Igapäevaelu üllatab meid aeg-ajalt küsimustega kuidas asjad töötavad. Mõnikord jääb küsimus vastuseta, aga proovime, ikka. Algab saade puust ja punaseks, mis asjatundjate abiga bossid vastuseid, millistele küsimustele kohe kuulete. Saade on valminud haridus- ja teadusministeeriumi ning sihtasutuse Eesti teadusagentuur toetusel. Tervist kõigile raadio kahes on taas alanud populaarteaduslik saade puust ja punaseks ja nagu ikka selles saates järgmise tunni jooksul võtame ette ühe laiema teemade ringi ja vaatame, millised uudised ja uuringud selles valdkonnas siis viimase aja jooksul välja tulnud. On ja tänase saate teemaks on maateadus ehk siis geograafia, geoloogia, kõik, mis meie planeedil väga suures plaanis toimuvaga seotud on. Ja siin raadio stuudios on. Jaan Pärn, Tartu Ülikooli geograaf ja mitte ainult Tartu Ülikooli muidugi ja Madis Aesma raadio kahe poolt. Tere. Tere päevast. Esimene teema tegelikult Jaan on neist asjadest vast kõige värskem, nimelt siis eile õhtul saabus teade sellest, et on natukene nihutatud jälle maailmalõpukella ja see maailmalõpukell on siis selline kujund või selline sümboolne kell, millega juba 70 aastat on Ameerika Ühendriikide tuumateadlased üritanud Pitlikustada seda, kui lähedal me siis globaalsele hävingule oleme ja esimest korda nihutati kella poole minuti võrra. Ja siis, kui see kell nii-öelda tööle pandi aastal 1947 olime me vist kusagil seitsme minuti kaugusel südaööst. Aastal 53 olime me südaööle nende meelest kõige lähemal, ehk siis oht oli kõige suurem, siis oli kell kahe minuti kaugusel südaööst. Ja samas näiteks aastal 91, kui rahvusvahelised suhted heaks läksid kõigi vahel, eriti suurte jõudude vahel, siis oli kell lausa 17 minuti kaugusel, ehk siis näitas nii-öelda 23 43. Nüüd siis nihutati nagu öeldud, esimest korda poole minuti kaupa ja kell näitab siis nüüd 23 57 ja 30 sekundit. Ja need teadlased siis ütlesin niimoodi, et põhjusi on siis mitmeid. Esiteks ei saa me sugugi jätkuvalt hakkama tuumarelvadega hakkama kliimamuutusega ja nad tõid lisaks veel välja, et ka nende enda vaid mõni päev ametis olnud president ehk siis Donald Trump on teinud päris palju selliseid häirivaid avaldusi tuumarelvade osas ja lisaks sellele on ta muidugi ka ju vana kliimamuutuseid. Jah, nagu sa juba juba päris kenasti kokku võtsid, et et eks, eks see selline kujund ju iseenesest ole, et ega, ega see on noh, ütleme, selle kõige kujundlikum riskianalüüs. Aga midagi ikka ikka see näitab ja tõesti oli see kõige ajaloo kõige kaugemal. Siis sellest keskööst oli ta ütleme meie mõistes siis laulva revolutsiooni kulminatsiooni ajal 91. aastal ja sellest ajast peale ongi ta praktiliselt üsna ühtlase sammuga lähenenud keskööle, et siin ainult 2010. aastal mis, mis dollased, no ju siis ju siis oli. Tekkis korraks korraks tunne, et, et asjad hakkavad natuke paremuse poole liikuma, aga sellest ajast peale on juba jällegi seda keelatud kesk poole. Tänane uudis, tõesti, eks nendest laiematest põhjustest võib rääkida rohkem, aga see ajend on, on loomulikult Ameerika Ühendriikide uus president ja, ja siin lisaks otsestele hirmudele siis jah, kuna ta on ka ka Ameerika Ühendriikide aatompommi Ja sisi tuuleomaja jahtuma tuumanuppu Valdur siis siis see muidugi selgelt noh, kliimamuutus, võib-olla on juba juba kaudsem, kuna kas, kas välismaailmalõpu sellisena nagu, nagu me seda ette kujutame, kas toob seda on võib-olla see on juba võib-olla natukene kaudsemalt usutav. Aga noh, mida siin veel välja tuuakse, on ikka see see suhteliselt kontrolli alt väljuv natsionalism ja, ja populism, mis mis on, on siin võimust võtmas ja see muidugi ei ole päris ainult konkreetse riigi ja ja isikuga seotud, et eks me näeme seda ka meie oma Euroopas. Selge see tegelikult vist oligi niimoodi, et selle selle viimsepäevakellaga kusagil kuni aastani 2007 äkki hinnati ainult seda, et kui suur on just nimelt selline tuuma ei kohta, aga aga nüüd sellest ajast saadik on sinna juurde arvata, et ka kõikvõimalikud just nimelt siis kliima soojenemisest ja muudest asjadest tingitud ohud, nii et sellest ajast saadik 10 aastat, kui ma nüüd õigesti mäletan, on see niisugune liit prognoos. Aga samas on sellel kellal muidugi ka väga palju selliseid või noh, sageli on seda kella tabanud erinev kriitika just nimelt selles suhtes, et kui täpne mõttekas mudeliga on, ma lugesin ise ühe Oxfordi ülikooli seal on selline asi nagu inimkonna tuleviku instituut ühe selle inimkonna tuleviku Instituudi teaduri arvamust väga põgusalt küll, aga tema point oli siis see, et kuivõrd suur osa nendest ohtudest seal tegelikult, et inimese enda põhjustatud, siis meil just nagu pole võimalik tegelikult selliseid tavalisi tõenäosus mudeleid arvestades ikkagi seda maailma lõppu või noh, tsivilisatsiooni mingi piirini hävingu protsenti välja rehkendada, kuna me oleme ise selle kõige põhjustaja. Siiski noh, jah, siin on kaks probleemi, tõenäoliselt üks on siis see, et, et loomulikult need, mis tule veel millestki see seega saab minna ainult ei millessegi, et kui meil selleks nii-öelda nulltasemeks on, on see, et, et kõige, kõige kõige parem oleks siis see, et inimeste üldse ei ole, järelikult ei ole ka inimesele inimese poolt loodud ohtusid siis jah, nii nagu ongi, et, et meil on see null ja, ja nii-öelda kõige ohutum olukord on tegelikult nagu võrdsed, et, et see, selline suur ebaloogilisus siin on. Et loomulikult me peame ikkagi jah ikkagi arvestama, et inimene siin on ja, ja tahes tahes-tahtmata ja peame lihtsalt kuidagi hakkama saama siin sellel planeedil. Ja teine loomulikult on, on see inimesel erinevalt vähemalt arvatakse, et ütleme muust loodusest ja muudest liikidest ikkagi ikkagi on teatud selline efektiivsus võime ehk siis võime reageerida igasugustele muutustele võimalik nendest aru saada ja, ja, ja nendele reageerida. Ja noh, ütleme, et siin teaduse ja tehnoloogia abil, eks me oleme näinud ka ka suuri muutusi. Nii et tõepoolest see, see võib olla selline lihtne mudel ei arvesta seda, et, et tegelikult inimene on võimeline oma vähemasti oma põhjustatud, et muutusi ka tagasi pöörama. Sellised lood igatahes kella Tihutati ja mõningatest nendest asjadest, mis samuti neid teadlase inspireerisid, seda tegema räägime me ka tänases saates veel pikemalt ja esimese asjana nüüd, et juba mõne minuti pärast hakkame Jaan Pärnaga siin rääkima sellest kuidasmoodi, nüüd siis kliimateadlased aasta 2016 kokku võtsid ja peab ütlema, et tegelikult ega seal nüüd midagi hirmus positiivselt ei olnud põhjus, siis on selles, et aasta 2016 läks annaalidesse kui kõige soojem aasta registreeritud ilmavaatluste ajaloos. Kuulad raadio kahte saade on puust ja punaseks, täna on teemaks planeet maa ja siin stuudios on Tartu Ülikooli geograaf Jaan Pärn ja Madis Aesma. Ja eelmisel nädalal nüüd siis saabusid teated sellest, mis isenesest küll kuigi üllatav ei ole, sest et teema oli õhus terve aasta vältel. Eelmisel nädalal, siis ühesõnaga võeti lõplikult, kui kinnitati see ära, et eelmine aasta aasta 2016 oli siis kõige palavam aasta registreeritud kliimavaatluste ajaloos. Ja need andmed lähevad tagasi kusagil 19. sajandi keskpaika kaugemale küll päris kindlasti mitte. Ja mis on nüüd siis veel oluline on siis see, et kolmel aastal järjest on eelmine rekord üle löödud ning viimase 20 aasta vast on siis praktiliselt kõik olnud sellised, mis on jäänud hilisemate aastasega, kui seda on aasta 2000, no mitte küll 20 aasta, sest meil ei ole veel aastal 2020, aga ühesõnaga suurem osa selliseid kõrge temperatuuriga aastaid on kõik olnud 21. sajandil. Jah, et täpsemalt maakera keskmist temperatuuri arutatakse aastast 1880, et enne seda eksmõõtmisi tehti ka, aga peamiselt siis Euroopas ja siin ja Põhja-Ameerikas. Aga jah, et, et ega teema on, on ka meie saates juba vist päris päris selgeks räägitud, et me oleme isegi jälginud, kuidas need möödunud aastat on, on kulgenud, et sinu oli siis 2015. aasta. Elnio, eks ole, rekka rekka rekordiline. Ja, ja see siis nii nagu ennustatud oli jah, põhjustas rekordiliselt palava jaanuari, veebruari ja selle järel küll oli, toimus noh, võib ka öelda, et rekordi lähedane või suhteliselt suur jahenemine maailma keskmises temperatuuris, aga loomulikult see selle põhjuseks ei olnud mitte mingi, et et järjekordne käte loksutamise koht kliima soojenemise eita õpetajatele, vaid lihtsalt, et kuna see, see rekord seal algust välja tulemise põhi oli niivõrd võimas, siis, siis lihtsalt see jah, põhjustas ka sellist natukene vastassuunalist liikumist, aga sealt edasi juba kõik kuud olid kõigi aegade kuumimad. Ja üldse või siis kõigi aegade kuumuselt teised, sellepärast et eeskätt just nad sügise sügisest alates oktoober, november detsember olid siis seesama jäid alla 2015. aasta linnukuudele. Ehk siis selle lühikese aastaga 2016. aastaga tõusis maakera temperatuur keskmiselt 0,07 kraadi. Se võib tunduda väike, aga arvestades, et et see tendents on ju pikaajaline, siis igaüks võib selle korrutada kasvõi näiteks 50 aastaga ja saab täitsa juba adekvaatse numbri, et palju meil siis siis maakera keskmine temperatuur soojeneb siiamaani. 20. sajandi keskpaigast on arutatud välja, et maa pinna keskmine temperatuur on tõusnud 0,99 kraadi võrra ja see kasvukiirus, nagu te siis näete sellest viimase aasta võrdlusest vähemalt on, on on ka tõusnud. Ehk siis jah, midagi midagi rõõmustavat siin öelda ei olegi. Ja et ühesõnaga pikaajaline ja erakordselt võimasel niinio, ehk siis ilmastikunähtus vaiksel ookeanil mis toob vihmad sinna, kus neid tavaliselt ei 100, eks ole. Ja lisaks sellele siis muidugi ka ikkagi inimtegevus, süsihappegaas, kasvuhooneefekt. Ma saan aru, et üks selline väike, võib-olla õige pisike, positiivne tahtsin selle asja juures on see, et needsamad teadlased, kes kinnitasid seda, et 2016 rekordiline aasta nad ühtlasi ütlesid siis ka seda, et 2017 ilmselt seda rekordit siiski üle ei löö, nii et sellist, sellist neljandat järjestikust rekordaastat meil praegusel hetkel siin ei tule. Aga noh, kokkuvõtteid muidugi on, on ilmselgelt praegu jaanuaris veel liiga vara teha, eelmisel aastal tegelikult oligi ju nii, et praktiliselt igal kuul vist tuli tõesti teada sellest, et äsja lõppenud kuu on siis noh, läbi aegade kõige soojem. Mistõttu nagu öeldud, see aasta. Kui võtate, polnud teab mis suur üllatus, jah, rääkides sellest mainitud 2000 seitsmeteistkümnenda aasta oodatud jahenemisest, siis eks siin on sama efekt, mis oli mainitud möödunud aasta jooksul, et, et kuna see tase on lihtsalt nii-nii kõrgel juba, et sellepärast ja, ja olnud seda juba kolm aastat, siis, siis loomulikult sealt ei saagi oodata, et see nagu nagu pidevalt iga aasta tõuseb. Et aga, aga sellegipoolest see üldisel graafikul see 2000 seitsmeteistkümnenda aasta tõenäoliselt jääb ikkagi ainult selliseks väikseks võbeluseks võrreldes üldise trendiga. Puust ja punaseks. Saates puust ja punaseks räägime täna maateadusest stuudios Jaan Pärn ja Madis Aesma ja järgmisel teemal on nüüd eelmisega siis arvata võib, et täiesti otsene seos. Kui me rääkisime siin sellest, et aastal 2016 registreeriti kui kõige soojema keskmise temperatuuriga aasta ilmastiku ja ilma ja kliimamõõtmiste ajaloos siis nüüd saab sinna juurde lisada ka siis selle, et et merejää katab tõenäoliselt praegu planeedil maa kõige väiksemat ala terve viimase aastatuhande jooksul. Ja selle merejääga on siis niisugune probleem, et juhul kui mereväe juhul kui merejääd on hästi vähe, siis jääta jäänud meri mis on siis tume hakkab soojenema, kuivõrd neelab, eks ole tume pind paremini soojust päikeselt siis ja tänu sellele hakkab vesi seal, sellise vesi hakkab seal järjest enam soojenema, mis tähendab siis ka seda, et ümbritsev jää võib veelgi sulada, tekib niisugune niisugune iseennast, kiirendab efekt, juskui. Jah, selle, sa võtsid küll õigesti kokku, et täpselt selle nähtusega on sul tegemist, mille nimiteaduses on Albedo ehk siis erinevatel pindadel on erinev peegeldusvõime. Ja, ja kes on, on lennukist alla vaadanud ja lennanud üle talvise maastiku, see teab, et vesi ja lumi on, on oma heleduselt praktiliselt vastandid, lumi ja jää on, on praktiliselt maksimumilähedased peegeldajad ehk nad paistavad seetõttu valged ja, ja vastupidi, veepind paistab õhust tume tumesinisega sinisena, ehk siis praktiliselt ideaalilähedane neelaja on, on vesi ja sealt edasi, kui me seda teame, siis ei ole juba raske aru saada, et pinnad, et mida rohkem on meil meil veepinda piirkonnad, seda rohkem ta päiksekiirgust neelab. Ja, ja kõik see siis salvestub vesi, vesi on suurepärane soojussalvesti see kõik jääb sinna. Ja, ja seetõttu tekib positiivne tagasiside. Ja, ja see ongi põhjus. Jakuna. Kuna Põhja-Jäämeri erinevalt siis siis lõunanaba ümber asuvast piirkonnast ei ole, ei ole mitte manner, vaid, vaid jah nagu nagu me teamegi meri. Aga ta siiani on käitunud meie kliimas siiski mandrina, sest et planeedi pind on olnud ikkagi kaetud aasta ringi jääga ja sellel oleva lumega. Ja praktiliselt, et ikkagi noh, näiteks õhumassid, mis Eestisse jõuavad ja mis, mis, mis on tekkinud, Põhja-Jäämerel need ikkagi loetakse vähemalt siiani on loetud neid Mandrilisteks õhumassideks, mis sest, et nad lihtsalt oma oma omadustelt on seda, et nad on, on kuivad. Ja nüüd siis see, see kõik on on muutumas, kuna, kuna seda seda peent kliima süsteemi katab ainult ainult jääkiht ja ja kui seda ei jää tihti ümbritsev vesi muudkui aasta-aastalt soojeneb, siis siis ka merejää ulatus sellise kiirusega väheneb. Ja see ongi kõige suurem kliimamuutus, mida me üldse praegu võime jälgida. Aga see põhjus nüüd siis põhjus selle taga, miks ikkagi mere väheneb, kas me saame selles ainult iseennast süüdistada või on siin mingisuguseid muid faktoreid ka? Noh, kliima soojenemise puhul on ju ikkagi inimese tekitatud süsihappegaasi ja nii edasi selle jõudmine atmosfääri üks põhilisi argumente, aga nüüd see nüüd see nüüd see merejää kadumine, kas siin on mingisuguseid muid argumente, mingisuguseid muid põhjusi ka lisaks veel sellele, et meie oleme planeeti soojendanud? Ei, see oli ikkagi sellesama inimtegevuse kõige markantsem tulemus, lihtsalt kui mujal on see ühtlasem protsess, et et mida rohkem on atmosfääris kasvuhoonegaase, seda rohkem ka õhk ja maapind soojenevad siis Arktikas lisandub sellele see, see positiivne tagasiside millest sai just räägitud. Puust ja punaseks. Siin raadio kahes saates puust ja punaseks on Jaan Pärn Tartu ülikoolist ning Madis Aesma meie tänaseks teemaks on maateadus. Ja kui me saate alguses rääkisime siin natukene sellises pikemas plaanis tehtavast statistikast ja sellest siis, et aastal 2016 on nüüd kõige kuumem kõige palavam registreeritud aasta kliimamõõtmiste ajaloos siis üks tendents on nüüd veel, mille teadlased on registreerinud ja mis samuti Meie planeedil toimuvaga seotud ja paistab siis niimoodi või mitte paista vaid niimoodi on et kliima soojenemisega käsikäes ja sellega koos käib siis ka see, et aasta-aastalt tuleb ja esineb planeedil rohkem ja rohkem üha ohtlikumaid torme. No see on otseselt ju tegelikult jaan kliima soojenemisega ja sellest sellest sõltuv asi, eks ole. Jah kas see, ütleme selline talupojamõistus kõigepealt selle seose kohta ütleb jahetate eks, iga igasuguste tormi ja üldse igasuguse Ükskõik pile liikumise jaoks on vaja ju energiat ja mida rohkem meil meil on energiat, seda rohkem on ka ka siis võimalust, et midagi midagi liigub. Aga, aga noh, muidugi see oli nüüd väga suur lihtsustus. Et eks meil on ka energia jäävuse seadus, aga muidugi antud süsteemis maa, kui siis teame, et soojusenergiat tuleb üha rohkem juurde mida näitab siis ju keskmise temperatuuri kasv siis, siis võiks ju seda seostada ka jah, selliste protsessidega, mis, mis nõuavad palju energiat nagu näiteks siis siis tormid. Ja nüüd aga nüüd on, on siis ka põhjalikult arvutatud välja täpsemalt milles siis väljendub see kirjeldatud seos. Ja siin on siis teada saadud, et et kõigepealt on, on suurenenud selleks nii-öelda null aastaks. Perioodi alguseks on 1979 ja selle jooksul on, on just just keeriseid ja atmosfääriõhu õhukeeriseid tekitada võiva kineetilise energia hulk on suurenenud oluliselt ja suhteliselt ühtlaselt. Ja teine asi, mida võib siis välja tuua, on, et potentsiaalse ja kineetilise või täpsemalt potentsiaalse energia muundumine geneetiliseks on suurenenud. Et siin tuleb siis seletada kindlasti, mis on potentsiaalne ja kineetiline energia. Kineetiline on energia, mis mis tuleneb sellest, et keha on liikumises, ehk siis see on energia, mis on, mis on sellepärast kevadel, et nad on liikumises ja potentsiaalne energia on seotud kehade omavahelise asendiga, näiteks siis, et kui meil on ripub mingisugune keha ja talle mõjub gravitatsioon siis, siis tal on potentsiaalne energia tal talise, ta ise on, on paigal. Ja kui, kui nende, kui see potentsiaalne energia saab kergesti muutuda geneetiliseks, siis siis see ongi jah, juba juba alus selle selleks, et meil meil on rohkem iga igasuguste ja eeskätt siis õhu õhumasside liikumisi Mida see konkreetselt ütleme siin põhja pool, kellele meile tähendab suured tormid seostuvad eeskätt tõepoolest troopika, kus on, kus? Iso vahel ühelt poolt, ühelt poolt tõesti, et see, see on, on suurem osa kõige lähem. Selline tormipiirkond meile on, ütleme, Ameerika Ühendriikide kagurannik sinna siis atlandilt Florida ja juust, jah, seal oli ju hiljuti oligi suvel ja järjekordne keeristorm just ja ütleme, et seda, seda piirkonda siis mähvardavadki otseselt, üha sagedasemad ja võimsamad keeristormid. Aga, aga seoses Põhja-Atlandi soojenemisega, eks ka ka meie oleme, oleme näinud. Ka Eestisse on jõudnud mõned keeristornid, mitte küll nii nii võimsad, kui, kui seda on siis Atlandi subtroopilistel rannikul, aga, aga neid tõenäoliselt on rohkem oodata, et siiani võib-olla usaldusväärsed trendi ei ole võimalik olnud tuvastada, kuna Eestis need lihtsalt on olnud piisavalt haruldased nähtused. Ja, ja mida üksikumal nähtud, seda, seda vähem on võimalik ju selle põhjal mingisugust üldistust teha, et kas neil on rohkem või vähem, eks me teame ka, et üks ajaloo suurimaid keeristorme oli ka juba Eesti ajaloo siis 1967. aastal. Jah, mida kutsuti sajandi tormiks ja ja eks neid on olnud kogu aeg aga, aga siiski kõige üldisemalt, et ütleme siis järgmise vähemalt poole sajandi perspektiivis. Ma julgeks öelda, et ka Eestis Selliste tormide esinemine sageneb ja, ja on on rohkem tugevaid. Puust ja punaseks. Siin raadio kahes saates puust ja punaseks on täna jaan ja Madis Aesma Me räägime planeedist maa. Ja nüüd üks üsna omapärane uudis, mis on meieni jõudnud Jaapanist ja täpsemalt, on see siis 2011. aasta tugeva maavärina järelkaja järel tõukeks seda nimetada on võib-olla palju ja pole ka õige, kuivõrd see on ikkagi selline geoloogiline termin. Aga mäletatavasti oli siis selle maavärinaga seotud palju probleeme seal me võime rääkida Fukushima tuumajaamast, aga mitte ainult. Nimelt nüüd on siis selgunud, et tänu sellele maavärinale on Jaapanis tekkinud üks üsna omalaadne meditsiiniline probleem. Nimelt väga paljudel inimestel on tänu sellele maavärinale tänasele toimumisele igasugused erinevad vaimsed häired, kellel on siis stressijärgne ärevushäire, kellel on kellele muid probleeme ja nüüd siis on hakanud need ilmnema, neid on hakatud kokku arvutama ja selgub, et tõesti maavärin on selline asi, mis jätab inimeste psühholoogiasse nende vaimsesse tervisesse päris sügava jälje. Millest võib ilmselt järeldada, et kuivõrd eelmisel aastal Itaalias kahel korral ma tugevalt värises, võib ehk ka seal Kesk-Põhja-Itaalias. Minemas eeldada noh, siin meil muidugi oli vähemalt kahes mõttes tegemist Ikkagi täitsa erakordse sündmusega võrreldes siis ütleme ka suuremate maavärinate ka mujal maailmas, et nimelt noh, kõigepealt see oli muidugi üks maailma teadaoleva ajaloo suurimaid maavärinaid jaapani oma, siis, eks ole, just jah, ja see oli selle võimsuseks ja ja aga teine asi, et seda ikkagi uuritakse kui kolmikkatastroofi ehk siis maavärin, selle tagajärjel tekkinud tsunami ja omakorda selle tagajärjel tekkinud tuumakatastroof ehk ehk siis võib-olla ühelt poolt seda vähemasti sellise ulatusega ei saa väljaspoole selliseid nojah, teisi katastroof kanda. Aga noh, teiselt teiselt poolt jällegi milles põhimõtteline erinevus ikka saab, saab olla, et tegemist ikkagi posttraumaatilise stressiga on muidugi meelde meelde tuleb, et et kõige suurem ütleme, et tervisekahju, mis tagantjärgi on hinnatud ka ka Tšernobõli tuumajaama ja tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisel osalenud eestlastel. Ka on minu teada siin pigem pigem vaimsed vaimsed häired ja tjah sellisest pidevast või liigsest stressist ja ja, ja hirmust, et võib-olla siin Siinse tuumakatastroof on ka üks, üks oluline omapära võrreldes muude maavärinate ka, et, et see võib-olla võib-olla maavärinat ja tsunamit on inimestele vähemalt, kui nad muud ei ole, siis nende Nende tagajärjed ja nendest jah, need nii-öelda vähemalt inimesele nähtavad ja, ja nad on, on seetõttu kuidagi paremini hoomatavad, aga aga, aga tuuma. Tuumakatastroof, selle selle suurem osa otseseid mõjusid. Meie nagu otse silmaga ei näegi ja, ja see see siis võib-olla võib-olla võib-olla eriti tekitada sellist kontrollimatut, hirmu ja stressi. Ja no tegelikult selles samas uuringus märgitakse ka, et iseenesest selles, et pärast suuri suuri selliseid katastroofe inimeste vaimse tervisega ja selle balansi korras ei ole, on on, on täiesti tavapärane ja seda on varemgi täheldatud, aga just nimelt nagu sa ütlesid, siis kuivõrd jaapani näol oli tegemist tõesti sellise erilise kolmikkatastroofiga ehk siis seal oli kolm asja, mis juhtusid korraga siis sellel võib-olla tõesti selline tavapärasest tugevam mõju kauakestvam mõju vaimsele tervisele, mis puudutab seda kuidasmoodi, erinevad need probleemid avalduvad siis selle kohta on öeldud selles samas uuringus niimoodi seal siis Harvardi Harvardi Ülikooli ajakirjas Harold Review, Sakk Saiki eetri ilmunud uuring, seal öeldakse niimoodi sised, et kui see posttraumaatiline stressihäire ajapikku inimestel ikkagi niimoodi leebus või siis vähemalt ei läinud kindlasti hullemaks siis asi, mis kippus jääma samale tasemele, tihti oli ikkagi depressioon, et selline selline sügav masendus muidugi siin võib leida seda põhjust üsna hõlpsalt ka ikkagi ju selles, et nagu öeldakse, neli aastat pärast katastroofi, ehk siis aastal 2015 elas enam kui 80000 inimest ikka veel sellistes ajutistes rajatistest, mis olid neile kui kodu kaotanuile või siis kodukandist ära aetutele tänu katastroofipiirkonnale neile püsti pandud, nii et pole siin suurt midagi imestada ka, kui sa oled ikkagi elanud terve oma elu oma kodulinnas ja siis ühel hetkel pannakse sulle seal on mingisugune noh labaselt väljendudes, putka püsti, öeldakse, et ela nüüd siis seal, ma arvan, et see võib täitsa vabalt depressiooni tekitada. Jah, pole, pole katastroofiline. Võib-olla nojah, masin, psühhopsühholoogia vallas ju asjatundja ei ole ja sinna väga sügavale ei läheks, aga muidugi igasuguste efektide uurimiseks jah, on, on ju vaja ikkagi ka see sellist ütleme eemaldada muud mõjud, et kui me tahame uurida looduskatastroofi mustalt vaimset mõju ja siis siis ja sellest tuleks kuidagi eemaldada muud mõjud, mis on siis seotud hoopis võib-olla jah, elukoha vahetusega ja elukoha halvenemisega. Samas teiselt poolt tõesti selle elukoha halvenemise on ju see looduskatastroof toonud nii et võib nii ja naa võtta. Sir raadio kahes on täna maa teadlaste teemal rääkimas Jaan Pärn ja Madis Aesma ja üks teema on veel jäänud, see viib meid kaugele minevikku ühe tegelase juurde, keda võib võib-olla nimetada kõikide geoloogide lisaks või siis kõige vanemaks teadaolevaks geoloogiks üldse. Aga kuivõrd see tegelane nii-öelda siis kõndis meie planeedil ringi väga-väga kaua aega tagasi ei saa me midagi päris kindlat, tema motiivid tegevuse kohta siiski. Puust ja punaseks. Oleme jõudnud siin raadiosaates puust ja punaseks tänase viimase teemani ja see on tegelikult võib isegi öelda rohkem selline arheoloogia teemaga, kuna arheoloogia tegeleb ka ju tegelikult meie planeedi selle pinnase ja sinna sisse kaevumisega sageli siis miks mitte. Nüüd siis ühesõnaga, leiti üks selline unikaalne, ainulaadne pruunikas. Lubjakivi leidis ühest Horvaatias asuvast koopast ja sellest leiust järeldavad nüüd siis arheoloogid. Seda, et nüanderitel inimesed kogusid ebatavalisi kive ja kivikilde ja sellest omakorda võib siis järeldada, et nad teinekord tegid ka niisuguseid otseseid, missis lähtusid sellest, kas mingisugune asi paistis neile huvi või ilus, see on märkimismäär. Märkimisväärne just nimelt seepärast, et varasemalt on arvatud siis seda, et nõndertaaliastele eriti sellist ilumeelt või huvi mingisuguse visuaalse kauniduse vastu ei olnud ja näiteid on siis nüüd kaks tükki paar aastat tagasi avastati, et nad valmistasid siis kotkaste küünistest ehteid ja nüüd siis see lubjakivitükk on selline järgmine näide sellest, et meil oli ilumehelik. Olemas jah, kõigepealt, kui sa alustasid, et mis, mis valdkonda see uudis kuulub, siis mina liigitaksin selle ikka teadus täpselt maateaduse ajaloovalda, et kui me uurime suuri maadeavastajad ja, ja tuntud geolooge ajaloost, siis, siis ma ütleksin, et et siin me oleme täpselt samasuguse uudise juures, aga lihtsalt 130000 aastat tagasi läheme me, me näeme, et et uudishimu looduse suhtes ei ole mitte isegi mitte lihtsalt inimlik, vaid lausa ürginimlik. Nendelt Taali võib lugeda ürginimesteks, loetakse ürginimeseks. Et jah, selles mõttes mõttes. Ütleme, võib-olla kui täna siiani on olnud muidu selliseid negatiivset uudised siis midagi, midagi positiivset, et ka et kolmas uudis, mis oli, oli ka varem, mis puudutas siis nii-öelda ta oli ürginimeste esteetikameelt, siis siis mul tuleb meelde, et avastati nende nende kurguehituses. Et tõenäoliselt nad, nende areng võimaldas neil neil laulda, et tõenäoliselt nende, nende neil oli ilus lauluhääl. Lausa niimoodi, no paraku meil ühtegi ühtegi näidet sellest siin ilmselt saate lõpus võimalik ette mängida ei ole, see kuidasmoodi neandertallaste muusika võis kosta noh, jääb ilmselt igaühe enda kujutlusvõime viljaks. Aga tõepoolest siis sellesama kivi kohta, mis siis sealt koopast leiti, ütles ütles Kansase Ülikooli teadlane David Freier siis, et. Et ilmselt kui mina või sina praegu kõnniks kusagil ringi näeks, seda konkreetset lubjakivitüki kusagil lebamas, võtaks ka meie selle kaasa, sellepärast et see oli tõesti siis unikaalne kivim, millel see selle koopaga mingisugust geoloogilist seost ei olnud. See on siis ütleme selline 12 sentimeetri pikkune, 10 sentimeetri laiune või siis siin on antud pikkus ja laius, tegelikult peaks võib-olla ka läbimõõdust rääkima. Ühesõnaga selline. Pruunikas välja ja väga kaua aega tagasi elanud meiega kauguses. Sugulane korjas selle üles? Jah, selle ta isenesest kuju poolest selline liistakas või? Ma ei tea, võib-olla sentimeetri. Paksune, kui sedagi, et nojah, ühelt poolt see on selline ainuleid, et eks peab olema ettevaatlik selle üldistamisel, aga noh, samas nii kaugest ajast meil ei saagi olla väga palju materjali, noh ütleme kui, kui me jätame kõrvale geneetilise materjali, siis seda muidugi meil on ütlevad tänapäeva inimeses, siis on ka teadupoolest Moza mõni protsent itaallase geeni ja seda on võimalik uurida. Aga aga jah, mis puudutab otseselt tollest ajast pärit esemeid ja andmeid, siis neid saabki olla ainult vähe ja selle vähesega. Me peame hakkama saama ja seal on muidugi muidugi teadlastest väga-väga tähelepanelik, et et sellist asja ka märgata, et et sellised faktid iseenesest jah, võib-olla tund tundub, et ühe kivitüki põhjal on ümber on, on selline suur lugu jutustatud. Aga tõesti ilmselt need järeldused on loogilised. Ja isegi kui see oli tõepoolest ainukordne juhtum, mitte selline suurem kauaaegsem tendents, siis tõepoolest nagu sa ütlesid, kuivõrd meil kõõrd meil andmeid sellest ajast sellist ainelistest kuigi palju ei ole, siis me peamegi oma seda pilti sellest, mis toimus siis enam kui 100000 aastat tagasi osalt ka lihtsalt paljuski enda kujutlusvõimele usaldama. Siradi vaeseid täna saates puust ja punaseks Jaan Pärn ja Madis Aesma jututeemaks oli Maateadus järgmisel nädalal juba hoopis teised teemad. Saadeteni juhtimas Arko Olesk ja eks siis selgub, missugune valdkond ette võetakse. Suur tänu kõigile kuulamast ja head päeva jätku. Kiirel saudi teist raundi ta S7 haudyssee Kormzang, Tom, kõnevõime pausil. Amazon Ta on nagu randa Rausi Mils püsse ihule Kuugarday lõige teemas tihe, kühvlideralt suuga aplasti neelata, veest nakkuks. Veena välja, staal tarbi. Nii, et Võsu küla staapeldum, alarmi maapind väriseb, toomina tuleb. Wade tahab koorida, suled piitsaga, Litja noomima. Põgeneda ära tahad proovida, sured ta. Vuuk on lai nagu palavalt, võrki saab ainult Richteri skaalal. Ta jõuga liigub laama Lauraid punkt Kloomilt mahlale. Son kõrge kubatuur, pits on suur nagu haikala puur hoiab mind kinni, kukrut jalakuul pähe või ta Karauul, tagumik laigu, reoveepaak pommidel oma geomeetria, eine, pleki, jõhker näki. Täna lähen. Peoleka. Oled Lääne-Viru suurimpitš läp, noor täkk, pane peale. Uus track, näärtus Mcmulon Supac, surmav naine sinuga, ma olen aine luupaine merel, laine, sul lamp. Sukk. Karmim maine. Camu flaasiumise suus ei, kellelegi pole, teine taasiaseks abil, see on täpselt sinu stiil, teks meks rannas, seks, Ukuleeled, näo, Hollywoodi fiiling, kuud õhtu, nii on marli. Nii suur ja tuleb lootus poistel laestes rool on ka neid, kes persoon, sest devamporte russi kloon meestel kerkib Vahitorn pileti, kui passicor Võsu siis mitte Kadriorg, naised läinud partii org jala, vaata maha, rannas igav, nippel ära tita, vot see nüüd olla Perla seega külal litabli seal kõrval nagu firma logo.
