Tere täna siis jätkamneid rännujutte maailma suurimalt saarelt Gröönimaalt. Ja me käisime seal ju möödunud aasta kevadel ja tegime seal ühe tiiru purjelaevaga. See oli selline vahva kolmemastiline Gunnar ja eelmises saates oligi juttu siis sellest, kuidas meil selle laevaga sõitmine käis ja mis tunne oli purjelaevas elada ja ja samuti sellest, et kus me siis käisime seal Gröönimaal, millistes paikades. Ja tänases saates siis Alex juba kitsam Gröönimaa teema ja see on Gröönimaa ajalugu. Võiksime mõelda, et mis ajalugu sellel jäisel saarel siis üldse olla saab, et enamik saarest jääkilbi all ja elamiskõlblikku maad peaaegu polegi. Aga tegelikkuses on niimoodi, et Gröönimaa ajalugu ulatub tõesti aastatuhandet ei taha. Ja seejuures on ta võrdlemisi kirev ja võrdlemisi ootamatute pööretega. Nii et siin Gröönimaal on elanud aegade jooksul väga erinäolisi rahvaid, kellel igalühel on isemoodi päritolu ja kultuur. Ja tegelikult, kui me ise seal Gröönimaal liikusime, siis me sattusime ka mõnesse väga iidsesse Gröönimaa-asulapaika ja meil oli ju kaasas üks meie ekspeditsiooni juht, taanlane Eerik, kes oli just Gröönimaa ajaloo suur asjatundja ja need tema lood ja vanades asula paikades käimine selgitasid juurde veel üht kui teist, sellest Gröönimaa vägagi pikast ja kirevast ajaloost. Siin kuuldus nüüd üks Gröönimaa põlisrahvainnu itide, väga eriline, traditsiooniline laul, noh ta on salvestatud ka õige ammu üle poole sajandi tagasi ja kes nüüd nagu ei tea seda kultuuri ja muusikat, siis võib ju kõlada üsna üksluiselt ja mõttetult selline laulmine. Aga kui tead tagamaid, siis on ääretult põnev, sest tegemist on nimelt innuittide laulu duelliga. Saan väga kirglik ja väga saatusliku tagajärgedega ja see laulutoll ei ole mitte lauluvõistlus, seal ei ole see, kes laulab ilusamini, kes laulab paremini, see on lauluvõitlus, tõeline võitlus ja võitlusvahenditeks on laulusõnad. See on siis niimoodi, et kaks meest seisavad vastastikku, mõlemal on käes trumm ja nende ümber on siis kogunenud selle kogukonna inimesed. Ja need inimesed sugugi lihtsalt ei vaata, kuidas esinejad seal esinevad, vaid nad elavad täiest hingest sellele lauluduellile kaasa, nii et nad vahel laulavad, vahele hõikavad, vahel isegi naeravad või siis hüüatavad. Ja kõik, see on äärmiselt oluline kogu selle laulu duelli juures. Ja need mehed, kes laulavad vastastikku, nad on ikka tõeliselt vihased, sest muidu nad ei lähekski laulu duellile. Sest sellise lauluvõitluse põhjus on alati tee midagi väga-väga tõsist. Noh, näiteks kui mõlemale mehele meeldib hirmsasti üks ja sama naine ja kumbki tahab teda endale. Või siis näiteks, kui on üks jahipaik, kus on väga hea, kus saab palju saaki, aga mida mõlemad duellipidajad arvavad enda omaks midagi sellist, midagi väga, väga olulist. Ja nüüd, kui need mehed seal niimoodi laulavad, siis nad tegelikult kordamööda improviseerivad ja selle lauluvõitluse nagu mõte on selles, et sõnadega vastast endast välja viia, teda siis häbistada või haavata Ta või alandada või, või noh, nii hingepõhjani solvata või vihastada. Teine läheb täiesti endast välja ja ei suuda enam mitte midagi teha. Kaotab sisemise tasakaalu, nii et see on ikka väga-väga tõsine võitlus. Aga sellel laulu duellil ei, nuttidel on ka oma reeglid, millest väga rangelt kinni peetakse. Üks nendest on näiteks selline, et selle laulu sõnade sees ei tohi kunagi solvata ühtegi selle vastase pereliiget. Tuleb ainult rünnata. Ta sõnadega seda vastast ennast. Ja teine reegel on näiteks see, et kui nüüd üks pooltest selle teise mingi Mürgiste laulusõnade peale läheb nii endast välja, et, et kaotab enesevalitsuse ja läheb teisele füüsiliselt kallale siis seda füüsiliselt kallale läheb, seda loetakse silmapilkselt duelli kaotajaks. Ja teinekord selline lauluduell kahe mehe vahel võib kesta lausa tunde. Ja, ja kui siis kumbki alla ei anna, siis langetavad viimaks otsuse pealtvaatajad, nad niikuinii elavad seal kogu aeg kirglikult kaasa. Ja siis selle duelli jooksul nad hakkavad aina rohkem nagu kalduma ühe võitleja pooldajaks. Ja lõpuks, kui pealtvaatajad on kõik üksmeelel, et see üks on ikka tõesti veenvam, parem selgemat sõnastusega, siis langetatakse otsus, et vot tema sai nüüd tülis õiguse ja ja tema käes ongi nüüd. Ja ta saab selle, mida mõlemad mehed on ihaldanud, aga ainult üks võib saada sellist laulu, duelli traditsiooni oli veel elus üle poole sajandi tagasi, näiteks siis, kui see laulgi salvestati, aga praegusel ajal, kui ma ka Gröönimaal olin, ma küsisin inimeste käest, et keegi ei teadnud, et, et praegu midagi sellist enam tehtaks. Nii et see on niisugune väljasurnud traditsioon praegusel ajal. Ja üldse see Gröönimaa ajalugu oma täies keerukuses ja põnevuses sai meile ikka põhiliselt selgeks tänu sellele meie ekspeditsiooni ühele juhile Ericule kes siis mõnikord seal laevas õhtut tee, korraldas nisukesi vestlusõhtuid Gröönimaa ajaloo kohta ja ükskord oli see siis niisugune, et ta näitas ka sinna juurde slaide ja esimene slaid, mida ta näitab, tas oli joonis joonisest niisugusest ürgsest mehe näost. See oli selline tüüpiline artiliste näojoontega inimene, tal oli pruunid pilusilmad, pikad õlgadeni ronkmustad juuksed ja Erik ütles, et vot, et see joonise peal kujutatud inimene on siis esimene tõend selle kohta milline see kõige vanem inimene, kes Gröönimaale üldse jõudis ajaloos välja võis näha ja et see on tegelikult rekonstruktsioon väga pika teadusliku uurimuse tulemusel. Ja et see oli siis niimoodi, et leiti igijäässe külmununa muistse inimese jäänuseid, neid alasid oli väga vähe, seal olid mõned juuksed ja, ja natukene luutükke. Aga tänapäevaste meetoditega uurides saadi viima üks teada selle mehe genoom. Ja vot selle genoomi järgi siis juba taastati ka see inimese nägu, nagu ta võib-olla oli ja see nüüd oligi seal joonise peal ja Erik ütles, et, et vot see inimene, kes seal oli, et tema elas siis Gröönimaal kuskil 5000 aastat tagasi, et see on kõige vanem tõend inimese kohta siinkandis ja et, et seda kultuuri, seda kõige algsemat inimkultuuri siin nimetatakse Sagaagi kultuuriks ja see on just, et selle järgi, et selles Sagaagi nimelises paigas esimest korda arheoloogid väljakaevamistel sattusid selle iidse kultuurijälgedele ja siis on leitud samasuguse kultuuri jälgi veel ka mujalt. Gröönimaalt Nad asustasid päris suurt osa Gröönimaa rannikust. Ja muide, sellessagaagi nimelise paiga juures käisime ka meie. Aga me käisime praeguses Innoiti külas, see oli niisugune üksildane, väga ehe küla. Et sellest ma räägin ka ükskord edaspidi ja, ja selle lähedal oli siis tuhandete aastatetagune Paikus arheoloogid olid siis väljakaevamisi teinud ja ega seal tegelikult suurt midagi nagu silma jaoks meiesugustele vaadata ei olnud, see oli lihtsalt üks lage muruala, kus peal olid mingisugused ebamääraseid kivihunnikud ja ja ei midagi muud. Aga üldiselt oli siis ajaloolaste jaoks üks huvitav küsimus see, et kes rahvas oli, kes selle kaagi kultuuri siia tõi, esimene inimene Gröönimaal ja ajaloolased on jõudnud oma uurimustega sellele järeldusele, et, et see rahvas ei olegi pärit Põhja-Ameerikast, Põhja-Ameerika on ju kõige lähem manner Gröönimaale vaid et nad on palju lähedasemat geneetiliselt hoopiski mõnedele arktilise Aasia rahvastele. Ja sealt edasi ei oskagi teadlased öelda, et siin ju nagu ei ole loogikat, et mismoodi need Aasia inimesed siis sattusid Gröönimaale, kui vahepeal on tohutu suur Ameerika manner. Et kas nad tulid kuidagi veeteed mööda väga sihikindlat, väga kiiresti, eriti paatidega ida poole püüeldes. Kuidas, miks vastust ei ole, igal juhul nemad olid esimesed. Ja nüüd nendesamade Sagaagi kultuuriinimeste. Ühe näidisena oli Erikul ka veel selline foto, mis kujutas ühte lapse muumiat. Muumia oli, oli üllatavalt hästi säilinud, ta oli veel mähitud loomanahkadesse ja siis Erik seletas, et see leiti just sealtsamast Sagaagi asulakoha juurest. Seal oli siis üks lapse matus, oli olnud kuuekuune Ps ja sinna oli veel maetud mõned naised sinnasamasse. Mis seal juhtunud oli, ei tea, aga igal juhul igikelts tegi säilitamise töö, noh, kõik need jäänused säilisid ju täiesti jäätunud aastatuhandeid. Ja selle tõttu said need ajaloolased isegi näiteks nende hauapanuste järgi otsustada, et et mida need Sagagi inimesed sõid, millised rõivad neil olid ja nii edasi ja sealt siis näiteks selgus, et need loomanahad, mis seal olid, need kuulusid hülgele ja põhjapõdrale, järelikult Sagagi inimesed küttisid neid. Ja seal oli ka mingisugust, et loomarasvajäänuseid mereloomade luid. Nii et see oli selline arktiline rahvas, kes siis küttis nii maismaa kui mereloomi ja ilmselt ka kalastas. Ja elas ikka tõesti tuhandeid aastaid sealsamas Gröönimaal ja tol ajal kliimaolude kohta peab ütlema, et kliima oli sellel ajal umbes niisugune, nagu praegu pärast muutus külmemaks, aga siis oli noh, suhteliselt soodne aeg. Ja see on juba tõeline ajaloo müstika, et arheoloogid on leidnud veel jälgi ühest, umbes samal ajal Gröönimaal elanud rahvast. Nad elasid kõige karmimas Gröönimaa osas, seal kuskil Kirde-Gröönimaal. Aga nende rihide on niivõrd vähe, et siin ei oska ajaloolased mitte midagi öelda. Sagagi inimesed nüüd ei olnud, kes nad olid, praegu vastust ei ole. Aga igal juhul selles agaagi rahva kadumine oli põhjustatud kindlasti kliimamuutusest sest siis tulid niisugused aastasajad kui Gröönimaa ilmastik muutus väga külmaks järelikult loomi, kalu oli palju raskem püüda. Ja arheoloogiliste leidude järgi on saanud selgeks, et need Sagagi inimesed siis sellel külmal perioodil veel mõned sajandid pidasid vastu. Aga siis hakkasid virelema tohutus toidupuuduses ja lõpuks hävisid siit. Gröönimaalt täielik. Siin kõlas siis jälle natuke seda innuittide laulu, duelli laulu ja kui me nüüd mõtleme nende esimeste Gröönimaa asukate peale sellesse kaagi inimeste peale, et kas nemadki pidasid samasugused laulud välja ei tea, aga võib oletada, et võib-olla pidasid, sest see laulu duellide pidamine on üldiselt artilistel rahvastel päris paljudel olnud varasemal ajal kombeks. Aga jah, siis ajaloos läks nii, et Gröönimaa kliimamuutus kõvasti külmemaks ja inimene hävisid. Jaa, Gröönimaa oli mõnda aega täiesti inimtühi. Aga siis tuli juba lääne poolt uus rahvaste ränd ja seda järgmist inimkultuuri nimetatakse torseti kultuuriks ja see on jälle selle küla järgi, kus selle teistmoodi rahva kohta esimesi arheoloogilisi leide. Ja geneetilised uurimused on näidanud, et see järgmine rahvalaine, kes Gröönimaad asustas, nemad olid kindlasti pärit juba kõige lähemalt mandrilt sealt Põhja-Ameerikast. Ja nemad elatusid Sis küttimisest kalastamisest. Ja imelikul kombel oli nende relvastus ja tarbevahendid märksa primitiivsemad, kui oli olnud sellel kõige varasemal rahval. Nad näiteks ei tundnud isegi vibu ja noolt. Ja sellepärast nad ei küta teinud ka näiteks maismaa loomi. Delatusid ainult siis mereimetajatest ja kaladest. Ja ajaloolased on veel selgitanud, et üks nende kõige tähtsam jahiloom oli hüljes ja hüljest püüdsid nad siis niimoodi, et talviste hülge hingamisaukude juures valitsedes, et nii kui see nüüd hingama tulini, haarati ta sealt kinni ja surmati ja hülgeliha hülgerasv hülgenahk olid nendele eluliselt tähtsad. Ja need torset inimesed jõudsid kuskil 3000 aastat tagasi umbes siia Gröönimaale ja ja nad pidasid ka siin päris kaua vastu, üle 1000 aasta. Aga nende ajajärk oli tõesti karm, sellepärast et sel ajal oli kliima Gröönimaal külmem kui praegu ja kahtlemata valitses kogu aeg toidupuudus. Elati pidevalt näljasurma piiril ja kuidagimoodi ikkagi tuldi toime. Aga siiski see inimeste asulapaikade arv kogu aeg kahanes, nende inimeste hulk vähenes. Ja napilt enne seda, kui nad täiesti oleksid välja surnud jõudsid nad veel ära näha siis järgmise rahvasterändetulemuse. Ja see oli siis aastal umbes 1200, selle aja paiku siis saabusid siia Gröönimaale juba innuetide esivanemad. Hittidele ei olnud loomulikult mingit kirjalikku kroonikat, aga nende väga vanades lugudes ja müütides on juttu sellest rahvast, keda nad siia tulles leidsid ja väga tihti nendes vanades lugudes nimetatakse seda rahvast hiiglasteks. No see tähendab siis ilmselt ei, nuttidega võrreldes olid need torseti inimesed suuremat kasvu. Teistpidi jälle, kui mõelda ei nutit, kes seal praegugi on, nad enamasti eurooplasega võrreldes on jälle väikest kasvu, nii et võib-olla need toorset inimesed olidki umbes noh, tänapäeva eurooplase kasvu inimesed. Aga veel üks tähelepanek nendest lugudest ja lauludest kõige iidsematest taineutid mäletavad, on see, et need hiiglased paistsid silma sellega, et nad olid väga arad. Ja iga kord, kui neile lähemale mindi, siis nad ei astunud kunagi võitlusesse, vaid taganesid kuskile minema. Ja noh, see võis ju nii olla, et nad ei olnud sõjakas rahvas. Teistpidi on teada, et innuikid ise on olnud suhteliselt sõjakas, arktiline rahvas võrreldes oma naabritega. Et nad olid võrdlemisi agressiivsed ja nad olid võrdlemisi sõjakad ja lihtsalt neutidega võrreldes olid netoorseti inimesed võib-olla tagasihoidlikumad ja, ja ei tahtnud sõda pidada. Igal juhul nad taandusid ja see taandumine saigi nendele torseti viimastele inimestele saatuslikuks, sest nad läksid lihtsalt sellistele aladele, kus ei olnud võimalik enam nii palju toitu hankida, et endal hinge sees hoida ja nad surid siis lõplikult välja. Aga nädi nutid jälle need, kes tulid, kes nad üldse olid sellest, meil on olnud siin nabamaade saadetes varem ka juttu juba laska saadetes. Et need hitid on siis nagu üks osa sellest, et rahvast, keda valged inimesed olid harjunud nimetama eskimod, eks. Aga Eskimu ei ole mingi rahva nimi, seal terve hulk rahvaid, erinevate keelte, erinevate kultuuridega, nutid on üks nendest nii-öelda riskima rahvastest ja ja nad nagu teisedki eskimo rahvad olid, olid väga hästi kohanenud selle arktilise eluga, nad olid suurepärased kütid ja kalastajad, neil olid püügi ja jahivahendid väga mitmesugused. Ja eriti osavad olid nad luust Harbuunide käsitlemisega, neid oli neil kohe mitmes suuruses ja nendega nad küttisid. Nii hülgeid morskasid kui vaalu. Ja just vaalade küttimine luustharpuuniga hapra spaadis nõuab tõelist julgust. Aga nad valdasid seda ja nad läksid oma paatidega vaala ründama. Mitmelt poolte heideti Arpoonid. Vala kehasse ja siis lihtsalt lasti vaalal seda paati järel vedada, niikaua kuni vaal väsis siis ta surmati, noh, mõned kütid võisid ka kergesti surma saada, aga kui vaal oli käes, siis oli tervel külal loomulikult väga pikaks ajaks nii toitu kui kui tarbevahendeid, nahka, luid ja muud. Nii et võrreldes varasemate rahvastega oskasse, Inviti rahvas kõige rohkem endale toitu varuda ja ei elanud niisugusel nälja piiril, nagu need eelmised rahvad tulid siia siis kuskil 1000 kahesajandatel aastatel ja, ja just samal ajal jõudis Gröönimaa ühte osasse nüüd täiesti uus rahvas ja need olid juba pärit Euroopast. Need olid siis viikingid. Esimesed viikingid, toolid siia Gröönimaale kuskil 10. sajandil. Liigingitest Me teame, nad olid ju kartmatult meresõit, tead ja nad liikusid Atlandi põhjaosas mitmetes suundades ja päris tihti nad läksid ka tundmatutesse vetesse. Päris tihti hakkasid nad tormidesse, keegi ei tea, palju neid hukkus ja arvatakse, et esimesed viikingilaevad, kes Gröönimaa randa jõudsid, olidki tegelikult tormiga siia pillutatud, nii et nad lihtsalt ei teadnud üldse, kuhu minna. Ja siis järsku on silmapiiril maa. Nad on õnnelikud, saavad sealmaal tundmatul rannal kosuda, sõidavad tagasi Euroopa poolele ja viivad kaasa sõnumi, et seal kuskil selles suunas umbes on mingid uued rannad. Ja see sõnum oli siis rikkingite seas liikumas seal kuskil 10. sajandi paiku. Ja siis sellel ajal nüüd meile see taanlane Eerik meile seda kõike jutustas. Kui ta jõudis nende viikingite juurde, siis ta näitas ühte pilti, seal oli selline vanaaegne maal romantiline, kus oli siis võimas torm, vahutavad lained, jäämäed ümberringi ja nende vahel siis täispurjes viikingilaev sõitmas ja siis Erik teatud uhkusega ütles, et et selle laevaomanik kandis samuti nime. Eerik. No siis ta täpsustas, et täpsemini oli see küll Vikingipäraselt tema nimi. Eerik küll nii nagu nagu viikingid seda hääldasid. Ja ta oli siis Erik Punane punane sellepärast et tal olid punased juuksed ja punane habe. Ja noh, selle Eerik Punase kohta on ajaloost üsna täpseid andmeid, sest Vikingitel oli kombeks kirja panna oma lugusid, need olid siis need saagad ja meie päevini on säilinud ärakirjad ühest sellisest saagast, Eerik Punase saaga ja seal on päris palju sellest mehest juttu. Noh, meie tänapäeva mõistes oli ta topeltmõrtsukas, ta oli elanud Norras ja surmanud seal inimese, selle tõttu ta pagendati Islandile Islandile jõudis siis siin läks ta tülli naabritega, tappis mitu naabrit ja siis põgenes oma kaaskonnaga merele. Ja kuna ta oli kuulnud neid lugusid, et umbes kusagile sinna lääne suunas minnes peab tulema mingisugune uus rand, siis ta purjetas sinnapoole. Tal oli õnne, ta jõudis kohale Gröönimaa randa ja elas siin kolm aastat ja selle aja sees ta tegi selgeks, mis maa see on. Kas siin on võimalik elada, kas siin saab rajada asundusi? Ja ta selgitas, et, et see on võimalik. Ja siis ta läks juba Islandile tagasi ja hakkas siis kutsuma inimesi, et tulge uutele õnnelikele randadele. Temalt on muide pärit Gröönimaa tänapäevane nimi, nii nagu Lääne-Euroopas seda tihti tuntakse näiteks inglise keelestki, ses kriinland, ehk siis roheline maa. See oli Eerik Punase pandud nimi ja see oli pandud tagamõttega nimi. Sest et tegelikult ju Gröönimaa põhivärv ei ole üldse roheline, seal on kas siis valge jää, värv või tumedad Kalju värv, rohelust on tohutult vähe. Aga see mees mõtles tänapäeva mõistes turunduslikult osavalt, ehk oli vaja reklaamida uut maad ja kui sa ütled seal Islandil, et seal mere taga on üks saar, kus on rohelus, siis loomulikult on seal siis võimalik pidada karja, harida põldu. Järelikult sinna tasub minna. Ja teema, kui õnnestuski. Ja juba mõne aja pärast läks ta siis tagasi terve Vikingi laevastikuga, seal oli 24 laeva. Noh, 14 jõudis ainult sinna Gröönimaa randadesse, tirajatisin esimesed püsivad Vikingi asundused järgmistel aastakümnetel Tuuli, kogu aeg neid viikingid üle mere siia Gröönimaale juurde. Nii ütleme seal 10. sajandil ja natuke pärast seda oli juba tuhandeid Vikingeid ja nad asusid just seal Lõuna-Gröönimaal, sest see on kõige mahedam paik kliima võttes. Ja seal tõesti oli mõningaid tasandike, mõningaid orge, kus sai karja pidada ja kus sai vilja kasvatada. Ja niimoodi siis need viikingid seal elama asusid ja nad elasid seal ikka aastasadu. Ja ega neil kerge seal Gröönimaal ei olnud, elu oli ikka võimalikkuse piiridel. Ja õige Tabaraks läks nende olukord siis, kui põhjapoolkeral saabus külm kliimaperiood, algas kusagil 1300.-te aastate paiku ja siis läks Gröönimaa randades niimoodi, et enam ei saanudki siin hästi vilja kasvatada ja ei saanudki enam kariloomi pidada. Inimestel tekkis nälg. Ja nad hakkasid siin virelema. Ja siit algas siis nende Gröönimaa Vikingi asunduste allakäik. Aga miks ta veel alla käis, elu seal oli palju põhjusi õieti ja üks oli näiteks, et tolleks ajaks oli Euroopas kogu see ajalooline olukord muutunud, niisuguseks, seal enam ei hoolitud nendest asunikest seal kusagil kaugel Gröönimaal varem oli peetud Euroopa paikadega ikkagi mingisugust kaubavahetust, oli müüdud sinna Euroopa poolele näiteks Mursa kihvu ja muud ja vastu saadud igasuguseid tarbeesemeid, metalli, muud. Aga nüüd see suhtlemine katkes Euroopaga täielikult. Ja teistpidi need maad siin Gröönimaal kurnati välja. Liiga suured karjad olid nende õrnade rohumaade peal ja need kaotasid igasuguse vilja, kuse. Ja veel üks kolmas nuhtlus, inu hitid, kes olid põhja poolt kogu aeg imbunud siia lõuna poole jõudsid välja viikingite aladele ja väga tihti läks nende vahel siis ka võitluseks, nii et need ei nutid, kimbutasid neid pidevalt. Ja ega keegi täpselt ei teagi, millal see viimane viiking seal Gröönimaal suri. Aga arheoloogia andmetel on igatahes niimoodi, et kuskil seal 1500.-te sajandivahetusel ei olnud enam alles mitte ühtegi Vikingi asundust Gröönimaal ja nüüd olid siin ikkagi ainsateks elanikeks just need hitid. No kui veel väga lühidalt edasi minna selle ajalooga, siis edaspidi tulid muidugi 1600 ndatel seitsmesajandatel tulid juba Euroopa uued maa, päevastajate Gröönimaa avastati nii-öelda topelt, teist korda. Aga kuni tänase päevani ei ole tegelikult Euroopa inimesi Gröönimaal elamas kuigi palju. Ja lõviosa praegustest treenima alalistest elanikest on ikkagi innu hitid, nii et näiteks praegu umbes üle 80 protsendi kõikidest Gröönimaa elanikest on ikkagi ini, hoiti nii, et neetika tõeline põlisrahvas, kes on siin elanud juba üle 800 Siin kõlas need jälle see inu hittide traditsiooniline duelli laul see võis kesta seal tegelikkuses kasvõi pool päeva või terve päeva või öö takkaotsa. Aga kui nüüd mõtelda, et nendele idiootidele, kes praegusel ajal sealsamas Gröönimaal elavad ja on põlisrahvas seal siis nende eluviis muidugi on väga teistsugune, kui ta oli varem. Ja see hakkas muutuma noh, mitte varem kui kuskil 19. sajandi lõpus buss 20. sajandi alguses noh, ja enne seda kuskil üks ütleme sadakond aastat tagasi oli ikkagi nuttide elu äärmiselt arhailine ja väga samasugune, nagu ta oli olnud kas või 300 aastat tagasi või, või 600 aastat tagasi. Ja et mismoodi need Mossadi nutid ikkagi elasid, millised olid nende majad ja, ja nende eluümbrus. Sellest me saime juba oma silmaga aimu, sest me käisime mitmetel retkedel sealt oma purjelaevalt maha peale sellistesse kohtadesse, kus kunagi olid olnud nütide asupaigad. Üks nendest oli näiteks selline, kus nad olid elanud tervelt 400 aastat järjest. Ja meie siis ta olla, sest ajalootundja Erik õpetas meile kama Gröönimaa looduses neid väga vanu asulapaiku selleks natukene silma olemusest lihtsalt maastikku vaadates, sa ei saa üldse aru, et siin kunagi oleks inimene elanud, aga siis on mingisugused vaevumärgatavad niisugused nagu nelinurgad seal muru peal noh, võib-olla seal neli korda kuus meetrit selline ristkülik näiteks, ta on üleni rohuga kaetud, aga noh, vaevumärgatav märk on maas. Ja see siis Eerik ütles, on kindel märk, et siin on olnud innuittide maja, sellest on järel ainult see kivist vundament. Aga selle peale ehitati siis turbamaja Turbo maja oli siis selline, et ajupuust saadi talle nagu toed ja selle peale lauti turvast. Ja need olidki need klassikalised majad, hülge põis oli akna ees. Ja aken oli muidugi hästi väike ja õieti sedasorti majasid, need esimesed Euroopa maadeuurijad siin ka on näinud ja kirjeldanud, jaga seal sees käinud, et need kirjeldused on väga mahlakad. Sest noh, sinna sisse tuli minna siis pooli roomates, sest uks peab olema madal, siis läheb sooja hästi vähe välja ja seal sees olid siis lavatsid seal turbamaja servades, seal elas tihti yks kümmekond inimest või isegi rohkem ühes majas ja siis oli seal kindlasti rasvalamp hülgerasvaga põles kogu aeg seal maja sees ja siis oli seal ka toiduna seal maja sees oli päris palju selliseid rasvakamakaid ja mingisuguseid hülge ja teiste mereloomade tükk käe ja mingisuguseid kalu ja ja kes olid päris kaua laagerdunud seal ja, ja üldiselt, et ega ju tussi ka nende liuntidel ei olnud ega, ega mõnusat vannituba, nii et et ühesõnaga need esimesed kirjeldajat kirjelduaalsetest, et kui sa sinna sisse oma nina pistsid, siis noh see hais, mis vastu lõi, et saali nagu niitis jalust. See oli eurooplase pilgu läbi, niimoodi neuti meelest oli võib-olla mõnus kodu lõhn. Aga need majad jah, siis nendes suudeti siis need külmad talved üle elada. Ja siis neil oli ka päris geniaalseid leiutisi koha peal, näiteks Eerik oskas näidata muistset sügavkülmikut. See oli siis niimoodi maa sisse oli kaevatud päris sügav auk soli kividega vooderdatud. Ja selle mõte oli siis selles, et Ta oli kaevatud igikeltsa sisse, noh, igikeltsa siis selline jää seal maapinnas, mis kunagi ei sula ja sinna siis oli hästi hea panna tallele liha ja kala, mis muidu järgneb. Ja seal ta siis sügavkülmutatuna püsis, nii kaua, kui teda parajasti vaja oli. Ja ühe koha peal me sattusime väga kummalisele vaatepildid, seal oli niimoodi, et nagu mingisugune muldne sein, millest siis lained olid must ära uhtunud. Püstloodis sein mustpinnas ja selle sees oli kõik paksult täis Valevaid luid. Selle kohta ütles Erik, et vot siin oli siis sajandeid ühe koha peal selleynioiti hõimusöömise paik, nii et need on tegelikult köögijäätmed, visati lihtsalt maha. Aga need niimoodi noh, ladestasid üksteise peale. Ja need lõid vaadates oli väga selge, mida need inimesed olid põhiliselt söönud, seal oli lindude luid, seal oli kalaluid, seal oli hästi palju hülge luid. Seal oli ka näiteks paar vaala selgroolüli, mõned põhjapõdraluude tükid. Et menüü oli ette laotatud, mida nad püüdsid ja nende selles mõttes arktilises mõttes oli nende menüüd ka päris päris rikkalik. Ja elasid stabiilselt. Ja jäid täiesti ellu selles karmis olustikus. Ja üks eriliselt meeldejääv koht oli paik, mida Erik nimetas sisinoitide matusepaigaks. Selleks tuli nüüd sealt juba mererannas tõusta, kaljusid mööda üles ja siis me jõudsime niisugusele platoole seal üleval ja seal lagedal täiesti siledal platool olid siis nagu kõrget ümarad kivikuhilad. Eerik ütles, et siin on keegi vandaalitsenud seda hauda natuke lõhkunud. Sellepärast vaadake, mis siit paistab, ja sealt siis ülevalt olid kive ära võetud ja ja me nägime seal inimese kolka. Ahjaa, et siis selle kohta Eerik ütleski, et vot niimoodi innuite tee muistsel kombel suure nihukese kiviauna sisse ja üks range põhimõte oli sellel matusel, et see inimene peab olema maetud kõrgele. Et ta näeb hästi kaugele ja tema pea peab olema pööratud mere poole. Et ta näeks merd. Sest meri oli kõige tähtsam. Ini võttide toit. Siin siis kõlas viimast korda selle iidse neutide laulutraditsiooni lõik siis lauluduell ja nii saab ka meie tänane saade otsa saade tohutult pikast ja tohutult kirevast Gröönimaa inimajaloost, aga järgmises saates siis oleme siin stuudios juba kahekesi ja teiseks ränduriks on siis Mark Soosaar tuntud filmimees ja mitmekülgne inimene ja muuhulgas on ta ka teinud selliseid pärimusfilme ja selle tõttu käinud päris kaugetes maailma paikades ja üks nendest kohtadest on siis Siber, handi rahvas ja seal olen omal ajal käinud ka mina ja selles saates me siis vahetamegi oma elamusi ja muljeid selle väga huvitava rahva vaimsest maailmast.
