Me elame samaaegselt mentaalses, mõttelises  ja reaalses tegelikus maailmas, kusjuures vahel ei suuda  hästi vahetki teha, et kumb on, kumb see siin on,  kott ja koti peal on pilt. Täiesti reaalne asi, kui ma ei teaks, et,  et mis ja miks ei, arvas ma ilmaski ära,  et see siin on Eesti märk. Kujund on mentaalne asi ja ilma inimeseta iseenesest ei  olegi seda olemas. Ma ei hakka suut täis võtma, et kas see märk on õnnestunud  või mitte. Kuid osoonile andis kogu see märgimüra ajendi  uurida mõnevõrra lähemalt neid objekte, mis andsid  selle märgi loomiseks tõuke. Nimelt rändrahne. Et mida nad siin meie maa peal õieti lõsutavad. Kui me vaatame seda tavalist kivi siin, kas sa oskad peale  vaadates öelda, mis kivi see on, millal ta siia jõudis  ja mis lugu ta meile räägib? Oskan küll, asi on väga lihtne. Kui miskivi, siis on selge graniit. Teine millal ta siia jõudis? Viimase jäätumise käigus. Ma arvan, et selle koha peale jõudis ta umbes 20000 aasta  eest ja see kivi on kuskilt siit kas otse Soomemaalt  või siis kuskilt Soome lahe põhjast pärit. Ja siia tõi ta see mandrijuustik. No igatahes, kui meie esiisad siia Läänemere kaldale jõudsid,  oli see kivi juba olemas. Eesti on tõeline rändkivide maa, neid on meil siin kõikjal  kuid kas rändkivid, rändrahnud või hiidrahnud võiksid olla  ka Eesti märgiks brändi s või sümboliks,  mida maailmale promoda. Vot see on alles küsimus. Rändkivides pole iseenesest midagi erilist,  sest ainuüksi sentimeetrise läbimõõduga kristallset veerist,  mis meie aluspõhjas ei paljandu, võib juba nimetada rändkiviks. Hiidrahnud on aga tõelised looduse imed ja Kunda lähedal  leti peal asuv ehalkivi võiks vabalt olla Eesti bränd,  rahn. Ealkivi on mahu poolest Eesti ja Põhja-Euroopa suurim  hiidrahn mille maapealse osa maht on 930 kuupmeetrit,  pikkus 16,5, laius 14,3, ümbermõõt 49,6 ja kõrgus 7,6 meetrit. See kivimürakas kaalub umbes 2500 tonni. Kui panna võrdluseks siia maailma raskemad tankid  ameeriklaste Abramsid, mis kaaluvad umbes 61 tonni tükk  siis ehalkivi on umbes 41 Abramsi tanki raskune. Mismoodi see hiigel suur kivimürakas ikka siia kohale tuli? Hiigel suur kivimürakas tuli kohale siin jää sees,  nagu külmutuskapis ta murti või õigemini oli juba välja  kuskil prepareerunud. Ma ütlesin, kas lõunarannikul Soome lõunarannikul  või Soome lahe põhjas ja liustik valgus tasapisi temast üle. Ja selle nagu Archimedis. Kui tõstejõuga tõstis ta nagu, ütleme kergelt seda lahti,  see rahnu ja üles üle edasi liikus ta jäämassi sees,  mitte nagu buldoorsel oleks lükanud seda vaid ilusti jääma sisse. Ja kui ta oli jõudnud siia kohale, siis ilmselt liustiku  jõud sai otsa. Ja kui läksid veel kümmekond 1000 aastat  või midagi ja liustik hakkas tagasi tõmbuma,  tähendab ära sulama, siis ta koksti kukkus siiasamasse kohta maha,  kui liustik oli juba põhja poole läinud. Rändkivid on teadlastele hindamatuks uurimisobjektiks olnud  mitme sajandi vältel. Umbes 100 aastat tagasi võeti kasutusele juhträndkivide mõiste. Mõned eriliste hästi äratuntavate rändkivide lähtealad,  ühendati nende levikualaga ja saadi lõunasse,  kaarealt laienevad leviku lehvikud. Need näitasid mandrijää liikumise üldist suunda. Kohalikud elanikud mõtlesid gigantsete kivide saamisloost  palju lihtsamaid versioone. Üks tuntud lugu selle Ehalkivi kohta on siis selline,  et Kalevipoeg tuli siia randa, jättis siia hobuse siia ühe  väiksema toki otsa ja ise läks siis Soome poole Soome,  kus tal oli siis tüdruk, kes talle meeldis,  käis seda tüdrukut vaatamas. Ja käib seal Soome rannas lõunarannas ringi  ja vaatab üle üle lahe, et näed, et hundid on tulnud tema  hobust maha murdma. Ja mis sa siis teed, eksole, haaras siis sealt su esimese  kättejuhtuma suurema kivi, virutas sellega üle lahe  ja mattiski kogu selle hundikarja siis selle  selle kivi alla. Ja, ja nii jäi hobune terveks ja, ja meie näeme  siis siis Põhja-Euroopa suurimat rändrahnu täpne silm pidi  olema Kalevi kohal ja eks ta, eks ta oli suurt kasvu ka. Hiidrahnuks loetakse kokkuleppeliselt rändrahne,  mille ümbermõõt on üle 25 või suurim läbimõõt üle 10 meetri. Enamik suuremaid hiidrahne on koondunud Eesti põhjarannikule  või selle lähedusse, sest just siit kulgeb Põhja-Eesti klint,  mis kivide edasist levikut mandriliustikul takistas. Tammispea kivi on oma 7,8 meetriga Eestimaa kõrgeim hiidrahn. Võrdluseks, kui panna neli 184 sentimeetrist mind üksteise otsa,  siis ikka ei ulatu tipuni. Tinglikult võiks Eesti kõige suuremaks rändrahnuks lugeda  hoopis Läänemaal nõva lähedal asuvat tootrikivi  mis asub vee sees. 1200 kuupmeetrise mahuga on ta teistest hiidrahnudest  tunduvalt kogukam kusjuures rännanud on ta palju vähem  kõigest mõni kilomeeter. Temal on taga väga põnev tekkelugu. Tema koosneb nimelt Neugrund eksjast, see on neurondi  metoriidi kraatri tekkimisel tekkinud kivimist,  plahvatus, kivimist ja see vastab igati ka rändrahnu nõuetele,  tähendab on paeplatoo peal ja vahel madala vee  ja hea tahtmise korral paistab isegi välja. Ja selles suhtes, kui edetabelit panna, siis täiesti  õigustatult võiks toodrikivi. Panna esikohale. Valdav osa 64 protsenti Eesti hiidrahne on kivimi tüübilt rabakivigraniidid. Järgnevad peeneteralised, graniidid ja migmatiidid. Vähem on kreisse pegmatiit ja muid kivimeid. Suurte kivide täpsest koostisest on enamasti teadlikud vaid geoloogid. Tavainimesed on rahne hoopis muude nähtustega seostanud. Palmse kloostrikivisid on rahvapärimuses peetud kivistunud kuraditeks,  kes nunni nunnakloostris piilumas käisid. Teine lugu pajatab sellest, kuidas taevaisa muutis nunnad  pattude eest just nendeks kivideks. Erinevaid legende on pea kõigil suurematel kividel üle kogu Eesti. Legendiga on seotud ka naabruses asuv Palmse hiidrahn. Rõõda nimeline nõid vedas kivi oma põlle sees,  kuni järsku hakkas see kiiresti kasvama. Krõõt üritas kivi veel põlle peale tagasi saada  ning jättis sinna oma küünejäljed. Siin, kui me läheme lähemale võiks olla siis nõiaküüne jäljed,  jah, jah, nõid haarasid kinni, tahtis seda tagasi saada  ja ja, ja. Jäid need siia sisse, vana, sellise rahvatraditsiooni järgi  arvati alguses, et kõik need rändrahnud suured,  mis me nägime, olid siis pehmed, pehmed kui vaha. Nii et sellest siis ka siis teine nimetus sellel kivil,  Palmse vahakivi. Iidsed kivid näitavad rahvapärimuse kaudu Eesti ürgsust  ja looduslähedust. Kui unikaalsed me oleme oma rohkete rändkividega teiste  riikidega võrreldes. Hea näide Põhja-Euroopa jäätumis ala, kus viimane liustik  üle käis. See on mõni miljon ruutkilomeetrit  ja selle peal on kokku loetud umbes 140 iidra mõõtu rändrahnu. Ja nüüd, kui suure ringi küsimus, palju neist  siis on Eestis ja Eesti hiidrahmade arv hakkab lähenema 130-le,  mida ma üles leidnud. Nii et vaesekene vaesele Euroopale ei jää suurt midagi üle. Kui Eestis on tõesti neid hiidrahne nii palju,  neil on nii palju legende, me kõik teame  ja tunneme neid, kas võiks siis tuua rohkem välismaa turiste  siia ahetaksid nad meie hiidrahne peale. Kindlasti juba need lood ise on väga põnevad ja,  ja hiidrahnud on sellised, nad on väga erinevates paikades  ja iga paik jutustab kindlasti oma sellise põneva loo sinna juurde. Loodus on ju väga erinev. Aga kas ta iseloomustab eestlast, selline suur stoiline ja,  ja palju üle elanud kivi. Kindlasti ta on, ütleme selline ühtepidi on ta selline rahulik. Kindel oma koha peal ei anna, ei anna niisama alla. Eks üsna paljud küsisid endilt, et kas miski veel võiks olla  meie märgiks et äkki midagi eriti pärimuslikku mütoloogilist,  nagu norralastel on näiteks trollid. Mulle turgatas kohe pähe krati, ehk tuli hand,  pisuhänd või puuk. Kõiksugust põnevat udu saaks sellest ajada,  oi kui palju, ikkagi meie ürgkõrgtehnoloogiline. Sa tea, võib-olla muudab i kratimärgiliseks meie uus  mängufilm november. Võiks olla meie märgiks mõni loom nagu prantslastel kukk. Meie metsades elab ju ulukeid, kellest Euroopas pole enam  õieti haisugi. Ilves ja hunt. Huntide jälgi mööda nüüd lähemegi. Me oleme Soomaa huntide radadel ja me peaksime jõudma kohe paika,  kus on paari päeva tagused hundijäljed, me saame teada,  mida nad võisid seal teha. Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakond korraldab  ja viib läbi jahiloomade, sealhulgas hundiseiret see  tähendab Eesti aladel elava hundiasurkonna seisundi jälgimist. Tähtis on võimalikult täpselt teada, kui palju meil hunte  elab ja teadvustada, mis probleemid võivad  hundipopulatsiooni head käekäiku ohustada. Vähemalt kaks looma. On siin 11 taga ajanud ja siin on keegi libisenud nendest. Või on mõlemad libisenud, kahjuks on jah,  siin sent poolteist lund peale tulnud. Aga siin on laukaid palju, kaks tükki on teinud hirmsaid liikumisi,  et ajan 11 taga. Ja noh, sellest niisugune. Hea tõestus, et inimesed ainult ei uisuta,  et siin hundid üritavad, ka. Hundid ongi väga mängumulised loomad, noh,  ilmselt mitte nüüd niivõrd vanad, aga, aga just see  nii-öelda karja järelkasv. Ja no siin on meil võimalus korralikult 11 välja elada  ja see, see on samamoodi, kinnitab nende omavahelisi  sidemeid ja, ja kogu seda sotsiaalset staatust,  mis need karjas on? Kui soomaal mööda valge raba liikuda ja siia lauka jää peale vaadata,  siis on selgelt näha, et see on tihkelt hundi jälge sid täis. Sellise jäljerägastiku järgi on peaaegu võimatu määrata  huntide arvu. Nüüd paistab nagu vesi, siit on läbi kukkunud. No selles mõttes on see nagu kas koertega jalutamas käi. Huntide seire eesmärgiks on loomade arvukuse adekvaatne hindamine. Huntide arvu määramiseks saadavad jahiseltsid oma jahimaadel  nähtud huntide ja hundijälgede vaatluse keskkonnaagentuurile. Lisaks uuritakse aastaringselt hundi arvukust  ka mitmetes piirkondades üle Eesti. Selleks tehakse jäljevaatlusi, jälgitakse raadiosaatjatega  varustatud huntide liikumist ja kasutatakse rajakaameraid. Paraku on juhtumeid, kus hundiuurijate ja jahimeeste  hinnangud huntide arvukuse kohta lähevad lahku. Valesid loendusandmeid võib põhjustada näiteks see,  et ühte hunti või hundikarja loendatakse mitu korda. Teada on, et üks hundikari elab keskeltläbi kaheksa kuni 11  jahipiirkonna alal. Hunt on väga liikuv loom. Tema ööpäevane teekond lumekatte ajal on keskmiselt 20  kilomeetrit ning jaanuaris, veebruaris jooksu ajal isegi 40 kilomeetrit. Ühe jahipiir suurus Eestis keskmiselt on 11000 hektarit. Nii et see hundikari on, on võim võimeline liikuma  ja nii palju jälgi tegema ööpäevaga, et kindlasti jääbki  algus niisugune arusaam, et neid ongi tõesti väga palju. Et osad jahimehed nagu saavad aru, et hundid liiguvad hästi  suurel alal, et tegelikult see kari ei ole paikne  ja osad jälle ei saa. Osad arvavad, et, et need ongi meie hundid on ju tegelikult  see ala, kus nad liiguvad, on hästi suur. Sama hundi või hundikarja loendamine erinevatel jahimaadel  võib adekvaatselt pilti hundi arvukusest hägustada. Valede loendusandmete tekkimiseks on veel põhjuseid. Paljud arvavad, et hundipesakond, kui on kari,  siis kari liigub koos nagu nagu metsa kari,  aga tegelikkuses on niimoodi ma ennem sa  ka kunagi ei teadnud, et tegelikkuses on niimoodi,  et kui Kari tahab, siis ta läheb, pudeneb laiali kui sipelgapesa. Ta läheb kaks tükki, lähed sinna, kolm tükki sinna  ja siis mingi kolme päeva pärast vaatad hoopis,  saavad jälle kokku. No ja siis, kui keegi hakkab loendama, jälgija vaatab,  oo, mul on siin hundid, mitu tükki sõidab enda maakonna  teise jahimaa teise otsa, vaatab, oo, mul on siin mitu tükki  siis on, mul on kaks karja see päris tihti  või et nii ongi, on ju, aga võib-olla, et on üks  ja sama ja selles mõttes on, et kui inimesed väga  pinnapealselt lähenevad loendusele, siis need võivad tulla  väga ebaadekvaatsed andmed. Täpsemad andmed hundist ja tema elupaigast on seega hädavajalikud,  et me ei teeks metsloomapopulatsioone majandades tahtmatult  neile liiga. Need on haruldased kaadrid. Marko sätib noorele emasele hundile kaela raadiosaatjat. See kaelarihm aitab teha puust ja punaseks,  kui palju hundid tegelikult liiguvad. Loom tuleb tassida tagasi püügikohta ja lasta rahulikult  uinutist toibuda. Keskkonnaagentuuri telemeetriauuringute põhjal võime näha,  kui suurel alal liigub üks noor emahunt,  kes otsib sobivat vaba territooriumi paarilise leidmiseks  perekonna ehk hundikarja loomiseks. Erinevate hundikarjade telemeetrilisel jälgimisel on selgunud,  et Eesti oludes kontrollib üks hundipere 1000 ruutkilomeetri  suurust maa-ala. Hundikarja territooriumi mastaabi võrdlemiseks pealinnaga  tõstame tahtlikult kaks näidisala Tallinna kõrvale. Me jõudsime lõpuks sellesse kohta, kus, Kus see hundiseltskond on siin? Oma oma une veetnud ja siin on näha kohe,  et. Vähe kõrgem koht. Siin sookaju puhma sees ongi hunt maganud  ja on teinud endale siia aseme. Ilmselt on ta hammastega näksinud natuke neid varsi  ja siis heitnud siia mõnusasti kerra magama. Kuidas viimaste aastate võib öelda probleem number üks Eesti  metsades ehk sigade Aafrika katk on mõjunud huntide toidubaasile. Ühtepidi ta on mõjunud seda viisi, et ei ole enam võimalik  siga tuvastada tema toidulaualt, et küll nad kusagilt Mõned sead ikka veel üles leiavad, noh ütleme nii,  et Eestimaa on ju kahes kolmandikus osas on,  on metsseast põhimõtteliselt tühi, aga hunt suhteliselt  plastilise liigina on võimeline nii-öelda ennast ära elatama  teistest leiduvatest saakliikidest. Need on siis metskits ja põder. Metssea kui põhilise toiduobjekti kadumine tähendab siiski  olulist muutust ka hundi käekäigule ja seda tuleb osata ette näha. Võib nagu ennustada, et, et hundi huntide,  juurdekasvumäär väheneb, et ehk siis ema emased ei,  ei jõua võib-olla nii lihtsalt oma oma poegi toita  ja neid poegi lihtsalt kasvab nagu tugevateks huntideks  märksa vähem kui kui varasematel aastatel. Kiskjate puhul on niimoodi, et nende pesakondade suurus  tavaliselt sõltub toidubaasi küllusest ja nüüd kuna  toidubaas on huntidel jäänud nagu tunduvalt väiksemaks  siis ilmselgelt järgmine aasta ma noh, see ei pea  nii paika pidama, aga ma arvan, et järgmine aasta on  tunduvalt väiksemad pesakonnadkui kui või  siis jäävad need pesakonnad üleüldse olemata. Need hundid ei hõõru ennast vastu maad mängulustist. Antud loomad on hädas, sest neid kiusab kärntõbi  ehk parasiitlesta põhjustatud sügelustõbi. Huntide nahk ja karvkate on kahjustatud. See ülinakkav nahahaigus on Eesti hundipopulatsioonile  praegu tõsine probleem. Eelmine aasta oli kärntõbiseid hunte palju  ja sel aastal tundub, et neid on veel rohkem veel rohkem,  ehk siis see on kindlasti negatiivne. Kui on külm talv, siis võib neid hukkuda,  aga iga iga, igal juhul mõjutab see kaudselt nende nende  konditsiooni ja nende järelkasvu. Eestis on viimaste seireandmete järgi 28 hundipesakonda. Peab rõhutama, et selline oli seis enne novembris alanud  jahihooaega mis kestab veebruari lõpuni. Muutused toidubaasis ja kärntõve laialdane levik on pannud  hundiuurijad looma tuleviku pärast sügavalt muret tundma. Eestis keskeltläbi? Me kütime 50 protsenti. Kogu asurkonnast iga-aastaselt pooletunnid kütitakse,  see on legaalne küttimine. Lisaks sellele on ka illegaalne küttimine,  ehk siis. Ehk siis neil ei ole võimalik üldse nii-öelda päris karjana toimida. Sa mainisid illegaalne küttimine, see tähendab  siis seda, et Eestis on suur probleem salaküttijatega. Absoluutselt, ja see, mis sellele viitab,  kindlad piirkonnad, ei no esimene viide on sellele,  et, et kui sa tead suviste vaatluste järgi Et kuskil piirkonnas sündisid kutsikad seal on toimiv kari,  on piltide peal. Lisaks sellele ka meie poolt keskkonnaagentuuri poolt  nii-öelda märgistega varustatud loomad. Ühel hetkel neid ei ole, lihtsalt enam ütleme nii,  et hunt iseenesest ei kao midagi kuskile. Veebruar on eesti keeles ka küünlaku, vastlakuu,  tuisu, kuu, kuid ka hundikuu, sest just praegu on huntidel jooksuaeg. Keset süda talve. Kuid eks neil ole seljas ka korralik kasukas. Mõnevõrra ootamatum on vast see, et talvel on pulmaaeg  ka mõnedel pealt näha. Pis kaitsetumatel olenditel. Kärbseid või sääski arvame aktiivselt liikuvat üksnes soojal ajal,  kuid mõnede liikide puhul jäävad nende elu kõrghetked just  nimelt talve. Sedasorti nii putukate asjus pinnisime Urmas tartest. Me oleme kõik harjunud, et kevadine ja suvine mets põriseb,  piniseb, sumiseb putuka elust, aga tegelikult on olemas  ka tõelised talveputukad, kes elavad aktiivset elu  ja ka paarituvad just nimelt praegusel ajal talvel. Tõepoolest, meie looduses on vähemalt paarsada sellist liiki  putukaid kelle aktiivne valmikuelu ongi ajastatud vaidud  ainult talvekuudele. Mis tähendab seda, et nende munad, vastsed on suvel  ja valmikud tulevad välja kas siis hilissügisel,  talve alguses või siis sootuks isegi keset talve. Kes need siis on, sellised? No siin me jällegi saame liikide nimestiku teha võrdlemisi pikaks. On palju seenesääski, kelle aktiivne valmikuelu on talveks  ajastatud on mitmeid siis näiteks talvesääski kohe nimetus  on selline talvesäästlased. Ja muidugi talve putukate, selliseid koondloomad on  kahtlemata talikoonlased ja lumekärpsed. Talikoonlane on selles mõttes põnev, et ta näeb välja nagu  klassikaline koonlane ikka, aga näiteks tal ei ole tiibu,  ta ei ole lennuvõimeline. Mis on aga näiteks talikoonlaste puhul, eriti põnev on see,  et kuidas nad paarituvad. Et kui me tavaliselt oleme harjunud putukaid vaatama niimoodi,  et emane putuka, kui suurem on all ja isane ronib talle  selga ja siis nad tandemina kõnnivad, kes paar tundi,  kes vähem siis talikoonlastele käib kõik hoopis vastupidi. Nimelt emane putukas on see, kes ronib isasele selga  ja mitte, et ta seal oleks, ise hoiaks ennast kinni,  vastupidi, isane võtab teda omakorda veel oma tiiva jäänuste haardesse,  nii et ta ei pääse sealt isase seljast mitte kusagile. Ja nende paaritumine kestab kokku 48 tundi  ehk kaks ööd päeva järjest. Kuidas sellised putukad külma taluvad, siis? Talveputukad need päris talveputukad kasutavad talviseks  tegutsemiseks väga omapärast meetodit ja  selle meetodi nimi on ülijahtumine. Ehk nad teevad oma kehavedelikult võimalikult puhtaks  erinevatest osakestest, mille ümber võiksid tekkida jääkristallid. See on umbes selline katse, mida me saaksime kõik ise teha. Kui võtame testileeritud vee, paneme ta pudelisse  ja paneme selle pudeli sügavkülma siis kui vesi on piisavalt puhas,  siis ta ei jäätu. Nii et see on sama mehhanism ka talveputukatel. Mida selline mehhanism annab, annab seda,  et need tõelised talveputukad on suhteliselt väga vilkalt liikuma,  väga vilkalt tegutsema ja nagu öeldud, ka lendama. Aga kui madalale temperatuur siis langeda võib? Jah, kehavedalike puhastamine putukatel ei õnnestu  nii hästi kui tänapäeva testilatsiooniaparaatidel seetõttu  ka talveputukatel, nii huvitav, kui see ei ole,  on teatud piirid, milleni nad üldse saavad väljas käia  ja see piir on umbes viis kraadi külma, viis-kuus kraadi,  see on vahemik. Kui kuni siis viiest-kuuest kraadist nullini  ja natuke üle, siis nad saavad käia väljas lume peal tegutsemas. Kui temperatuur langeb madalamaks, siis nad peavad pugeda  lume alla peitu. Sool. Teine talveputukate ikoonliik talikoonlastele lisaks on  siis lumekärbes, kes pealt vaadates näeb välja,  nagu oleks ämblik. Ta on karmane tiivadeta pikad jalad ja tema juurde kehtib  praktiliselt seesama lugu, mida me rääkisime talikoonlasest  ainult selle erandiga, et lumekarp seda ei hüppa. Talikoondlased on võimelised hüppama väga vilkalt ja,  ja kiiresti ja nende paaritumine toimub natukene kiiremini  ja siiski umbes klassikaliste putukate moel,  ehk siis emane on suurem, on nagu domineeriv pool  ja isane ronib talle selga. Ja tegelikult ta ei ole ka niimoodi päris seljas,  vaid pigem nad roni lähevad nagu selline tandem jalgratas  mööda lund, mis on väga põnev vaatepilt. Nii talikoonlased kui lumevärksed, nemad on ilma  lennutiibadeta putukad, kuigi neil tiivarudimendid Aga muidu need tõelised talveputukad on mõned,  kes ka lendavad. Talvesääsed on täiesti edukalt võimelised lendama. Seenesääsed on võimelised täiesti edukalt lendama,  nii et Me lendame, me leiame talveputuka seas tõelisi  biokeemilisi fenomene. Selles mõttes, et inimese maailmas aru saada,  mida tähendab külma käes lendamine siis me igaüks võime teha  sellise väga hea, lihtsa. Et võtame oma käed, paneme nad jää vette paariks minutiks  ja proovime siis jäävees olnud kätega, noh näiteks arvuti  klaviatuurilt midagi tippu pida või klaverit mängida. Hästi, see ei õnnestu, aga talve putukad saaksid sellega  edukalt hakkama. See on kõik väga põnev, aga ikkagi tekib see küsimus,  et miks ikkagi talvel. No kõigepealt looduses käivad asjad niimoodi,  et kui on mingi võimalus midagi teha, siis evolutsioon seda  ka proovib. Ehk siis me ei saa kõigile panna sellist otstarbe  või eesmärgi pärast silti külge või vähemalt ei suuda seda  üles leida. Aga teine päris nii-öelda selge põhjus või  siis vähemalt inimese arvata motiiv, miks talvine käitumine  võiks olla hea, on ka väga lihtne. Enamik linde, kes putukaid söövad, kaasa arvatud meie  rahvuslind on ju pagenda kõik soojalt maale  ja ohtu saada kellegi poolt ära söödud on talvel lume peal  tunduvalt väiksem, kui see on suvel rahu sees tegutsedes. Seda rändrahnu pildiga kotti silmitsedes mõtlen ma,  et võib-olla ei suudagi me oma hinge ees Eesti märgina võtta  omaks midagi liiga konkreetset midagi kindlat,  vaid ihkame, et see oleks midagi nii suurt otsatut,  ammendamatut nagu on seda meie loodus. Aga meie loodus ei mahu korraga ei sellele kotile  ega koti sisse. Ei mahu ka teleekraanile, kuid siiski nakitseme pisitasa  looduse sees ja looduse ümber taas nädala pärast. Kolm osoon.
