadelnud mesilast, siis teab, et mesilane võib ühekorraga. Nojah, tegelikult ikka kodus vaadeldes seda ei seda ei saa kindlaks teha, kuna need mesilased ju näevad kõik sarnased välja. Aga kui seda katseliselt teha, siis saab näidata, et väike mesilane on ühekorraga võimeline pima milliselt õielt? Head nektarit, et saab lihtsalt ainult selle õievärvi järgi näiteks ühekorraga ja ka meie lähimad sugulased loomamaailmas šimpansid on, on väga õppimisvõimelised ja teatud ülesandeid võivad isegi teha natukene paremini kui inimesed ja kohati on šimpansid isegi mõnes mängus ratsionaalsemad otsustajad kui inimesed. Aga nii et nüüd ongi suur küsimus, et noh, mis siis sellise kvalitatiivse vahedee vähemalt näiliselt kvalitatiivse vahe, et meie loome loomaaedu ja siis teised loomad on seal loomaaias, et mis, mis selle vahe teeb, see on selline. Võib-olla võib-olla üks selline pikem teema muidugi, aga lühidalt võib vastata, et õnneks või kahjuks me päris täpselt seda ka ei tea. Putukate närvisüsteem on vist meie omast üldse nii erinev, et ärme ärme hakkagi sinna minema. Jaak, näiliselt tundub nagu nii palju väiksem, et noh, võtame sedasama mesilased, mesilased on umbes miljon neurolit. Meie ajus on umbes 100 miljardit neuronit ühesõnaga tohutult suure masinavärk ja siis? Noh, et mõnes mõttes on selge jah, et me peamegi osavamad olema, aga samas nagu läheme selle miljoni, neuroning algab päris põnevaid asju võimalik teha. Miljon on ka päris suur number, tegelikult. Need ei maksa tõesti alahinnata, aga vot ma nüüd hüppan natuke teemade vahel ringi, aga siin artiklis tuleb juttu ka kehatajust, mis on minu meelest selles mõttes hästi huvitav, et see puudutab väga tihedalt ka kunsti hulka kujutavas kunstis pean silmas näiteks op-kunsti, on ju kehatajuga opereeritud, on tehtud selliseid pilte, mis, mida vaadates hakkab inimese pea ringi käima ja tehakse sellist muusikat, mille eesmärk on ka panna meid kuidagi teistmoodi tajuma ja kuidas, kuidas on siis kehataju ja aju omavahel seotud selles mõttes, et vahel tundub nagu noh, on ju ka selline ütlus, et kui mõistus mängib meile trikke või et kas, kas siin on mingisugune nagu loks aju toimimise ja meie keha toimimise vahel sees või on see vastupidi? Aju üritab meid kuidagi kaitsta millegi eest. No tuleme tagasi sellesama asja juurde muidugi, et me rääkisime nägemisest. Me rääkisime kuulmisest aga omaenda kehast saab tajuga teada pelgalt nende elektriliste koputuste teel, eks. Et need on signaalid, mis tulevad kehast seest. Aga kujutame nüüd ette näiteks väikest last või sellist last, kes on hakanud käsi liigutama, siis tema ajus tulevad elektrilised koputused välismaailmast. Aga nüüd, kui ta liigutab näiteks kätt oma silmade ees lihtsalt liigutab kätt oma nägemisväljas, siis juhtub midagi väga kummalist tema ajus. Sest need elektrilised koputused, mis olid seotud käe liigutamisega olla põhjuslikud Nendel elektrilistel koputustele, mis tekivad nüüd ta nägemissüsteemis. Ja siis väike laps, vastsündinu. See aju hakkab õppima, et ohu, kui mina midagi teen, siis mu ajus mingid asjad, muud Desert ta saab ise muuta seda, millised need elektrilised koputused ajju tulevad. Ja see ongi noh, ükski väga tähtsaid õppimismehhanisme inimajus ka selle kohta, et kes ma ise olen ja ka maailma kohta, et meile tundub, et ega väikese lapse aju ei saaks hakkama selle maailmamõistmisega, kui ta ei saaks liigud. Ta ise liigutab süstemaatiliselt, muudab seda, millised elektrilised koputused näiteks silma võrkkesta alt laiu tulevad ja õppides, kui aju õpib neid seoseid oma käitumise ja välismaailmast tuleva sisendi vahel siis aju õpibki midagi iseenda kohta oma keha kohta ja ka tegelikult selle välismaailma kohta. Ja siis keha on vahetult seotud sellega, vähemalt minu arvates, et aju üldse suudab lahendada selle probleemi, et kuidas neid elektrilisi koputusi mõista. Seega kehal on olla eriline eriline koht aju jaoks. Ja, ja muidugi kogu meie kehataju ka toimub ajus ja võib ka vahel nihu minna nagu, nagu kõige muuga. Ehk siis, kui me näiteks vaatame selliseid pilte, mis, mille eesmärgiks ongi panna meil pea ringi käima, et tundub, nagu mingi liikumatu objekt tegelikult liiguks siis. Siis kas nihu minek või või lihtsalt aju näeb midagi, ootab, et see peaks olema midagi muud, kui see on. Jah, et vaat, siin on see väga oluline punkt, et see taju loob välismaailmast mudeli, tähendab, et tegelikult ta kasutab seda mudelit kogu aeg, et välismaailmaga mõista mis tähendab, et tihti võib juhtuda nii, et me näiteks lääme midagi, mida tegelikult ei ole. Võib-olla ületate kiirust natuke ja justkui näete, et politseiauto tuleb vastu, ehkki tegelikult on täitsa tavaline auto või midagi taolist, et meil kõigil on mingisuguseid taoliseid asju, et me kuuleme valesti, mida abikaasa ütles või noh ja nii edasi, onju. Ja, ja, ja tõepoolest aju üritab kogu aeg, sõltuvalt sellest mudelist, mis ta on maailma kohta õppinud. Seda maailma ka mõista. Et seal väga tähtis selline vastastik, vastastikkususe suhe ja see tähendab, et vahel kui see mudel, mis ajul on justkui maailma kohta ei klapi sellega, mis näiteks selles kavalas kunstiteoses on tehtud, siis aju tõstid tunneb, et midagi on valesti ja vahel võib see olla ebameeldiv, vahel naljakas ja nii edasi. Mul tuli nüüd selle jutu peale kohe mitu küsimust, aga äkki enne kuulaks natuke muusikat? Sai valitud, et selline lugu, kus on lihtsalt elektroonilise muusikategijalt nagu edit e t kaks väikest tähte ja kaks suurt tähte Iidee skriining, found kools 2004. aasta albumilt. Prous Fornov kriis on ja see on tegelikult selline huvitav ja kummaline lugu, et kui sa tahad kõrvaklappidega kuulata, minu panin pea ringi käima, sest et see muusika on siis tehtud nii, et ta jookseb vahepeal ühest kõrvast teise, siis raadios, mis seal niimoodi välja ei tule, aga soovitan kõrvaklappidega proovida. See on ka niimoodi vist meelega tehtud selleks, et et meie aju natukene ärritada. Ja ja see seetõttu kaasautor Madis ka seda lugu soovitas, et tõesti meie ise ka uurime just palju seda, et mis juhtub aju aju ka siis, kui, kui kui midagi keskkonnas nagu ei sobi selle mudeliga. Ja sellised lood aitavad seda illustreerida tegelikult, et aju kogu aeg üritab tõlgendada maailma selle mudeli abil ja kui see, mis sealt maailmast tuleb, selle mudeliga kokku ei sobi, siis see on natuke ebameeldiv, natuke huvitav, olenevalt inimesest. Aga kuulame muusikat. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, minul on täna külas Tartu Ülikooli teadvuse ja ajuteadlane Jaan Aru. Põhjuseks on Jaan Aru ja Madis Vassari kahasse kirjutatud lugu maailma loomine ajus tänases sirbis, kus on juttu sellest, kuidas aju loob sisendi põhjal reaalsuse, aga tegelikult Me oleme nüüd päris palju rääkinud nendest asjadest, aga me oleme jätnud kõrvale ühe väga olulise fundamentaalse küsimuse. Jaan, kust sa tead, et kõik need asjad, millest sa rääkisid, ikkagi ajus, tekivad äkki äkki see on selline sinu enda tõlgenduse küsimus, kes on niikuinii rääkis, et kõigi meie mõistus ongi erinev ja me igaüks elamegi oma maailmas ja igaühe aju ongi erinev, siis noh, miks sa üldse, miks sa arvad, et need asjad on nii? Ja ega see väga õige küsimus selles suhtes, et näiteks nendel teemadel ka inimestega rääkides kohtab tihti sellist suhtumist, et ei, meie subjektiivne reaalsus ja teadvus ei saa olla ajus midagi ajusse sõltumatut, et miks sa nii arvad. Ja ma alati ütlen hea meelega, et ma tegelikult ise alustasin ka sellest tuvalistlikust seisukohast enne seda, kui ma ülikooli läksin. Aga siis, kui ma hakkasin õppima aju kohta dualistlikust perspektiivis, siis ma nägin, et tegelikult tõendusmaterjal selle kohta, et meie subjektiivne reaalsus on ajus, on väga muljetavaldav, et ega ma ei jõua kõike seda mainida. Lihtsalt paar näidet olete näiteks tänapäevaste ajukuvamisvahenditega on meil võimalik ajust välja lugeda seda, mida inimene tajub. Näiteks kui te lähete mitmetähenduslikku pilti, näiteks, mis seal meie sirbi artiklis oli siis silma võrkkestal on see mitmetähenduslik objekt alati samasugune. Aga vaadates teie aju aktiivsust ja samal ajal küsides, et mida te parajasti tajuta, näiteks sidet, kumba pidi kuubikute tajute ajuaktiivsuse põhjal öelda mida inimene tegelikult tajub parajasti erinevate taju fenomeni déjà illusioonide korral. Ja mis on teadvuses väga oluline on see, et me saame neid protsesse ka mõjutada. Näiteks sedasama, et millist tähendust inimene tajub, saame natukene mõjutada, mõjutades aju või, või näiteks ükskõik ükskõik millise kuulaja juurde tulles ja pannes talle elektroodi teatud ajupiirkonda või madal näiteks tekitada seda, järsku tulevad kujutluspildid mingist sugustest mälestustest või siis natukene seal ajus tüki välja lõigates žesti sellise pisikese tüki võime teha nii et kuulaja enam ei näe nägusid. See on päris vastik, eks, aga, aga huvitav on selle juures teaduslikud. Huvitav on see, et et inimene näeks kõike muud, ta näeks värve, maailmaobjekte liikuvaid objekte, ta saaks inimestega suhelda hakata, lihtsalt ei näeks enam nägusid, et nagu ei oleks küll, et ei, need ei tähendaks midagi. Ja, ja see, et me saame niimoodi väga Silektiivselt, et välja lülitada erinevaid justkui välismaailma aspekte, mõjutades päikest tüki ajusse, näitab, et ajul peab olema selle juures väga oluline, väga oluline ja keskne roll selle subjektiivse reaalsuse loomise juures või kokkuvõtvalt me saame mõjutada subjektiivset reaalsust selle, selle inimese subjektiivset reaalsust, mõjutades tema aju ja me saame seda subjektiivset reaalsust tema ajust välja lugeda. Mis minu jaoks on päris hea tõendusmaterjal sellele, et tõesti see maailm, mida me tajume, kogeme seal ajus. Kui sa praegu kasutasid sellist sõnapaari nagu subjektiivne reaalsus, siis olles ka kuulanud ja lugenud kõiki neid ajujutte, siis mulle jääb selline mulje, jääbki väga vähe ruumi üldse meie võimele tajuda mingisuguseid asju, mida võiks nimetada objektiivseks reaalsuseks. Jah, et noh, see on selle, kogu, selle minu jutu mõte olnud, et objektiivsest reaalsusest, mis väljas on, saame ainult elektriLiisi koputusi elektriimpulsse ja nende põhjal loo paju kõik selle, mis me näeme, tajume, et see, mis me näeme, tajume seal alati ja ainult subjektile reaalsus, sest aju alati peab looma meile selle reaalsuse, nendest andmetest, mis välismaailmast tulevad koostöös sellega, mis aju juba oma mudeli põhjal varem maailma kohta õppinud on. Kuskil aastapäevad tagasi olid sa ka ETV2 saates plekktrumm ja rääkisid seal teadvusest ja katsusete koos Joonas Hellerma mõtestada seda, et mis on see, mis, mis selle meie mina meile annab. Ja ma sain siis jutust aru, et vaatamata sellele, et aju ja teadvuse uuringud on viimaste aastakümnete jooksul väga kiiresti arenenud, tegelikult me ikkagi ei tea, mis see teadvus on, aga noh, mis siin lähiajal teadvuses kui ees võiks oodata, selles sirbi artiklis, mis sa Madis laseriga kirjutasid, räägiti muu hulgas sellest, kuidas on võimalik ka teaduslike abivahenditega näiteks inimese ajju teistsuguseid impulsse sisse sööta kui see, mida me muidu loomulikult teeksime ja ja kuidas see võib näiteks aidata, pime. Oletan nägijateks saada ja millised, mis on see, millega sa näiteks praegu tegeled ja mis, mis on segu, mida teadvust lähiajal selles vallas veel pakkuda võiks? Meie praegusel hetkel otseselt selle küsimusega nagu ise ei tegele, et milliseid uusi meeli näiteks inimesele juurde panna või milliseid andmeid sisestada, aga Me oleme selle peale mõelnud ja see on üldiselt väga kuum ja väga oluline teema, sest nagu ma ütlesin kui me hakkame, kui me õpime nägema või kuulma, siis on olukord selline, et peame elektriimpulss-idest elektrilisest koputustest aru saama selle, mis toimub tundub loogilisele. Kui me saaksime nüüd mingisugust ükskõik millist informatsiooni ajju sisestada nii, et see muutub elektriliseks koputustekst siis aju võiks õppida ka seda teistmoodi informatsiooni tajuma ja aru saama, et osati on neid katseid tehtud juba aastakümneid, kus seal väidetud näiteks pimedale inimesele on võimalik anda osaline nägemismeel näiteks videokaamerast saates signaalid tema keelele keelele vajutatakse mustreid, sõltuvalt sellest, mida inimene, mida see kaamera parajasti läheb, näiteks vaatab inimese poole või vaatab tassi poole, vaatab, vaatab puu poole, siis on erinevad mustrid keelele ja kuude ja aastate jooksul see inimene, kellel ei ole nägemismeelt, hakkab neid objekte mingil määral nägema, nii et ta saab maailmas nägemismeelemeele abil ringi toime. Ent artiklis mainiti veel üsna jaburat katset, Saksa teadlased uurisid, kas inimesele on võimalik mingisuguse spetsiaalse vöö ja mõningase treeningu abil anda tunnetus maa magnetväljast ja tõepoolest see õnnestus, aga nagu ma aru saan, katse tulemus oli see, et see oli täiesti mõttetu. No selles mõttes, et see ei andnud inimesele midagi juurde, siin on mitu-mitu aspekti esiteks, et see on näide sellest, et tõesti tegelikult ka mainekad teaduslaborid praegu tegelevad selle küsimusega, et kas me saame inimese ajju anda mingisuguseid teistsuguseid andmeid ükskõik twitteri kohta aktsiaturgude muutuse kohta, selle kohta, kas publik, kellele ta parajasti Etegaleb, peate, naeratab või ei ja nii edasi. Noh, neid näiteid võib lõputult tuua. Ja, ja uuritakse seda, aga nüüd natukene mulle tundub, et kohati need teadusgrupid kõike nagu on liiga kärsitu, et noh, teadus olla kärsitu, et on vaja publitseerida ekraan, tee saadaga, okei, see on teine teema. Aga, aga et näiteks antud katsuse, mida sa mainisid ja millest me kirjutad, kirjeldame lihtsalt treening viis, seitse nädalat. Aga tegelikult noh, see on ka väga lühikene teening, näiteks väikesel lapsel läheb ilmselt selleks, et välismaailmast nägemismeelest aru saada. Võib-olla aasta ilmselt ma olen üsna kindel, et kaheaastane läheb maailma veel üsna teistmoodi, kui meie, elame veel edasi, et see on pikk protsess ja tegelikult Ma olen kindel, et neid katseid praegu juba hetkel tehakse, kus inimesi treenitakse kuid, ja aastaid mingisuguseid abivahendeid kasutamas kasutades siis mingisuguseid teisi andmeid tajuma ja töötlema ja ma olen kindel, et kui sind piisavalt pikalt treenida, siis inimaju on võimeline ka mitmesuguseid teistsuguseid sisendandmeid analüüsima, mõistma, tõlgendama. Hirmutav ei ole. No ma ei tea, ühelt poolt on ta juut hoopis väga tore selles suhtes, et see tähendab, et sallab tohutu lootus inimestele, kes ongi sündinud näiteks pimedale või kurdile ja kurte inimesi on muidugi juba aastakümneid aidatud ka ajuimplantaadi abil, mis teeb täpselt seda, et ta võtab kuid distrummikile ei tööta hästi, siis ta võtab välismaailmast, võtab see aparaat helisignaalid, muundab nad nendeks elektriliseks koputusteks, sisestab ajju ja aju saab, õpib kuulma nende abil. Ühesõnaga et tegelikult need tehnoloogiad aitavad paljusid inimesi, kes, kellel on mingi mingi puudujääk selles aspektis. Ja teisalt see tuleme tagasi kõikide uute tehnoloogiate juurde, et et on isegi raske ette näha, et mida me nagu nende masinate abil saame teha ja kuhu see meid inimkonnale viib, aga esialgu on see pigem põnev. Ma soovin sulle jõudu selles uurimustöös ja sa plekktrummis mainisid ka seda, et kui sa oma õpinguid alustasid, siis lootsid 30 aasta jooksul lahendada küsimuse teadvusest, aga nüüd oled sa veidi tagasihoidlikum ja loodad, et kui keegi sinu juhendatavatest üliõpilastest kunagi Kõlasilla panustab minu akadeemilised lapselapselapselapselapsed, siis ma oleks ka täiesti õnnelik ja oleks olnud üks, et elu haavatavad nüüd veel pessimistlikumaks muutunud aasta tagasi suvel avaldas lootust, et kui sinu juhendatavate keegi ka osaleb selles töörühmas eks natukene välja sind noh, raske öelda, millal need suured probleemid Meyes murduvad, aga küllap nad kõlagi murduvad ja seni tasub nagu kätt pulsil hoida. Ja põnev on igal juhul. Ja ma saan aru, tasub enda aju peale mõelda, sest et tema muidu mõtleb kogu aeg meie peale ja ta muidu liiga üksi. Ja see on võib-olla kõige tähtsam asi, mis ma ütleks, et ärge oma aju alahinnake, et see, et maailma näete või näiteks praegu seda raadiosaadet saate kuulata, et see tundub nii imelihtne. Tegelikult aju on aastate jagu väga palju vaeva näinud, et seda teile võimaldada. Nii ja saate lõpuks Madis Assar valis välja ühe teise loo. Ma võtsin endale vabaduse valida selle loo kaver nimelt Vaiko Epliku lugu Soorebased, mis kõlab neid Põltsamaa muusikakooli ansambli SN n esituses. No see on ka selline väga oma omapärase helikeelega lugu, mis siis sellepärast valitud saigi. Jah mu abikaasa naerab selle üle, et kui mina kuulan, laulusid, siis alati seal sõdadest nagu valesti aru ja siin selles loos on väga lihtne näiteks refrääni ja kõike seda kuulata, nagu, et kogu aeg käib jutt soo rebastest. Aga kui tegelikult hakata sõnu vaatama, siis selgub, et ei, vahepeal lauldakse hoopis teistest asjadest ja et seal on väga huvitavad riimid ja teistsugused mõtted. Aga jällegi, kui meie aju on läinud seda pealkirja ja hakkab mõtlemasoo rebastest, siis ta kuuleb seda kõike, justkui, kui see kõik oleks üks suursoorebaste popurrii. Tõsi, see on, mina pidin ka vaatama, mis need laulusõnad ikka on, et aru saada, sest et mängitakse kõlalistele sarnasustele. Aga veel kord, suur tänu pasarasse tulemast Tartu Ülikooli teadvuse ja ajuteadlane Jaan Aru. Mina olen Peeter Helme ning vasar on taas eetris nädala pärast.
